Читать книгу Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus - Jaana Albri - Страница 7

Pime ja kõle esmaspäeva hommik Eesti pealinna kivises magalas. Niiskus tungib läbi vanadusest hõredate aknaraamide veneaegsesse korterisse. Õhus on kerge kassipissihais. Ah, kuidas ei suuda end soojast voodist välja ajada. Ees on uus nädal, mis ei too endaga kaasa midagi uut. Kõik on ikka vanaviisi – tülgastus ja tüdimus kõige vastu. Ainuke võimalik muutus võib olla vaid halvemuse poole.

Kui vaid saaks magada, hommikust õhtuni, öö takkapihta. Iga ärkamine algab ühe mõttega – magada, magada, magada! Magada kogu elu maha. Paraku saab kaine mõistus masendusest võitu ning ma tõusen lõpuks püsti. Ees ootab kaheksa tundi moodsat orjapõlve tähtsa suurfirma kontoris. Seal võtan end niipalju kokku, et saavutada tubli miinimum vältimaks kohest kingasaamist. Aeganõudvamad ülesanded kuhjuvad, kuid nendega tegelemisele ma tööl aega ei raiska. Selleks on ju uneaeg, kui kõik tegemata tööd korraga luupainajana rõhuma hakkavad.

Mul on koduuksest väljumiseni aega täpselt 12 minutit. Kõik on hoolega välja arvestatud ja läbi proovitud, et võimalikult pikalt voodis olla. Minut hambapesule. Kolm minutit meigile, kaks juustele. Riided on targu õhtul toolileenile valmis pandud, seega riietumine võtab minuti. Kaheksas minut läheb kassi toitmisele. Üheksas ja kümnes minut kuluvad kiirele võileiva allakugistamisele ning viimased kaks minutit jäävad talvevammuste selga ajamisele ning käekoti komplekteerimisele. Nüüd võib alata pooletunnine jalutuskäik tööle, mis on ehk päeva parim osa, sest mingis mõttes on kõik veel ees... On õhkõrn võimalus, et juhtub midagi huvitavat ja helget.

Kohale jõudes selgub, et see oli vaid ilus unistus. Kestab ikka seesama morn ja külm argipäev. Olen kindel veel ainult selles, et nii see jätkuda ei saa. Üks võimalikest lahendustest sarnaneb filmiga „Falling Down“, kus peategelast mängiv viisakas härrasmees Michael Douglas sõgestub ning kukub juhuslikult kätte sattunud relvadega keset New Yorki täristama. Teine ja positiivsem variant on määramatuks ajaks enese eest põgenemine palmipuudega palistatud rannale.

Kontoris teen ära kõige kiiremat reageerimist nõudvad ülesanded ning seejärel asun surfama kõikvõimalikel reisiteemalistel veebilehtedel. Minu peas on küpsenud otsus Eestist lahkuda, sest muidu vajun aina sügavamale masendusmülkasse, mida enam ammu ei leevenda ka igaõhtune ravinaps.

Seega raiskan tööandja tasustatavat aega ning sukeldun virtuaalmaailma. Ehk sähvatab kuskilt päästev valguskiir? Ühel hetkel satub minu pilk reisifoorumis trip.ee postitusele „Läheme Kreetale tööle“. Ma ei ole iial Kreekas käinud ning tean sellest kandist vaid niipalju, mida lapsepõlves loetust Antiik-Kreeka kohta mäletan.

Oma lühikeses postituses mainib üks tütarlaps Helen, et on Kreeta saarel kunagi töötanud, ning märgib ära ka potentsiaalse palga, mis tundub päris kehvake. See mind aga ei heiduta. Postituse stiili analüüsides tundub, et kirjutaja on suure tõenäosusega nii vanuse kui suhtumise poolest mulle sobilik kaaslane. Vastan talle ja järsku tundub elu juba lootusrikkam. Vaimusilmas näen eesootavaid seiklusi, põnevaid tutvusi ja päikeselisi päevi.

Edasi käib kõik kiirelt. Esitan tööl viisakalt lahkumisavalduse ning vastupidi pikaaegsele soovunelmale ei saada ülemusi sinna, kuhu päike ei paista.

Mõnulen teadmatuses tuleviku ees. Üle pika aja ei aima ma, mida elu toob, ja see mõjub kui ergutav süst. Ma sõidan täiesti võõra inimesega Euroopa teise otsa, meil ei ole tööd ning me ei tea isegi seda, kuhu me peatuma jääme.

On 2005. aasta juunikuu algus ning ma seisan ootusärevalt Tallinna lennujaamas oma reisikaaslase, sellesama Heleniga, keda näen alles teist korda elus. Näpus üheotsapilet Kreetale ning kaasas seljakott suveriiete ja mõne kingapaariga. Mind on saatmas murelikud vanemad ning sõbranna, kelle hooleks jääb nüüd mu triibuline kass Vasja. Seda igale poole pissivat kassivolaskit jään kõige rohkem taga igatsema...