Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 5

On olemas legend, et mu isa olevat kord paljaste kätega musta karuga võidelnud Belutšistanis. Kui seda oleks räägitud kellestki teisest, oleks see tähelepanuta jäetud kui laaf – afgaanide kalduvus liialdada, kahjuks peaaegu nagu rahvuslik häda; kui keegi suurustas, et ta poeg on arst, oli poiss sooritanud vahest keskkooli bioloogiaeksami. Kuid keegi ei kahelnud kunagi Babat puudutavate juttude tõepärasuses. Ja kui mingi kahtlus tekkiski – noh, Babal oli kolm paralleelset armi, mis kulgesid sakiliselt piki selga alla. Olen kujutlenud Baba maadlusmatši loendamatuid kordi, olen sellest isegi und näinud. Ja neis unenägudes ei suuda ma kuidagi Baba ning karu vahel vahet teha.

See oli Rahim-khaan, kes esimesena ütles Baba kohta sõnad, mis lõpuks muutusid ta hüüdnimeks – Tuuphan-agaa ehk Härra Orkaan. See oli üsnagi sobiv hüüdnimi. Mu isa oli omamoodi loodusjõud, teistest peajagu suurem puštu rahva esindaja, jonnakate käharate pruunide juustega, mis olid niisama taltsutamatud kui mees isegi; kätega, mis näisid olevat võimelised juurtega välja kiskuma pajupuu; ja raske pilguga, mis „sunnib vanatühja enda põlvili laskuma ja armu paluma”, nagu Rahim-khaanil oli kombeks öelda. Koosviibimistel, kui tema sada üheksakümmend kolm sentimeetrit ruumi tormitses, nihkus kõigi tähelepanu otsekohe temale, nagu päevalilled pöörduvad päikese poole.

Babat oli võimatu ignoreerida, isegi kui ta magas. Mul oli kombeks toppida puuvillatuuste kõrvadesse ja tõmmata tekk üle pea, kuid ikkagi tungis Baba norskamine – nii väga sarnane veoauto möirgava mootoriga – seintest läbi. Ja ometi oli minu toa ning Baba magamistoa vahel veel koridor. Kuidas mu ema üldse suutis magada temaga ühes toas, on mulle saladuseks jäänud. See on üks asjadest pikas nimekirjas, mida oleksin emalt küsinud, kui oleksin teda kunagi kohanud.

1960. aastate lõpus, kui olin viie- või kuue-aastane, otsustas Baba ehitada orbudekodu. Kuulsin seda lugu Rahim-khaanilt. Onu rääkis mulle, et Baba oli projekti ise teinud, vaatamata faktile, et tal polnud mitte mingeid arhitektikogemusi. Skeptikud olid kehutanud teda oma narrusest loobuma ja palkama mõne arhitekti. Baba muidugi keeldus ja kõik raputasid pead tema põikpäise loomuse pärast. Babal oli aga edu ja nüüd raputasid kõik pead, täidetud aukartusest tema triumfeeriva käitumise ees. Baba maksis kahekorruselise orbudekodu ehitamise oma taskust kinni. Maja asus Jadeh Maywandi, Kabuli jõest lõunasse jääva lisajõe ääres. Rahimkhaan rääkis mulle, et Baba oli isiklikult rahastanud kogu projekti, makstes nii inseneridele, elektrikutele kui ka töölistele, rääkimata juba linnaametnikest, kelle „vuntsid nõudsid õlitamist”.

Orbudekodu ehitamiseks kulus kolm aastat. Olin selleks ajaks saanud kaheksa-aastaseks. Mäletan orbudekodu avamise eelset päeva. Baba viis mu Ghargha järve äärde, mõni miil Kabulist põhja pool. Ta käskis mul ka Hassani kaasa võtta, kuid ma valetasin, et Hassanil on kõht lahti. Tahtsin Babat vaid endale hoida. Ja pealegi olime kord Hassaniga Ghargha järvel lutsu visanud ja

Hassani kivi tegi kaheksa lutsu. Minu kõige suurem saavutus oli viis. Baba oli seal, vaatas pealt ja patsutas Hassanit seljale. Võttis tal isegi õlgade ümbert kinni.

