Читать книгу Muretu - Jo Nesbø - Страница 9

Vihm maalis varajases oktoobripimeduses õuelambi valgusvihus triipe, lambi all rippuvalt keraamiliselt tahvlilt luges Harry, et siin elavad Espen, Stine ja Trond Grette. „Siin” tähendas kollast ridamaja Disengrenda linnajaos. Ta vajutas uksekella ja vaatas ringi. Disengrenda moodustasid neli pikka ridamaja keset suurt lagedat välja, mida ümbritsevad paneelmajad viisid Harry mõtted indiaanirünnaku vastu ringkaitse rajanud uuselanikele preerias. Ja võib-olla oligi see nii. Ridaelamud ehitati kuuekümnendatel, arvestades keskklassi pealekasvu, ja vahest taipas tol ajal kahanev Disenveieni ja Travenveieni kortermajades elanud töölistest põliselanikkond juba siis, et keskklassi näol on tegu uute valitsejatega, et just nemad on need, kelle kätte uuel maal võim kunagi läheb.

„Tundub, et teda pole kodus,” ültes Harry ja vajutas veel kord kellanuppu. „Oled sa kindel, et ta sai aru, et me tuleme täna pärastlõunal?”

„Ei.”

„Ei?” Harry pööras ringi ja vaatas vihmavarju all lõdisevale Beate Lønnile otsa. Tal oli seljas seelik ja jalas kõrge kontsaga kingad, ning kui ta Harry Schrøderi eest peale korjas, tundus mehele, et Beate oli end riietanud justkui kohviõhtu tarvis.

„Grette kinnitas meie kokkulepet kaks korda, kui ma helistasin,” ütles naine. „Aga ta tundus üsna... endast väljas.”

Harry kummardas üle trepiääre ja vajutas nina vastu köögiakent. Sees oli pime ja ainus, mida ta nägi, oli Nordea logoga valge seinakalender.

„Sõidame tagasi,” ütles Harry.

Samal hetkel käis naabri köögiaken pauguga lahti. „Kas te otsite Trondi?”

Küsimus esitati Bergeni murdes ja nii põriseva r-iga, et see meenutas rongi rööbastelt mahasõitmist. Harry pööras ringi ja talle vaatas vastu pruun ja kortsus naisenägu, mis tundus püüdvat korraga naeratada ja tõsine välja näha.

„Jah, otsime küll,” lausus Harry.

„Sugulased?”

„Politsei.”

„Või nii,” ütles naine ja kustutas matuseilme näolt. „Ma arvasin, et te tulite teda leinas toetama. Ta on tenniseväljakul, vaesekene.”

„Tenniseväljakul?”

Naine näitas näpuga. „Teisel pool heinamaad. Ta on kella neljast alates seal olnud.”

„Aga väljas on ju pime,” ütles Beate. „Ja vihma sajab.”

Naine kehitas õlgu. „Ju kurbus ta sinna ajab.” Ta veeretas r-i nii pikalt, et Harryle tuli silme ette pilt lapsepõlvest Oppsalis, kui nad olid papitükid jalgratta rataste külge kinnitanud, nii et need peksid vastu kodaraid.

„Sa oled ka ida pool üles kasvanud, kui ma õigesti kuulen,” ütles Harry, kui tema ja Beate naise näidatud suunas jalutasid. „Või pakun ma valesti?”

„Ei,” vastas Beate lühidalt.

Tenniseväljak oli keset aasa, poolel teel kortermajade ja ridamajade vahel. Nad kuulsid vastu reketikeeli matsatavat märga tennispalli ja märkasid kõrge võrkaia taga keset kiiresti tihenevat sügispimedust üht servivat inimkuju.

„Hallo!” hüüdis Harry, kui nad olid võrkaia äärde jõudnud, kuid mees ei vastanud. Alles nüüd nägid nad, et ta kandis pintsakut, särki ja lipsu.

