Читать книгу Jaanimardika tee - Kristin Hannah - Страница 6

Oli veel pime, kui Kate Mularkey äratuskell helises. Edasi lebades ja koonusekujulise lae tippu põrnitsedes ta ohkas. Mõte kooliminekule ajas tal südame pahaks.

Vähemalt tema jaoks sakkis kaheksas klass täiega. 1974. aasta oli kujunenud lõpp nõmedaks, null suhtlemist. Tänu jumalale jäi veel koolis käia vaid kuu aega. Mitte et suvi midagi paremat tõotaks.

Kuuendas klassis oli tal olnud kaks parimat sõpra, kellega nad olid kõike koos teinud – näidanud noorteseltsis oma hobuseid, käinud noorteklubis ja sõitnud hobustega ühe kodu juurest teise juurde. Sel suvel, kui nad said kaheteistkümneaastasteks, oli kõigel lõpp. Sõbrad muutusid pöörasteks. Muud moodi ei saanud seda väljendada. Nad tõmbasid enne kooli marihuaanat, puudusid tundidest ega jätnud ühtki pidu vahele. Kui ta ei tahtnud nendega kaasa minna, ei teinud nad temaga enam tegemist. Kogu lugu. Ja korralikud lapsed ei tulnud tema juurde, sest ta oli kuulunud marihuaana tõmbajate kampa. Nüüd olid vaid raamatud ta ainsad sõbrad. Ta luges „Sõrmuste isandat” nii sageli, et võis terveid lõike peast tsiteerida.

See polnud aga oskus, mis aidanuks tal populaarsust võita.

Ohates ronis ta voodist välja. Tillukeses ülakorruse konkus, mis oli hiljuti ümber ehitatud vannitoaks, käis ta kähku duši all, palmis sirged blondid juuksed patsi ja pani seejärel ette väärakad sarvraamidega prillid. Need olid lootusetult moest läinud – kooli kihvtid kujud kandsid ümaraid, ilma raamideta prille –, aga isa ütles, et uusi prille osta pole võimalik.

Allkorrusel läks ta tagaukse juurde, mässis alt laienevad püksisääred ümber jala ja astus betoontrepil seisvatesse suurtesse mustadesse kummisäärikutesse. Liikudes nagu Neil Armstrong, läks ta läbi paksu pori kuuri taha. Vana sprinterhobune komberdas aia juurde, hirnatades tervituseks. „Tere, Lillhernes,” ütles Kate, viskas heinakimbu murule ja sügas seejärel hobuse sametist kõrva.

„Ma igatsesin su järele,” ütles ta, ning see oli tõsi. Kaks aastat tagasi olid nad olnud lahutamatud. Kate oli sõitnud märaga kogu suve ning võitnud Snohomishi maakonna laadalt palju auhindu.

Aga elu muutub kiiresti. Ta teadis seda nüüd. Hobune võis üleöö vanaks ja lombakaks jääda. Sõber võis sama kiiresti võõraks muutuda.

„Head aega!” Ta komberdas sünget porist hooviteed pidi tagasi ja jättis porised kummikud verandale.

Kui ta tagaukse avas, sattus ta korralageduse keskele. Seljas kulunud lilleline kodukittel ja jalas pulstunud roosad sussid, seisis ema pliidi juures ja kallas Eve’i mentoolsigaretti suitsetades piklikule elektripannile koogitainast. Tema õlgadeni ulatuvad pruunid juuksed olid seotud kärtsroosa paelaga kahte peenikesse hobusesappa. „Kata laud, Kate,” ütles ta pilku tõstmata. „Sean! Tule juba alla.”

Kate tegi, nagu kästud. Enne veel, kui ta lõpetada jõudis, oli ema tema selja taga ja kallas piima klaasidesse.

„Sean – hommikust sööma!” üürgas ema ülakorrusele. Seekord lisas ta maagilised sõnad: „Kallasin juba piima välja.”

Mõne sekundiga jooksis kaheksa-aastane Sean ülakorruselt alla ja tormas beeži plekilise laminaatkattega laua poole, äsja perre võetud labradori kutsika otsa komistades ja itsitama hakates.

Kate pidi just hakkama oma kohale istuma, kui juhtus köögist elutuppa vaatama. Läbi diivani kohal oleva suure akna nägi ta midagi, mis teda üllatas. Üks buss pööras vastasmaja hoovi.

„Issake!” Ta läks taldrikuga läbi kahe toa ja jäi akna alla seisma, vahtides teisel pool tänavat olevat maja. Niikaua kui tema mäletas, oli see olnud tühi.

Ta kuulis selja tagant ema samme, mis kostsid valjult köögipõranda telliseimitatsiooniga linoleumil ja vaikselt elutoa samblarohelisel vaibal.

