Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 4

Kui me olime lapsed, tavatsesime Hassaniga ronida minu isa maja juures sõidutee ääres kasvavate paplite otsa ja vihastada naabreid, peegeldades peeglikilluga nende majadesse päikesevalgust. Me istusime teineteise vastas kõrgetel okstel, paljad jalad kõlkumas, püksitaskud täis kuivatatud mooruspuumarju ja kreeka pähkleid. Me kasutasime peeglit kordamööda, süües mooruspuumarju, pildudes nendega teineteist, itsitades, naerdes. Ma näen veel praegugi Hassanit puu otsas, päike helklemas lehtede vahelt ta peaaegu täiuslikult ümaral näol, näol, mis sarnanes puust tehtud hiina nukuga: tema lame lai nina ja pilusilmad, kitsad kui bambuselehed, silmad, mis sõltuvalt valgusest näisid kuldsetena, rohelistena, isegi safiirsinistena. Ma näen veel ikka ta tillukesi madalal asetsevaid kõrvu ja teravat lõuga, seda lihakat ripatsit, mis paistis olevat lisatud nagu mingi tagantjärele tulnud mõtte tulemusena. Ja ülahuule lõhe, otse keskel, nagu oleks hiina nukumeistri tööriist libastunud või oli ta lihtsalt väsinud ja hooletuks muutunud.

Mõnikord neil puudel istudes keelitasin Hassanit laskma kadast naabri ühesilmalise saksa lambakoera pihta. Hassan ei tahtnud seda kunagi teha, aga kui ma palusin, tõeliselt palusin, ei öelnud ta mulle ära. Hassan ei öelnud mulle kunagi milleski ära. Ja ta oli oma kadaga surmavalt täpne. Hassani isa Ali märkas tavaliselt, millega tegelesime, ja sai maruvihaseks, või õigemini nii vihaseks, nagu Ali-sugune inimene üldse võib saada. Ta vibutas sõrme ja näitas käega, et me puu otsast alla tuleksime. Ta võttis peegli ära ja rääkis meile, mida tema ema oli talle rääkinud, et ka vanakurat kasutab peegleid, segamaks moslemeid palvetamise ajal. „Ja ta naerab seda tehes,” lisas Ali alati, vaadates tigedalt kulmu kortsutades oma poega.

„Jah, isa,” pomises Hassan siis ja vaatas maha oma jalge ette. Kuid Ali ei tõrelnud kunagi minuga. Kunagi ei öelnud Hassan, et nagu peeglimäng, nii ka naabri koera pähklitega tulistamine, oli alati minu mõte.

Paplipuud palistasid punastest tellistest sõiduteed, mille lõpus oli kaks sepistatud raudväravat. Need omakorda avanesid minu isa valdustesse viivale sõiduteepikendusele. Maja ise seisis tellistee vasakul poolel, tee lõpus algas tagaõu.

Kõik olid nõus, et minu isa, minu Baba, oli ehitanud kõige ilusama maja Wazīr Akbar Khāni piirkonnas, Kabuli põhjaosa uues ja jõukas rajoonis. Mõned pidasid seda kogu Kabuli kõige ilusamaks majaks. Lai roosipõõsastega ääristatud tee viis laiutava, marmorpõrandate ja suurte akendega majani. Keeruka mustriga mosaiikkivid, mille Baba ise oli E fah nis välja valinud, katsid nelja vannitoa põrandaid. Seinad olid kaetud kullaga tikitud seinavaipadega, mille isa oli ostnud Kolkatast, võlvlaest rippus alla kristall-lühter.

