Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 8

Talv

Igal aastal esimese lume ajal teen just seda: astun varahommikul majast välja, ikka veel pidžaamas, hoides kätega enda ümbert kinni, et soojem oleks. Leian sõidutee, isa auto, müürid, puud, katuseharjad ja mäed kõik kolmekümne sentimeetri paksuse lume alt. Ma naeratan. Taevas on ühegi pilveviiruta ja sinine, lumi nii valge, et silmadel on valus. Topin peotäie värsket lund suhu, kuulatan summutatud vaikust, mida rikub vaid vareste kraaksumine. Kõnnin esitrepist alla, paljajalu, ja kutsun ka Hassani välja vaatama.

Talv oli iga Kabuli poisi lemmikaastaaeg, vähemalt nendele, kelle isa suutis osta korraliku raudahju. Põhjus oli lihtne: koolid olid jäiselt külmal ajal suletud. Talv tähendas minu jaoks lõppu pikkadele jagamistehetele ja Bulgaaria pealinna nimetamisele, ning kolm kuud kestvat kaardimängu ahju ees Hassaniga, tasuta Vene filme teisipäeva hommikuti Cinema Parkis, qurma’d magusatest kaalikatest riisiga lõunaks pärast hommikupoolikul lumememmede ehitamist.

Ja muidugi tuulelohesid. Lohede lennutamist. Ja nende järele jooksmist.

Mõne õnnetu lapse jaoks ei tähendanud talv kooliaasta lõppu. Olid olemas nn vabatahtlikud talvekursused. Ma ei tea ühtki poissi, kes oleks vabatahtlikult neile kursustele läinud; vanemad olid muidugi vabatahtlikud nende eest. Minu õnneks Baba nende hulka ei kuulunud. Mäletan ühte poissi, Ahmadit, kes elas meie lähedal üle tänava. Minu mäletamist mööda oli tema isa vist arst. Ahmadil oli langetõbi ja ta kandis alati villast vesti ning paksude mustade raamidega prille – tema oli üks Assefi regulaarseid ohvreid. Jälgisin oma magamistoa aknast, kuidas nende hazarast teener lükkas sõiduteelt lund, puhastades teed mustale Opelile. Mulle oli tähtis näha, kuidas Ahmad ja tema isa autosse läksid, Ahmad oma villases vestis ja talvemütsiga, koolikott täis raamatuid ja pliiatseid. Ootasin, kuni nad liikuma hakkasid ja siis nurga taha kadusid, seejärel lipsasin flanellpidžaamas tagasi voodisse. Tõmbasin teki lõuani ja vaatasin aknast põhja pool kõrguvaid lumiseid mäetippe. Vaatasin neid, kuni jäin uuesti magama.

Ma armastasin Kabuli talve. Ma armastasin seda, kuidas lumi öösel pehmelt minu akna vastu potsatas, ja seda, kuidas värske lumi minu mustade kummikute all rudises, armastasin malmahju soojust, sel ajal kui tuul kiunus aedades, tänavatel. Eelkõige armastasin talve aga sellepärast, et kui puud külmusid ja jää kattis teed, sulas jää minu ja Baba vahel veidike. Ja põhjuseks olid tuulelohed. Baba ja mina elasime samas majas, kuid erinevates sfäärides. Lohed olid nende sfääride ainus paberõhuke kokkupuutepind.

Igal talvel peeti Kabuli eri rajoonides lohevõitluse turniire. Ja kui sa olid poiss ja elasid Kabulis, oli turniiripäev vaieldamatult kogu külma aastaaja kõrgpunkt. Ma ei saanud turniirieelsel ööl kunagi und. Visklesin küljelt küljele, tegin seinale varjuloomi, istusin pimedas isegi rõdul, tekk ümber mässitud. Tundsin end nagu sõdur, kes üritab enne järgmise päeva suurt lahingut kaevikus und saada. Ja see polnudki tõest nii kaugel. Kabulis oli lohevõitlus tõesti nagu omamoodi sõjapidamine.