„Trond Grette?”

Pall maandus mustas porilombis, põrkas sealt edasi, lendas vastu võrkaeda ja saatis neile kaela vihmaduši, mille Beate vihmavarjuga kinni püüdis.

Beate katsus väravat. „Ta on end siia sisse lukustanud,” sosistas ta.

„Hole ja Lønn politseist!” karjus Harry. „Meil oli kohtumine kokku lepitud, kas me saaksime... Kurat!” Harry ei olnud märganud palli, enne kui see vastu aeda lendas ja tema näost sõrme kaugusel võrku kinni jäi. Ta pühkis veepritsmed näolt ja vaatas allapoole. Ta nägi välja, nagu oleks ta punakaspruuni poriveega üle pihustatud. Harry keeras automaatselt selja, kui nägi meest järgmist palli õhku viskamas.

„Trond Grette!” Harry hüüe kaikus kortermajade vahel. Nad nägid tennisepalli vastu akendest langevat valgust kõrget kaart joonistamas, enne kui pimedus selle neelas ja pall kuhugi heinamaale kukkus. Harry pööras uuesti väljaku poole, täpselt õigeks ajaks, et kuulda metsikut möiret ja näha inimkogu pimedusest enda poole tormamas. Metall kriiksus, kui traataed ründava tennisisti kinni püüdis. Ta vajus neljakäpakile kruusale, tõusis püsti, võttis hoogu ja hüppas uuesti vastu aeda. Kukkus, tõusis ja ründas.

„Issand jumal, ta on täiesti katki,” pomises Harry. Ta astus automaatselt ühe sammu tagasi, kui tema ees lõi järsku helendama pärani avatud silmadega nägu. Beate oli taskulambi põlema pannud ja suunanud selle Grettele, kes rippus traataia küljes. Mustad märjad juuksed kleepusid valgele otsaesisele ja mehe pilk tundus otsivat midagi, millest kinni hakata, samal ajal kui ta nagu pori autoaknalt mööda aeda alla libises, kuni lõpuks elutult maas lebas.

„Mis me nüüd teeme?” sosistas Beate.

Harry tundis hammaste vahel midagi krigisevat, ta sülitas pihku ja nägi lambivalguses, et tegu oli tenniseväljaku punase liivaga.

„Sina helistad kiirabisse, mina toon autost metallitangid,” vastas ta.

„Ta sai siis midagi rahustavat?” küsis Anna.

Harry noogutas ja rüüpas koolat.

Äsja täiskasvanuellu astunud lääneoslolased istusid kui kanad õrrel nende ümber baaritoolidel ja jõid veini, läbipaistvaid drinke ja koola-light’i. M oli nagu enamik Oslo kohvikuid – provintslikul ja naiivsel, kuid omamoodi sümpaatsel moel urbanistlik, mis viis Harry mõtted oma põhikooli klassikaaslasele Disile, hästikasvatatud tublile poisile, kellel nad avastasid olevat väikese raamatu, kuhu ta kirjutas üles klassi in-poiste slängisõnu.

„Nad viisid vaesekese haiglasse. Me rääkisime siis naabrinaisega ja too ütles, et ta oli seal naise mõrvast saadik igal õhtul sedasi serve löönud.”

„Jessas. Miks siis küll?”

Harry kehitas õlgu. „Polegi tegelikult kuigi haruldane, et inimesed pööravad ära, kui nad kellegi sel moel kaotavad. Mõned tõrjuvad lihtsalt kõik eemale ja teesklevad, et surnu on ikka veel elus. Naaber ütles, et Stine ja Trond Grette olid segapaarismängus alistamatud, et suvehooajal tegid nad tenniseväljakul peaaegu iga päev trenni.”

„Nii et ta siis ootas, et naine võtaks servi vastu?”

„Võimalik.”

„Džiisas! Ostad sa mulle ühe õlle, kuni ma tualetis käin?”