Ülakorrusel oli minu magamistuba, Baba tuba ja tema töötuba, mida tunti ka „suitsetamistoa” nime all ja mis pidevalt lõhnas tubaka ning kaneeli järele. Baba ja ta sõbrad lesisid seal mustades nahktoolides pärast seda, kui Ali oli õhtusöögi serveerinud. Nad toppisid seal piipusid – ainult et Baba nimetas seda tegevust alati „piipude kosutamiseks” – ja arutasid oma kolmel lemmikteemal: äri, poliitika, jalgpall. Mõnikord palusin, et Baba lubaks ka mul nende juures istuda, kuid Baba seisis uksel ees. „Mine nüüd ära,” ütles ta. „See on suurte inimeste aeg. Miks sa ei lähe mõnda raamatut lugema?” Ta sulges ukse, jättes mind mõtlema selle üle, miks alati oli tema puhul tegu „suurte inimeste ajaga”. Ma istusin ukse kõrval kägaras, põlved vastu rinda. Mõnikord istusin seal tunni jagu, vahel ka kaks, kuulates nende naeru, lobisemist.

Alakorruse elutoas oli kaarsein tellimise järgi sisse ehitatud kappidega. Kappides olid raamitud perekonnapildid: minu vanaisast ja kuningas Nadir-šahhist vana teralise tekstuuriga foto, mis oli tehtud 1931. aastal, kaks aastat enne kuninga mõrvamist; nad seisid surnud hirve kõrval, põlvini saapad jalas, püssid õlal rippumas. Oli ka pilt mu vanemate pulmaõhtust, Baba rabavalt kena oma mustas ülikonnas ja ema nagu naeratav noor printsess valges. Siin oli Baba koos oma parima sõbra ning äripartneri Rahim-khaaniga meie maja ees, kumbki ei naeratanud – sel pildil olen ma beebi ja Baba hoiab mind süles, ise väsinud ning sünge näoga. Olen ta kätel, kuid minu sõrmed hoiavad kinni Rahimkhaani väikesest sõrmest.

Kaarsein viis söögisaali, mille keskmeks oli mahagonist laud; selle taha mahtus lahedasti kolmkümmend külalist – ja tänu mu isa ekstravagantsete pidude armastusele toimus seal koosistumisi peaaegu iga nädal. Söögisaali teises otsas oli kõrge marmorkamin, milles talvel loitis alati oran leek.

Lai klaasist lükanduks viis poolringikujulisele terrassile, kust avanes kahe aakri suurune tagaaed ja algasid kirsipuude read. Idapoolse müüri äärde olid Baba ja Ali rajanud väikese köögiviljaaia: tomatid, münt, piprad ja mitu rida maisi, mis tegelikult kunagi korralikult ei juurdunud. Meil Hassaniga oli kombeks kutsuda seda „põdura maisi müüriks”.

Aia lõunaosas, aafrika tulbipuude vilus, oli teenijate maja, tagasihoidlik väike savionn, kus elas Hassan oma isaga.

Just seal, selles väikeses hurtsikus oli Hassan 1964. aasta talvel ilmale tulnud, täpselt aasta pärast seda, kui minu ema oli sünnitusel surnud.

Kõigi nende kaheksateistkümne aasta jooksul, mis ma selles majas elasin, olin vaid mõne üksiku korra käinud Hassani ja Ali elupaigas. Kui päike vajus madalale mägede taha ja päeva mängud olid mängitud, läksid meie teed Hassaniga lahku. Mina läksin roosipõõsastest mööda Baba häärberi poole, Hassan savionni, kus ta oli sündinud, kus ta oli elanud kogu oma elu. Mäletan, et see oli kasinalt sisustatud puhas ruum kahe hämarat valgust andva petrooleumilambiga. Ruumi vastaskülgedel oli kaks madratsit, kohati narmastunud äärtega, kulunud Herati vaip, kolme jalaga järi ja nurgas puust laud, millel Hassan joonistas. Seinad olid lagedad, välja arvatud üksainus seinavaip, millele oli sisse kootud helmeid, mis moodustasid sõnad Allah-u-akbar. Baba oli toonud selle Alile ühelt Mašadi-sõidult.

Just selles onnis andiski Hassani ema Sanaubar ühel külmal talvepäeval 1964. aastal Hassanile elu. Kui minu ema jooksis sünnituse järel verest tühjaks, kaotas Hassan oma ema vähem kui nädal pärast sündimist. Kaotas saatusele, mida enamik afgaane pidas hullemaks surmast: ta ema jooksis minema ühe rändlaulikute ja – tantsijate trupiga.