Nagu igas sõjas, pidid sa ka selleks lahinguks valmistuma. Mõnda aega tavatsesime Hassaniga tuulelohesid ise ehitada. Hakkasime juba sügisel säästma nädalaraha, lasksime münte väikesesse portselanhobusesse, mille Baba oli kunagi Herātist toonud. Kui talvetuuled hakkasid puhuma ja lumi potsatades langema, võtsime klambri hobuse kõhu all lahti. Läksime turule ja tõime bambust, liimi, nööri ning paberit. Me veetsime iga päev tunde, voolides bambusest õhukesi liistakuid keskosa ja ristpulkade jaoks, lõigates siidpaberit, mida oli vaja kergeks langetamiseks ja taastõstmiseks. Ja siis pidime muidugi tegema omaenda nööri ehk tar’i. Kui lohe oli püss, siis tar, klaasiga kaetud lõikenöör, oli kuul. Me läksime välja aeda ja lasksime kuni sada viiskümmend meetrit nööri libiseda läbi klaasipuru ja liimi. Seejärel riputasime nööri puude vahele kuivama. Järgmisel päeval keerasime lahinguvalmis nööri ümber puust pooli. Selleks ajaks, kui lumi ära sulas ja algasid kevadvihmad, olid igal Kabuli poisil kõigist talvistest lohevõitlustest sõrmedel reetlikud sügavad horisontaalsed armid. Mäletan, kuidas mina ja mu klassikaaslased tavatsesime esimesel koolipäeval punti koguneda ja oma lahinguarme võrrelda. Sisselõiked tegid valu ega paranenud veel paari nädala jooksul, kuid sellest polnud midagi. Need olid mälestused armastatud aastaajast, mis oli liiga kiiresti mööda läinud. Siis puhus klassivanem vilet ja juba me marssisime rivis klassidesse, igatsedes järgmise talve järele, kuigi meid tervitas selle asemel veel ühe pika kooliaasta tont.

Kuid õige pea sai selgeks, et Hassan ja mina olime paremad lohevõitlejad kui lohetegijad. Üks või teine puudus meie kavandis määras alati lohe saatuse. Seepärast hakkas Baba viima meid Saifo juurde lohesid ostma. Saifo oli peaaegu pime vana mees, kes oli elukutselt muutši – kingaparandaja. Kuid ta oli ka linna kõige kuulsam lohemeister, kes töötas tillukeses kuuris Jadeh Maywandil, rahvarohkel tänaval Kabuli jõe mudastest kallastest lõuna pool. Mäletan, et vangikongisuurusesse töötuppa sisenedes pidi kummarduma ja tõstma seejärel üles langeukse, et mööda puust trepi astmeid ronida alla rõskesse keldrisse, kus Saifo hoidis oma ihaldatud lohesid. Baba ostis meile kummalegi kolm täpselt ühesugust lohet ja poolitäied klaasnööri. Kui ma meelt muutsin ja suuremat ning põnevamat lohet küsisin, ostis Baba selle mulle – kuid siis ostis ta samasuguse ka Hassanile. Mõnikord soovisin, et ta seda ei teeks. Soovisin, et ta laseks minul olla oma lemmik.

Lohevõitluse turniir oli Afganistanis vana talvine traditsioon. See algas võitluspäeva varahommikul ega lõppenud enne, kui taevasse oli jäänud üksainus – võitnud – lohe; mäletan, et ühel aastal kestis võitlus veel pärast päikeseloojangutki. Inimesed kogunesid kõnniteedele ja katustele, et oma lapsi ergutada. Tänavad olid täis lohevõitlejaid, kes nõksutasid ja sikutasid nööre, heitsid kõõrdpilke taevasse, püüdes saada sellist asendit, et saaks läbi lõigata vastase nööri. Igal lohevõitlejal oli abiline – minul Hassan –, kes hoidis pooli ja söötis nööri.

Kord rääkis üks lontrusest india poiss, kelle perekond oli hiljaaegu naabrusse kolinud, et tema kodulinnas on lohevõitlusel ranged reeglid ja piirangud. „Sa pead mängima kindlal alal ja pead seisma tuule suhtes õige nurga all,” rääkis ta uhkelt. „Ja sa ei tohi klaasnööri tegemiseks kasutada alumiiniumit.”

