Читать книгу Jaanimardika tee - Kristin Hannah - Страница 8

Tully vaatas, kuidas tüdruk minema kõnnib

„Ma poleks pidanud seda ütlema,” lausus ta, märgates, kui mannetult kõlas ta hääl ääretu särava tähistaeva all.

Ta ei teadnud õieti, miks ta seda oli öelnud, miks oli ta äkki tundnud vajadust naabritüdruku üle nalja visata. Ohates läks ta tagasi majja. Sel hetkel, kui ta tuppa astus, lõi marihuaana lõhn talle ninna, pannes silmad kipitama. Ema lebas väljasirutatud käte ja jalgadega diivanil, üks jalg kohvilaua peal, teine tagapool diivanipatjadel. Tema suu oli lahti vajunud, suunurkades helkis sülg.

Ja naabritüdruk oli seda näinud. Tully tundis kõrvetavat häbi. Pole kahtlustki, et esmaspäevaks on jutud üle kogu kooli laiali. Tully Harti ema on narkar.

Sellepärast ei kutsunudki ta kunagi endale kedagi külla. Kui on saladus, mida peab hoidma, tuleb seda teha üksinda, pimeduses.

Ta oleks andnud kõik, et tal oleks olnud selline ema, kes valmistab lõunat isegi võõrastele. Võib-olla sellepärast tegigi ta tüdruku nime üle nalja. See mõte ajas ta vihale ning ta lõi ukse enda järel mürtsuga kinni. „Cloud. Ärka üles.”

Ema tõmbas valjusti norsatades hinge ja ajas end istukile.

„Lõunasöögi aeg.”

Ema lükkas juuksepulsti silmade pealt ja püüdis pilku seinakellale kinnitada. „Mis meil siin on – hooldekodu või? Alles viish.”

Tullyt üllatas, et ema veel kellaaega suutis öelda. Ta läks kööki, serveeris hautise kahele valgele CorningWare taldrikule ja läks nendega elutuppa. „Võta.” Ta andis emale taldriku ja kahvli.

„Kust me selle saime? Kas sina tegid?”

„Kus sa sellega. Naaber tõi meile.”

Cloud vaatas hägusal pilgul ringi. „Meil on naabrid?”

Tully ei vaevunud vastamagi. Nagunii unustaks ema, millest nad räägivad. See tegi tõelise vestluse võimatuks ja tavaliselt ei läinud see Tullyle korda – ta tahtis Cloudiga rääkida samapalju kui mustvalgeid filme vaadata –, aga nüüd, pärast tüdruku külaskäiku, tunnetas Tully selgesti, kui erinev ta on. Kui tal oleks tõeline perekond – ema, kes teeks hautisi ja saadaks neid kingituseks uutele naabritele –, ei tunneks ta end nii üksildasena. Ta istus diivani kõrval seisvale sinepivärvi kott-toolile ja lausus ettevaatlikult: „Huvitav, mida vanaema praegu teeb?”

„Küllap neid jumala koledaid Jeesust ülistavaid tikandeid, nagu päästaksid need ta hinge. Häh! Kuidas koolis läheb?”

Tully pea jõnksatas. Ta ei suutnud uskuda, et just äsja oli ema küsinud tema elu kohta. „Ma olen paljude lastega sõbraks saanud, aga …” Ta kortsutas kulmu. Kuidas saaks ta oma rahulolematust sõnades väljendada? Ta teadis üksnes seda, et tunneb end siin isegi uute sõprade seas üksikuna. „Ma muudkui ootan …”

„Kas meil ketšupit on?” küsis ema, Hamburger Helperi portsu peale nägu krimpsutades ja seda kahvliga surkides. Ta õõtsus muusika taktis.

Tully vihkas pettumust, mida tundis. Ta teadis ju väga hästi, et emast ei tasu midagi oodata. „Ma lähen oma tuppa,” ütles ta kotttoolist välja ronides.

Viimane asi, mida ta enne oma toa ukse kinni virutamist kuulis, olid ema sõnad: „Ehk on sellele juustu juurde vaja.”

