Читать книгу Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus - Jaana Albri - Страница 8

Maandume Kreeta lõunamaiselt mustjasse öhe, lennuki aknast paistmas üksikud tuled. Saarel esimesi samme tehes paitab mind soe hilisõhtune tuuleke ning ninna tungib harjumatult magus aroom. Tunnen mõnusat ärevust, sest nüüd võib kõike juhtuda...

Meie ettevalmistused uue eluetapi jaoks on suhteliselt kesised. Otsustame, et suundume lennuväljalt otse saare idapoolses osas asuvasse Ágios Nikólaose nimelisse linna, kus pidavat olema hulk suuri hotelle ja seega ka arvukalt töökohti. Mul pole aimugi, mida see pühaku nimega umbes Viljandi-suurune linnake endast kujutab, kuid Heleni sõnul on tema tuttava tuttav seal kunagi kuskil edukalt ametis olnud.

See napp info on mulle piisav, et kõigega päri olla.

Esimese öö veedame Irákleio lennujaama ootesaali kõvadel plasttoolidel. Lend saabub hilja, täielikus kottpimeduses ning me ei ole endale kuskil ööbimist organiseerinud. Otsustame peale lühikest vaagimist raha kokku hoida ja kannatame mõned ebamugavad tunnid ootesaalis kügeledes ära. Irákleio Nikos Kazantzakise nimeline lennujaam, millel on veebilehe sleepinginairports.net kohaselt au kuuluda Euroopa kõige halvemate lennujaamade esiviie hulka, on pisike, kulunud ja igav. Suur on meie rõõm, kui esimesed päikesekiired varahommikul paistma hakkavad ning ma näen elus esimest korda Kreetat. Või siis vähemalt seda mittemidagiütlevat lennujaama ümbrust. Vaatepilt pole just kõige ülevam, kuid see-eest valitseb ütlemata mõnus soojus ja ninna tungib tugev bugenvilleade aroom.

Sätime end uue ja moodsa konditsioneeritud Irákleio-bussi peale, et saare pealinnas Ágios Nikólaose bussile ümber istuda. Pealinnast on see kuulu järgi ülikaunis mereäärne endine kaluriküla 62 kilomeetri kaugusel. Distants ei ole ju märkimisväärselt pikk, kuid sõiduaeg on oodatust vähemalt poole pikem sinkavonkaliste ja mitte just kõige parema kattega teede tõttu. Seetõttu saan mööduvat maastikku rahulikult nautida. Kõige rohkem paeluvad mind mäed, mis kaugelt vaadates kaetud pisikeste hallikasvalgete täppidega. Lähemale jõudes näen, et tegemist on ohtlikult turnivate lamba- ja kitsekarjadega, kes hoolimata kehvast pinnasest ikka midagi närimiseks leiavad.

Juuni alguses on loodus veel värske ja roheline. Kreetal meie mõistes metsa pole, kuid rohelust annavad kõikjal laiuvad oliiviväljad ja igihaljaste okaspuude välud. Rõõmsaid punaseid, roosasid ja violetseid värvilaike tekitavad lopsakad kõrged bugenvilleade põõsad, mis teede ääres elumajadele privaatsust pakkuva kirju müüri tekitavad. Hoolimata piltilusatest vaadetest ei suuda ma kaua silmi lahti hoida – plastpingiöö annab tunda – ja jään tahtmatult tukkuma.

„Ärka ometi, kohal oleme!“ sikutab Helen mind närviliselt varrukast.

Avan unesegaselt silmad ja ei näe esmapilgul midagi vapustavalt kaunist. Ágios Nikólaose pisike bussijaam on mittemidagiütlevas kohas ja ümbruskond tekitab pigem pettumust. Täiesti teine vaatepilt avaneb seevastu lühikese jalutuskäigu järel, kui oleme võtnud suuna mere poole, linna keskusesse. Kitsad vonklevad tänavad, armsad värviliste aknaraamidega majakesed, türkiissinine meri ja lisaks piltpostkaardilik järv, mis poolitab linna. Olen vaimustuses! Leiame endale ühel kitsal põiktänaval üüritoa ning ilus elu võib alata.

