Читать книгу Muretu - Jo Nesbø - Страница 7

„Vaatasid videot?”

Katkine kontoritool käuksus protestiks, kui politseiametnik Halvorsen tahapoole nõjatus ja vaatas otsa endast üheksa aastat vanemale kolleegile, vaneminspektor Harry Holele, umbusklik ilme noorel, süütul näol.

„Muidugi,” ütles Harry ja tõmbas nimetissõrme ja pöidlaga üle õhukese kottivajunud naha punaste silmade all.

„Terve nädalavahetuse?”

„Laupäeva ennelõunast pühapäeva õhtuni.”

„Siis said sa vähemalt reede õhtul natuke puhata,” ütles Halvorsen.

„Jah.” Harry tõmbas jakitaskust sinise kausta ja pani selle kirjutuslauale, mis seisis Halvorseni omaga vastamisi. „Ma lugesin ülekuulamiste aruandeid.”

Teisest taskust tõmbas Harry välja kotikese French Coloniali kohvi. Tema ja Halvorsen töötasid ühes kabinetis, Grønlandi politseiprefektuuri kuuenda korruse punases tsoonis eelviimase ukse taga koridori lõpus, ja kahe kuu eest olid nad ostnud Rancilio Silvio espressomasina, mis seisis nüüd aukohal arhiivikapil, selle kohal rippus raamitud foto tüdrukust, kes istus, jalad kirjutuslauale visatud. Tema tedretähniline nägu oleks justkui püüdnud mingit grimassi ette manada, kuid naer sai temast enne võitu. Taustal paistsid samad kabinetiseinad, millel pilt rippus.

„Kas sa teadsid, et kolm neljast politseinikust ei suuda õigesti kirjutada sõna „kahtlemata”?” ütles Harry ja riputas jaki varna. „Nad kirjutavad selle kahe t-ga või...”

„Kahtlemata.”

„Mida sa nädalavahetusel tegid?”

„Reedel istusin Ameerika suursaadiku residentsi juures autos ühe anonüümse autopommiähvarduse tõttu, mille keegi lollpea oli telefoni teel teinud. Valehäire, loomulikult, aga praegusel ajal on nad ju nii piiri peale aetud, et pidime terve õhtu seal passima. Laupäeval üritasin jälle oma elu armastust leida. Pühapäeval tegin järelduse, et teda pole olemas. Mis ülekuulamised röövli kohta ütlesid?” Halvorsen mõõtis topeltfiltrisse kohvi.

„Nada,” vastas Harry ja võttis kampsuni seljast. Selle all kandis ta tuhmhalli T-särki, mis kord oli olnud must ja millelt oli kiri „Violent Femmes” peaaegu kustunud. Ta vajus ohkega kontoritooli. „Keegi pole teatanud, et oleks tagaotsitavat pärast röövi panga lähedal näinud. Üks tüüp väljus Bogstadveienil teistel pool teed 7-Eleveni kioskist ja nägi röövijat mööda Industrigatat üles jooksmas. Mees märkas teda tänu kapuutsile. Panga välisseinal rippuv turvakaamera näitas, kuidas röövel möödus pealtnägijast 7-Eleveni juures seisva raudkonteineri ees. Ainus huvipakkuv fakt, mis ta oskas videolt nähtule lisada, on see, et ülevalpool Industrigatal käis röövel kaks korda paremalt kõnniteelt vasakule ja tagasi.”

„Tüüp, kes ei suuda otsustada, kummal pool teed käia. Minu meelest on see kahtlemata igav.” Halvorsen asetas topeltfiltri masinakäppa. „Kahtlemata, ühe t-ga.”

„Siis ei tea sa küll pangaröövidest kuigi palju, Halvorsen.”

„Miks ma peakski? Meie ülesandeks on mõrvarite kinninabimine, Hedmargi omad hoolitsegu varaste eest.”

„Hedmargi mehed?”

„Kas sa pole tähele pannud, et rööviosakonnas ringi liikudes muud ei kuulegi kui „ää” ja „ikke” ja muud sellised sõnad ning villased kampsunid igal pool? Aga anna mõni vihje.”

„Vihjeks on Victor.”

