Читать книгу Jaanimardika tee - Kristin Hannah - Страница 7

Juba ei suutnudki Tully kohaneda. Tal oli hommikul kulunud kaks tundi, et valida riideid – täpselt sellised nagu ajakirja Seventeen lehekülgedel –, aga viimne kui üks ese sai vale.

Kui koolibuss ette sõitis, tegi ta silmapilkselt otsuse. Ta ei lähe sinna labasesse kolkakooli. Snohomish võis küll Seattle’i kesklinnast olla napilt tunni tee kaugusel, aga tema jaoks oli see igatahes kaugemal kui kuu peal. Nii võõrana tundus talle see paik.

Ei lähe.

Põrgusse, ei lähe.

Ta marssis mööda kruusast sissesõiduteed tagasi ja tõmbas välisukse nii tugevasti lahti, et see vastu seina raksatas.

Talle oli selgeks saanud, et stseen on nagu üks õige kirjavahemärk: rõhutab asja tuuma.

„Sa oled vist pilves,” ütles ta kõvasti, taibates hetk hiljem, et ainsad inimesed elutoas olid seal ringi tuiavad mehed.

Üks neist seisatas, vaadates teda nõutult. „Ah?”

Ta trügis meestest mööda, tõugates neid nii tugevasti, et need tasakesi vandusid. Aga ta ei hoolinud. Ta ei tahtnud end niiviisi tunda, vihast marutavana.

Ta ei lase oma niinimetatud emal end niiviisi marru ajada, mitte pärast neid lugematuid kordi, mil see naine on ta hüljanud.

Ema istus magamistoa põrandal, lõigates Cosmost pilte välja. Nagu alati, oli ta pikkade lokkidega sasipundar suure vanamoodsa pärltikandis nahkpeapaelaga kokku tõmmatud. Pilku tõstmata pööras ta järgmise lehe, kus üks alasti, naeratav Burt Reynolds ühe käega peenist varjas.

„Ma ei lähe sinna kolkakooli. Seal on üks matsikari.”

„Ahah.” Ema keeras teise lehekülje, võttis käärid ja hakkas Brecki reklaamilt üht lillekimpu välja lõikama. „Hästi.”

Tully tahtis karjuda. „Hästi? Hästi? Ma olen neljateistkümneaastane.”

„Minu kohus on sind armastada ja toetada, kullake, mitte näkku karata.”

Tully sulges silmad, luges kümneni ja ütles siis: „Mul ei ole siin ühtki sõpra.”

„Leia endale sõbrad. Ma kuulsin, et vanas koolis olid sa kõige popim tüdruk.”

„Kuule, ema, ma …”

„Cloud.”

„Ma ei kutsu sind Cloudiks³.”

„Hea küll, Tallulah.” Ema tõstis pilgu, et näha, kas tema jutust oli aru saadud. Oli küll.

„Ma ei kuulu siia.”

„Ära ole rumal, Tully. Sa oled maa ja taeva laps, sa kuulud kõikjale. Bhagavad Gita ütleb …”

„Aitab.” Tully kõndis poole ema jutu pealt minema. Kõige vähem vajas ta antud hetkel narkotsist nõretavat nõuannet mõnelt kiiskavalt posterilt. Toast väljudes kahmas ta ema kotist Virginia Slimsi paki ja hakkas tee poole astuma.

Järgmisel nädalal piidles Kate uut tüdrukut kaugemalt.

Tully Hart oli vingelt, ülbelt enesekindel, rohelistes luitunud koridorides teistest kuidagi säravam. Talle ei kehtinud piiravad reeglid ning talle ei läinud põrmugi korda, kui ta kooli tagant metsast suitsetamast tabati. Kõik rääkisid sellest. Kate kuulis nende hääles salajast imetlust. Laste jaoks, kes olid üles kasvanud Snohomish Valley piimafarmides ja paberivabriku tööliste kodudes, oli Tully Hart eksootiline. Kõik tahtsid tema sõbraks saada.

Naabritüdruku silmapilkne populaarsus tegi Kate’ile tema tõrjutuse veelgi talumatumaks. Ta ei saanud õieti aru, miks see talle nii haiget tegi. Ta teadis üksnes seda, et igal hommikul, kui nad seisid bussipeatuses teineteise kõrval, kuid ometi teine teises maailmas, mida eraldas haigutav vaikus, tundis Kate meeleheitlikku soovi, et Tully ta omaks võtaks.

Mitte et see kunagi juhtuda võiks.

„… enne kui Carol Burnetti saade algab. Nüüd on valmis. Katie? Katie?”

Kate tõstis pea laualt. Ta oli jäänud köögilaua äärde ühiskonnaõpetuse õpiku taha magama. „Ah? Mida sa ütlesid?” küsis ta raskeid prille kohendades.

„Ma tegin meie uutele naabritele Hamburger Helperi. Ma tahan, et sina selle üle tänava viiksid.”

„Aga …” Kate püüdis leida mõnd ettekäänet, mis ta sellest ülesandest vabastaks. „Nad on siin olnud juba nädal aega.”

„Et ma jäin siis hiljaks. Viimasel ajal on pöörane tempo.”

