Читать книгу Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus - Jaana Albri - Страница 6

Minu esimesest Kreeta-suvest 2005. aasta juunis on möödunud üksteist aastat. Suvi, mis oli mõeldud vaid kergeks hingetõmbeajaks ja endas selguse leidmiseks, tõi kaasa kõike muud, kui plaaninud olin.

Mulle ei ole iial talv meeldinud, olen seda vastikult külma ja pimedat aastaaega lapsest saadik vihanud. Villane sall, millele tati tilkudes kõva jäine korp tekkis, lumest läbivettinud kootud labakud ja niisked saapad olid piin, mis ka täiskasvanueas meelest ei läinud. Juba augustis hakkas talvekartusest tingitud raskemeelsus ligi hiilima.

Minu otsus Kreetale sõita oli juhuslik, lihtsalt soov ükskõik millisesse sooja paika sattuda ning elu üle järele mõelda. Olin endaga pahuksis 28aastane sappi pritsiv vanamoor, kellega sõpradel enam lõbus ei olnud. Stressist tekkinud tervisehäda ajas aga karika lõpuks üle ääre ning ma võtsin julguse kokku, esitasin tööl lahkumisavalduse ja jäin põnevusega ootama, mis minust saab...

Nüüdseks olen tutvunud selle kauni saarega nii turisti kui kohalikuna ja algusaegade illusioonid on seebimullina lõhkenud. Olen end hakanud samastama pigem kohalikega kui Kreetal elavate välismaalastega. Nõukaajaga karastunud eestlased kohanevad siinse eluga hoopis kiiremini kui lääneeurooplased, kellele Kreeta elu on ehk liiga arhailine. Ka minule tundus alguses, et olen ajas vähemalt viiskümmend aastat tagasi rännanud, kuid õppisin tasapisi teatud kohalikke eripärasid nautima. Siin elades tuleb unustada anonüümsus ja suhtlusest eemalehoidmine. Põlise pealinlasena oli mulle harjumatu, et ma ei saanud enam mugavalt massi sulanduda, vaid kõigil, ka toidupoe müüjal, on sinuga asja. Kreetalased eelistavad alati personaalset suhtlust. Milleks kasutada pangaautomaate, kui pangakontoris saab telleriga kenasti juttu vesta? Milleks külastada tundmatu omanikuga restorani, kui saab nautida personaalse teenindusega söömaaega?

Réthymno,

november 2015