„Koerapatrull?”

„Ta on enamasti sündmuskohal üks esimestest ja seda teab ka kogenud pangaröövel. Hea koer suudab jälitada röövlit, kes käib jalgsi mööda linna, kui ta aga üle tänava läheb ja selle koha pealt autod mööda sõidavad, kaotab koer jälje.”

„Ja siis?” Halvorsen vajutas kohvi filtrikäpas kinni ja pööras lõpuks käppa niiviisi, et kohv jäi pealt sile. Tema väitel eristas just see proffe amatööridest.

„See tugevdab kahtlust, et tegemist on kogenud pangaröövliga. Ja ainuüksi see fakt võimaldab meil keskenduda märksa väiksemale hulgale inimestele, kui muidu oleksime pidanud. Rööviosakonna boss rääkis mulle, et ...”

„Ivarsson? Ma arvasin, et te pole erilised vestluskaaslased?”

„Me ei olegi, ta rääkis uurimisrühmale, mille liige ma olen. Siis ta ütleski, et Oslos on tegelikult alla saja röövli. Neist viiskümmend on nii rumalad, pilves või vaimselt äraolevad, et nad saadakse peaaegu iga kord kätte. Pooled neist istuvad kinni, nii et nendega pole meil vaja tegeleda. Nelikümmend on enam-vähem tasemel töömehed, kes pääsevad terve nahaga, kui keegi neid planeerimise poole pealt aitab. Ja siis need kümme proffi, need, kes proovivad kätt rahatranspordi ja sularahakeskuste peal ja kelle tabamiseks on meil omajagu õnne vaja. Nende kümne puhul üritame kogu aeg jälgida, kus nad parasjagu on. Nende alibit kontrollitakse täna.” Harry heitis pilgu Silviole, mis seisis arhiivikapil ja puhises. „Ja peale selle rääkisin ma laupäeval Weberiga krimtehnilisest.”

„Ma arvasin, et Weber on sellest kuust pensionil.”

„Keegi oli valesti rehkendanud, ta läheb alles suvel.”

Halvorsen naeris. „Siis on ta ilmselt veel vihasem kui tavaliselt?”

„On küll, aga mitte sellepärast,” ütles Harry. „Tema ja ta mehed ei leidnud mitte kui midagi.”

„Mitte midagi?”

„Ei ainsamatki sõrmejälge. Ei ainsamatki juuksekarva. Isegi mitte riidekiudu. Ja jalajäljed näitavad loomulikult, et ta kandis tuttuusi kingi.”

„Nii et nad ei saaks kulumisjälgi tema teiste kingadega võrrelda?”

„Õi-ge,” ütles Harry, rõhutades mõlemat silpi.

„Ja röövirelv?” küsis Halvorsen, samal ajal ühte kohvitassidest Harry laua juurde balansseerides. Pilku tõstes avastas ta, et Harry vasak kulm oli tõusnud üles peaaegu turris tuka alla. „Vabandust. Mõrvarelv.”

„Tänan. Pole leitud.”

Halvorsen istus oma poolele laua taha ja mekkis veidi kohvi. „Nii et lühidalt öeldes astus üks mees päise päeva ajal rahvast täis panka sisse, võttis kaks miljonit krooni ja tappis ühe naise ning jalutas seejärel minema mööda mitte küll rahvastatud, aga siiski tiheda liiklusega tänavat Norra pealinna südames, vaid mõnisada meetrit politseijaoskonnast. Ja meil, professionaalidena tasustatud ja kuninglikel politseijõududel, meil ei ole mitte kui midagi?”

Harry noogutas aeglaselt. „Peaaegu. Meil on video.”

„Mis on sul nüüdseks sekundi pealt peas, kui ma sind õigesti tunnen.”

„Tjaa. Sekundikümnendiku, pakuksin ma.”

„Ja ülekuulamisi tead ka enamjaolt peast?”

„Ainult August Schultzi oma. Ta jutustas palju huvitavat sõjaajast. Vuristas ette terve rea rõivatootjatest konkurentide nimesid, nii-öelda head norrakad, kes olid osalenud sõjaajal tema perekonna vara konfiskeerimises. Ta teadis täpselt, millega nad tänasel päeval tegelevad. Aga see jäi tal märkamata, et kuskil oleks panka röövitud.”