Anna tõusis toolilt ja kadus puusi õõtsutades saali tagaotsa. Harry püüdis talle mitte järele vaadata. Tal polnud seda tarviski, ta oli juba näinud, mida vaja. Naisel olid tulnud silmade ümber mõned kortsud, mõned hallid karvad ronkmustadesse juustesse, aga muidu oli ta täpselt samasugune. Needsamad pisut himurad mustad silmad kokkukasvanud kulmude all, seesama kitsas kõrge nina vulgaarselt täidlaste huulte kohal ja lohkus põsed, mille tõttu muutus tema ilme aeg-ajalt justkui näljaseks. Teda oli võib-olla palju ilusaks nimetada, selleks olid näojooned liiga tugevad ja teravad, kuid tema saledal kehal oli veel piisavalt vorme, et Harry nägi vähemalt kaht meest söögisaali laudade ääres pilku pööramas, kui Anna neist möödus.

Harry süütas uue sigareti. Pärast Grettet käisid nad kohtumas kontorijuhataja Helge Klementseniga, aga ka tema ei aidanud uurimisele eriti kaasa. Ta oli jätkuvalt omamoodi šokiseisundis ja istus Kjelsåsveieni kahepereelamus tooli peal ning põrnitses kordamööda kuningpuudlit, kes sebis tema jalge vahel, ja abikaasat, kes sebis köögi ja elutoa vahet kohvi ja vahvlitega, millest krõbedamaid polnud Harry veel maitsnud. Beate rõivavalik passis perekond Klementseni kodanlikku koju märksa paremini kui Harry kulunud Levised ja Dr Martensi saapad. Sellegipoolest oli Harry see, kes arendas närviliselt tippiva proua Klementseniga vestlust sügise ebaharilikult suurte vihmasadude ja vahvliküpsetamise kunsti üle, mida katkestasid ülemiselt korruselt kostvad trampivad sammud ja valjud nuuksatused. Proua Klementsen selgitas, et nende tütar Ina, vaesekene, oli kuuendat kuud rase ja lapse isa oli just seitsme tuule poole tõmmanud. Täpsemalt Kosi saarele, sest ta oli kreeklane. Harry oleks äärepealt vahvli üle laua välja sülitanud, ja alles siis võttis Beate sõnajärje üle ning pöördus rahulikult küsimusega Helge Klementseni poole, kes pidi koera jälgimise katki jätma, sest too jooksis elutoa uksest välja: „Kui pikk teie arvates röövel võis olla?”

Helge Klementsen vaatas küsijale otsa, võttis kohvitassi kätte ja tõstis selle pooleldi suu juurde, kus tass pidi loomulikult ootama, sest ta ei saanud samal ajal juua ja rääkida: „Pikk. Vahest kaks meetrit. Stine oli alati oma töös nii täpne.”

„Ta polnud nii pikk, härra Klementsen.”

„Üks üheksakümmend siis. Ja korras ja puhas oli ta ka alati.”

„Ja mis mehel seljas oli?”

„Midagi musta, nagu kummist. Sel suvel käis Stine esimest korda korralikult puhakamas. Kosi saarel.”

Proua Klementsen nuhatas.

„Kummist?” päris Beate.

„Jah. Ja kapuuts.”

„Mis värvi, härra Klementsen?”

„Punane.”

Selleks hetkeks oli Beate märkmete tegemise katki jätnud ja õige pea istusid nad autos teel linna tagasi.

„Kui kohtunikud ja vandekohus teaksid, kui vähe võib selliste röövide puhul kannatanute tunnistusi usaldada, keelaksid nad meil neid tõendusmaterjalina kasutada,” ütles Beate. „See on peaaegu hämmastav, kui valesti inimese aju suudab sündmusi rekonstrueerida, hirm paneks talle justkui prillid ette, mis muudavad röövlid suuremaks ja mustemaks, relvade arvu mitmekordseks ja sekundid pikemaks. Röövel viibis saalis veidi üle minuti, kuid sissepääsupoolses letis istunud proua Brænne leidis, et ta pidi seal olema peaaegu viis minutit. Ja ta ei ole kaks meetrit pikk, vaid 1,78. Kui ta just lisataldu ei kasutanud, mis on samuti proffide seas tavaline.”