Hilisõhtul, tükk aega pärast seda, kui kõik olid magama läinud, hiilis Kate trepist alla, tõmbas jalga isa suured kummisäärikud ja läks välja. Viimasel ajal oli tal kombeks siis välja minna, kui tal und ei tulnud. Pea kohal oli ääretu must taevalaotus tähti täis pikitud. See pani ta end tundma väikese ja tähtsusetuna, see taevas. Üksiku tüdrukuna, kes vaatab tühja tänavat, mis kuhugi ei vii.

Lillhernes hirnatas ja hakkas tema poole traavima.

Kate ronis aia ülemisele latile. „Hei, sina piiga,” ütles ta vihmamantli taskust porgandit välja tõmmates.

Ta vaatas maja teisel pool tänavat. Endiselt põlesid seal südaööl tuled. Kahtlemata pidas Tully kõigi poppide lastega pidu. Küllap nad naersid ja tantsisid ja rääkisid, kui ägedad nad kõik on.

Kate oleks andnud mida iganes, et teda ühelegi sellisele peole kutsutaks.

Lillhernes tonksas puristades ta põlve.

„Ma tean. Ma olen unistaja.” Ohates libistas ta end aia otsast alla, patsutas viimast korda Lillhernest ja läks siis tagasi voodisse.

Mõni päev hiljem, pärast Pop-Tartsidest ja Alpha-Bitsi helvestest koosnevat õhtusööki, viibis Tully pikalt duši all, raseeris hoolikalt jalgu ja kaenlaaluseid, kuivatas juukseid niikaua, kuni need sirgelt, ilma ainsagi loki ja käharuseta keskelt kahele poole alla langesid. Seejärel läks ta riidekapi juurde ja jäi selle ette seisma, püüdes välja nuputada, mida selga panna. See oli tema esimene pidu keskkooli omadega. Ta pidi välja nägema täpselt nagu vaja. Põhikoolist polnud kutsutud mitte ühtki teist tüdrukut. Tema oli Ainus. Pat Richmond, jalgpallimeeskonna kõige nägusam poiss, oli valinud oma kaaslaseks Tully. Nad olid eelmise kolmapäeva õhtul olnud kohalikus hamburgerikohvikus, poiss oma sõpradega ja tema omadega. Oli piisanud vaid ühest pilgust teineteisele. Pat oli suurte poiste seltskonnast eraldunud ja tulnud otsejoones Tully juurde.

Ta oli näinud poissi enda poole tulemas ning oli vaat et minestanud. Muusikaautomaadis oli mänginud „Stairway to Heaven”. Räägi veel romantikast.

„Ainuüksi sinuga rääkimine võib mulle probleeme tekitada,” ütles poiss.

Tully püüdis talle vastates küpse ja elukogenuna paista: „Mulle meeldivad probleemid.”

Naeratus, mille poiss talle saatis, oli midagi niisugust, mida ta polnud varem kunagi kogenud. Esimest korda elus tundis ta end nii ilusana, nagu teised alati rääkisid.

„Tahad sa minuga reedel peole tulla?”

„Seda annab korraldada,” ütles Tully. See oli fraas, mida ta oli kuulnud Erica Kane’ilt „All My Children’is”.

„Ma tulen sulle kell kümme järele.” Poiss kummardus talle lähemale. „Juhul kui sul sel kellaajal väljaminek keelatud pole, väike tüdruk?”

„Jaanimardika põik seitseteist. Mind ei keelata.”

Poiss naeratas taas. „Mina olen Pat, muideks.”

„Mina olen Tully.”

„Hästi, Tully, näeme siis kell kümme.”

Tully ei suutnud seda ikka veel uskuda. Viimased nelikümmend kaheksa tundi ta muust ei mõelnudki kui oma esimesest tõelisest kohtingust. Kõigil teistel puhkudel oli ta poistega väljas käinud üksnes koos seltskonnaga või siis kooli tantsupeol. See oli hoopis midagi muud ning Pat oli juba peaaegu mees.

Nad võisid armuda, ta teadis seda. Ja siis, kui poiss tal käest kinni hoiab, ei tunne ta end enam nii üksikuna.

Lõpuks tegi ta riiete suhtes valiku.

Kolme nööbiga alt laienevad puusateksased, roosa U-kujulise kaelusega kootud topp, mis dekoltee esile tõi, ja tema lemmikud, korktallaga platvormkingad. Ta kulutas jumestusele peaaegu terve tunni, kandes niikaua üha uusi kihte peale, kuni nägi seksikas välja. Ta ei jõudnud ära oodata, et saaks Patile näidata, kui kena ta olla võib.

