Читать книгу Vaba riigi tulek - Tarmo Vahter - Страница 3

15. mai 1990

Toompea, Tallinn, Eesti

Mustas nahkjopes mees astus Peeter Võsa juurde ja käskis eest ära minna. Muidu litsub rahvas ta laiaks.

Ähvardaja oli tugeva kehaehituse ja enesekindla hoiakuga.

Võsa nägi meest oma silmaga esimest korda. Aga ta teadis, kes ta ees seisis. Mihhail Lõssenko jõuline nägu tuli tuttav ette nii ajalehefotodelt kui Aktuaalsest Kaamerast.

Ta juhtis Eesti iseseisvusliikumise vastu tegutsevat Vabariiklikku Streigikomiteed, mis ühendas 50–60 Tallinna ja Ida-Virumaa põhiliselt venelastest töötajatega ettevõtet.

Võsa jäi paigale. Ta seisis Toompea lossi vasakpoolset ust kaitsva miilitsaaheliku esimeses reas paljakäsi, ilma relva ja kumminuiata. 22aastase noormehe võimutäiust kehastas vaid Nõukogude miilitsa hall ja õhuke suvemunder. Võsa töötas teist kuud Tallinna vanalinna piirkonnainspektori abina.

Lõssenko haaras Võsal kahe käega rinnust. Ta tõukas noormehe jõuga miilitsaahelikku, ise järele liikudes. Võsa punnis vastu. Lõpuks jättis Lõssenko noore miilitsa rahule. Ta läks Lossi platsile pargitud veoauto juurde, ronis selle kasti ja pöördus rahva poole: “Kui meid sisse ei lasta, siis me läheme sinna ise!”

Võsa ja tema kolleegid pidasid Toompeal vahti hommikul kella üheteistkümnest peale. Neid oli sadakond meest, umbes 80 miilitsat ja veidi üle 20 miilitsakooli kursandi.

Esimesed meeleavaldajad saabusid poole nelja paiku. Nad tulid Tallinna suurtest vabrikutest, mis allusid otse Moskva ministeeriumidele. Keskpäeval oli külastanud Lasnamäel asuvat Dvigateli tehast kaks Eesti Ülemnõukogu saadikut: Pavel Panfilov ja Aleksandr Gussev. Nad kutsusid töölisi miitingule.

“Nendel oli kaks argumenti, mida nad rõhutasid,” rääkis üks Dvigatelis töötav eestlane kuu aega hiljem prokuratuuri uurijale. “Kas kodusõda või alternatiivse poliitilise ja majandusliku võimu kehtestamine. Kuid kuna on tegemist tsiviliseeritud inimestega, siis tuleb kõne alla teine variant.”

30. märtsil oli Ülemnõukogu kuulutanud välja Eesti Vabariigi taastamise. Sellele järgnes 8. mail otsus, mis lõpetas Nõukogude lipu, hümni ja vapi kasutamise. Eestis lehvis riigilipuna jälle sinimustvalge. Muutus ka nimi: Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist sai Eesti Vabariik. 14. mail andis Arnold Rüütli juhitav Ülemnõukogu Presiidium käsu taastada istungite saali ajalooline kujundus. Saali otsaseinal asuv Lenini bareljeef tuli sobivalt kujundatud riidekattega kinni katta.

Kõik see oli Moskva jaoks liig. 14. mail kuulutas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov kõik need Ülemnõukogu otsused kehtetuks. Ka Panfilovile ja Gussevile ei meeldinud see, mis Toompeal viimastel nädalatel oli toimunud.

Samal päeval sai Tallinna Linna Siseasjade Valitsuse juhtkond teada homseks Toompeale kavandatud suurest meeleavaldusest. Luba ürituse korraldamiseks ei olnud linnavalitsusest küsitud.

Miilitsaülem, alampolkovnik Raik Saart käskis kõigil osakondadel saata Toompeale oma mehi. Ta ei tahtnud 9. mai sündmuste kordumist. Siis oli punt meeleavaldajaid roninud mööda tuletõrjeredelit Tallinna linnavalitsuse katusele ja heisanud seal Nõukogude Eesti punalipu. Toompeal tuli võtta tarvitusele tugevad ettevaatusabinõud.

“Panime välja kaks kumminuiadega varustatud posti. Ühe vaatleja lossi katusele. Teise Pika Hermanni torni. Ka sinna on mööda piksevarrast võimalik üles ronida,” rääkis mõni päev pärast 15. mai sündmusi miilitsa alampolkovnik Herman Simm. Valvekoondise ülema asetäitjana korraldas ta Toompea lossi kaitset. Lossis töötasid ühe katuse all nii Ülemnõukogu kui Eesti valitsus.

KOHE LÄHEB LAHTI! Mihhail Lõssenko peab Toompea lossi ees kihutuskõnet.

Kella neljaks täitsid Ülemnõukogu hoone ja Aleksander Nevski katedraali vahelist Lossi platsi meeleavaldajad. Kohal võis olla kaks-kolm tuhat inimest. Rahvas hoidis käes plakateid “Meil leidub veel Viktor Kingissepp” ja “Arnold, tule üksi välja!”.

Lõssenko juhtimisel oli Lossi plats tehtud sinna pargitud autodest tühjaks. Kõnede pidamiseks oli kohale toodud Dvigateli embleemiga veoauto, mille lahtine kast asendas tribüüni. Veoki kõrval seisis hall helivõimendusbuss.

TÜTARLAPS VEOAUTO KAPOTIL: Tegemist ei ole mitte Interliikumise agitaatoriga, vaid noore soome turistiga, kes pildistab 15. mail 1990 Toompea lossi sisehoovi tunginud meeleavaldajaid.

