Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 3

Detsember 2001

Minust sai see, kes ma olen praegu, kaheteistkümne aasta vanuselt, jäisel lauspilves talvepäeval 1975. aastal. Mäletan täpselt seda hetke, mil küürutasin mureneva mullavalli taga ja piilusin külmunud ojakese lähedasse põiktänavasse. See oli kaua aega tagasi, aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – mineviku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja. Praegu tagasi vaadates saan aru, et olen kõik need viimased kakskümmend viis aastat kogu aeg sellesse tühja põiktänavasse tagasi piilunud.

Ühel päeval möödunud suvel helistas minu sõber Rahim-khaan Pakistanist. Ta palus, et tuleksin teda vaatama. Seistes köögis, telefonitoru kõrva juures, teadsin, et see polnud sugugi ainult Rahim-khaan, kes rääkis. See oli minu lunastamata pattudega minevik. Pärast kõne lõppu läksin jalutama Spreckelsi järve äärde Golden Gate’i pargi põhjaservas. Varase pärastlõuna päike sätendas järveveel, kus liikus kümneid tillukesi paate, mida ajas edasi karge briis. Vaatasin üles ja nägin taevas hõljumas kahte punast pika sinise sabaga tuulelohet. Nad tantsisid kõrgel puude kohal pargi lääneservas, üle tuuleveskite, ujudes külg külje kõrval nagu kaks silma, mis vaatavad alla San Francisco peale, linna peale, mida ma praegu oma koduks nimetan. Ja äkitselt kuulsin, kuidas Hassani hääl mu peas sosistas: Sinu jaoks, kas või tuhat korda. Hassan, jänesemokaga lohejooksja.

Istusin paju lähedale pargipingile. Mõtlesin sellest, mida Rahim-khaan oli enne kõne lõpetamist öelnud, peaaegu nagu oleks see talle tagantjärele pähe turgatanud. On üks viis, kuidas kõike jälle heaks teha. Ma vaatasin üles nende kaksiklohede poole. Mõtlesin Hassanist. Mõtlesin Babast. Alist. Kabulist. Mõtlesin elust, mida olin elanud, kuni 1975. aasta talv kõik muutis. Ja tegi minust selle, kes ma olen täna.