Istusime järve ääres kaljudel piknikulaua taga – ainult mina ja Baba – ning sõime keedetud mune kofta-võileibadega – naani keeratud lihapallide ja marineeritud kurkidega. Vesi oli sügavsinine ja päikesevalgus sätendas selle peegelsiledal pinnal. Reedeti kihises järve ümbrus perekondadest, kes olid tulnud päeva päikese käes veetma. Aga praegu oli nädala keskpaik ja olime ainult meie Babaga ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõlkumas vees, õngeridvad käes. Küsisin Babalt, miks nad oma juuksed pikaks kasvatavad, kuid Baba vaid urahtas ega vastanud. Ta valmistas ette järgmise päeva kõnet, lehitses käsitsi täis täis kirjutatud paberilehtede pakki, tegi siia-sinna pliiatsiga märkusi. Hammustasin muna ja küsisin Babalt, kas on tõsi, mida üks poiss koolis oli mulle rääkinud, et kui sööd ära tükikese muna koort, pead sa selle välja pissima. Baba urahtas jälle.

Hammustasin võileiba. Üks kollaste juustega turist naeris ja laksas teist selja pihta. Kauguses, teisel pool järve, logistas üks veoauto mäel kurvi tagant nähtavale. Päike heitis helke selle küljepeeglist.

„Ma arvan, et mul on saratan,” ütlesin. Vähk. Baba tõstis pea tuules laperdavate lehtede kohalt. Ütles mulle, et võiksin endale ise limonaadi tuua, mul on vaja vaid autosse vaadata.

Järgmisel päeval oli orbudekodu ees puudus toolidest. Paljud pidid avamistseremooniat jälgima seistes. Päev oli tuuline ja mina istusin Baba taga väikesel poodiumil otse uue hoone peasissekäigu kõrval. Babal oli seljas roheline ülikond ja peas karakullmüts. Keset kõnet viis tuul tal mütsi peast ja kõik naersid. Ta andis mulle käega märku, et hoiaksin tema mütsi, ja tegin seda rõõmuga, sest niiviisi nägi igaüks, et ta on minu isa, minu Baba. Ta pöördus uuesti mikrofoni poole ja ütles, et loodab maja olevat püsivam kui ta müts, ja kõik naersid jälle. Kui Baba lõpetas kõne, tõusid kõik püsti ja tervitasid teda kiiduhüüetega. Nad plaksutasid kaua. Hiljem surusid inimesed tema kätt. Mõned neist sasisid mu juukseid ja surusid minu kätt ka. Olin väga uhke Baba üle, meie mõlema üle.

Kuid vaatamata Baba edukusele, kahtlesid inimesed temas alati. Nad rääkisid Babale, et äriajamine pole tal veres ja et ta oleks pidanud õppima juurat nagu ta isa. Kuid Baba tõestas kõigile, et nad eksivad: tema äriasjad edenesid, vähe sellest – temast sai üks Kabuli rikkamaid kaupmehi. Baba ja Rahim-khaan rajasid pööraselt eduka vaipade ekspordi ettevõtte, kaks apteeki ja restorani.

Kui inimesed rääkisid halvustavalt, et Baba ei tee abielludes kunagi head partiid – polnud temas ju lõpuks kuninglikku verd –, kihlus ta mu emaga, Sofia Akramiga, väga haritud naisega, keda peeti üheks Kabuli kõige austatumaks, kaunimaks ja vooruslikumaks daamiks. Vähe sellest, et ta õpetas ülikoolis klassikalist farsi kirjandust, oli ta pärit kuninglikust perekonnast, fakt, mida mu isa skeptikutele naljatamisi nina alla hõõrus, viidates naisele kui „oma printsessile”.

Peale minu kui valusalt silma torkava erandi vormis isa kogu ümbritseva maailma oma tahtmist mööda. Probleem oli muidugi selles, et Baba nägi maailma vaid mustades ja valgetes toonides. Ja ta pidi otsustama, mis on must ja mis on valge. Ei saa armastada niimoodi elavat inimest, samal ajal teda pelgamata. Võib-olla teda isegi natuke vihates.

