Читать книгу Käsi - Хеннинг Манкелль - Страница 8

Wallander läks uuesti maja taha. Algul polnud ta kindel, kus ta täpselt komistas. Ta ei saanud ka sellest aru, miks tal oli vaja järele vaadata, mille taha ta jalg kinni jäi.

Ta uuris maad. Peagi leidis ta otsitava. Ta vahtis maast turritavat eset tükk aega. Algul seisis ta liikumatult, seejärel tegi aeglase tiiru. Wallander läks lähtepunkti tagasi ja kükitas. Põlved andsid tunda.

Polnud mingit kahtlust, mis see on, mis poolenisti maa seest välja ulatub. See polnud vana reha ega ka puujuur.

See oli käsi. Kondid olid pruunid, kuid tal polnud mingit kahtlust. Pruunist savisest maapinnast tungis välja inimese käsi.

Wallander ajas selja sirgu. Sisemisel häirekellal, mis oli teda hoiatanud, kui ta käe autoukse poole sirutas, oli tõsi taga olnud.

Ta vaatas ringi. Muid kondijäänuseid polnud näha. Ainult maast välja sirutuv käsi. Ta kummardus uuesti ja sonkis ettevaatlikult mulda. Kas maa sees on terve skelett või on tegemist ainult käega? Ta ei jõudnud selgusele.

Pilved olid kadunud. Oktoobrikuine päike kiirgas ebalevat sooja. Varesed muudkui lärmasid kõrge kastani otsas. Wallanderile tundus kogu olukord ebareaalsena. Ta oli pühapäevasel päeval sõitnud maja juurde, kuhu ta võib-olla elama kolib. Juhuslikult komistas ta aias inimkäe jäänustele.

Wallander raputas imestades pead. Siis helistas ta politseimajja. Kulus tükk aega, enne kui Martinsson vastas.

„Ma ei ole nõus hinda rohkem alla laskma. Mu naise meelest olen ma selles osas niigi liiga leebe olnud.”

„Asi ei puuduta hinda.”

„Mida siis?”

„Tule siia!”

„Kas juhtus midagi?”

„Tule lihtsalt siia!”

Martinsson sai aru, et asi on tõsine. Ta ei esitanud rohkem küsimusi. Politseiauto saabumist oodates käis Wallander aias ringi ja uuris maapinda. Kulus üheksateist minutit. Martinsson jõudis kiiresti kohale. Wallander läks talle maja ette vastu. Martinssoni ilme oli murelik.

„Mis juhtus?”

„Ma komistasin.”

Martinsson vaatas teda üllatunult.

„Sa helistad mulle selle pärast, et komistasid millegi otsa?”

„Mingis mõttes küll. Ma tahan, et sa näeksid, mille taha ma komistasin.”

Nad läksid tagaaeda. Wallander osutas maast välja paistvale käele. Martinsson jahmus.

„Mis kurat see veel on?”

„Näeb välja nagu käsi. Kas see on osa tervest skeletist, seda ei oska ma muidugi öelda.”

Martinsson vahtis jahmunult kätt.

„Ma ei saa mitte millestki aru.”

„Käsi on käsi. Surnud käsi on surnud inimese käsi. Kuna me pole surnuaial, siis on midagi valesti.”

Nad seisid liikumatult ja silmitsesid kätt. Wallanderit huvitas, mida Martinsson küll mõtleb. Seejärel aga: mida ta ise mõtleb?

Mõte see maja ära osta oli täiesti peast pühitud.