Paraku jääme Kreeta ühte ilusamasse linna vaid kaheks ööks, sest tõenäoliselt oleme me väga rohelised tööotsijad ega leia kolme päeva jooksul ühtegi potentsiaalset ametiposti. Esimesena käime läbi suurimad hotellid, see tundub kindla peale minekuna. Paraku lastakse meid vaid ühes kohas ülemuse juurde.

Ent ka ülikonnaga ülemuse jutule saades ei ole meil pikka pidu. „Mida te soovite?“ küsib hilises keskeas meesterahvas konkreetsel toonil, seirates meid ebameeldiva pilguga alt üles ja ülevalt alla. Mul on ebamugav, mulle tundub järsku, et minu kleit on liiga suure dekolteega ja eblakas. Saanud vastuseks, et otsime tööd, ükskõik millist, palub ta meil kirjutada suvalisele paberilipakale oma telefoninumbrid ja audients saab läbi. Palumata jätame lauale ka oma elulookirjeldused, aga lahkume suurema lootuseta. Muidugi ei helista meile keegi tagasi.

Järgmisena jalutame läbi baarid, restoranid ja suveniiripoekesed.

Kordub muutumatu dialoog: „Me otsime tööd, ega teil kedagi vaja pole?“

„Ei, hetkel küll mitte! Praegu on turiste nii vähe,“ kõlab erinevates variatsioonides vastus, mida usutavuse mõttes vürtsitatakse ka sügavate ohete või kahetseva pearaputusega.

Saame ühes pisikeses poes jutule venelannast müüjatariga, kes meie indu karmilt kärbib. „Halb hooaeg on,“ ohkab hoolikalt blondeeritud ja pidulikult meigitud Ljuba. „Näete, kliente ei ole ligilähedalgi. Raske on, raske. Peaasi, et kuidagi leiva lauale saab.“

Vaatame Heleniga teineteisele häiritult otsa ja minu südamesse hiilib kahtlus, et järsku olen oma suures muutuste vajaduses üleüldse vale otsuse teinud. „Ärge te, tüdrukud, siia jääge, vaadake kuskil suuremas linnas ringi,“ kostab lõpuks sõbralik soovitus.

Anname alla ja otsustame kuhugi mujale edasi liikuda. Aga kuhu? Mina ju Kreetat ei tunne, minu nõuandjaks on vaid Lonely Planet. Jään jälle lootma Helenile, kes tuleb välja ettepanekuga sõita Réthymnosse, saare suuruselt kolmandasse linna, mis asub strateegiliselt kahe suurema linna Chaniá ja Irákleio vahel.

Jõuame varasel ennelõunal Réthymnosse ja astume päevinäinud kipakast bussijaamast keskpäevasesse hingematvasse leitsakusse. Hakkame soonivate seljakottide raskuse all kookus olles kesklinna poole rühkima, higinired voolamas. Kavatseme oma esimesed ööd veeta noortehostelis, mis Lonely Planeti sõnul asub vanalinna kitsal kõrvaltänaval, suuremast suminast parasjagu eemal.

Liigume aegluubis Réthymno inetust uuslinnast vanalinna poole ning esialgu ei jäta see korratu välimusega paik eriti head muljet. Uuslinnajagudel ongi pahatihti selline mõju, ükskõik kus riigis me ka ei asu. Hoopis teine tunne tekib Réthymno „vanast väravast“ veneetsiaaegsesse vanalinna jõudes. Uuslinn on alati kuidagi anonüümne ja eba-personaalne, vanalinnas valitseb aga inimlik mõõde. Tänavad on kitsad, majad madalavõitu ning seisavad tihedalt külg külje kõrval.

Leiame hosteli põiktänaval kiiresti üles, see on kohe „vanast väravast“ sisse astudes paremat kätt.

Kena ja väga puhta välimusega hostelis tervitab meid märgatavas pohmeluses vaevlev noorsand. Meel läheb lausa haledaks talle tööd tekitades, aga teeme südame kõvaks.

„Tere, meil pole küll broneeringut, aga kas teil kaht vaba kohta on?“ uurin ma viisakalt, üritades noorhärra piinatud ilmet mitte tähele panna. Proovime igaks juhuks ka natuke õnnetut nägu teha ja lööme oma planeerimatust häbenedes ripsmed malbelt maha.