Kui ma olin viiendas klassis, oli meil mulla, kes õpetas islamit. Tema nimi oli mulla Fatiullah-khaan, lühike jässakas mees, aknearmilise näoga ja rämeda häälega. Ta pidas meile loenguid zakat’i voorustest ja hadži kohustusest; õpetas meile viie päevase namaz’ipalvete sooritamise keerukusi ja sundis pähe õppima värsse Koraanist. Ja ehkki ta kunagi ei tõlkinud meie jaoks sõnu, pani ta tõepoolest rõhku, mõnikord paljakskooritud pajuvitsa abil, araabiakeelsete sõnade õigele hääldusele, sest nii kuulvat Jumal meid paremini. Ühel päeval rääkis ta meile, et islam peab joomist kohutavaks patuks; need, kes joovad, annavad selle eest vastust Qijamat’i, kohtupäeva ajal. Noil päevil oli joomine Kabulis üsna tavaline nähtus. Mitte kedagi ei pekstud selle eest avalikult, kuid need afgaanid, kes jõid, tegid seda omaette, häbiväärselt. Inimesed ostsid viskit „ravimi” sildi all kindlatest „apteekidest”. Nad kõndisid neist välja, pruun paberkott pilkude eest peidetud; mõnikord heitsid neile vargseid ja põlastavaid pilke need, kes teadsid kaupluse kuulsusest niisuguste äritehingute osas.

Olime teisel korrusel Baba töötoas, suitsetamisruumis, kui rääkisin talle, mida mulla Fatiullah-khaan oli meile tunnis õpetanud. Baba valas parajasti endale viskit baarist, mille ta oli toa nurka ehitanud. Ta kuulas, noogutas pead, võttis väikese lonksu. Siis istus ta nahksohvale, pani joogi käest ja võttis mu põlvedele. Mul oli tunne, nagu oleksin istunud kahel palgil. Ta tõmbas sügavasti hinge ja hingas läbi nina välja, õhk tungis sisinal läbi ta vuntside ja selleks näis kuluvat terve igavik. Ma ei suutnud otsusele jõuda, kas tahan teda kallistada või sülest surmahirmus maha libiseda.

„Saan aru, et oled segaduses, sest koolis õpetatakse ühte ja tegelikus elus õpid midagi muud,” sõnas ta oma rämedal häälel.

„Aga kui see, mis ta rääkis, on tõsi, kas see teeb sinust patuse, Baba?”

„Hmm.” Baba ragistas jääkuubiku hammaste vahel peeneks. „Kas sa tahad teada, mida su isa patust mõtleb?”

„Jah.”

„Siis ma räägin sulle,” sõnas Baba, „kuid kõigepealt pead sa aru saama sellest ja kohe praegu, Amir: sa ei õpi neilt habemega idiootidelt kunagi midagi väärtuslikku.”

„Sa mõtled mulla Fatiullah-khaani?”

Baba estikuleeris klaasiga. Jää kilksatas vastu klaasi. „Ma mõtlen neid kõiki. Kuse kõigi nende vagatsevate ahvide habemetele.”

Hakkasin itsitama. Kujutluspilt Babast, kes pissib mingi ahvi habemele, olgu see siis vagatsev ahv või mitte, oli liiga naljakas.

„Nad ei tee mitte midagi muud, kui sõrmitsevad palvehelmeid ja kannavad peast ette raamatut, mis on kirjutatud keeles, mida nad isegi ei mõista.” Ta võttis lonksu. „Jumal olgu meile armuline, kui Afganistan peaks kunagi nende kätesse langema.”

„Aga mulla Fatiullah-khaan paistab kena olevat,” suutsin ma itsitushoogude vahel öelda.

„Ka Tšingis-khaan oli seda,” ütles Baba. „Aga aitab sellest. Sa küsisid patu kohta ja ma tahan sulle sellest rääkida. Kas sa kuulad?”

„Jah,” sõnasin huuli kokku surudes. Kuid turtsatus pääses nina kaudu välja ja kõlas nagu norsatus. See pani mind uuesti itsitama.

Baba kivikõva pilk puuris minu silmadesse, ja äkki ma enam ei naernud. „Ma kavatsen sinuga rääkida nagu mees mehega. Mis sa arvad, kas sinust on ometi kord selleks asja?”

„Jah, Baba-jan,” pomisesin, imestades – ning mitte esimest korda –, kui valusasti võis Baba torgata nii väheste sõnadega. Meil oli olnud põgusaks hetkeks hea – polnud just sageli, et Baba minuga rääkis, saati siis veel sülle võttis – ja mina olin küllalt rumal kõike ära rikkuma.