Ta haaras ema sigaretipaki ja lahkus toast.

Elutoas vaatas ema hägusa pilguga ajakirja. „Kuule, kell on juba peaaegu kümme shsaamas. Kuhu sa lähed?”

„Üks kutt kutsus mu peole.”

„Kas ta on siin?”

Ei, noh. Nagu saaks Tully kedagi sisse kutsuda. „Me saame tee peal kokku.”

„Ah nii. Kihvt. Ära mind üles aja, kui koju jõuad.”

„Ei aja.”

Väljas oli pime ja külm. Linnutee sirutas end helendava tähereana üle taeva.

Ta ootas peatänaval kirjakasti juures, tammudes jalalt jalale, et sooja saada. Tema paljad käsivarred tõmbusid kananahale. Keskmises sõrmes muutus tujusõrmus rohelisest lillaks. Ta püüdis meenutada, mida see tähendab.

Pimeduses kumas väikesest kenast talumajast tänavale ja mäeveerele valgust. Iga aken oli nagu tombuke sooja sulavõid. Kõik olid ilmselt kodus, suure laua ümber kogunenud, et „Riski” mängida. Ta mõtles, mida nad teeksid, kui ta ühel päeval neile külla läheks, lihtsalt ilmuks verandale ja ütleks tere.

Veel enne, kui ta autotulesid nägi, ta juba kuulis Pati autot. Mootorimüra peale unustas ta naabermaja perekonna sootuks ja astus lehvitades teele.

Poisi roheline Dodge Charger jäi tema kõrval seisma. Auto näis kuuldavalt tukslevat ja vibreerivat. Tully libises kõrvalistmele. Muusika oli nii vali, et ta teadis: poiss ei kuuleks, mida ta räägib.

Tullyle naeratades vajutas Pat gaasi ja nad põrutasid minema nagu rakett, mis vaikselt külateelt õhku tõuseb.

Kui nad kruusateele pöörasid, märkas ta, et eemal on pidu käimas. Kümned autod, tuled põlemas, olid pargitud suures kaares karjamaale. Bachman-Turner Overdrive’i „Taking Care of Business” üürgas kellegi autoraadiost. Pat parkis auto metsatuka lähedale piirdeaia äärde.

Noori oli kõikjal – kobaras lõkketule ümber ja murule sätitud õlletünnide juures seismas. Tühjad plasttopsid vedelesid igal pool. Küüni juures mängisid poisid Ameerika jalgpalli. Oli mai lõpp, aga suvi oli veel kaugel, nii et enamikul olid joped seljas. Tully soovis, et ta poleks enda oma maha unustanud.

Tal kõvasti käest kinni hoides viis Pat ta paaride vahelt läbi tünni juurde, kus kallas täis kaks topsi.

Võtnud Tully topsi enda kätte, viis poiss ta autorivi taha vaiksesse kohta. Seal laotas ta oma spordijope maapinnale ja andis märku, et tüdruk istuks.

„Kui ma sind esimest korda nägin, ei suutnud ma oma silmi uskuda,” ütles Pat, tihedalt tema vastas istudes ja õlut rüübates. „Sa oled kõige kaunim tüdruk, kes on siin linnas kunagi elanud. Kõik poisid tahavad sind.”

„Aga sina said mu,” ütles ta poisile naeratades. Tundus, nagu upuks ta tolle tumedatesse silmadesse.

Poiss rüüpas suure sõõmu õlut, juues topsi peaaegu tühjaks, pani siis selle käest ja suudles teda.

Poisid olid teda varemgi suudelnud, enamasti kobamisi, pabistades üritanud seda aeglase tantsu ajal teha. Nüüd oli teistmoodi. Pati suu tegi lausa imet. Tully õhkas õnnelikult, sosistades poisi nime. Teda tahapoole kallutades vaatas poiss teda selgest armastusest kiirgaval pilgul. „Ma olen rõõmus, et sa minuga oled.”

„Mina samuti.”

Pat lõpetas oma õlle ja tõusis püsti. „Ma tahan veel õlut.”

Nad seisid tünni juures järjekorras, kui poiss kulmu kortsutades tema poole pöördus. „Kuule, sina ei joogi. Ma mõtlesin, et sa oled äge pidutseja.”