Hassan ei rääkinud oma emast kunagi, nagu teda poleks olemaski olnud. Mõtlesin alatihti, kas ta unistab emast, sellest, missugune ta välja nägi või kus ta võib olla. Mõtlesin, kas ta igatseb ema järele. Kas tal on valus emast mõelda, nagu minul oli valus mõelda oma emast, keda ma polnud kunagi näinud? Ühel päeval, kui hakkasime minu isa maja juurest Zainabi kino poole minema uut Iraani filmi vaatama, valisime lühema tee, mis viis Istiqlali keskkooli läheduses olevate sõdurite barakkide vahelt läbi. Baba oli keelanud seda teed kasutada, kuid ta oli parajasti Rahim-khaaniga Pakistanis. Hüppasime üle barakke ümbritseva aia, kargasime üle väikese oja ja jõudsime piireteta räpasele platsile, kus vanad mahajäetud tankid tolmu kogusid. Ühe tanki varjus istus rühm sõdureid, suitsetades ja kaarte mängides. Üks neist märkas meid, müksas küünarnukiga kõrval olevat kaaslast ja hüüdis Hassani nime.

„Hei, sina seal!” ütles ta. „Ma tunnen sind.”

Me polnud teda kunagi varem näinud. See oli masajas mees kiilaks aetud pea ja mustade habemetüügastega. Viis, kuidas ta himuralt meie poole irvitas, hirmutas mind. „Lähme lihtsalt edasi,” pomisesin Hassanile.

„Kuule, sina! Hazara! Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!” klähvis sõdur. Ta ulatas oma sigareti kõrval istuva mehe kätte ja moodustas ühe käe pöidla ning nimetissõrmega rõnga. Torkas teise käe keskmise sõrme rõngast läbi. Sisse ja välja. Sisse ja välja. „Ma tundsin su ema, kas sa tead seda? Tundsin teda õige hästi. Võtsin teda tagantpoolt sellesama oja ääres.”

Sõdurid naersid. Üks neist tegi kriunuvat häält. Käskisin Hassanil edasi kõndida, edasi kõndida.

„Missugune tihke väike magus vitt tal oli!” sõnas sõdur, raputades irvitades teistega käsi. Hiljem pimedas, kui film oli juba alanud, kuulsin, kuidas mu kõrval istuv Hassan nuuksatas.

Pisarad jooksid mööda ta põski alla. Sirutasin end, panin käe talle ümber ja tõmbasin teda endale lähemale. Ta toetas pea mu õlale. „Ta pidas sind kellekski teiseks,” sosistasin. „Ta pidas sind kellekski teiseks.”

Mulle on räägitud, et tegelikult ei imestanud keegi, kui Sanaubar jalga laskis. Inimesed olid tegelikult kulmu kergitanud siis, kui Ali – mees, kes oli pähe õppinud Koraani – oli abiellunud Sanaubariga, endast üheksateist aastat noorema imekauni, kuid üldtuntult häbitu naisega, kes elas täie rinnaga vastavalt oma teotavale reputatsioonile. Nagu Ali, nii oli ka tema šiiit ja etniliselt päritolult hazara. Sanaubar oli ka tema esimene nõbu ja seega loomulik valik abikaasaks. Kuid peale nende ühiste joonte oli Alil ja Sanaubaril vähe sarnast, kõige vähem välimuses. Sel ajal kui Sanaubari säravrohelised silmad ja vallatu nägu oli kuulujuttude järgi ahvatlenud loendamatul hulgal mehi pattu tegema, oli Alil näo alapoole lihaste kaasasündinud halvatus, seisund, mis muutis võimatuks naeratamise ja andis talle alaliselt sünge ilme. Oli veider näha kivistunud näoga Alid õnneliku või kurvana, sest ainult tema viltused pruunid silmad särasid naerust või uppusid kurbusesse. Räägitakse, et silmad on hinge peegel. Mitte kellegi puhul pole see rohkem tõele vastanud: Ali suutis end avada vaid silmade kaudu.