„Tubli,” sõnas Baba, kuid ta silmad olid mõtlikud. „Kuula siis. Ükskõik mida mulla ka ei õpeta, on olemas vaid üksainus patt, ainult üks. Ja see on varastamine. Kõik muud patud on varguse teisendid. Kas sa saad sellest aru?”

„Ei, Baba-jan,” sõnasin, meeleheitlikult soovides, et saaksin. Ma ei tahtnud talle jälle pettumust valmistada.

Baba ohkas kannatamatult. Ka see torkas, sest ta polnud kannatamatu inimene. Mulle tulid meelde kõik need korrad, kui ta ei tulnud koju enne pimedat, kõik need korrad, kui sõin üksinda õhtust. Küsisin Alilt, kus on Baba ja millal ta koju tuleb, ehkki teadsin väga hästi, et ta viibis ehitusplatsil, vaadates üle seda ja kontrollides toda. Kas see ei nõudnud kannatlikkust? Vihkasin juba kõiki lapsi, kellele ta orbudekodu ehitas; mõnikord soovisin, et nad oleksid surnud koos oma vanematega.

„Kui sa tapad mehe, siis varastad tema elu,” seletas Baba. „Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Kas saad aru?”

Ma sain. Kui Baba oli kuue-aastane, kõndis varas keset ööd vanaisa majja. Mu vanaisa, lugupeetud kohtunik, astus talle vastu, kuid varas haaras tal kõrist ja tappis ta hetkega – ning röövis Babalt isa. Linna inimesed püüdsid varga kinni juba enne järgmist koitu, ta osutus Kundūzi kandist tulnud hulkuriks. Nad poosid ta tammeoksa külge kaks tundi enne pärastlõunast palvust. Selle loo oli mulle rääkinud Rahim-khaan, mitte Baba. Kuulsin alati Babat puudutavaid asju teistelt inimestelt.

„Pole nurjatumat tegu kui varastamine, Amir,” ütles Baba. „Mees, kes võtab seda, mis ei kuulu talle, olgu see siis elu või tükk naani… Ma sülitan sellise mehe peale. Ja kui mu teed kunagi niisuguse mehe omaga ristuvad, siis olgu Jumal talle armuline. Kas saad aru?”

Leidsin, et mõte varast kolkivast Babast on samal ajal nii vaimustav kui ka kohutavalt hirmutav. „Jah, Baba.”

„Kui Jumal on olemas, siis loodan, et tal on tähtsamatki teha kui tegelda mu viskijoomise ja sealiha söömisega. Nüüd aga hopsti! maha. Kogu see patust rääkimine on mind jälle januseks teinud.”

Vaatasin, kuidas ta baari juures klaasi täis valas, ja mõtlesin, kui kaua aega võiks minna, enne kui me jälle niiviisi räägime nagu praegu. Sest tõele au andes oli mul alati tunne, nagu Baba vihkaks mind natuke. Ja miks ta ei pidanudki vihkama? Lõpuks olin ju mina tapnud tema armastatud naise, tema kauni printsessi, eks? Mina ei saanud teha muud, kui püüda olla korralik ja kasvada rohkem temasarnaseks. Kuid mina polnud sugugi tema moodi. Üldsegi mitte.

Koolis oli meil kombeks mängida šerjang’i ehk luulelahingut. Seda juhtis farsi keele õpetaja ja kogu mäng käis umbes niiviisi: te kandsite ette ühe värsirea luuletusest ja teie vastasel oli kuuskümmend sekundit aega, et vastata omapoolse värsireaga, mis pidi algama sama tähega, millega oli lõppenud teie oma. Kõik klassist tahtsid mind oma meeskonda, sest selleks ajaks, kui olin saanud üheteist-aastaseks, oskasin peast tosinate kaupa värsse Hajjamilt, Hafizilt või Rumi kuulsast „Vaimse mõtte masnavist”. Ükskord võistlesin üksinda terve klassi vastu ja võitsin. Rääkisin Babale sellest õhtul, kuid tema ainult noogutas ja ütles: „Tubli.”