Vaatasime Hassaniga teineteisele otsa. Kiidukukk. See india poiss õpib õige pea, mida britid olid õppinud juba varem sel sajandil ja mida venelased lõpuks ära õppisid 1980. aastate lõpus: afgaanid on sõltumatud inimesed. Nad peavad kalliks tavasid, kuid jälestavad reegleid. Ja sama oli lohevõitlusega. Reeglid olid lihtsad: polnud mingeid reegleid. Lennuta oma lohet. Too vastased alla. Edu sulle.

Kuid see polnud kaugeltki kõik. Tõeline lõbu algas siis, kui lohe oli alla toodud. Siis tulid mängu lohejooksjad, poisid, kes jahtisid tuules triivivat lohet, kuni see spiraali mööda mõnel põllul alla tuli, kellegi aeda, puu otsa või katuseharjale laskus. Jaht kujunes üsnagi metsikuks: terved lohejooksjate hordid tormlesid tänavatel, tõuklesid üksteisest mööda nagu need Hispaania inimesed, kellest olin kunagi lugenud, kuidas nad härgade eest ära jooksevad. Ühel aastal oli naabripoiss männi otsa lohe järele roninud. Oks aga murdus ta raskuse all ja ta kukkus kümne meetri kõrguselt maha. Murdis selgroo ega saanud enam kunagi käia. Kuid ta kukkus alla, lohe ikka veel käes. Ja kui lohejooksjal olid käed juba lohe peal, ei tohtinud mitte keegi seda temalt ära võtta. See polnud reegel. See oli tava.

Lohejooksjate jaoks oli taliturniiri kõige ihaldatum auhind viimasena allakukkunud lohe. See oli autrofee, midagi, mida sai kinnitada korstnale, et külalised seda imetleksid. Kui taevas oli lohedest puhas ja ainult kaks viimast üles jäänud, oli iga lohe jooksja valmis võimaluseks, et just tema saab tolle auhinnalohe. Ta seadis end kohta, kus arvas saavat parima stardi. Pingul lihased olid valmis tööle asuma. Kaelad kõverdusid. Silmad olid pilukil. Tekkis kaklusi. Ja kui viimane lohe oli maha langenud, läks päris põrgu lahti.

Aastate jooksul olin näinud paljusid poisse lohejooksu tegemas. Kuid Hassan oli kindlasti parim lohejooksja, keda olen kunagi näinud. See oli peaaegu üleloomulik, kuidas ta alati jõudis lohe maandumiskohale enne, kui lohe tegelikult maandus, nagu oleks tal olnud mingi sisemine kompass.

Mäletan ühte lauspilves talvepäeva. Tegime Hassaniga lohejooksu. Ma tormasin tema järel läbi naaberkvartalite, hüppasin üle rentslite, kihutasin mööda kitsaid tänavaid. Olin aasta vanem kui Hassan, aga Hassan jooksis kiiremini ja mina hakkasin maha jääma.

„Hassan! Oota!” karjusin, ise lõõtsutav ja raevunud.

Ta keeras korraks ümber, viipas käega. „Seda teed!” hõikas ta enne järjekordse nurga taha kadumist. Vaatasin üles ja nägin, et suund, kuhu jooksime, oli vastupidine sellega, kuhu üks lohedest triivis.

„Me kaotame selle! Me läheme vale teed!” karjusin.

„Usalda mind!” kuulsin teda eespool hüüdvat. Jõudsin nurgani ja nägin Hassanit edasi lidumas, pea maas, heitmata pilkugi taevasse, särk seljal higist märg. Komistasin kivi otsa ja kukkusin – ma polnud Hassanist ainult aeglasem, vaid ka kohmakam; kadestasin alati tema loomupärast osavust. Kui ma jälle püsti sain, nägin hetkeks Hassanit, kes kadus ümber järgmise tänavanurga. Komberdasin talle järele, kriimustatud põlved tegid haiget.

Nägin, et ta oli jõudnud rööpajälgedega mudasele teele Istiqlali keskkooli lähedal. Ühel pool oli põld, kus suvel kasvas salat, ja teisel pool terve rida hapukirsipuid. Leidsin Hassani istumas ristijalu ühe puu jalamil ja söömas peost kuivatatud mooruspuumarju.