„Mul on liiga palju koduseid töid. Saada Sean.”

„Seanil pole ju sealt ühtki sõpra leida.”

„Minul samuti mitte,” ütles Kate õnnetult.

Ema vaatas talle otsa. Pruunid juuksed, mida ta oli hommikul nii hoolsasti rullitanud ja koolutanud, olid päevaga sorgu vajunud ning kogu jumestus haihtunud. Praegu näis ema ümmargune punapõskne nägu kahvatu ja kurnatud. Tema lilla ja kollasega heegeldatud vest – eelmise aasta jõulukingitus – oli valesti kinni nööbitud. Üksisilmi Kate’i vaadates tuli ta üle toa ja võttis laua taga istet. „Kas ma tohin sulle midagi öelda, ilma et sa mulle kohe näkku kargaksid?”

„Vist mitte.”

„Mul on kahju, et sul Joanniega nii läks.”

Kate poleks osanud elu sees arvata, et see jutuks tuleb. „Sellest pole midagi.”

„On küll. Ma kuulen, et nüüd on ta üsna ülbete kujudega kampa löönud.”

Kate tahtis öelda, et ta ei hooli sellest karvavõrdki, aga oh õudust, talle tikkusid pisarad silma. Mälestusi lausa tulvas: kuidas nad Joanniega laadal Octopuse seljas ratsutasid, hobusetallide ees istusid, rääkides, kui vahva tuleb põhikooli lõpp. Ta kehitas õlgu. „Nojah.”

„Elu on mõnikord raske. Eriti neljateistkümneselt.”

Kate pööritas silmi. Üht teadis ta küll kindlalt: emal pole õrna aimugi, kui raske võib üks teismelise elu olla. „Sitta moodi.”

„Ma teesklen, et ma ei kuulnud seda sõna. Seda on kerge teha, sest ma ei kuule seda enam kunagi. Õige?”

Kate soovis tahtmatult, et ta oleks nagu Tully. Tema ei annaks kunagi nii kergesti alla. Tully ilmselt süütaks nüüd sigareti, ja katsugu vaid ema midagi öelda.

Ema tuhlas seeliku lohmakates taskutes ja leidis suitsud. Sigaretti süüdates uuris ta Kate’i. „Sa ju tead, et ma sind armastan ja toetan ega laseks kellelgi sulle haiget teha. Aga Katie, ma pean sinult küsima, mida sa ootad?”

„Mida sa selle all mõtled?”

„Sa kogu aeg ainult loed ja teed koduseid ülesandeid. Kuidas saaksidki inimesed sind tundma õppida, kui sa selline oled?”

„Nad ei taha mind tundma õppida.”

Ema puudutas õrnalt ta kätt. „Pole õige niiviisi istudes oodata, et miski või keegi sinu elu muudaks. Sellepärast põletavadki Gloria Steinemi sugused naised rinnahoidjaid ja marsivad Washingtonis.”

„Niiviisi saaksin ma siis endale sõpru leida?”

„Niiviisi sa mõistaksid, et võid saada kelleks iganes. Sinu põlvkonnal on nii vedanud. Te võite saada, kelleks ise tahate. Aga vahel tuleb riskida. Millegi poole püüelda. Üht võin ma sulle kindlalt öelda: me kahetseme üksnes seda, mida me elus teinud pole.”

Kate kuulis ema hääles veidrat nooti, kurbust, millega ta rõhutas sõna „kahetseme”. Kuid mida saabki ema teada põhikooli sõjatandrist populaarsuse nimel? Ta polnud aastakümneid teismeline olnud. „On see jah nii.”

„On küll, Kathleen. Ühel päeval sa mõistad, kui tark ma olen.” Ema naeratas ja patsutas ta kätt. „Kui sa oled samasugune nagu me kõik, juhtub see umbes siis, kui sa esimest korda palud mul oma last hoida.”

„Millest sa räägid?”

Ema naeris oma nalja peale, millest Kate isegi aru ei saanud. „Mul on hea meel, et me sellest rääkisime. Mine nüüd. Tee oma uue naabriga tutvust.”

Nojah. Juhtub see küll.

„Pane pajakindad kätte. Pott on veel kuum.”

Vinge. Pajakindad.

Kate läks pliidi juurde ja vaatas punakaspruuni hautisemassi. Tuimalt sobitas ta poti peale fooliumi, keeras selle ääred alla ja tõmbas seejärel tädi Georgia õmmeldud kohevad vateeritud pajakindad kätte. Tagaukse juures verandal torkas ta sokkides jalad ersatsporikingadesse ja hakkas astuma mööda ligast sissesõiduteed.

Maja teisel pool tänavat oli pikk ja madal, meenutades L-kujulist matkamaja, mille esikülg jäi hoovi poole. Sammal vohas sindlikatusel. Elevandiluukarva välisseinad vajasid hädasti värvi, veerennid olid paksult lehti ja toikaid täis. Tohutu suured rododendronipõõsad varjasid aknad peaaegu täielikult, ülekasvanud kadakad piirasid maja kogu pikkuses rohelise okkalise barjäärina. Aeda polnud juba aastaid korrastatud.