„Ma olengi.” Tully naeratas närviliselt. Ta polnud tegelikult kunagi joonud, aga poisile ei meeldiks, kui ta nohikuna käitub, ning ta tahtis nii kangesti, et poiss teda ihaldaks. „Põhjani,” ütles ta plasttopsi huultele tõstes ja seda ühe sõõmuga tühjaks juues. Kui tops oli tühi, hakkas ta tahtmatult röhitsema ja itsitama.

„Viimase peal,” ütles poiss noogutades, valades talle veel kaks topsi õlut.

Teine polnudki nii hull, kuid kolmandaks topsiks oli Tully mõõdutunde minetanud. Kui Pat tõi välja pudeli Annie Green Springsi veini, kummutas ta ka veel sealt otsa. Ligemale tund aega istusid nad juues ja rääkides väga ligistikku Pati jope peal. Tully ei tundnud ühtki inimest, kellest poiss rääkis, aga see ei lugenud. Luges see, kuidas poiss teda vaatas, kuidas tema kätt hoidis.

„Tule,” sosistas too, „lähme tantsima.”

Püsti tõustes tundis Tully, kuidas tal pea ringi käib. Tasakaal oli täiesti kadunud ning ta muudkui komistas tantsu ajal. Lõpuks kukkus ta hoopiski maha. Pat naeris, võttis tal käest kinni, tõmbas püsti ja viis ta puude alla pimedasse, romantilisse kohta. Itsitades kööberdas Tully kohmakalt poisi järel, hingeldades, kui poiss ta käte vahele võttis, et suudelda.

See tundus nii hea, pani vere kuumalt vemmeldama. Tully surus end poisi vastu nagu kass, nautides seda tunnet, mida poiss temas tekitas. Iga hetk tõmbub poiss tagasi, vaatab talle otsa ja ütleb: Ma armastan sind, täpselt samamoodi nagu Ryan O’Neal „Armastuse loos”.

Võib-olla nimetab Tully teda isegi musterpoisiks, kui talle samade sõnadega vastab. Nende lauluks saab „Stairway to Heaven”. Nad räägivad teistele, et kohtusid kui …

Poiss ajas keele talle suhu, surudes seda tugevasti, tungides sügavale nagu mingi võõras sond. Äkki ei tundunudki see enam mõnus, ei tundunud õige. Ta tahtis öelda: Lõpeta, aga tal ei tulnud mingit häält välja; poiss imes kogu ta õhu ära.

Poisi käed kobasid ta keha kõikjalt: ta selga, külgi, sikutasid rinnahoidjat, püüdes seda lahti teha. Ta tundis, kuidas see ebameeldivalt lahti plõksatas. Ja siis katsus poiss ta rinda.

„Ei …” nuuksus Tully, püüdes poisi käsi eemale tõugata. See polnud see, mida ta tahtis. Ta tahtis armastust, romantikat, salapära. Kedagi, keda armastada. Mitte … seda. „Ei, Pat, ära …”

„Ole nüüd, Tully. Ma tean, et sa tahad.” Poiss lükkas teda tahapoole, nii et ta komistas ja prantsatas maha, lüües oma pea ära. Hetkeks läks tal silme eest mustaks. Kui kõik selgines, oli poiss põlvili tema jalgade vahel. Ühe käega hoidis poiss ta mõlemaid käsi, surudes teda vastu maad.

„Mulle meeldib nii,” ütles poiss ta jalgu laiali lükates.

Tirinud topi üles, vahtis ta tüdruku paljast rinda. „Oh, mõnus …” Ta võttis ühe rinna pihku, nibu valusasti pigistades. Teine käsi libises tüdruku pükstesse, aluspesu alla.

„Lõpeta. Palun …” Tully püüdis meeleheitlikult end vabaks rabelda, aga tema vingerdamine näis poissi veelgi enam erutavat.

Poisi sõrmed katsusid teda valusasti jalgevahelt, tungides tema sisemusse. „Noh, beib, lase end vabaks ja naudi.”

Ta kuulis end nutma puhkemas: „Ära …”

„Oh, jaa …” Poiss tuli talle kogu kehaga peale, surudes ta vastu märga rohtu.

