Читать книгу Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus - Jaana Albri - Страница 9

Lõppemas on minu teine nädal Kreetal. Masendus hakkab vaikselt maad võtma ning selle alkoholiga ärauhamiseks sean sammud Heleni uude töökohta Belle Epoque’i. See on üks meie külakese Platanési väheseid kohti, kus saab rahus istuda, ilma et keegi ligi ajama hakkaks. Manolis hoolitseb abivalmilt selle eest, et kõikvõimalikud kosilased mind tüüdata ei saaks, kuid ise on asjatult ametis Heleni võlumisega.

Paraku ei jõuagi ma muresid veini uputama hakata, sest saan järsku tööpakkumise enda kõrval istuvalt natuke kahtlase välimusega kiilaspäiselt kohalikult, kes õnneks Manolise sõber on. Muidugi on ta ka Belle Epoque’i igaõhtune külaline.

„Ma kuulsin, et sa oskad rootsi ja vene keelt?“ uurib ta ning saades jaatava vastuse, jätkab: „Mine näita end homme hommikul Réthymno vanalinnas Fountaini tavernis, sa kindlasti sobid neile.“

Ma isegi ei imesta, kuidas see imelik võõras minu keelteoskusest ja tööotsimisest teadlik on. Olen ju nii Manolisele kui kõigile teistele, kellega vähegi jutule saanud, ennast meeleheitlikult reklaaminud.

Lõpuks ometi, nüüd peab ka minu õuele õnn tulema! Täitun jälle optimismiga. Murede uputamise asemel asun end kohe premeerima odava punase veiniga, mis koguse suurenedes tuleviku suhtes aina ülevamaid tundeid tekitab.

Jõuan Réthymno vanalinnas ühel peatänaval asuvasse kulunud moega taverni kell 11 ennelõunal, nagu kokku lepitud. Olen hingematvas kuumuses maha vantsinud järjekordsed kuus kilomeetrit, sest bussiliiklus on minu elukoha ja kesklinna vahel suhteliselt harv ning peale selle ei tee paha hoida kokku 1,20 eurot. Nüüdseks on iga sent arvel ja lõppude lõpuks pean oma aastatega kogutud kontoripekist lahti saama.

Mul on hommikuselt tühjas tavernis omamoodi huvitav ja kõige lühem tööintervjuu, mille lõpus ei saa ma täpselt aru, mida ma tegema pean ja kui palju ma selle eest palka hakkan saama.

„Mis keeli sa räägid?“ uurib pikema sissejuhatuseta natuke räsitud välimusega meesterahvas, kes end Steliosena tutvustab. Loetlen uhkelt keeled ette ning jään uusi küsimusi ootama. Neid aga ei tulegi. „Tule homme keskpäevaks siia, siis hakkadki kohe pihta. Ja proovi midagi natuke kenamat selga panna!“ kõlavad lõpetuseks õpetussõnad.

Jään talle küsivalt ja natuke piinlikkustki tundes otsa vaatama. Valisin tähtsaks päevaks ometigi välja päris viisaka lühikese teksaseeliku ja ontliku valge pluusi?

„No natuke seksikamat!“ pilgutab Stelios häbematult silma.

Midagi enamat ei taipa ma oma uue ameti kohta uurida ning luban õigel ajal platsis olla.

Segaste tunnetega lahkudes mõistan vaid, et Skandinaavia keelte oskus on otsustav tegur minu tööle saamisel. Ole sa tuhandest tänatud, Tallinna pedagoogikaülikool, et mind viis aastat rootsi filoloogiks koolitasid. Nüüd on lõpuks kätte jõudnud aeg oma hariduse vilju maitsta!

„Kalimera kukla!“^[1.] Niiviisi joviaalselt tervitab mind rasvase patsi, kuid poolkiila ja higist pärlendava pealaega Stelios. Eile vestlesin just temaga ja eeldan, et ta on ka taverni omanik. Pikapatsimees viipab käskivalt käega, et istuksin. „Säh, võta need menüüd ja hakka asjaga tutvuma!“ Maandun kõvale toolile ning võtan tolmused ja kergelt rasvased kaustad, kus A4 formaadis kilede vahele on susatud värviliste toidupiltidega menüüd.

Enne kui jõuan käsi määrivate kaustadega tegelema hakata, istub minu kõrvale ülevoolavalt sõbralik leegitsevate lokkidega tedretähniline rootsi tüdruk. Tema nimi on Zoie ja ka tema esimene tööpäev on täna.

„Kuule,“ küsin menüüsid lapates, „mida me siin õieti tegema hakkame?“ Loodan, et vähemalt tema on asjale pihta saanud.

„Me peame möödaminejaid sööma meelitama ja seletama, mida need toidud endast kujutavad,“ saan enesekindla vastuse.

Ah soo, et ma kandideerisin siis õnnestunult kamaki vastutusrikkale ametikohale. Nii kutsutakse neid tüütuid tegelasi, kes baaride ja söögikohtade ustel rahvast tülitavad, sooviga neid iga hinna eest just sellesse puhvetisse meelitada. Tavapärasemad on originaalsed hüüatused nagu „Where are you from? You are definitely from Germany! Please, sit!“^[2.] või midagi muud veelgi nõmedamat.

