Читать книгу Käsi - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Wallander läks Mariagatanile tagasi. Ta oli elevil, kuid vajus samas mõttesse. Täpselt siis, kui ta autosse istus, algas tugev vihmasadu. Ta sõitis Ystadist välja Österledenile ja mõtles järsku, et sellest on juba mitu aastat möödas, kui ta sama teed mööda oma isa vaatama sõitis.

Kui kaua isa juba surnud on? Võttis natuke aega, enne kui tal aastaarv meelde tuli. See oli ammu. Palju aastaid on möödunud sellest, kui nad Roomas oma viimasel ühisel reisil käisid.

Talle meenus, kuidas ta oli isale järgnenud, kui too üksi Roomas jalutama läks. Tal oli endiselt häbi, et oli isa salaja jälitanud, soovides näha, kuhu too läheb. See, et isa oli vana ja mitte enam päris täie mõistuse juures, ei vabandanud, et Wallander tal silma peal hoidis. Miks ta ei jätnud isa rahule, kui too vanu aegu meenutades Roomas ringi liikus? Miks Wallander talle järele läks? Öelda, et ta muretses isa pärast, olnuks liiga lihtne.

Wallander mäletas seniajani tookordset tunnet. Ta ei muretsenudki eriti. Ta oli lihtsalt uudishimulik.

Tundus, nagu oleks aeg kokku tõmbunud. Nagu oleks ta alles eile isale külla sõitnud, et temaga kaarte mängida, võib-olla natuke napsu võtta ja siis millegi täiesti ebaolulise pärast tülitsema hakata.

Tunnen vanast puudust, mõtles Wallander. Isa on üks ja ainuke. Tihtipeale oli ta üsna võimatu ja suutis mind täiesti endast välja ajada. Aga ma tunnen temast puudust. Midagi pole teha.

Wallander keeras tuttavale teele ja nägi eemal isa vana maja katust. Kuid ta sõitis maja juurde viivast teeotsast mööda ja keeras selle asemel teisele poole.

Kahesaja meetri pärast jäi ta seisma ja tuli autost välja. Sadu oli lakanud.

Karl Erikssoni maja ümbritses hoolitsemata aed. Vanaaegsel Skåne talumajal oli kunagi olnud kaks tiiba. Nüüd oli üks neist puudu, see võis olla maha põlenud või lammutatud. Aiaga ümbritsetud maja seisis üksikuna keset põlde. Eemalt kuulis Wallander traktorimürinat. Üles küntud maa ootas talvist lumevaipa.

Wallander avas kriiksuva värava ja astus õuele. Liivaga kaetud rada oli kindlasti juba mitu aastat rehitsemata. Maja ees kasvava kõrge kastani otsas lärmasid varesed. Võib-olla oli puu kunagi istutatud selleks, et see majale õnne tooks. Wallander seisis liikumatult ja kuulatas. Majaümbruse hääled peavad talle meeldima, alles siis võiks ta kaaluda siia elama kolimist. Kui tuule või vaikuse hääled ei tundu õiged, siis võib ta samahästi kohe otsa ringi pöörata ja minema sõita. Kuid kuulatades tundis ta rahu. Teda ümbritses talveootuses Skåne sügise vaikus.

Wallander kõndis ümber maja. Selle taga oli paar õunapuud, sõstrapõõsad ja lagunenud, kivist aiamööbel. Ta kolas ringi, komistas lehtede sees millegi otsa, see võis olla vana katkine reha, ja läks siis maja ette tagasi. Ta mõtles, milline võtmetest võiks sobida, pistis selle lukuauku ja avas ukse.

Õhk majas oli kopitanud ja umbne. Vana mehe kirbe lõhn. Ta kõndis läbi tubade. Mööbel oli vana, seintel rippusid pildid vanasõnadega. Toas, mis nähtavasti oli olnud vana mehe magamistuba, seisis vana telekas. Wallander läks kööki. Külmkapp oli välja lülitatud. Kraanikausis olid surnud hiire jäänused. Ta läks trepist üles teisele korrusele, see kujutas endast sisustamata pööningut. Maja nõuab väga palju tööd, see oli kohe selge. Ja see pole sugugi odav, ehkki ta võib saada üht-teist ka omal jõul ära teha.

Ta läks trepist uuesti alla, istus ettevaatlikult vanale diivanile ja valis Ystadi politseimaja numbri. Kulus mõni minut, enne kui Martinsson vastas.

„Kus sa oled?” küsis Martinsson.