„Mida me siin teeme?” ähkisin, tundes ärritusest iiveldust.

Ta naeratas: „Istu minu juurde, Amir-agaa.”

Vajusin ta kõrvale, heitsin pikali õhukesele lumelaigule ja lõõtsutasin. „Sa raiskad meie aega. Lohe lendas teises suunas, kas sa siis ei näinud?”

Hassan viskas järgmise mooruspuumarja suhu. „Ta tuleb,” sõnas ta. Mina suutsin vaevu hingata, tema häälest ei kostnud aga mingit väsimust.

„Kuidas sa seda tead?” küsisin.

„Ma tean.”

„Kuidas sa saad teada?”

Ta pöördus minu poole. Üksikud higipisarad veeresid üle ta palja kolba. „Kas ma saaksin sulle kunagi valetada, Amir-agaa?”

Äkki ma otsustasin teda veidi õrritada. „Ma ei tea. Kas sa siis ei saaks?”

„Pigem söön muda,” sõnas ta pahasel ilmel.

„Tõsiselt? Ja sa teeksid seda?”

Ta heitis mulle arusaamatu pilgu. „Teeksin mida?”

„Sööksid muda, kui ma sind käsiksin,” sõnasin. Ma teadsin, et olin julm, nagu siis, kui õrritasin teda sellepärast, et ta mõnda sõna ei teadnud. Kuid selles oli midagi lummavat – omamoodi haiglast, selles Hassani narritamises. Umbes midagi niisugust nagu putukate piinamises. Välja arvatud see, et nüüd oli tema sipelgas ja mina hoidsin luupi.

Ta uuris pikka aega mu nägu. Seal me istusime, kaks poissi hapukirsipuu all, kes äkitselt vaatasid, tõeliselt vaatasid teineteist. Ja siis juhtus see jälle: Hassani nägu muutus. Vahest ei ole õige öelda – muutus, mitte päriselt, kuid äkki oli mul tunne, et ma nägin kahte nägu korraga, ühte, mida ma tundsin ja mis oli minu esimene mälestus, ja teist, mis varitses otse pealispinna all. Olin näinud seda ka varem juhtuvat – ja see vapustas mind alati natuke. See lihtsalt ilmus, too teine nägu, sekundi murdosaks, kuid küllalt pikaks ajaks, et jätta mulle häiriva tunde, nagu oleksin seda kuskil ennegi näinud. Siis pilgutas Hassan silmi ja oli jälle tema ise. Seesama Hassan.

„Kui sa käsiksid, sööksin,” sõnas ta lõpuks, vaadates mulle otse silma. Lasin pilgu maha. Tänase päevani on mul raske vaadata otse silma niisugusele inimesele nagu Hassan, inimesele, kes mõtleb täpselt seda, mida ütleb.

„Aga ma mõtlen,” lisas ta, „kas sa tõesti kunagi käsiksid mul niisugust asja teha, Amir-agaa?” Ning nüüd oli ta lihtsalt heitnud minule omaenda väikese testi. Kui mina kavatsesin temaga mängida ja panna proovile tema lojaalsuse, siis mängib ka tema minuga, testides minu ausameelsust.

Soovisin, et ma poleks kogu seda vestlust üldse alustanudki. Sundisin end naeratama. „Ära ole rumal, Hassan. Sa tead, et ma ei teeks seda.”

Hassan vastas minu naeratusele. Välja arvatud see, et tema naeratus ei paistnud sunnituna. „Ma tean,” ütles ta. Ja just nii on asi inimestega, kes mõtlevad täpselt seda, mida ütlevad. Nad arvavad, et kõik teised talitavad samamoodi.

„Siit ta tulebki,” sõnas Hassan taeva poole osutades. Ta tõusis ja astus mõne sammu vasakule. Vaatasin üles ja nägin lohet püstloodis meie poole langemas. Kuulsin jalgade müdinat, hüüdeid, lohejooksjate lähenevat summa. Kuid nad raiskasid ainult aega. Sest Hassan seisis, käsivarred laialt avatud, naeratades, lohet oodates. Ja et Jumala välk – see tähendab, kui Jumal on olemas – lööks mind pimedusega, kui too lohe ei kukkunud täpselt tema väljasirutatud käte vahele.