„Kuidas sa pikkuse nii täpselt kindlaks oskad määrata?”

„Video. Sa mõõdad pikkuse uksepiidal, kui röövel sisse tuleb. Ma käisin ennelõunal pangas ja märgistasin kriidiga, tegin mõned uued pildid ja mõõtsin.”

„Mm. Vägivallaosakonnas jätame sellised mõõtmised sündmuskohal töötavale rühmale.”

„Pikkuse mõõtmine on natuke keerulisem, kui see tundub. Sündmuskoha uurijad panid näiteks 1989. aastal Kaldbakkenil DnB panka röövinu puhul pikkusega kolm sentimeetrit mööda. Nii et ma eelistan isiklikult mõõta.”

Harry vaatas tütarlast ja mõtles, kas küsida, miks too oli politseinikuks hakanud. Selle asemel küsis ta, kas Beate saaks ta Vibes gate lukksepa juures maha lasta. Enne autost väljumist küsis Harry, kas ta ka märkas, et Klementsen polnud oma ääreni täis kohvitassist tilkagi maha ajanud, hoides seda kogu küsitlemise ajal õhus. Seda polnud Beate märganud.

„Kas sulle meeldib siin?” küsis Anna ja potsatas uuesti toolile.

„Noh.” Harry vaatas ringi. „See ei ole minu stiil.”

„Minu ka mitte,” ütles Anna, haaras oma käekoti ja tõusis. „Lähme minu juurde.”

„Ma ostsin sulle just ühe õlle.” Harry noogutas vahutava pooleliitrise poole.

„Üksinda on nii igav juua,” ütles naine nägu krimpsutades. „Võta vabalt, Harry. Tule.”

Väljas oli vihmasadu lakanud ja äsja pestud külm õhk maitses hästi.

„Kas sa mäletad seda sügispäeva, kui me Maridali orgu sõitsime?” küsis Anna, pani käe mehe käevangust läbi ja hakkas astuma.

„Ei,” vastas Harry.

„Muidugi mäletad! Selle sinu haleda Ford Escordiga, millel ei saanud istmeid alla lasta.”

Harry naeratas kõveralt.

„Sa punastad,” pahvatas naine vaimustunult. „Siis mäletad sa kindlasti ka seda, kuidas me auto parkisime ja metsa läksime. Ja kõik need kollased lehed olid nagu...” Ta pigistas Harry kätt. „Nagu voodi. Hiigelsuur kuldne voodi.” Ta naeris ja müksas meest. „Ja pärast pidin ma aitama sul seda autorisu käima lükata. Sa oled sellest nüüd ju ometi lahti saanud?”

„Noh,” ütles Harry. „See on töökojas. Vaatame.”

„Oijah. Võiks arvata, et mõni su sõber on kasvaja või millegi sellisega haiglasse sattunud.” Ja lisas – vaikselt: „Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma, Harry.”

Ta ei vastanud.

„Siin see ongi,” ütles naine. „Seda sa ju ometi mäletad?” Nad olid Sorgenfrigatal^[1.] ühe sinise värava ees seisma jäänud.

Harry vabastas end ettevaatlikult naise haardest. „Kuule, Anna,” alustas ta ja proovis naise hoiatavast pilgust mitte välja teha. „Mul on homme hirmvara rööviosakonna isikutuvastajatega kohtumine.”

„Ära mitte üritagi,” ütles naine ja keeras värava lukust lahti.

Harryl tuli midagi meelde, ta pistis käe jakipõue ja ulatas naisele kollase ümbriku. „Lukksepalt.”