Nüüd nuttis ta nii kõvasti, et tundis iseenda pisarate maitset, aga poiss ei hoolinud. Tema suudlused olid nüüd teistsugused: ilastavad, imevad, hammustavad, haiget tegevad, aga mitte nii palju kui ta rihm, mis lõi Tullyle vastu kõhtu, kui poiss selle pükstelt tõmbas, või tema peenis, mis rammis …

Tully pigistas silmad kinni, kui valu lõhestas ta jalgevahet, rebestas ta sisemust.

Siis äkki oli kõik möödas. Poiss veeretas end tema pealt maha, lebas tema kõrval, hoides teda tugevasti, suudeldes ta põski, just nagu see, mida ta temaga tegi, oleks olnudki armastus.

„Mis siis nüüd, sa nutad.” Õrnalt silus ta tüdrukul juuksed näo pealt ära. „Mis viga? Ma arvasin, et sa ise tahtsid.”

Tully ei teadnud, mida öelda. Nagu iga tüdruk, oli temagi unistanud süütuse kaotamisest, kuid tema unistustes polnud see olnud selline. Ta vahtis poissi uskmatult. „Tahtsin seda?”

Poisi otsaesine tõmbus ärritunult kipra. „Tully, lähme õige tantsima.”

See, kuidas ta seda ütles, nii vaikselt, nagu oleks ta tüdruku reaktsioonist tõesti segadusse sattunud, tegi asja veelgi hullemaks. Ilmselt oli Tully ise midagi valesti teinud, poissi seksiga õrritanud, ja see oligi paras palk tüdrukule, kes mängis.

Poiss vahtis teda veel ühe minuti, tõusis siis püsti ja tõmbas püksid üles. „Mis iganes. Mina tahan veel juua. Lähme.”

Tully veeretas end külili. „Mine minema.”

Ta tundis poissi enda kõrval, teades, et see vahib teda. „Sa käitusid, nagu sa ise tahaksid seda, kurat võtaks. Ei saa poissi muudkui julgustada ja ise külmaks jääda. Kasva ükskord suureks, väike tüdruk. See on su enda süü.”

Tully sulges silmad ega teinud poisist väljagi, tänulik, kui too viimaks ta üksi jättis. Ometi kord oli ta üksinduse üle rõõmus.

Ta lebas seal, tundes end murtuna ja valutavana ja mis kõige hullem, lollina. Umbes tunni aja pärast kuulis ta, kuidas pidu lõppes, kuulis, kuidas autod käivitati ja nende rattad minema sõites üle lahtise kruusa veeresid.

Ta lebas ikka veel seal, võimetu end liigutama. See oli kõik tema süü; poisil oli selles suhtes õigus. Ta oli loll ja noor. Ta oli tahtnud ju üksnes seda, et keegi teda armastaks.

„Loll,” sisistas ta lõpuks istukile tõustes.

Aeglaselt pani ta end riidesse ja püüdis püsti tõusta. Selle liigutuse peale tundis ta, kuidas iiveldus peale kippus, ning juba oksendaski ta oma lemmikkingad täis. Kui see oli möödas, kummardas ta käekotti võtma, surus selle vastu rinda ja läks pikka vaevalist rada pidi välja tee peale.

Nii hilja öösel ei olnud enam ühtki autot näha ja tal oli selle üle hea meel. Ta ei tahtnud kellelegi selgitada, miks ta juuksed on täis männiokkaid ja kingad oksega koos.

Terve kodutee elas ta juhtunut ikka ja jälle uuesti läbi – seda, kuidas Pat oli talle naeratanud, kui oli teda peole palunud, esimest õrna suudlust, mille oli talle kinkinud, kuidas ta oli rääkinud, nagu läheks tüdruk talle korda; ja seejärel seda teist Pati oma jõhkrate käte, tungiva keele ja näppudega, oma kõva riistaga, ja seda, kui jõhkralt ta selle tema sisse oli pressinud.

Mida rohkem ta seda oma mõttes läbi mängis, seda üksildasema ja mahajäetumana ta end tundis.

Kui tal oleks vaid keegi, kellele seda usaldada. Ehk leevendaks see valu. Aga loomulikult polnud tal kedagi.

See oli veel üks saladus peale napaka ema ja tundmatu isa, mida tal tuli varjata. Kõik ütleksid, et ta ise otsis seda: põhikooli tüdruk keskkooli peol.

