Читать книгу Käsi - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Veidi pärast kella kahtteist hakkas Wallander politseimajja minema. Tänavale jõudes kõhkles ta hetke ja mõtles, kas peaks auto võtma. Kuid südametunnistus tõstis otsekohe pead. Ta liigub liiga vähe. Pealegi passib Linda kindlasti üleval akna peal. Kui ta auto võtab, siis ta veel pärast Linda käest saab.

Ta seadis sammud politseimaja poole.

Me oleme nagu vana abielupaar, mõtles ta. Või nagu keskealine politseinik liiga noorukese naisega. Kõigepealt olin ma abielus tema emaga. Nüüd on tunne, nagu elaksin ma mingis kummalises abielus oma tütrega. Igapidi ontlikult. Kuid mõlema ärritus muudkui kasvab, pidevalt.

Martinsson istus inimtühjas politseimajas oma kabinetis. Ta lõpetas telefonikõnet, mille teemaks oli nähtavasti mingi kadunud traktor, Wallander lehitses kõne lõppu oodates politseiameti uut määrust, mis laual vedeles. Määrus puudutas pisargaasi kasutamist. Viimasel ajal oli seda Lõuna-Rootsis katsetatud ja uusima uuringu järgi oli relv osutunud vägivaldsete isikute maharahustamisel suurepäraseks abivahendiks.

Wallander tundis end järsku vanana. Ta polnud suurem asi laskur, ta oli alati kartnud, et satub olukorda, kus tal tuleb tuli avada. Seda oli ette tulnud, aastaid tagasi oli ta enesekaitseks ka ühe mehe maha lasknud. Kuid mõte lisada oma isiklikku relvaarsenali väikesed vihased spreipurgid ei meeldinud talle sugugi.

Ma hakkan iseenda jaoks liiga vanaks jääma, mõtles ta. Iseenda ja oma elukutse jaoks.

Martinsson virutas toru hargile ja kargas toolilt püsti. Wallanderile meenus järsku noor mees, kes umbes viieteist aasta eest Ystadi politseisse tööle tuli. Juba siis oli Martinsson kahelnud, kas ta sobib politseinikuks. Aastate jooksul oli ta töölt lahkumise mõtte mitu korda peaaegu teoks teinud. Kuid siiski jäi ta alati paigale. Nüüd pole ta enam nii noor. Erinevalt Wallanderist polnud ta aga kaalus juurde võtnud, vaid hoopis kõhnemaks jäänud. Suurim muudatus oli see, et tema paks pruun juuksepahmakas oli kadunud, Martinsson oli aastatega kiilaks jäänud.

Martinsson ulatas talle võtmekimbu. Wallander nägi, et enamik võtmeid olid vanaaegsed.

„Minu naise tädipoeg,” ütles Martinsson. „Ta on väga vana, maja on tühi, mees on viimase hetkeni vastu punninud ega ole tahtnud maja müüa. Aga nüüd on ta vanadekodus ja saab aru, et sealt tal enam pääsu ei ole. Ta palus juba ammu, et mina müümise enda peale võtaksin. See aeg on nüüd käes. Mõtlesin kohe sinu peale.”

Martinsson viipas kulunud ja kipaka lisatooli poole. Wallander võttis istet.

„Sinu peale mõtlesin mitmel põhjusel,” jätkas ta. „Esiteks ma tean, et sa otsid maamaja. Aga teiseks ka maja asukoha pärast.”

Wallander ootas, et Martinsson jätkaks. Ta mõtles, et Martinssonil on halb komme venitada, ajada lihtsad asjad keeruliseks.

„Maja asub Vretsvägenil Löderupi vallas,” jätkas Martinsson.

Wallander sai aru, mida Martinsson silmas peab.

„Milline neist?”

„Müüja nimi on Karl Eriksson.”

Wallander mõtles järele.

„Kas tal oli omal ajal bensiinijaama juures sepikoda?”

„Täpselt nii.”

Wallander tõusis ja võttis võtmed.

„Sellest majast olen ma tihti mööda sõitnud. Võib-olla on see mu isa majale liiga lähedal?”

„Sõida kohale ja vaata järele.”

„Kui palju ta selle eest saada tahab?”

„Ta jättis mulle hinna osas vabad käed. Aga kuna raha läheb minu naisele, siis tuleb mul loomulikult turuhinda küsida.”

Wallander jäi ukse vahel seisma. Ta lõi järsku kõhklema.

„Saad mulle ehk mõne vihje anda? Mul pole ju mõtet maja vaatama sõita, kui see on nii kallis, et ma ei saa ostmist isegi kaaluda.”

„Sõida kohale,” ütles Martinsson. „Hind on sulle jõukohane. Kui sa seda tahad.”