Читать книгу Jaanimardika tee - Kristin Hannah - Страница 4

Neid kutsuti Jaanimardika tee tüdrukuteks. See oli ammu – üle kolmekümne aasta tagasi –, kuigi voodis lebades ja väljas möllavat talvemaru kuulates tundus talle praegu, nagu olnuks see eile.

Eelmisel nädalal (need olid kahtlemata ta elu seitse kõige hullemat päeva) oli ta kaotanud mälestustest kaugenemise võime. Viimase aja unenägudes oli ta jälle aastas 1974: taas teismeline, kaotatud sõja meeleoludes täiskasvanuks sirgumas, sõitmas koos parima sõbraga jalgratastel kottpimeduses, mis nad otsekui nähtamatuks muutis. Koht oli oluline üksnes kui pidepunkt, aga ta mäletas iga viimset kui värvikat üksikasja: looklevat asfaldiriba, mõlemal pool tee ääres sügavaid sogase veega kraave ja kraavipervedel tokerdunud rohtu. Enne nende kohtumist ei paistnud see tee üldse kuhugi viivat, see oli lihtsalt mingi külavahetee, mis oli saanud nime ühe putuka järgi, keda keegi polnud selles karuses, sinirohelises maailmanurgas eales näinud.

Siis nägid nad seda teineteise silmade läbi. Kahekesi mäekõrgendikul seistes nägid nad kõrguvate puude, poriste teeaukude ja kaugete lumiste mägede asemel kõiki neid paiku, kuhu nad ühel päeval lähevad. Öösel hiilisid nad naabermajadest välja, et sellel teel kohtuda. Pilchucki jõe kaldal suitsetasid nad näpatud sigarette, nutsid „Billy, Don’t Be a Hero” sõnade peale ja rääkisid teineteisele kõigest, sulades teineteise ellu sedavõrd, et suve lõpuks ei teadnud enam keegi, kus üks tüdruk lõpeb ja teine algab. Nad muutusid kõigi tuttavate jaoks lihtsalt TullyjaKate’iks ning üle kolmekümne aasta oli see sõprus olnud nende elu alusmüür – tugev, vastupidav, kindel. Muusika võis ju aastakümnetega muutuda, kuid nende Jaanimardika teel antud lubadused püsisid.

Parimad sõbrad igavesti.

Nad olid uskunud, et see tõotus jääb kestma, et ükskord vanaduses istuvad nad krigiseval terrassil kiiktoolis, meenutades naerdes oma eluseiku.

Nüüd oli ta muidugi targem. Juba rohkem kui aasta oli ta endale sisendanud, et kõik on korras ja et ta suudab oma parima sõbrata edasi elada. Mõnikord ta isegi uskus seda.

Siis oli ta kuulnud muusikat. Nende muusikat. „Goodbye Yellow Brick Roadi”. „Material Girli.” „Bohemian Rhapsodyt.” „Purple Raini.” Eile poes oli üks vilets tapeetmuusika versioon laulust „You’ve Got a Friend” ta nutma ajanud, seal, otse rediste kõrval.

Ta lükkas teki pealt ja tuli voodist välja, ettevaatlikult, et mitte äratada enda kõrval magavat meest. Hetke seisis ta hämaras, vaadates meest üksisilmi. Isegi unes oli tollel murelik ilme näol.

Ta võttis telefoni hargilt ja lahkus magamistoast, astudes mööda vaikset koridori terrassi poole. Tormi jälgides kogus ta seal julgust. Tuttavaid numbreid valides mõtles ta, mida oma kunagisele parimale sõbrale pärast kõiki neid vaikusekuid öelda, kuidas alustada. Mul oli raske nädal … mu elu laguneb koost … või lihtsalt: Ma vajan sind.

Teisel pool tumedat tormist väina helises telefon.