Olen kuulnud, et Sanaubari väljakutsuv kõnnak ja õõtsuvad puusad olid pannud mehi truudusetusest unelema. Kuid poliomüeliit oli jätnud Ali parema jala kõveraks ja atrofeerunuks. See jalg oli vaid kahkjaskollane nahk kondi peal, nende vahel ei olnud peaaegu midagi peale paberõhukese lihaste kihi. Mäletan ühte päeva, kui olin kaheksa-aastane ja Ali võttis mu kaasa turule, et minna naani ostma. Käisin tema taga, ümisedes ja proovides tema kõnnakut järele teha. Jälgisin, kuidas ta oma kidurat jalga laias kaares ette vibutab, jälgisin, kuidas kogu ta keha kaldus võimatult paremale iga kord, kui ta jala maha pani. Paistis lausa väikese imena, et ta igal sammul ümber ei kukkunud. Kui ma katsusin samamoodi käia, kukkusin peaaegu rentslisse. See ajas mind naerma. Ali pööras ringi ja nägi, kuidas ma teda järele ahvisin. Ta ei öelnud midagi. Ei siis ega ka mitte kunagi hiljem. Ta lihtsalt kõndis edasi.

Ali nägu ja kõnnak hirmutasid mõnda nooremat last naabruskonnas. Kuid tõeline häda oli suuremate poistega. Need ajasid teda tänaval taga ja pilkasid, kui ta mööda komberdas. Mõned olid hakanud teda kutsuma babalu’ks – kolliks. „Hei, babalu, kelle sa täna ära sõid?” karjusid nad naerukoori saatel. „Kelle sa ära sõid, sa lamenina-babalu?”

Nad kutsusid teda „lameninaks”, sest nii Alil kui ka Hassanil oli see hazaratele iseloomulik mongoliidne joon. Aastaid teadsin ma hazaratest vaid seda, et nad olid mogulite järeltulijad ja sarnanesid natuke hiina inimestega. Õpikutes ei mainitud neid peaaegu kunagi ja nende päritolule vihjati vaid möödaminnes. Ühel päeval olin ma Baba töötoas ja uurisin tema asju, kui leidsin oma ema ühe vana ajalooraamatu. Selle oli kirjutanud pärslane Horami. Puhusin raamatult tolmu maha, võtsin selle õhtul voodisse kaasa ja olin täiesti rabatud, kui leidsin sellest terve peatüki hazarate ajaloost. Terve peatüki, mis oli pühendatud Hassani rahvale! Lugesin, et minu rahvas, puštud, olid hazaraid jälitanud ja alla surunud. Selles räägiti, et hazarad olid katsunud 19. sajandil puštude vastu üles tõusta, kuid puštud olid nad „sõnulseletamatu julmusega lämmatanud”. Raamatus räägiti, et minu rahvas oli tapnud hazaraid, ajanud neid minema nende maadelt, põletanud nende kodud ja müünud nende naised. Raamatus räägiti, et üks põhjusi, miks puštud olid hazaraid rõhunud, oli see, et puštud olid sunnimoslemid, hazarad aga šiiidid. Raamatus oli palju sellist, mida ma ei teadnud, asju, millest mu õpetaja polnud rääkinud. Asju, mida ka Baba polnud maininud. Seal oli siiski juttu mõnest asjast, mida ma teadsin, nagu näiteks see, et inimesed kutsusid hazaraid hiireõgijateks, lameninadeks, koormakandjateks eesliteks. Olin kuulnud, kuidas mõned naabruskonna poisikesed karjusid neid sõnu Hassanile.

Järgmisel nädalal näitasin seda raamatut pärast tunde õpetajale ja osutasin hazaratest rääkivale peatükile. Ta lehitses veidi raamatut, turtsatas põlglikult ja ulatas raamatu tagasi. „See on üks asi, mida šiiidid hästi teevad,” sõnas ta oma pabereid kokku korjates. „Nad esitavad end märtritena.” Sõna „šiiidid” juures krimpsutas ta nina, nagu oleks tegu mingi tõvega.