„Tšau, tüdrukud!“ vastab ta natuke elavnedes. „Teie jaoks on meil ikka kohti. Kuueses toas!“ lisab ta kelmikalt silma pilgutades.

Naeratame kergendatult ja täname mõttes õnne, et meil sattusid seljas piisavalt lühikesed kleidid olema.

„Mina olen Jason Kanadast, ma töötan siin,“ avaldab ta lisaks tähtsa info. Tunneme kergendust, et oleme soodsa ulualuse leidnud, mis siis, et peame seda jagama veel nelja võõra inimesega.

Kuni me otsime maksmiseks vajalikke eurosid, tutvustab ootamatult särtsakas Jason meile olulisemaid punkte hosteli päevakorrast ja eeskirjadest. Näiteks et õlut saab igal ajal vastuvõtust osta ning nädalalõppudel käib hostelirahvas koos väljas meelt lahutamas. Meile see sobib, uued tutvused ei tee kunagi paha.

Linna ainuke noortehostel on meeldivalt boheemlaslik paik, kus on vaid suured, kuue kuni kaheksa voodikohaga toad, baariletiga ühine koosviibimistuba ning privaatne siseõu. Ehkki hostel on avatud ööpäev ringi, valitseb peale kella 23 majas vaikus, sest öörahu rikkumise korral on paari minutiga kohal politsei. Seega saab end alati rahulikult välja magada ning halvimal juhul võib sind äratada vaid ööklubituurilt naasev toakaaslane.

Esimesel Réthymno hommikul algab meie tööotsimise saaga, niisama puhkamisele enam aega raisata ei täi.

Plaan on lihtne – käia end pakkumas igas ettejuhtuvas hotellis, restoranis ja baaris. Me ei ole nõudlikud, kõik peale intiimteenuste sobib. Olen Eestis valmis printinud portsu elulookirjeldusi, mida on kahte tüüpi: lihtsustatud ja lühike ilma kellade ja viledeta ning päris CV. Nii-öelda päris CVd mul esialgu küll vaja ei lähe.

Tõmban soliidseima ehk kõige rohkem ihu katva suvekleidi selga ning valmistun piinarikkaks katsumuseks moraalselt. Minule kui vähese jutu ja kehva enesemüügioskusega eestlasele tundub ukselt uksele käimine tohutu eneseületusena. Helen tundub olevat enesekindlam ja ma üritan samuti südame kõvaks teha. Sisendan endale, et mind ei tunne siin keegi, isegi kui end lolliks teen, ei huvita see kedagi.

Jõuame esimesse juhuslikult valitud elegantsesse rannaäärsesse hotelli, suundume pealtnäha enesekindlalt vastu-võtulauda ning soovime kohtuda juhatajaga. Noor neiu vaatab meid umbusklikult – ju on ta sel hooajal juba kümneid meiesuguseid näinud –, kuid juhatab meid siiski koridorisügavuses olevasse suitsusesse kontorisse. Pikka juttu seal aga pole. „Kust kohast te, tüdrukud, olete?“ uurib mustade vuntsidega mees oma massiivse direktorilaua tagant. Saanud vastuseks, et Eestist, uurib ta kahtlevalt, kas meil on üldse õigus Kreekas legaalselt töötada. Kohman midagi Euroopa Liidu liikmeks olemise kohta, kuid paraku selgub, et ükski korralik hotell meid kui illegaalset tööjõudu kasutada ei soovi, sest trahvid on riskimiseks liiga suured.

Seadust muudetakse 2006. aasta mais – sellest ajast saavad Eesti vabariigi kodanikud Kreekas seaduslikult töötada.

Pole hullu, mõtleme, ja võtame järgmisena ette kõikvõimalikud baarid ja toitlustusasutused. Seal kuulu järgi nii seaduskuulekad ei olda. Paraku sarnaneb kogu protsess juba Ágios Nikólaoses kogetuga.

Edu saavutamiseks otsustame eraldi õnne katsuda. Õhtul saabub õhevil Helen hostelisse ja pahvatab: „Ma sain vist töö!“

„Kus kohas siis?“ küsin hooletult kerge kadedusnoodiga.