Kui ta sissesõiduteele lähenes, hakkas ta veidi aeglasemalt kõndima. Mõte kojuminekule, üksindusele paigas, mis oleks pidanud olema varjupaik, ja naisele, kes oleks pidanud teda armastama, oli äkitselt talumatu.

Naabrite vana hall hobune traavis aia juurde ja hirnatas talle.

Tully läks üle tänava ja kõndis mäest üles. Aia juures tõmbas ta pihuga rohtu ja ulatas selle hobusele. „Võta, suksu.”

Hobune nuusutas rohupeotäit, puristas sülge ja traavis minema.

„Talle meeldivad porgandid.”

Tully vaatas järsult üles ja nägi ülemisel aialatil istumas naabritüdrukut.

Mitu head minutit möödus vaikuses, kuuldus vaid hobuse vaikset hirnumist.

„On hilja,” ütles naabritüdruk.

„Jah.”

„Mulle meeldib öösiti siin väljas olla. Tähed on nii eredad. Mõnikord, kui kaua taevasse vaadata, võiks vanduda, et kõikjal sinu ümber langevad valged täpid nagu jaanimardikad. Võib-olla sellest meie tänav nime saigi. Sa ilmselt järeldad juba selle jutu põhjal, et ma olen nohik.”

Tully tahtis vastata, kuid ei suutnud. Sügaval-sügaval tema sisemuses oli tekkinud värin ja selleks, et rahulikult seista, pidi ta kõigest jõust keskenduma.

Tüdruk – Kate, meenus Tullyle – libistas end aialatilt maha. Tal oli seljas liiga lohmakas T-särk, mille rinnal oli Patridge Family kulunud trükipilt. Kui ta edasi astus, lörtsusid ta saapad poris. „Kuule, sa ei näe sugugi hea välja.” Hambaklambrid muutsid s-tähe pikaks susinaks. „Ja sa lõhnad okse järele.”

„Minuga on kõik korras,” ütles Tully pingule tõmbudes, kui Kate lähemale astus.

„Kas ikka on kõik korras? Tõsiselt?”

Tully suureks kohkumuseks puhkes ta nutma.

Kate seisis hetke, vahtides teda suurte Dorkorama prillide tagant. Siis, ilma midagi lausumata, kallistas ta Tullyt.

Tully võpatas puudutusest, see oli võõristav ja ootamatu. Ta tahtis end vabastada, aga leidis, et ei suuda liigutada. Ta ei mäletanud, millal keegi teda viimati oli niimoodi hoidnud, ja äkki klammerdus ta selle veidra tüdruku külge, kartes lahti lasta, kartes, et ilma Kate’ita hõljub ta minema nagu võlulaev S.S. Minnow ja kaob merre.

„Ma olen kindel, et tal läheb paremaks,” ütles Kate, kui Tully pisarad lakkasid.

Tully vabastas end kulmu kortsutades. Tal kulus hetk, et taibata.

Vähk. Kate mõtles, et ta muretseb oma ema pärast.

„Kas sa tahad sellest rääkida?” küsis Kate, võttes hambaklambri suust ja asetades selle sammaldunud aiaposti otsa.

Tully vahtis teda. Hõbedases kuuvalguses nägi ta Kate’i rohelistes suurendatud silmades üksnes kaastunnet ja ta tahtis rääkida, tahtis sellise ägedusega, et see ajas südame pahaks. Aga ta ei teadnud, kuidas alustada.

Kate ütles: „Tule,” ning viis ta mäest üles taluhoone viltuse varikatuse alla. Seal istus ta maha ja tõmbas kulunud T-särgi üle põlvede. „Minu tädil Georgial oli vähk,” ütles ta. „See oli õudne. Kaotas kõik juuksed. Aga nüüd on ta terve.”

Tully istus tema kõrvale ja pani käekoti maha. Okselehk oli tugev. Ta võttis sigareti ja süütas selle, et haisu varjata. Veel enne kui ta isegi aru sai, oli ta juba lausunud: „Ma käisin täna õhtul jõe ääres peol.”

„Keskkooli peol?” Kate’ile näis see muljet avaldavat.

„Pat Richmond palus mul tulla.”

„See ründaja? Äge. Minu ema ei laseks mul keskkooli omadega ühes kassajärjekorraski seista. Mu ema on nii nõme.”

„Ei ole nõme.”