Välisukse juures Kate peatus, tõmmates sügavalt hinge.

Ühe käega hautist tasakaalus hoides tõmbas ta ühe pajakinda käest ja koputas.

Palun tee nii, et kedagi poleks kodus.

Peaaegu kohe kuulis ta seest samme.

Uks paiskus valla ja nähtavale ilmus pikk, voogavasse kaftanisse riietatud naine. Tema otsmikku ümbritses India helmestega peapael. Kõrvas rippusid tal erinevast paarist kõrvarõngad. Tema silmad oli kummaliselt tühjad, nagu vajaks ta prille, mida tal pole, aga sellele vaatamata oli ta omapärasel, hapral moel kena. „Jah?”

Kummaline, tümpsuv muusika näis tulevat üheaegselt mitmest kohast. Kuigi tuled olid kustutatud, hubisesid ja hõõgusid rohelistes ja punastes plekktoosides mitmed laavalambid.

„T-tere,” pomises Kate. „Ema tegi teile hautist.”

„Oota õige,” ütles naine, komistades, peaaegu kukkudes tahapoole.

Ja äkki ilmus Tully, õigemini tormas uksele, liikudes rohkem filminäitleja kui teismelise graatsia ja enesekindlusega. Eresinises minikleidis ja valgetes läikivates sukksaabastes nägi ta välja juba nii vana, et autot juhtida. Midagi ütlemata haaras Tully Kate’il käest ja tiris ta läbi elutoa kööki, kus kõik oli roosa – seinad, kapid, kardinad, kahhelkivist pliit ja laud. Kui Tully talle otsa vaatas, arvas Kate nägevat tema tumedates silmades piinlikkusetaolist vilksatust.

„Kas see oli sinu ema?” küsis Kate, teadmata, mida öelda.

„Tal on vähk.”

„Oh.” Kate ei osanud muud öelda kui: „Mul on kahju.” Tuppa sigines vaikus. Selle asemel et Tullyle otsa vaadata, uuris Kate lauda. Ta polnud elu sees korraga nii palju rämpstoitu näinud. Pop-Tartsi, Cap’n Crunchi ja Quispi karpe, Fritoseid, Funyunse, Twinkieseid, Zingerseid ja Screaming Yellow Zonkerseid. „Ohhoo! Kui vaid minu emaks lubaks mul neid kõiki süüa.” Otsekohe soovis Kate, et oleks oma suu kinni hoidnud. Nüüd oli seis lootuselt nõme. Et endale tegevust leida – ja vaadata kuhugi mujale peale Tully mittemidagiütleva näo –, asetas ta hautise pliidile. „See on veel kuum,” ütles ta juhmilt, arvestades, et kandis pajakindaid, mis nägid välja nagu tapjavaalad.

Tully süütas sigareti ja vastu roosat seina nõjatudes silmitses teda.

Kate pööras pilgu elutoa ukse poole. „Kas talle ei lähe korda, et sa suitsetad?”

„Ta on liiga haige, et see talle korda läheks.”

„Oh.”

„Tahad mahvi?”

„Uh … ei. Tänan.”

„Nojah, seda ma arvasingi.”

Seinal vihistas Kit-Kati kell oma saba.

„Noh, sa pead ilmselt koju õhtust sööma minema,” ütles Tully.

„Oh,” ütles Kate uuesti, kõlades veel nohiklikumalt kui enne. „Õigus.”

Tully juhatas ta läbi elutoa, kus ema nüüd diivanil lösutas. „Head aega, vahva naabritüdruk.”

Tully tõmbas ukse jõnksatusega lahti. Selle taga oli saabuv hämarus nagu hägus lillakas ristkülik, mis näis liig erksana, et olla ehtne. „Aitäh toidu eest,” ütles Tully. „Mina ei oska küpsetada ja Cloud on ise küps, kui sa taipad, mida ma silmas pean.”

„Cloud?”

„See on mu ema praegune nimi.”

„Ah nii.”

„Oleks äge, kui ma oskaksin süüa teha. Või kui mul oleks kokk või midagi taolist. Kuid emal on vähk ja puha.” Tully vaatas talle otsa.

Ütle, et õpetad talle.

Riski!

Aga ta ei suutnud seda teha. Võimalik alandus kõrgus taevani. „Noh, head aega!”

„Nägudeni.”

Kate astus temast mööda pimedusse.

Ta oli juba poolel sissesõiduteel, kui Tully talle järele hüüdis: „Kuule, pea kinni!”

Kate pööras aeglaselt ümber.

„Mis su nimi on?”

Temas tärkas lootus. „Kate. Kate Mularkey.”

Tully hakkas naerma. „Mularkey. Et nagu mingi jamps või?”

See polnud üldsegi naljakas, see tema perekonnanime üle irvitamine. Ohates pööras Kate uuesti ringi.

„Ma ei tahtnud selle üle naerda,” ütles Tully, kuid Kate ei peatunud.

„Mis siis. Mul suva.”

„Hea küll. Ole siis pealegi mõrd, kui tahad.”

Kate kõndis edasi.