Ma hiilisin isa ükskõiksuse eest kõrvale surnud ema raamatute abil. Mind aitasid need ja muidugi Hassan. Lugesin kõike – Rumit, Hafizit, Saadi, Victor Hugod, Jules Verne’i, Mark Twaini, Ian Flemingit. Kui olin kõik ema raamatud läbi lugenud – mitte nood igavad raamatud ajaloost, need ei ole mind kunagi vaimustanud, vaid romaanid, eepika –, hakkasin taskuraha raamatutele kulutama. Ma ostsin iga nädal ühe raamatu Cinema Parki lähedal olevast poest ja kui raamaturiiul sai täis, panin köited pappkastidesse.

Muidugi, abielluda luuletajaga oli üks asi, aga olla isaks pojale, kes eelistas istuda, nina luuleraamatutes, oh… arvan, et Baba polnud asja küll niiviisi ette kujutanud. Tõelised mehed ei loe luulet – ja Jumal hoidku selle eest, et nad seda veel kirjutaksid! Tõelised mehed – tõelised poisid – mängisid jalgpalli just nagu Baba noorena. See oli midagi, mis vääris kirge. 1970. aastal võttis Baba orbudekodu ehitamisest puhkust ja lendas kuuks ajaks Teherani jälgima televiisorist maailmakarika mänge, sest sel ajal polnud Afganistanis veel televisiooni. Ta pani mind kirja jalgpallimeeskondadesse, et äratada sama kirge ka minus. Kuid mina olin omaenese meeskonna jaoks haletsusväärne koperdav äpu, kogu aeg hea söödu teel ees või tahtmatult blokeerimas vaba läbipääsu. Ma looberdasin kondistel jalgadel mööda väljakut ringi, karjusin, et mulle söödetaks, aga seda ei tehtud kunagi. Ja mida rohkem ma üritasin, vehkides ägedalt kätega pea kohal ning kriisates: „Olen vaba! Olen vaba!”, seda rohkem mind kõrvale jäeti. Kuid Baba ei andnud alla. Kui oli juba täiesti selge, et ma polnud pärinud kübetki tema füüsilistest annetest, hakkas ta minust kasvatama kirglikku pealtvaatajat. Kindlasti saan ma ju sellega hakkama, eks ole? Teesklesin huvi, niikaua kui vähegi suutsin. Hõiskasin koos temaga, kui Kabuli meeskond võitis Kandahāri oma, ja karjusin solvanguid kohtuniku aadressil, kui see oli meie meeskonna vastu penalti määranud. Kuid Baba tajus mu tõelise huvi puudumist ja leppis faktiga, et tema pojast ei saa kunagi ei jalgpallurit ega jalgpallivõistlustele kaasaelajat.

Mäletan korda, kui Baba võttis mu kaasa iga-aastasele buzkaš’iturniirile, mis toimus kevade esimesel päeval, uusaastapäeval. Buzkaš oli ja on ka praegu Afganistani rahvuslik kirg. Üks chapandaz, ülimalt osav ratsanik, keda tavaliselt toetasid rikkad tulihingelised austajad, peab rahvamöllus haarama kitse või vasika korjuse, kandma selle täies galopis ümber staadioni ja heitma maha kindlasse ringi, sel ajal kui teised chapandaz’id ajavad teda taga ja teevad kõik mis võimalik – löövad, küünistavad, piitsutavad, tõukavad –, et talt korjust ära võtta. Sel päeval rahvahulk möirgas erutusest, ratsanikud platsil aga lõugasid võitlushüüdeid ja tunglesid korjuse pärast võideldes tolmupilves. Maapind värises hobusekapjade plaginast. Jälgisime ülemiselt tribüünilt, kuidas ratsanikud täiel kiirusel kihutasid meist mööda, kiljudes ja kriisates, vaht lendamas hobuste suudest.

Siis näitas Baba mulle ühte meest. „Amir, kas näed seda meest, kes istub seal teiste meeste keskel?”

Ma nägin.

„See on Henry Kissinger.”

„Oh,” ütlesin. Ma ei teadnud, kes on Henry Kissinger, ja oleksin võinud küsida. Kuid just sel hetkel nägin õudusega, kuidas üks chapandaz kukkus sadulast ja arvukad kabjad trampisid temast üle. Ta keha loobiti ja tuuseldati nagu kaltsunukku, kuni see lõpuks paigale jäi. Rahvamöll liikus edasi. Ta tõmbles veel korra ja jäi siis liikumatult lamama, jalad ebaloomulikult kõveras ja verelomp valgumas liiva sisse.

Hakkasin nutma.