„Ta arvab, et kaheksateistkümneaastased poisid on ohtlikud. Ta nimetab neid käte ja jalgadeta peenisteks. Ütle veel, et ei ole nõme.”

Tully vaatas üle põllu, tõmmates sügavalt ja ühtlaselt hinge. Ta ei suutnud uskuda, et räägib sellele tüdrukule, mis täna õhtul oli juhtunud, aga tõde otsekui põletanuks ta sisemust. Kui ta seda välja ei saa, põletab see ta ära. „Ta vägistas mu ära.”

Kate pöördus tema poole. Tully tundis, kuidas rohelised silmad tema profiili puurisid, aga ta ei liigutanud ega pöördunud tema poole. Ta tundis nii kohutavat häbi, et ei suutnud näha seda Kate’i silmadest vastu peegeldumas. Ta ootas, et Kate midagi ütleks, nimetaks teda idioodiks, aga vaikus muudkui kestis ja kestis. Lõpuks ei suutnud ta seda enam rohkem taluda. Ta vaatas kõrvale.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Kate vaikselt.

Need paar sõna panid Tully kõik uuesti läbi elama. Pisarad tungisid talle silma, muutes nägemise hägusaks.

Kate kallistas teda uuesti. Esimest korda pärast lapsepõlve laskis Tully end lohutada. Kui ta lõpuks end vabastas, püüdis ta naeratada. „Ma uputan su oma pisaratega ära.”

„Me peame kellelegi rääkima.”

„Mitte mingil juhul. Nad ütleksid, et see oli minu süü. Jäägu see meie saladuseks, nõus?”

„Nõus.” Seda öeldes kortsutas Kate kulmu.

Tully pühkis silmi ja tõmbas veel ühe mahvi suitsu. „Miks sa minu vastu nii kena oled?”

„Sa paistsid nii üksildasena. Usu mind, mina tean, mida see tähendab.”

„Tead ka või? Aga sul on ju perekond?”

„Nemad peavad mind armastama.” Kate ohkas. „Koolis kohtlevad mind kõik nii, nagu ma oleksin mõni pidalitõbine. Mul olid sõbrad …, aga ilmselt ei saa sa arugi, millest ma räägin. Sina oled ju nii populaarne.”

„Populaarsus tähendab vaid seda, et paljud inimesed arvavad sind tundvat.”

„Sellega olen ma päri.”

Nende vahele sugenes vaikus. Tully tõmbas sigareti lõpuni ja kustutas ära. Nad olid nii erinevad, tema ja Kate, nii totaalsed vastandid nagu tume põld helendavas kuuvalguses, aga ometi oli temaga juttu ajada nii kerge. Tully leidis end juba peaaegu naeratamas, ja pärast mida – pärast oma elu kõige kohutavamat ööd. See juba oli midagi.

Järgmise tunni veetsid nad kord rääkides, kord lihtsalt istudes ja vaikides. Nad ei rääkinud tegelikult millestki tähtsast ega jaganud oma teisi saladusi, lihtsalt rääkisid.

Lõpuks Kate haigutas ja Tully tõusis püsti. „Ma hakkan parem astuma.”

Nad tõusid püsti ja kõndisid teeni. Postkasti juures Kate peatus. „Noh, head aega siis.”

„Head aega!” Tully seisatas, tundes hetkeks kimbatust. Ta tahtis Kate’i kallistada, tema vastu liibudes kas või öelda, kui palju Kate teda sel ööl oli aidanud, aga ta ei söandanud. Ta oli oma emalt õppinud nii mõndagi nõrkusest ja ta tundis end praegu liiga ebakindlalt, et alandusega riskida. Ta pöördus minekule ja hakkas kodu poole astuma. Kodus läks ta kohe duši alla. Seal, kuuma nüpeldava vee all mõtles ta sellele, mis temaga täna õhtul oli juhtunud – mida ta oli lasknud juhtuda, sest oli tahtnud olla äge –, ja puhkes nutma. Kui ta oli nutmise lõpetanud ning pisarad olid muutunud valulikuks klombiks ta kurgus, võttis ja kapseldas ta selle õhtu mälestuse. Ta asetas selle oma mälu sügavustesse, sinna, kus olid mälestused nendest kordadest, kui Cloud oli ta hüljanud, ning püüdis hakata kohe unustama, et see seal on.