„Oh, võti. Kas kõik läks ladusalt?”

„Leti taga seisnud mees uuris mu dokumenti väga hoolega. Ja ma pidin alla kirjutama. Imelik tüüp.” Harry vaatas kella ja haigutas.

„Nad on selliste universaalvõtmete väljastamisega väga ettevaatlikud,” ütles Anna kiiresti. „See passib ju tervele majale, väravale, keldriuksele, korterile, kõigele.” Ta naeris kiiresti ja närviliselt. „Nad nõudsid vaid selle ühe varuvõtme jaoks ühistu kirjalikku luba.”

„Mõistan,” ütles Harry, kõigutas end kandadel ja hingas sisse, et head ööd soovida.

Anna jõudis ette. Tema hääl oli peaaegu et paluv: „Ainult üks tass kohvi, Harry.”

Sama kroonlühter rippus kõrgel laes sama vana söögitoamööbli kohal. Harry mäletas oma arust, et seinad olid olnud heledad – valged, vahest kollased. Aga ta polnud kindel. Nüüd olid need sinised ja tuba mõjus väiksemana. Võib-olla tahtis Anna tühjust kuidagi ohjeldada. Ühel inimesel pole lihtne üksinda täita kolme elutoa ja kahe suure magamistoaga korterit, kus on kolme ja poole meetri kõrgused laed. Harryl oli meeles, et Anna oli rääkinud, et ka tema vanaema oli siin üksinda elanud. Aga et ta polnud siin kuigi palju aega veetnud, sest oli tuntud sopran ja reisis mööda ilma ringi, kuni veel laulda suutis.

Anna kadus kööki ja Harry piilus tagumisse elutuppa. Tuba oli tühi ja mööblita, välja arvatud Islandi poni suurune hobune, mis seisis neljal harali puujalal keset põrandat, kaks sanga seljast välja turritamas. Harry kõndis selle juurde ja silitas käega üle pruuni sileda naha.

„Kas sa oled võimlema hakanud?” hüüdis Harry.

„Mõtled sa hobust?” hüüdis Anna köögist vastu.

„Ma arvasin, et see seadeldis on meeste jaoks.”

„See ongi. Kindel, et sa veel üht õlut ei soovi, Harry?”

„Täiesti kindel,” hüüdis ta. „Aga päriselt ka, miks see sul siin seisab?”

Harry ehmus, kuuldes naise häält järsku päris enda selja taga: „Sest mulle meeldib teha asju, mida mehed teevad.”

Harry pööras ümber. Anna oli kampsuni seljast võtnud ja end ukseavasse seisma sättinud. Üks käsi puhkas puusal, teine ülevalpool uksepiidal. Harry sai viimasel hetkel jaole, et mitte saata naise poole oma libisevat pilku.

„Ma ostsin selle Oslo võimlemisühingult. Sellest saab kunstiteos. Installatsioon. Samamoodi nagu „Kontakt”, mida sa kindlasti mäletad.”

„Sa mõtled seda eesriidega laual olevat karpi, kuhu pidi käe sisse pistma? Ja sees oli terve hulk kunstkäsi, mida pidi justkui tervitama?”

„Või silitama. Või flirtima. Või tõrjuma. Nendes olid soojaelemendid, mis hoidsid käte sees kehatemperatuuri ja tekitasid elevust, eks ju? Inimesed arvasid, et keegi peitis end laua all. Tule, ma näitan sulle midagi muud.”

Ta järgnes naisele tagumisse tuppa, mille lükanduksed Anna oli avanud. Seejärel võttis ta Harryl käest ja tõmbas ta endaga pimedusse kaasa. Kui tuled põlema läksid, jäi Harry esialgu lampi vaatama. Tegemist oli ülekullatud naisekeha kujulise põrandalambiga; kuju hoidis ühes käes kaalu ja teises mõõka. Kolm lampi paiknesid mõõga, kaalu ja naise pea otsas, ja kui Harry ringi keeras, nägi ta, et need valgustasid igaüks ise õlimaali. Kaks neist rippusid seinal, kolmas aga, mis polnud ilmselt veel valmis, seisis molbertil, mille vasakusse nurka oli kinnitatud kollase-pruunilaiguline palett.