1975. aasta talvel nägin Hassanit viimast korda lohejooksu tegemas.

Tavaliselt korraldas iga piirkond oma võitluse. Kuid sel aastal kavatseti turniir korraldada minu piirkonnas, Wazīr Akbar Khānis, ja mõned teised piirkonnad – Karteh-Char, Karteh-Parwan, Mekro-Rajan ja Koteh-Sangi – olid kutsutud. Peaaegu kuskil polnud võimalik käia, ilma et oleks kuulnud jutte eesootavast turniirist. Liikus ringi kumu, et tegu on kõige suurema turniiriga viimase kahekümne viie aasta jooksul.

Ühel õhtul sel talvel, kui suure võistluseni oli jäänud vaid neli päeva, istusime Babaga tema töötoas liiga täis topitud nahktoolides kaminatule paistel. Jõime teed, vestlesime. Ali oli õhtusöögi varem serveerinud – kartulid ja karriga maitsestatud lillkapsas riisiga – ning oli koos Hassaniga puhkama läinud. Baba toppis piipu ja ma palusin tal rääkida lugu talvest, mil hundikari oli mägedelt alla Heratti laskunud ja sundinud terve nädala kõiki siseruumides püsima. Ta süütas tiku ja sõnas nagu möödaminnes: „Mõtlen, et äkki sina võidad sel aastal turniiri. Mida sa arvad?”

Mina ei osanud midagi arvata. Ega midagi öelda. Või oli ta mulle just äsja võtme pihku libistanud? Olin hea lohevõitleja. Tegelikult isegi väga hea. Olin isegi talveturniiri võitmisele üsna lähedal olnud – kord olin jõudnud kolme viimase loheni. Kuid lähedal olemine polnud sama mis võitmine, eks ju? Baba polnud võidule lähedal olnud – ta oli võitnud, sest võitjad võitsid ja kõik teised läksid lihtsalt koju. Baba oli harjunud võitma, võitma kõiges, mida ta iganes tahtis. Kas tal polnud õigust oodata sama ka oma pojalt? Lihtsalt kujutledagi. Kui ma tõesti võidaksin…

Baba suitsetas piipu ja rääkis. Teesklesin, et kuulan teda. Kuid ma ei suutnud kuulata, tegelikult mitte, sest Baba juhuslik väike märkus oli istutanud seemnena minu pähe viljaka mõtte: otsusekindluse võita talveturniir. Ma kavatsesin võita. Polnud ühtki muud eluvõimelist valikut. Ma kavatsesin võita ja kavatsesin joosta viimase lohe järele. Siis toon selle koju ja näitan Babale. Näitan talle ükskord ja lõplikult, et ta poeg on midagi väärt. Siis vahest saab lõpu mu elu selles majas kummituse rollis. Lubasin endal unistada: kujutlesin, kuidas õhtusöögi ajal vesteldakse ja naerdakse, mitte aga nii, et vaikust katkestavad üksnes lauahõbeda kõlksatused ja juhuslik röhitsus. Nägin vaimusilmas, kuidas sõidame Babaga autoga reedeti Paghmāni, tehes teel peatuse Ghargha järve ääres, et osta küpsetatud meriforelli ja kartulit. Me käime loomaaias vaatamas lõvi Marianit ja võib-olla Baba ei haiguta ega heida kogu aeg vargseid pilke oma käekellale. Võib-olla Baba loeb isegi mõnda mu juttu. Ma kirjutaksin talle neid sada tükki, kui teaksin, et ta loeb kas või ühteainsat. Vahest hakkab ta mind kutsuma „Amir-jan”, nagu teeb Rahim-khaan. Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, saan ma lõpuks andeks selle, et olin tapnud oma ema.

Baba rääkis mulle ajast, kui ta oli saanud neliteist lohet ühe päevaga. Ma naeratasin, noogutasin, naersin õigetel kohtadel, kuid kuulsin vaevalt sõnagi sellest, mis ta rääkis. Nüüd oli mul oma missioon. Ja ma ei kavatsenud Babat alt vedada. Mitte seekord.