„Ühest rannaäärsest baarist lubati homme kindlasti tagasi helistada, omanik on õnneks hollandlane,“ seletab ta lootusrikkalt. Mina nii edukas pole olnud. Ainult mingis kulunud välimusega kohvikus üritas albaanlasest ettekandja mulle ligi tikkuda, lubades ülemusele minu eest kindlasti kosta. Paraku ei tule ka rannaäärsest baarist Helenile ühtegi telefonikõnet.

Kõikjal, kuhu sammud sean, hindavad tähtsad meessoost ülemused minu välimust asjatundliku pilguga, nagu kalkuleerimaks, kas ikka tekitan tema ärile oma säärejooksu või rinnapartiiga lisaväärtust. Tundub, nagu naisi kuskil vastutaval kohal polegi, on ainult keskealised või veelgi vanemad meesterahvad, kes on alati hirmus autoritaarse olemisega.

Nahaalsemad jagavad oma kommentaare ka töökaaslastega ning mõnikord tabab mu kõrv kreekakeelse jutuvada seest ka arusaadavamaid sõnu nagu „seks“ või „seksikas“. Ka jutt on enamasti ühe vitsaga löödud – hooaeg on tänavu eriti kehv, turiste ei ole ega tule ning üleüldse on kõik halvasti. Hiljem mõistan, et nii on olenemata tegelikkusest kombeks igal aastal kurta.

Kreetale saabumisest on möödunud juba ehk nädal ning ma olen muutunud rahutuks. Minu naeruväärsed säästud kahanevad kiirelt, sest hinnad on toidupoeski üpris soolased. Miks ma ometi arvasin, et siin tööd leida käkitegu on!

Helen on juba ühes väikese perehotelli restoranis töö leidnud. Milline õnneseen, mõtlen kadedalt. Poleks iial arvanud, et ettekandjaamet minus kunagi selliseid tundeid äratab.

Tunnen jälle kadeduseussi enda sees pesitsemas ning murran pead, miks mina küll nii hädine tööotsija olen. Selge on see, et Helen on parem suhtleja, aga võibolla ka kaunim, saledam ja noorem? Siin ei huvita kedagi minu akadeemilised kraadid ja peenetes Eesti firmades tegutsemise kogemus. Otsustan, et pean olema aktiivsem ja nahaalsem, ilusamaks ja nooremaks ma vaevalt muutun...

Kuna Heleni hotell asub hoopis Platanésis, Réthymno kesklinnast kuue kilomeetri kaugusel olevas mereäärses turismikülas, siis pakime oma kompsud hostelis kokku ja kolime ühes eramajas olevasse stuudiosse Heleni töökoha lähedal. See koosneb poolenisti keldrikorrusel olevast kööginurgaga toast, kus on kaks üheinimesevoodit, mõned riiulid ja kapid ning dušinurgaga pisike vannituba. Tegu on tüüpilise tagasihoidliku turistikorteriga, mille 250eurone üür mulle sel hetkel päris soolane tundub.

Platanés on turismist elatuv rannaäärne küla, kus hooaja lõppedes kõik järsku välja sureb. Asumi keskelt jookseb läbi vana Réthymno–Irákleio maantee ning mõlemad teeperved on vaheldumisi täis pikitud hotelle, minimarketeid, suveniiri- ja kullapoode, autorendifirmasid, baare ja taverne. Turist, kes siia satub ja saart rohkem avastama ei vaevu, näeb vaid Kreeta kunstlikku ja esteetiliselt inetut palet. Platanés on väliselt jäänud peatuma oma kaheksakümnendate aastate hiilgeaegadesse. Enamik siinsetest ehitistest on päevinäinud, väsinud ja koledad, püsinud muutumatuna paarkümmend aastat. Kõik tundub juhuslik, nagu lipp lipi peal, lapp lapi peal. Siin ei ole midagi ühist maaliliste traditsiooniliste külakestega, mis tänu oma ajaloo hõngule alati ilusad on. Nii oskan ma aastaid hiljem öelda!