„Mis pildid need on?” küsis Harry.

„Need on portreed, kas sa siis ei näe?”

„Just nimelt. Need on silmad?” Ta näitas näpuga. „Ja see seal on suu?”

Anna keeras pea viltu. „Kui sa nii arvad. Need on kolm meest.”

„Kas ma tunnen neist mõnda?”

Anna vaatas kaua ja mõtlikult Harryle otsa enne, kui ta vastas: „Ei, ma arvan, et sa ei tunne neist kedagi, Harry. Aga sa võid nendega tuttavaks saada. Kui sa tõepoolest tahad.”

Harry uuris pilte hoolega.

„Räägi, mida sa näed.”

„Ma näen oma naabrit Soome kelguga. Ma näen üht tüüpi, kes tuleb lukksepa tagaruumist välja, kui olen parasjagu lahkumas. Ja ma näen M-i ettekandjat. Ja Per Ståle Lønningit^[2.].”

Anna naeris. „Kas sa teadsid, et võrkkest pöörab asjad nii, et su aju tajub neid esmalt peegelpildis? Kui tahta asju näha nii, nagu need tegelikult on, tuleb neid vaadata peeglist. Siis oleksid sa pildil hoopis teisi inimesi näinud.” Naise silmad särasid ja Harry ei suutnud esitada vastuväidet, et võrkkest keerab asjad pea peale, mitte peegelpilti. „Sellest saab minu lõplik meistriteos, Harry. Tänu sellele mäletatakse mind.”

„Nendest portreedest?”

„Ei, need on vaid osa tervest kunstiteosest. See ei ole veel valmis. Aga oota vaid.”

„Mm. On sel ka nimi?”

„Nemesis,” ütles naine vaikselt.

Harry vaatas talle küsivalt otsa ja nende pilgud haakusid omavahel.

„Jumalanna järgi, tead ju küll.”

Pool tema näost jäi varju. Harry vaatas eemale. Ta oli piisavalt näinud. Naise kumer selg, mis lausa anus tantsupartneri järele; jalg, mis oli pisut teisest eespool, nagu ei oleks osanud otsustada, kas tulla või minna; rinnad, mis tõusid ja langesid, ja sale kael jämeda veresoonega, millel Harry arvas nägevat naise pulsilööke. Tal oli palav ja pea käis õige pisut ringi. Mida Anna oligi öelnud? „Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma.” Kas ta oli siis andnud?

„Harry...”

„Ma pean minema,” ütles ta.

Ta tõmbas kleidi üle naise pea ja too vajus naerdes selili valgele linale. Naine tegi ta püksipandla lahti, samal ajal kui laual seisva sülearvuti ekraanisäästjalt hulkus läbi lehvivate palmide paistev türkiisne valgus mööda pisikesi kuradeid ja avasuiseid deemoneid, kes urisesid nikerdatud voodiotstelt vastu. Anna rääkis, et see oli olnud tema vanaema voodi, et see oli seisnud sama koha peal peaaegu kaheksakümmend aastat. Ta näksis meest kõrvast ja sosistas lühikesi sõnu tundmatus keeles. Siis jättis ta sosistamise ja ratsutas tema peal karjudes, naerdes, paludes ja anudes võimusid ning mees soovis, et see aina jätkuks ja jätkuks. Ja veidi enne, kui ta orgasmini jõudis, peatus naine järsku, hoidis mehe nägu oma käte vahel ja sosistas: „Igavesti minu?”