Ülejäänud kohvi jõid nad vaikides. Vihm krabistas vastu akent.

„Selline elu sulle meeldib,” ütles Halvorsen korraga. „Istuda terve nädalavahetuse üksinduses ja kummitusi taga ajada.”

Harry naeratas, kuid ei vastanud.

„Ma arvasin, et sa oled eraklusega nüüd lõpu teinud, kui sul on perekondlikud kohustused ja puha.”

Harry vaatas oma nooremale kolleegile hoiatavalt otsa. „Ma ei tea, kas seda võiks just niiviisi nimetada,” lausus ta aegamisi. „Me pole ju isegi elukaaslased.”

„Ei, aga Rakelil on väike poeg ja see muudab asja, eks ole?”

„Oleg,” ütles Harry ja veeretas end tooliga arhiivikapi juurde. „Nad sõitsid reedel Moskvasse.”

„Või nii?”

„Kohtuasi. Lapse isa tahab vanemaõigusi endale.”

„Õige jah. Mis tüüp see selline üldse on?”

„Noh.” Harry kohendas kohvimasina kohal rippuvat pilti, mis oli pisut vildakil. „Ta on üks professor, kellega Rakel seal töötades tuttavaks sai ja hiljem abiellus. Mees on pärit vanast pururikkast perekonnast, kellel on Rakeli sõnul palju poliitilist mõjuvõimu.”

„Siis tunnevad nad ilmselt ka mõnda kohtunikku?”

„Kindlasti, aga me usume, et kõik lõppeb hästi. Isa on peast täiesti hull ja seda teavad kõik. Nutikas, viletsate närvidega joodik, tead ju küll seda tüüpi.”

„Ma arvan küll.”

Harry vaatas järsku üles ja jõudis veel napilt näha, kuidas Halvorsen laia irve näolt pühkis.

Terves majas oli üldteada, et Harryl oli alkoholiga probleeme. Alkoholism ei ole küll avaliku teenistuja puhul piisav põhjus, et teda ametist lahti lasta, kuid purjus peaga tööleilmumine annab selleks alust küll. Viimane kord, kui Harry murdus, tegid ülemiste korruste töötajad ettepaneku ta meeskonnast välja arvata, aga vägivallaosakonna juhataja, politseiülem Bjarne Møller võttis nagu alati Harry oma kaitsva tiiva alla ja tõi argumendina välja erilised asjaolud. Asjaolud olid sellised, et espressomasina kohal rippuval pildil olev tüdruk – Ellen Gjelten, Harry partner ja lähedane sõber – oli Akerselva jõe lähedal teerajal pesapallikurikaga surnuks pekstud. Harry oli pärast seda uuesti jalule saanud, ometi tegi üks haav endiselt valu. Eriti just seetõttu, et Harry meelest ei olnud juhtum veel lahendatud. Kui Harry ja Halvorsen leidsid tehnilisi asitõendeid neonats Sverre Olseni vastu, oli vaneminspektor Tom Waaler kärmelt Olseni juures kodus platsis, et mees arreteerida. Olsen oli aga Waaleri vastu tule avanud, too oli seejärel enesekaitseks mehe pihta tulistanud ja ta tapnud. Viimane pärines Waaleri aruandest ning sündmuskohalt leitu ega eriuurimisrühma töö ei viidanud millelegi muule. Teisest küljest jäi täpselt välja selgitamata Olseni mõrvamotiiv, kui välja arvata asjaolud, mis viitasid sellele, et Olsen oli olnud segatud illegaalsesse relvaärisse, mille tagajärjel oli Oslo viimaste aastate jooksul käsirelvadest üle ujutatud, ja et Ellen oli sellele jälile saanud. Kuid Olsen oli vaid jooksupoiss: neile, kes tegelikult asja taga seisid, ei olnud politsei veel jälile saanud.