„Vanasti küsiti esimese asjana, kuidas läheb,” vastas Wallander. „Nüüdsel ajal küsitakse, kus sa oled. Tervitusfraasid on tõelise revolutsiooni läbi teinud.”

„Kas sa sellest rääkimiseks mulle helistasidki või?”

„Ma olen majas.”

„Kuidas tundub?”

„Ma ei tea. Maja on võõras.”

„Sa oled seal ju esimest korda. Muidugi on see võõras.”

„Ma tahaksin teada, mis hinda te olete kaalunud. Enne kui ma seda tean, ei taha ma midagi mõtlemagi hakata. Sa kindlasti tead, et siin on vaja väga palju tööd teha.”

„Ma olen seal käinud. Muidugi tean.”

Wallander ootas. Ta kuulis, kuidas Martinsson hingab.

„Heade sõpradega pole sugugi lihtne äri ajada,” ütles Martinsson lõpuks. „Ma saan sellest nüüd aru.”

„Suhtu siis minusse kui vaenlasesse,” vastas Wallander reipalt. „Aga soovitavalt vaesesse vaenlasesse.”

Martinsson hakkas naerma.

„Võileivahind: viissada tuhat. Ilma tingimisruumita.”

Wallander oli mõttes juba otsustanud, et kõige rohkem suudab ta kokku saada viissada viiskümmend tuhat.

„See on liiga kallis,” ütles ta.

„Kurat, ära aja jama. Österleni maja eest?”

„See on ju lobudik.”

„Kui sinna mõnisada tuhat veel sisse panna, on maja väärt tublisti üle miljoni.”

„Ma saan maksta 475 000.”

„Ei.”

„Siis jääb kaup katki.”

Wallander lõpetas kiiresti kõne. Siis seisis ta, telefon käes, ja ootas. Ta luges sekundeid. Jõudis mööduda 24 sekundit, enne kui Martinsson helistas.

„Ütleme siis 490 000.”

„Lööme telefonis käed,” vastas Wallander. „Õigemini: ma löön maja osas käed kahekümne nelja tunni jooksul. Ma pean Lindaga rääkima.”

„Saad aega täna õhtuni.”

„Milleks selline kiirustamine? Mul on vaja kakskümmend neli tundi.”

„Võta siis see aeg. Aga mitte kauem.”

Kõne lõppes. Wallander tundis rõõmusööstu. On ta nüüd lõpuks saamas endale maakodu, millest ta nii kaua on unistanud? Lisaks asub see veel nii lähedal isa majale, kus ta on nii palju käinud.

Ta jooksis trepist üles ja kõndis maja uuesti läbi. Mõttes hakkas ta juba seinu maha võtma, uusi elektrijuhtmeid vedama, tapeeti panema ja sisustama. Tal oli kange tahtmine Lindale helistada, kuid ta suutis ennast talitseda.

Veel on liiga vara midagi rääkida. Ta polnud veel veendunud.

Ta kõndis mööda maja alumist korrust, peatus aeg-ajalt ja kuulatas, läks siis edasi järgmisse tuppa. Seintel rippusid kunagi majas elanud inimeste pleekinud fotod. Suurima toa kahe akna vahel seinal oli ka koloreeritud aerofoto talust.

Ta mõtles, et seniajani on seintes siin elanud inimeste hõng. Kuid siin ei kummita, mõtles ta. Sellepärast, et ma ei usu kummitustesse.

Ta läks õue. Vihm oli lõppenud, pilved hakkasid hajuma. Ta proovis keset õue seisvat kaevu pumbata. Kaev krigises, esialgu hakkas voolama pruuni ja seejärel täiesti selget vett. Ta maitses vett ja mõtles, et näeb vaimusilmas juba enda kõrval kausist vett joovat koera.

Ta käis veel kord tiiru ümber maja ja läks siis auto juurde.

Autoust avades peatus ta järsku. Üks mõte oli pähe turgatanud. Algul ei saanud ta aru, mis takistas teda rooli taha istumast. Ta kortsutas kulmu. Miski oli hakanud teda häirima. Miski, mida ta oli näinud ja mis ei klappinud.

Ta pöördus uuesti maja poole. Mitu asja käis peast läbi.

Siis ta taipas, mis see on. Ta oli maja taga millegi otsa komistanud. Vana reha jäänused, võib-olla puujuur. See hoidiski teda siin kinni.

Ta oli midagi vaadanud, seda ometi nägemata.