„Ei, põrgu päralt,” naeris ta ja keeras naise peale. Puust deemonid naersid talle vastu.

„Igavesti minu?”

„Jaa,” oigas mees ja lõpetas.

Kui naer vaikis ja nad lebasid higistena, kuid ikka teineteise haardes teki peal, jutustas Anna, et voodi oli kinkinud vanaemale üks Hispaania aadlik.

„Pärast üht tema kontserti 1911. aastal Sevillas,” ütles ta ja kergitas veidike pead, et Harry saaks süüdatud sigareti tema huulte vahele panna.

Voodi jõudis Oslosse aurulaeval Eleonora kolm kuud hiljem. Juhuse tahtel läks nii, et pardal olnud Taani kaptenist, Jesper-miskist, sai vanaema esimene armuke – mitte siiski kõige esimene – selles voodis. Jesper oli kuuldavasti olnud väga kirglik mees ja see oli vanaema sõnul põhjuseks, miks hobusel voodipeatsis puudub pea. Selle oli Jesper nimelt ekstaasis otsast hammustanud.

Anna naeris ja Harry naeratas. Siis oli sigaret põlenud ja nad armatsesid Hispaania kanepiköite nagina ja kriuksumise saatel, mis pani Harry mõtlema, et nad on laeva pardal ja et tüüri ei hoia keegi, aga sellest polnud midagi.

See oli tükk aega tagasi ning see oli esimene ja viimane kord, kui Harry uinus Anna vanaema voodis kainena.

Harry vähkres kitsas raudvoodis. 3.21 helendas raadiokella ekraan öökapil. Ta vandus. Ta sulges silmad ja aeglaselt libisesid mõtted tagasi Annale ja suvele tema vanaema voodis valgete linade vahel. Harry oli olnud enamjaolt purjus, kuid need ööd, mida ta mäletas, olid roosad ja sulnid kui erootilised piltpostkaardid. Isegi tema lahkumisrepliik suve otsa saades oli olnud kulunud, kuid soe ja südamest tulnud klišee: „Sa väärid kedagi minust paremat.”

Sel ajal jõi ta nii tihti, et kõik sai minna vaid ühes võimalikus suunas. Ja ühel selgel hetkel võttis ta vastu otsuse naist endaga mitte kaasa tirida. Anna oli teda oma võõras keeles kirunud ja vandunud, et ühel päeval teeb ta Harryle tagasi: nimelt võtab temalt ainsa, mida ta armastab.

Sellest oli möödunud seitse aastat ja see oli kestnud vaid kuus nädalat. Hiljem oli Harry naist kaks korda kohanud. Üks kord baaris, kus Anna oli pisarsilmil tema juurde tulnud ja palunud tal lahkuda, mida ta oligi teinud. Ja teine kord näitusel, kuhu Harry oli läinud koos oma noorema õe Søsiga. Ta lubas naisele helistada, aga ei teinud seda.

Harry keeras end uuesti kella poole. 3.32. Ta oli naist suudelnud. Nüüd, täna õhtul. Kui ta oli kindlalt tema krobelise klaasiga välisukse taha jõudnud, oli ta naise poole kummardunud, et teda hüvastijätuks kallistada, ja siis oli sellest saanud suudlus. Lihtsalt niisama. Lihtsalt igatahes. 3.33. Pagan, millal oli ta nii õrnatundeliseks muutunud, et üks vanale armukesele antud head-ööd-suudlus talle süümepiinu valmistab? Harry püüdis sügavalt ja ühtlaselt hingata ning keskenduda mõttes võimalikele põgenemisteedele Bogstadveienilt Industrigatale. Sisse. Välja. Ja uuesti sisse. Ta tundis ikka veel naise lõhna. Tema keha armsat raskust. Teema keele karedat, pealekäivat kõnet.

1 Sorgenfri – muretu (norra k). [ ↵ ]

2 Norra televisiooni saatejuht. [ ↵ ]