Elleni juhtumi kallal töötamise tõttu oli Harry pärast lühikest ülesastumist ülemisel korrusel järelevalveosakonnas taotlenud tagasisuunamist vägivallaosakonda. Nad olid rõõmsad, et Harryst lahti said. Ning Møller oli rõõmus, et ta kuuendale korrusele naasis.

„Ma lähen viin selle siis üles rööviosakonda Ivarssoni kätte,” torises Harry ja lehvitas käes videokassetti. „Ta tahtis seda vaadata koos ühe uue imelapsega, kes talle tööle on tulnud.”

„Oh? Kes see on?”

„Üks tüdruk, kes lõpetas sel suvel politseikooli ja on kuuldavasti lahendanud kolm juhtumit pelgalt videosid vaadates.”

„Jessas. Kenake?”

Harry ohkas. „Te noored olete nii igavalt etteaimatavad. Ma loodan, et ta on andekas, muu mind ei huvita.”

„Oled sa kindel, et ta on tüdruk?”

„Härra ja proua Lønnil võis muidugi nalja nabani olla, kui nad oma pojale Beate nimeks panid.”

„Mul on eelaimus, et ta on kena.”

„Ma loodan, et mitte,” ütles Harry ja tõmbas harjumusest pea alla, kui kõige oma saja üheksakümne viie sentimeetriga uksest välja astus.

„Oh-oh?”

Vastuse sai ta juba koridorist. „Andekad politseinikud on inetud.”

Esmapilgul ei pakkunud Beate Lønni välimus põhjust ei ühte- ega teistpidi arvamuseks. Ta ei olnud inetu, mõni oleks nimetanud teda isegi nuku moodi kauniks. Ilmselt just seetõttu, et tema puhul oli kõik nii pisike: nägu, nina, kõrvad, keha. Eelkõige oli ta kahvatu. Tema nahk ja juuksed olid nii värvitud, et Harry mõtted liikusid ühe naise laibale, kelle tema ja Ellen Bunnefjordi põhjast olid välja õngitsenud. Aga vastupidi kui laibaga oli Harryl tunne, et kui ta vaid hetkeks pilgu kõrvale pöörab, läheb tal meelest, milline Beate Lønn välja näeb. Beate Lønnil ei tundunud olevat midagi selle vastu, kui arvesse võtta, kuidas naine tervituseks oma nime pomises ja Harryl oma väikest higist käekest pigistada lasi, enne kui ta selle kiirelt tagasi tõmbas.

„Hole siin on majas omamoodi legend, kas tead,” ütles politsei osakonnajuhataja Rune Ivarsson, kes seisis seljaga nende poole ja jahmerdas võtmekimbu kallal. Halli raudukse peale nende ees oli gooti tähtedega kirjutatud: House of Pain. Ja selle all: Koosolekuruum 508. „Kas pole nii, Hole?”

Harry ei vastanud. Polnud põhjust kahelda, millist legendiseisust Ivarsson silmas pidas; ta polnud kunagi püüdnud varjata oma arvamust, et Harry Hole on terve politseiameti häbiplekk ja pidanuks juba ammu olema lahti lastud.

Ivarsson sai lõpuks ukse lahti ja nad astusid sisse. House of Pain oli eriruum, kus rööviosakonna töötajad uurisid, töötlesid ja kopeerisid videoülesvõtteid. Ruumi keskel seisis suur laud ja eemal veel kolm töölauda, kuid mitte ühtegi akent. Seinu katsid riiul videokassettidega, tosina jagu märkmepabereid tagaotsitavate piltidega, ühel kitsamal seinal suur filmilina, Oslo linna kaart ja õnnestunud bandiidijahtidelt korjatud trofeed. Näiteks kaks ukse kõrval rippuvat mahalõigatud kampsunivarrukat, mille sees augud silmade ja suu jaoks. Peale selle sisustasid tuba arvutid, mustad teleriekraanid, VHS- ja DVD-mängijad ning hulk teisi masinaid, mille otstarbest Harryl polnud aimugi.

„Mis vägivallaosakond videolindilt leidis?” küsis Ivarsson ja võttis toolil istet. Ta hääldas „vägivallaosakond” ülepingutatult pika ä-ga.

„Üht-teist,” ütles Harry ja läks videokassettide riiuli juurde.