Kuid vaatamata ühisele etnilisele päritolule ja veresugulusele, ühines Sanaubar Ali narrimises naabripoistega. Olen kuulnud, et ta ei püüdnudki varjata põlgust mehe välimuse pärast.

„Kas see on ka mõni abikaasa?” mõnitas naine. „Olen näinud vanu eesleid, kes sobivad paremini abikaasaks.”

Lõppkokkuvõttes kahtlustas enamik inimesi, et abielu oli olnud teatavat liiki kokkulepe Ali ja tema onu, Sanaubari isa vahel. Räägiti, et Ali oli abiellunud onutütrega selleks, et taastada kas või natukegi oma onu nime au, kuigi viie-aastaselt orvuks jäänud Alil polnud mingit mainimisväärset maist vara ega pärandust.

Ali ei maksnud kunagi kätte ühelegi oma piinajale. Oletan, et osalt sellepärast, et ta ei suutnud neid kunagi kätte saada kõvera jala tõttu, mida ta taga lohistas. Kuid peaasjalikult sellepärast, et ründajate solvangud ei läinud talle korda; ta oli leidnud oma rõõmu, oma vastumürgi hetkel, kui Sanaubar oli Hassani ilmale toonud. Kõik oli läinud piisavalt lihtsalt. Ei mingeid sünnitusabi andjaid, anestesiolooge ega keerulisi jälgimisseadmeid. Sanaubar lamas lihtsalt paljal plekilisel madratsil, ja Ali ning ämmaemand aitasid teda. Tal polnud üldse erilist abi vaja, sest isegi sündimisel oli Hassan truuks jäänud oma loomusele: ta polnud võimeline kellelegi haiget tegema. Mõned oiged, paar pingutust, ja Hassan oligi väljas. Välja tuli ta naeratades.

Nagu lobisemishimuline ämmaemand oli naabrite teenijale rääkinud – ja see rääkis omakorda edasi kõigile, kes kuulata tahtsid –, olevat Sanaubar heitnud üheainsa pilgu Ali kätel olevale beebile, näinud jänesemokka ja purskunud kibestunult naerma.

„Näed nüüd,” oli ta öelnud. „Nüüd on sul omaenda idioodist laps, kes sinu eest kogu naermise ära teeb!” Ta oli keeldunud Hassanit isegi sülle võtmast ja vaid viis päeva hiljem oli ta läinud.

Baba palkas Hassanit imetama sama amme, kes oli mindki imetanud. Ali rääkis meile, et see oli siniste silmadega hazara naine Bāmīānist, hiiglasuurte Buddha kujudega linnast. „Kui ilus lauluhääl tal küll oli!” tavatses Ali korrata.

Mida ta laulis, küsisime Hassaniga alati, ehkki juba teadsime – Ali oli meile seda loendamatuid kordi rääkinud. Me tahtsime lihtsalt kuulda Alid laulmas.

Ali köhatas kurgu puhtaks ja alustas:

Kord seisin ma kõrgel mäel ja hüüdsin Jumala lõvi Ali nime, oo, Jumala lõvi Ali, Inimeste kuningas too rõõmu meie kurbust täis südametesse.

Siis tuletas ta meile meelde, et nende inimeste vahel, keda on toitnud sama rind, valitseb vendlus, sugulus, mida isegi aeg ei suuda purustada.

Hassan ja mina sõime samast rinnast. Me tegime esimesed sammud samal murul samas hoovis. Ja me ütlesime esimesed sõnad sama katuse all.

Minu esimene sõna oli Baba.

Hassanil oli Amir. Minu nimi.

Vaadates praegu tagasi, arvan, et 1975. aasta talvel toimunud sündmustele – ja kõigile järgnevatele – oli pandud alus juba nende esimeste sõnadega.