Nutsin kogu kodutee. Mäletan, kuidas Baba käed pigistasid rooliratast. Pigistasid ja lõdvenesid. Kõige paremini mäletan aga Baba sangarlikke jõupingutusi varjata tülgastust, kui ta vaikides kodu poole sõitis.

Õhtul hiljem isa töötoast möödudes kuulsin teda rääkimas Rahim-khaaniga. Surusin kõrva vastu suletud ust.

„…tänulik, et ta on terve,” sõnas Rahim-khaan.

„Tean, tean. Kuid ta on kogu aeg ninapidi raamatutes ja tuiab mööda maja ringi, nagu näeks und.”

„Ja siis?”

„Mina niisugune ei olnud.” Baba kõlas ärritunult, peaaegu vihaselt.

Rahim-khaan naeris. „Lapsed pole värviraamatud. Sa ei saa neid värvida oma lemmikvärvidesse.”

„Ma räägin sulle,” sõnas Baba, „et mina polnud üldse selline, ja ka ükski poiss, kellega koos kasvasin, ei olnud niisugune.”

„Kas tead, et mõnikord oled sa kõige enesekesksem mees, keda tunnen,” ütles Rahim-khaan. Tema oli ainus mulle tuttav inimene, kes võis Babale midagi niisugust öelda.

„Need asjad pole üldsegi omavahel seotud.”

„Pole või?”

„Ei.”

„Milles siis asi?”

Kuulsin, kuidas Baba istme nahk nagises, kui ta asendit muutis. Panin silmad kinni ja surusin kõrva veel tugevamini vastu ust, tahtes samal ajal nii kuulda kui ka mitte kuulda. „Mõnikord vaatan aknast välja ja näen, kuidas ta tänaval teiste poistega mängib. Näen, kuidas nad teda tõukavad, talt mänguasju käest võtavad, togivad teda siia ja toksavad sinna. Ja tead, ta ei anna kunagi vastu. Mitte kunagi. Ta lihtsalt… laseb pea norgu ja…”

„Järelikult pole ta vägivaldne,” ütles Rahim-khaan.

„Ma ei mõtle seda, Rahim, ja sa saad aru küll,” kähvas Baba vastu. „Midagi on selles poisis puudu.”

„Jah, pahatahtlikkus.”

„Enesekaitsel pole midagi pistmist pahatahtlikkusega. Kas tead, mis alati juhtub, kui ümbruskonna poisid teda narrivad? Hassan astub vahele ja ajab nad minema. Olen näinud seda oma silmaga. Ja kui nad koju tulevad ning ma temalt küsin: „Kuidas Hassan selle kriimu oma näole on saanud?” vastab ta: „Ta kukkus.” Ma ütlen sulle, Rahim, midagi on selles poisis puudu.”

„Sa lihtsalt pead laskma tal oma tee leida.”

„Ja kuhupoole ta suundub?” küsis Baba. „Poiss, kes ei suuda iseenda eest seista, kasvab meheks, kes ei suuda mitte millegi eest seista.”

„Nagu alati, esitad sa asju liiga lihtsalt.”

„Mina nii ei arva.”

„Sa oled vihane, sest kardad, et ta ei hakka kunagi sinu äriga tegelema.”

„Kes siis nüüd asju liiga lihtsalt esitab?” küsis Baba. „Vaata, ma tean, et sina ja tema meeldite teineteisele, ja mul on selle üle hea meel. Olen kade, aga õnnelik. Ja ma ka mõtlen nii. Tal on vaja kedagi, kes… teda mõistab, sest Jumal näeb, et mina temast aru ei saa. Kuid midagi Amiris teeb mulle muret, midagi, mida ma ei oska sõnastada. See on nagu…” Võisin kuulda, kuidas ta otsis, kuni leidis õiged sõnad. Ta hääl kõlas vaiksemalt, kuid kuulsin teda ikkagi. „Kui ma poleks oma silmadega näinud, kuidas arst ta mu naise kehast välja tõmbas, poleks ma kunagi uskunud, et ta on mu lihane poeg.”

Järgmisel hommikul, kui Hassan mulle hommikueinet valmistas, küsis ta, kas miski teeb mulle muret. Nähvasin, et tegelgu oma asjadega.

Rahim-khaan oli eksinud selle pahatahtlikkuse suhtes.