„Üht-teist?”

„Mitte just kuigi palju.”

„Kahju, et jätsite tulemata mu ettekandele, mille pidasin septembris kohvikus. Kõik osakonnad peale teie olid esindatud, kui ma õigesti mäletan.”

Ivarsson oli pikka kasvu ja pikkade jäsemetega mees, hele tukk siniste silmade kohal lokkis. Tema nägu iseloomustasid maskuliinsed jooned, mida võib tihti näha Bossi-suguste Saksa kaubamärkide modellidel, tema nahk oli pärast suviseid pärastlõunaid tenniseväljakul ja küllap ka mõnda solaariumikülastust jätkuvalt pruun. Teisisõnu oli Rune Ivarsson mees, keda enamus peaks kenaks, ja nii kinnitas ta igati Harry teooriat välimuse ja andekuse seosest politseitöös. Kuid selle, mis Rune Ivarssonil jäi ande poolest vajaka, tegi tasa tema hea nina poliitika ja liidusobitamise peale prefektuuri sisehierarhias. Ivarssonil oli olemas loomulik enesekindlus, mida paljud pidasid ekslikult juhiomaduseks. See enesekindlus oli Ivarssoni puhul põhjustatud ainult ja üksnes sellest, et teda oli õnnistatud täieliku pimedusega iseenda võimete piiride suhtes, see omakorda pidi teda viima aina kõrgemale ja kõrgemale ning ühel päeval ka – otseselt või kaudselt – Harry ülemuseks. Harryl polnud iseenesest mingit põhjust pahandada, et keskpärased tegelased löödi ülespoole, uurimise juurest minema, aga Ivarssoni-suguste puhul oli olemas oht, et nood võisid endale kergesti ette kujutada, nagu võiksid nad vahele segada ja juhtida nende tööd, kes tegelikult uurimisest midagi jagasid.

„Kas me jäime millestki ilma?” küsis Harry ja tõmbas sõrmega üle kassetiselgadele kleebitud väikeste käsitsi kirjutatud siltide.

„Võib-olla mitte,” lausus Ivarsson. „Kui teid ei huvita just need pisiasjad, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”

Harry suutis vastu panna kiusatusele öelda, et ta polnud kohale läinud, sest varasem publik oli rääkinud, et tegu on ühe kiidulauluga, mille ainus eesmärk oli ümbritsevale maailmale teada anda, et pärast seda, kui tema, Ivarsson, asus rööviosakonda juhtima, on pangaröövide lahendamise protsent tõusnud 35-lt 50-le. Jättes muidugi mainimata, et ametisse asumine toimus koos osakonna töötajate arvu kahekordistamisega, uurimismeetoditega seotud volituste laiendamisega, ja et osakond sai ühekorraga lahti oma viletsaimast uurijast – Rune Ivarssonist.

„Ma pean end mingil määral huvitatuks küll,” ütles Harry. „Niisiis räägi mulle, kuidas te selle lahendasite.” Harry tõmbas riiulist ühe kassetti ja luges valjusti sildilt: „20.11.94, Sparebanken NOR, Manglerud.”

Ivarsson naeris. „Meeleldi. Vanal heal viisil. Nad vahetasid Alnabrul ühe prügimäe juures põgenemisautot ja panid põlema selle, mille maha jätsid. Aga auto ei põlenud täielikult ära. Me leidsime sealt ühe röövli kindad, mille sees oli DNA-jälg. Me sobitasime seda kurjategijatega, kellele meie eriuurijad olid eelnevalt videot vaadates viidanud, ja üks neist sobiski. Too idioot sai neli aastat, sest oli lakke tulistanud. Kas oli veel midagi, Hole?”

„Mm.” Harry näppis kassetti käes. „Mis sorti DNA-jälg see oli?”

„Ma ju ütlesin: sobiv DNA-jälg.” Ivarssoni vasak silmanurk tõmbles.

„Tore, aga mis? Surnud nahk? Küüs? Veri?”

„On see nii tähtis?” Ivarssoni hääl oli terav ja läbematu.

Harry ütles iseendale, et ta suu kinni hoiaks. Et ta lõpetaks need Don Quijote-üritused. Ivarssoni-sugused ei õpi nagunii kunagi.