Olen endale selle väljendi juhtumisi juba selgeks teinud: kamaki, mis tähendab kreeka keeles harpuuni, on väga oluline mõiste, mida hakati kasutama 1960ndatel hoopis kohalike meeste kohta, kes rahakaid naisturiste ära võlusid, tasudes oma jookide ja muu eest natuuras. Kamaki’ndus suri oma esialgsel viisil välja 1980ndate lõpuks, sest selleks ajaks jõudsid kohalikud hurmurid endale ise jooke osta ning ka seksi sai kreeklannadelt lihtsamalt kätte, sest ajad olid vabameelsemad. Nüüd kutsutakse kamaki’ks meest, kes üritab igal võimalikul juhul naisi ära rääkida. Ja samuti kutsutakse kamaki’deks neid, kes turiste restoranide ees üritavad sisse rääkida...

Kas mina, antisotsiaalne ja tuim tükk, saan üldse sellise tööga hakkama? Peale selle ei tea ma kohalikest toitudest veel vähimatki, sest olen kokkuhoiu mõttes peamiselt keedetud makaronidest ja võileibadest toitunud. Kuidas seletada turistile, milline kulinaarne elamus teda ees ootab? Kõhklustest ja kahtlustest hoolimata otsustan uuel tööpostil õnne katsuda. Ei ole see ju teab mis raketiteadus, pean end vaid naeratama sundima ja teesklema sõbralikku ning suhtlusaldist inimest.

Oleme menüüd läbi vaadanud ja peame positsioonidele asuma. Seisame kõnniteest natuke kõrgemal taverni sissepääsu ees, üks paremal, teine vasakul, nagu sõdurid kaitsmas meie vahele kõrgele alusele seatud mahukat menüüd, mida huvilised sirvida saavad. Teine menüü on tutvumiseks restorani ja tänavat eraldava madala kivimüüri peal. See tähendab, et kui uudistajaid on rohkem, peame me hargnema ja kumbki oma menüüd tutvustama.

Avastan, et Zoie on erakordselt agar suhtleja ja igas mõttes minu vastand. Ta viipab rõõmsalt päikeselõõsas mööda lonkivatele turistidele, hüüab kelmikalt meie stamplauset „Where are you from?“ ning üritab kõigile selgeks teha, et just meie juures tuleb kaloreid manustada. Mul on suur tõrge suud lahti teha ja ma ei saa kuidagi algust tehtud. Seisan totakalt naeratava tummahambana ning üritan end kokku võtta.

„Ära karda, tee juttu!“ õpetab mind Stelios restoranisügavusest hõikudes.

Kuidas küll võõra inimesega järsku jutule saada, murran ma pead. Tahaksin olla originaalsem ja erilisem keskmisest kamaki’st, kuid paraku ei tule sellest midagi välja. Kõige lihtsam on ikkagi kohmata midagi banaalset ning üritada vähem pealetükkiv olla. Loomulikult ei saagi minust Zoie-sugust lobeda jutuga tegelast, aga minu eesmärk on võluda kliente oma asjatundlikkusega kohalike roogade vallas. Tihtipeale meelitangi rahvast sisse just sellega, et olen tagasihoidlik ning ei tüüta uudistajaid väsitava lobaga.

Töö on iseenesest päris kontimööda. Pean truu sõdurina oma kohal seisma iga päev kell 11–14 ning õhtul kella 17st nii kaua, kuni kliente jagub. Paraku on Kreetal suvehooajal iga päev tööpäev ning vaid mõnikord harva saab pühapäeva vabaks. Müüt logelevast lõunamaalasest ei pea siin paika, sest kõik, kes on vähegi turismiga seotud, töötavad järjepanu seitse päeva nädalas pool aastat järjest. Ei ole naljaasi maist oktoobri lõpuni iga päev rabada.

Töökoha boonus on, et saan iga päev mitu korda tasuta süüa, vali aga menüüst, mida hing ihaldab. Sellest on suur abi, sest nii jääb minu 25eurosest päevatasust suurem osa järele.

Paraku ei julge ma köögiga lähemalt tutvudes igat rooga proovidagi, sest sanitaarsusega on siin lood halvad. Kui külastajad siinset räpasust ja laga näeksid, põgeneksid nad küll tülgastusega minema. Kitsukeses ja alati määrdunud veest ligeda põrandaga köögis on kõik toiduained lahtiselt laudade peal või põrandal seisvates püttides. Kooritud kartulid ühes, kurgiviilud teises, keedetud munad kolmandas. Põrandal jalutavad prisked prussakad lisavad pildile vaid vürtsi juurde.

Taverni omanik on Jorgos, kõhetu neljakümnendates eluaastates tüüp, kes – nagu varsti ilmneb – kuritarvitab nii vägijooke kui erinevaid meelemürke. Seetõttu on ta alati närviline ja läheb kergesti endast välja. Tööõhkkonda ei muuda meeldivamaks ka Jorgose ja Steliose omavahelised häälekad sõimlemised, mida nad häbenemata koguni klientide ees demonstreerivad.

Minu teine vahetu kolleeg on serbia noormees Dali, kes on siin juba kolm hooaega vastu pidanud. Ta on kelner ja vajaduse korral ka kamaki