„Keegi kolib meie vastasmajja.”

„Tõesti?”

Ei, ma valetan.

„Ehk on neil sinuvanune tütar. Oleks tore, kui sa endale sõbra leiaksid.”

Kate neelas terava vastuse alla. Üksnes emad võivad mõelda, et põhikoolis on kerge sõpru leida. „Mis iganes.” Ta pööras järsult ümber ja läks oma taldrikuga koridori, kus lõpetas hommikusöögi rahus Jeesuse portree all.

Nagu arvata võis, järgnes ema talle. Ta seisis „Püha õhtusöömaaega” kujutava seinavaiba juures ega lausunud sõnagi.

„Mis on?” nähvas Kate, kui ei suutnud seda enam välja kannatada.

Ema ohkas nii vaikselt, et seda oli vaevu kuulda. „Miks me viimasel ajal kogu aeg nääkleme?”

„Ise sa alustad.”

„Öeldes tere ja küsides, kuidas sul läheb? Jah, ma olen tõesti üks nõid.”

„Need on su enda sõnad, mitte minu.”

„Sa ju tead, et see pole minu süü.”

„Mis asi?”

„Et sul pole sõpru. Kui sa …”

Kate kõndis minema. Püha Juudas, kui ta jälle hakkab peale sellega, et kui ma vaid rohkem püüaksin, siis hakkan küll öökima.

Tänu jumalale, vähemalt seekord ei tulnud ema talle järele. Selle asemel läks ta tagasi kööki, hüüdes: „Tee kiiresti, Sean! Mularkey koolibuss väljub kümne minuti pärast.”

Vend pistis itsitama. Silmi pööritades läks Kate ülemisele korrusele. See oli nii tobe. Kuidas võis vend sellise nõmeda nalja peale iga päev naerda?

Vastus tuli sama kiiresti kui küsimus: sellepärast, et tal on sõbrad. Sõbrad tegid kogu elu kergemaks.

Kate varjas end oma toas seni, kuni kuulis vana Fordi furgooni käivitamist. See veel puudus, et teda sõidutaks kooli ema, kes hüvastijätuks hõiskas ja Kate’ile lehvitas nagu mõni „The Price is Righti” võistleja. Oli ju teada lugu, et kui lased end vanematel kooli sõidutada, on see samahästi kui oma surmaotsusele alla kirjutamine. Kui ta kuulis autorattaid vaikselt mööda kruusa krigisemas, läks ta trepist alla, pesi nõud puhtaks, korjas asjad kokku ja lahkus kodunt. Väljas paistis päike, aga öine vihm oli sissesõiduteesse autokummisuurused augud peksnud. Polnud kahtlustki, et rauakaupluse lubjakad hakkavad üleujutusest rääkima. Liga tikkus ersatsporikingadest sisse, muutes liikumise vaevaliseks. Nii väga püüdis ta oma ainukesi vikerkaaretriipu sokke hoida, et oli juba sissesõidutee lõpus, kui märkas teisel pool tänavat üht tüdrukut seismas.

Tüdruk oli vapustav. Sihvakas ja rinnakas, pikkade kastanpruunide lokkis juustega, Monaco Caroline’iga sarnaneva näoga: kahvatu naha, täidlaste huulte ja pikkade ripsmetega. Ja tema riided: kolme nööbiga puusateksased, allääres tohutu suured tekstiilist kiilud, mis alt kellukakujuliselt laienesid, neljatollised korktallaga platvormkingad ja inglivarrukatega roosa talupojapluus, mis kõhu vähemalt kahe tolli jagu paljaks jättis.

Kate surus raamatud vastu rinda, soovides, et ta poleks eelmisel õhtul vistrikke pigistanud. Või et tal poleks jalas Sears Rough Ridersi teksased. „T-tere,” ütles ta oma teepoolel peatudes. „Buss peatub siinpool.”

Šokolaadipruunid, paksult mustaks võõbatud silmad ja säravsinine lauvärv põrnitsesid teda ilmetul pilgul.

Just sel hetkel saabus koolibuss. Puhkides ja krigisedes törtsus see peatuseni. Poiss, kellesse Kate kunagi oli armunud olnud, pistis pea aknast välja ja hüüdis: „Tere, Kootie, üleujutus on möödas,” pahvatades ise selle peale naerma.

Kössi tõmbudes astus Kate bussi. Langedes oma kohale – üksikule esiistmele – tõmbas ta pea õlgade vahele, oodates, et uus tüdruk temast mööda läheks, aga kedagi ei tulnud peale. Kui uksed kinni kolksatasid ja buss edasi nõksatas, söandas ta tagasi vaadata.

Maailma kõige kihvtima välimusega tüdrukut ei olnud enam seal.