„Võib-olla mitte,” kuulis Harry iseennast ütlemas. „Kui just ei olda huvitatud nendest pisiasjadest, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”

Ivarsson oli pilgu Harryle naelutanud. Helikindlas ruumis tundus vaikus lausa vastu kõrvu suruvat. Ivarsson avas suu, et midagi öelda.

„Ihukarvad sõrmenukilt.”

Mõlemad mehed pöörasid end Beate Lønni poole. Harry oli peaaegu unustanud, et naine seal viibis. Beate vaatas kord ühele, siis teisele otsa ja kordas peaaegu sosinal:

„Ihukarvad sõrmenukilt. Sellised karvad sõrmede peal... kas nende kohta ei öelda...”

Ivarsson köhatas: „See on õige küll, et tegemist oli karvaga. Aga see oli siiski – ilma et me peaksime asjasse süvenema – käeselja karv. Eks ole, Beate?” Vastust ootamata koputas ta nimetissõrmega kergelt oma laia käekella klaasile. „Aga nüüd pean ma minema. Nautige videot.”

Samal hetkel, kui uks Ivarssoni taga pauguga kinni käis, napsas Beate Harry käest videokasseti ja järgmisel silmapilgul imes kassetimängija selle suminaga endasse.

„Kaks karva,” ütles tüdruk. „Vasakus kindas. Sõrmenukilt. Ja prügimägi oli Karihaugenil, mitte Alnabrul. Aga neli aastat peab paika küll.”

Harry vaatas talle hämmeldunult otsa. „Kas see polnud tükk aega enne sind?”

Beate kehitas õlgu, samal ajal puldi play-nupule vajutades. „Tuleb vaid aruandeid lugeda.”

„Mm,” ütles Harry ja silmitses naist külje pealt. Seejärel sättis ta end toolil paremini istuma. „Vaatame siis, kas see tegelane ka mõne sõrmekarva maha jättis.”

Kassetimängija nagises vaikselt ja Beate kustutas tuled. Järgnenud silmapilgul, kui filmilinalt helendas neile veel vastu sinine pausikaader, hakkas Harry peas jooksma üks teine film. See oli lühike, kestis vaid paar sekundit, üks stseen, mis ujus Waterfronti, ühe Aker Bryggel asuva ammu kinni pandud klubi välklambivalguses. Harry ei teadnud siis veel tema nime – naeratavate pruunide silmadega naise nime, kes püüdis talle midagi üle muusika hüüda. Seal mängiti cowpunk’i. Green on Red. Jason and The Scorchers. Ta valas Jim Beami koola sisse ega hoolinud, mis naise nimi on. Kuid järgmisel õhtul oli see talle teada, kui nad voodil, mille üht otsa ilustas peata hobune, kõik köied vallandasid ja oma esikreisile asusid. Harry tundis kõhus eileõhtust soojust, kui ta naise häält telefonis oli kuulnud.

Siis film vahetus.

Vana mees oli asunud vaevalisele teele üle põranda leti poole, filmituna igal viiendal sekundil uuest kaameranurgast.

„Thorkildsen TV2-st,” ütles Beate Lønn.

„Ei, August Schultz,” ütles Harry.

„Ma mõtlen töötlust,” lausus tüdruk. „See näeb välja nagu TV2 Thorkildseni kätetöö. Siit-sealt on mõned kümnendikud puudu...”

„Puudu? Kuidas sa...”

„Erinevad asjad. Jälgi tausta. Punane Mazda väljas tänaval oli pildi keskel kahes kaameras, kui pilt vahetus. Üks asi ei saa olla kahes kohas korraga.”

„Tahad sa öelda, et keegi on linti näppinud?”

„Ei-ei. Kõik, mis kuus kaamerat saalis ja üks väljas filmisid, jäädvustus ühele lindile. Originaallindil vahetub pilt välkkiirelt, nii et me näeme vaid värelust. Seepärast tuleb videot töödelda nii, et meieni jõuaksid pikemad seostatud lõigud. Tuleb ette, et kui meil endal ressurssi pole, siis kasutame telejaamade abi. Sellised teleinimesed nagu Thorkildsen petavad natuke ajakoodiga, et film näeks parem välja, mitte nii hakitud. Ma oletan, et ametineuroos.”