Öösel enne turniiri sadas kõvasti. Istusime Hassaniga kursi all ja mängisime panjpar’i, sel ajal kui tuulest vintsutatud puuoksad aknale koputasid. Ma olin juba varem käskinud Alil seada sel päeval kursi meie jaoks valmis – põhimõtteliselt oli tegu elektrilise küttekehaga madala laua all, mida kattis paks tepitud tekk. Ali pani laua ümber madratseid ja patju, nii et seal oleks võinud istuda paarkümmend inimest, jalad teki alla torgatud. Hassan ja mina tavatsesime veeta terved lumised päevad kursi all, mängides malet, kaarte – enamasti panjpar’i.

Tapsin Hassani ruutu kümne, käisin talle ette kaks soldatit ja kuue. Kõrvaltoas, Baba töötoas, arutasid Baba ja Rahim-khaan paari teise mehega äriasju – ühes neist tundsin ma ära Assefi isa. Läbi seina võisin kuulda Kabuli raadio uudiste kärisevat heli.

Hassan tappis kuue ja võttis üles soldatid. Raadios rääkis Daudkhaan midagi välisinvesteeringutest.

„Ta räägib, et ühel päeval on meil Kabulis televisioon,” sõnasin.

„Kes?”

„Daud-khaan, sa tola, president.”

Hassan kihistas naerda. „Kuulsin, et Iraanis see juba on,” sõnas ta.

Ohkasin. „Need iraanlased…” Paljude hazarate jaoks esindas Iraan omamoodi pühapaika – arvan, sellepärast, et hazaratetaoliselt oli ka suurem osa iraanlasi šiia-moslemid. Kuid mul oli meeles, mida mu õpetaja oli sel suvel iraanlastest rääkinud: et nad on lobeda jutuga irvitavad mehed, kes patsutavad sind ühe käega seljale ja teisega panevad pihta su rahakoti. Rääkisin seda ka Babale ja ta ütles, et minu õpetaja on üks kade afgaan, kade sellepärast, et Iraan on Aasias tõusev jõud ja et enamik inimesi ei oska Afganistani maailmakaardilt üleski leida. „Valus on seda tunnistada,” lisas ta õlgu kehitades, „aga parem on saada haiget tõe läbi kui leida lohutust valest.”

„Ma ostan sulle ühel päeval televiisori,” lubasin.

Hassani nägu selgines. „Televiisori? Kas tõesti?”

„Kindel. Ja mitte mingisuguse mustvalge. Võib-olla oleme selleks ajaks juba suureks kasvanud, aga ma ostan kaks tükki. Ühe sulle, teise endale.”

„Ma panen selle oma lauale, kus ma hoian joonistusi,” sõnas Hassan.

Ta sõnad tegid mind veidi nukraks. Nukraks selle pärast, kes Hassan oli, kus ta elas. Selle pärast, kuidas ta oli leppinud faktiga, et ta saab vanaks sellessamas savihurtsikus, kus tema isagi oli saanud. Tõmbasin viimase kaardi, käisin talle ette kaks emandat ja kümne.

Hassan korjas emandad üles. „Tead, ma arvan, et sa teed agaa sahibi homme väga uhkeks.”

„Arvad?”

„Inšallah,” vastas Hassan.

„Inšallah,” kordasin kajana, ehkki sõnad „Jumala tahe” ei kõlanud minu huultelt sugugi nii siiralt. Siin peituski Hassani puhul probleem. Ta oli nii pagana siiras, et sa tundsid end tema kõrval alati kuidagi võltsina.

Tapsin ta kuninga ja panin ette oma viimase kaardi, poti kuninga. Ta pidi selle üles võtma. Ma olin võitnud, aga kui segasin kaarte uue mängu jaoks, oli mul ähmane kahtlus, et Hassan oli lasknud mul võita.

„Amir-agaa?”

„Mis on?”

„Tead… mulle meeldib see koht, kus ma elan.” Ta tegi seda alati – luges mu mõtteid. „See on minu kodu.”

„Ükskama kõik,” sõnasin. „Ole valmis jälle kaotama.”