Aga esialgu pole mul suurt aega Kreeta esteetilist pilti kaaluda, sest on vaja tegeleda tõsisema teemaga: leida töö. Muidugi on mul alati võimalus pillid kotti panna ja viimaste veeringute eest saba jalge vahel koju tagasi lennata. Kuid see ei tule kõne allagi! Uhkus ei luba nii kergelt alla anda. Olen ju Eestist suure hurraaga ära tulnud – et soojale unistuste saarele kolida –, ja nii mõnedki olulised asjad Eestis maha müünud. Lisaks kõigele kardan, et koju naasmine tekitab uue ja seekord ravimatu masenduse.

Ühel õhtul saabub Helen töölt koju hirmus morni näoga ning turtsub vihaselt: „Pagana perekond! Minuga ei arvestata üldse!“ Selgub, et kauaoodatud töökoht hotellis polegi nii imeline. Nimelt ei anta Helenile teenitud jootraha kätte, see jaotatakse hoopis hotelliomanikest pereliikmete vahel ära. Eks ta ole, veri on paksem kui vesi.

Peale paari päeva on Helen lahkhelide tõttu hotellis jõudnud juba ametit vahetada, mina olen aga jätkuvalt töötu päevavaras... Ma ei suuda isegi lõunamaisest päikesest ja soojast mereveest enam rõõmu tunda, sest iga hetk, mille ma raiskan elu nautimisele, tuleb tööotsimise arvelt.

Heleni uus töökoht on Platanési pisike baar Belle Epoque, kus aegunud hittide saatel istuvad kunstnahast baaripukkidel peamiselt keskea ületanud kohalikud mehed ja vanemad inglise prouad. Käin õhtuti selles päevinäinud lokaalis aega surnuks löömas, aga ka lootuses uusi tutvusi leida. Olen mõistnud, et alati tuleb kasuks, kui tööandjale kostab sinu eest kasvõi tuttava tuttava tuttav. Seega mainin igaühele, kellega vähegi jutule saan, et otsin tööd. Muidugi vaadatakse mind seetõttu haletsevalt, et vaeseke, tuli sealt hirmsast Ida-Euroopast Kreekasse paremat elu otsima.

Lõpuks kuulen baari omanikult Manoliselt, et üks lähedal olev tavern vajab lisatööjõudu. Manolis on peagi viiekümne aasta juubelit tähistav pikakasvuline turd mehepoeg, kes on vallaline, lastetu ja elab koos emaga. Ta jätab esmapilgul turvalise mõmmiku mulje, kuid hiljem selgub, et tegu on naksis naistemehega, kes üritab iga uut noorukest baaridaami ära võluda.

Olen ootusärev, kui Manolis mind taverni juurde oma kipaka sääreväristajaga viib.

Ta tutvustab mind kiiskavate klotsersõrmustega turrale omanikule: „Näe, tõin sulle tüdruku!“ Sama hästi oleks ta võinud öelda, et näh, tõin sulle lamba või seapõrsa. Sellise tunde tekitab mulle karmi näoga omaniku hindava pilgu all seismine. Peale seda lahkub Manolis kiirustades ja nüüd on edu vaid minu enda kätes!

Üritan selja võimalikult sirgu ajada, vean naeratuse näole ning ulatan tervituseks käe.

Pikka juttu omanikuhärra Andreas ei tee. „Kas sul ettekandjatöö kogemust on?“ küsib ta.

„Ikka on,“ luiskan enesekindlalt ja lisan: „Vaatan, et teil siin venekeelsed sildid. Ma oskan peale Skandinaavia keelte vene keelt ka!“ Lubasin endale ju nahaalsem olla.

„No tule siis homme hommikul kell kümme siia, vaatame, mida tegema hakkad,“ saan rõõmustava vastuse.

Paraku jääb minu peadpööritav karjäär ettekandjana lühikeseks – peale kolme päeva ütleb omanik kuivalt, et kahjuks pole neil siiski kedagi juurde vaja, hooaeg on ju väga kehv.

Nojah, seda lauset olen ma kuskil juba kuulnud!

Olen raisanud kolm päeva täiesti mõttetult, saades lõpuks oma vaeva eest tasuks vaid 20 eurot... Sellegi ühelt minust kahju hakanud kelnerilt, kes mulle rahatähe vaikselt pihku libistab.