„Ametineuroos,” kordas Harry. Talle torkas pähe, et see sõna tundus nii noore tüdruku jaoks veidralt vanamoodne. Või ei olnudki tüdruk nii noor, nagu Harry arvas? Temaga oli midagi juhtunud, kui tuli ära kustus, silueti liigutused olid pingevabamad, hääl kindlam.

Pangaröövel sisenes saali ja hüüdis oma ingliskeelsed sõnad. Hääl kostis kauge ja summutatuna, nagu oleks see teki sisse mähitud.

„Mis sa sellest arvad?” küsis Harry.

„Norrakas. Ta räägib inglise keeles, et me ei tunneks ära murret, aktsenti ega tüüpilisi sõnu, mida võiksime varasemate röövidega seostada. Tal on libedast materjalist riided, millest ei pudene kiude, mida võiksime leida põgenemisautodest, peidukorteritest või tema juurest kodust.”

„Mm. Veel midagi?”

„Kõik riiete avaused on teibiga üle tõmmatud, et ühtegi DNAjälge maha ei jääks. Nagu juuksed ja higi. Näed, kuidas püksisääred on teibitud saabaste külge ja varrukad kinnaste külge. Ma oletan, et tal on kleeplint ümber terve pea ja kulmud vahaga kaetud.”

„Seega professionaal?”

Naine kehitas õlgu. „Kaheksakümmend protsenti pangaröövidest on planeeritud vähem kui nädala jagu ette ja teostajateks on isikud, kes on alkoholi või narkootikumide mõju all. See rööv on ettevalmistatud ja röövel tundub puhas.”

„Kuidas sa seda näed?”

„Oleks meil ideaalne valgustus ja paremad kaamerad, võiksime pilti suurendada ja jälgida tema pupille. Praegusel juhul meil seda aga pole, nii et ma vaatan tema kehakeelt. Rahulikud, kaalutletud liigutused, kas näed? Kui ta ka midagi võtnud on, pole see ei speed ega muu amfetamiinisarnane. Vahest Rohypnol. See on lemmikaine.”

„Mispärast?”

„Pangarööv on ekstreemne elamus. Selleks pole vaja speed’i, pigem vastupidi. Eelmisel aastal tuli üks automaatrelvaga tüüp Solli platsi DnB panka, hekseldas lae ja seinad ja jooksis ilma rahata välja. Kohtunikule ütles ta, et oli võtnud nii palju amfetamiini, et pidi selle endast lihtsalt välja saama. Mulle meeldivad Rohypnoli peal röövijad rohkem, kui nii võib öelda.”

Harry noogutas filmilina poole: „Vaata Stine Grette õlga esimese leti taga, nüüd vajutab ta alarmile. Ja ülesvõtte heli muutub korraga palju paremaks. Mispärast?”

„Häire on videomasinaga ühenduses ja kui see vallandatakse, hakkab film mitu korda kiiremini jooksma. See annabki parema pildi ja parema heli. Piisavalt hea, et analüüsida röövli häält. Ja sellisel juhul ei ole röövijal inglise keele rääkimisest mingit kasu.”

„On see tõesti nii eksimatu, kui räägitakse?”

„Heli meie lintidel on kui sõrmejälg. Kui saame anda oma hääleanalüüsijale Trondheimi tehnikaülikoolis kümme salvestatud sõna, suudab ta kaks häält üheksakümne viie protsendise tõenäosusega õigesti kokku sobitada.”

„Mm. Aga mitte selle helikvaliteediga, mis on enne häire vallapäästmist?”

„Sel juhul on asi ebakindlam.”

„Sellepärast ta siis hüüabki kõigepealt inglise keeles ja pärastpoole, kui oletab, et alarm on vallandatud, paneb Stine Grette enda eest rääkima.”

„Just nii.”

Nad uurisid vaikuses musta riietatud röövlit, kes viskas jalad üle leti, surus relvasuu vastu Stine Grette pead ja sosistas talle midagi kõrva sisse.

„Mis sa naise reaktsioonist arvad?” küsis Harry.

„Mida sa silmas pead?”

„Näoilme. Ta tundub üsna rahulik, kas sa ei arva?”

„Ma ei arva mitte kui midagi. Näoilmetest võib üldjuhul üsna vähe välja lugeda. Ma pakun, et ta pulss on ligi 180.”

Nad vaatasid Helge Klementseni, kes rabeles abitult rahaautomaadi ees põrandal.

„Ma loodan, et seda meest jälgitakse hoolega,” ütles Beate vaikselt ja raputas pead. „Ma olen näinud inimesi pärast selliseid rööve vaimselt invaliidistumas.”

Harry ei öelnud midagi, kuid oletas, et tüdruk on seda väidet ilmselt mõnelt vanemalt kolleegilt kuulnud.

Röövel pööras ümber ja näitas neile kuut sõrme.

„Huvitav,” pomises Beate ja kirjutas midagi märkmikusse, ilma et oleks filmilinalt pilku pööranud. Harry jälgis silmanurgast noort naispolitseinikku ja nägi, kuidas too lasu kärgatades toolil hüppas. Kui röövel linal üle leti hüppas, koti kaasa haaras ja uksest välja jooksis, vajus Beate pisike suu lahti ja pastakas käest maha.

„Seda viimast lõiku pole Internetti välja pandud ega ühelegi telejaamale antud,” ütles Harry. „Vaata, nüüd on ta panga ees kaameras.”

Nad nägid röövlit kiirel kõnnil rohelise tule all Bogstadveienit ületamas, enne kui ta mööda Industrigatat ülespoole tõttas. Ja oligi pildist kadunud.

„Ja politsei?” küsis Beate.

„Lähim politseijaoskond on Sørkedalsveienil kohe pärast rahakogumispunkti, kõigest kaheksasada meetrit pangast. Sellegipoolest kulus häire vallandamisest üle kolme minuti, enne kui nad kohale jõudsid. Selleks ajaks oli röövlil olnud seega natuke alla kahe minuti, et minema saada.”

Beate silmitses mõtlikult lina, kus autod ja inimesed mööda tänavat kulgesid, nagu poleks midagi juhtunud.

„Põgenemine oli sama osavalt planeeritud nagu rööv. Põgenemisauto seisis ilmselt samas nurga taga, nii et panga turvakaamerad seda üles ei võtaks. Tal on vedanud.”

„Võib-olla,” ütles Harry. „Teiselt poolt ei jäta ta ju muljet mehest, kes loodab hea õnne peale, või mis?”

Beate kehitas õlgu. „Enamik pangarööve tunduvad läbimõeldud, kui korda lähevad.”

„Olgu, siin oli võimalus, et politsei on aeglane, üsna suur. Sest just sel ajal reedel olid kõik selle ringkonna patrullid teises kohas hõivatud, nimelt...”

„... Ameerika suursaatkonna juures!” pahvatas Beate ja lõi vastu otsaesist. „Anonüümkõne, mis teatas autopommist. Mul oli reede vaba, aga ma vaatasin uudiseid. Ja praegusel ajal, kui ollakse niivõrd paanikas, siis on ju loomulik, et kõik olid seal.”

„Mingit pommi ei leitud.”

„Loomulikult mitte. See on klassikaline trikk – mõelda välja midagi, mis peab politseid vahetult enne röövi kinni.”

Nad istusid ja vaatasid video viimast lõiku mõtlikus vaikuses. August Schultz seisis ja ootas ülekäiguraja ees. Roheline mehike läks punaseks ja uuesti roheliseks, ilma et vana mees oleks end liigutanud. Mida ta küll ootas, mõtles Harry. Ebakorrapärasust, eriti pikka rohelist tuld, saja aasta pikkust rohelist tuld? Noh. Küll see varsti tuleb. Kauguses kuulis Harry politseisireene.

„Miski justkui ei klapi,” ütles Harry.

Beate Lønn vastas vanakese moodi väsinult ohates: „Alati on midagi, mis ei klapi.”

Seejärel oli film läbi ja linal möllas lumetorm.