Simm käskis need masinad minema saata. Tallinna miilitsaülema asetäitja Aarne Kass läks seda Lõssenkole ütlema. “Võ uže svojo polutšili! Teper naša otšered!” käratas Lõssenko vastu. 34aastane mees ei tundnud polkovniku mundri ees vähimatki aukartust.

Kasahhi NSVs sündinud ukrainlane Lõssenko oli töötanud Tallinnas kriminaaljälituse operatiivvolinikuna. Ükskord võttis ta ühelt Moskva elanikult ebaseaduslikult ära ikooni ja valgest metallist suure pildiraami. Moskvalane otsis õigust Riikliku Julgeoleku Komiteest (KGB). Lõssenko sattus uurimise alla, andis ikooni tagasi ja maksis raami eest hüvitiseks suure summa – üle 700 rubla. Pärast seda lasti ta 1984. aastal organitest ametiau määrimise pärast lahti.

Vallandatud vanemleitnant läks Kalinini-nimelisse Tallinna Elektrotehnika Tehasesse operaatoriks. Kui eestlased alustasid laulvat revolutsiooni, sai vahepeal tsehhijuhataja asetäitjaks edutatud Lõssenkost tuntud tegija nõukogude korda kaitsvates liikumistes. Siseminister Olev Laanjärv iseloomustas teda nii: “Ta oli vana võmm, kibestunud kaevikute otsija.”

Miitingu algul ilmusid lossi rõdule Panfilov, Gussev ja mõned teised vene saadikud. Nende hulgas oli ka Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi. Et rõdule lehvitama pääseda, pidid mehed ronima sinna läbi akna, sest Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis keeldus neile rõduukse võtit andmast. Platsile kogunenud rahvas sai oma saadikute ilmumisest julgust juurde.

“Rüütel rahva juurde!” hakati skandeerima.

“Kui ta ei tule välja nende barrikadeeritud uste tagant, siis lähme sinna ise!” hüüdis Lõssenko.

Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel viibis sel ajal hoopis Kadriorus. Eesti juhid olid eelnevalt omavahel kokku leppinud, et protestijatega läbi ei räägita. Lõpuks võttis Nugis kolm meeleavaldajate esindajat trepil vastu. Ta ütles, et Rüütlit ei ole ega tule. Demonstrandid andsid Rüütlile edasiandmiseks kirja. Sellel polnud küll ühtegi allkirja, aga see nõudis tema viivitamatut ametist lahkumist:

“Kauplused on tühjad.

Aga mis saab homme?

Kas Te annate endale sellest aru?

Kes vastutab Teie poliitilise avantürismi eest?”

“Las ta räägib, miks ta seda võimu kaitseb,” pöördus Lõssenko alampolkovnik Saarti poole.

Saart seisis autokastis ja rääkis tööülesannete täitmisest. Kaua alampolkovnikul sõna võtta ei lastud. Keegi soovitas tal pagunid maha rebida ja peksa anda. Kui Saart autokastist alla tuli, püüti teda selja tagant rünnata, kuid teised meeleavaldajad hoidsid “omasid” tagasi.

Kell 16.37 ilmus Ülemnõukogu katusele punalipuga mees. Ta oli pääsenud katusele ühe kõrvalmaja kaudu. See oli 44aastane Eesti Kalatööstuse laevaremonditehase lukksepp Valeri Žuravljov. Ta läks piki katuseserva lipuvardani, kus lehvis sinimustvalge. Žuravljov kinnitas oma lipu selle kõrvale. Lipp ei jäänud katusele kauaks, miilitsad võtsid selle varsti maha. See muutis meeleavaldajad veel vihasemaks. Inimesed pildusid lossi rõdul seisvaid miilitsaid porgandite, lillekastidest võetud mulla ja muu kättesaadavaga. Neid küttis üles direktor Jarovoi. Ta ütles, et kuni lippu tagasi ei panda, platsilt ära minna ei või.

Lossi platsil viibiv Ülemnõukogu liige Vladimir Lebedev üritas vaherahu sõlmida. Selleks tuli kõigepealt majja sisse pääseda. Lebedev märkas rahvamassis eririietes tumeda pea ja vuntsidega meest, kes kõike toimuvat tähelepanelikult jälgis. See oli Tallinna miilitsaülema asetäitja major Jüri Pihl. Lebedevi ettepanekul läksid nad koos lossi sisse, kus kohtasid siseminister Laanjärve.

Lebedev tegi ettepaneku heisata lossile punane lipp, et rahvast maha rahustada. Tema sõnul olid Toompea poole teel Dvigateli tuletõrjeautod – selleks, et lossi värav maha sõita. Laanjärv andis Pihlile käsu miilitsaahelikud lossi kaitseks sisse kutsuda.

Lõssenko käskis naistel Toompea lossi juurest eemale minna ja hakkas oma mehi positsioonidele paigutama. Viimased kandsid rahvamalevlase punaseid käesidemeid. Neid võis olla 50–60 mehe ringis.

Tallinna miilitsaülem Saart läks ülemusi otsima. Ta leidis siseminister Olev Laanjärve valitsuse esimehe Edgar Savisaare kabinetist.

“Kaua on võimalik lossi veel kaitsta?” küsis Savisaar. “Ja kas seda on üldse võimalik kaitsta?”

“Oleneb sellest, kui kaua uksed ja värav vastu peavad,” vastas Saart.

UUS AMET: Edgar Savisaar esines ametlikes dokumentides reeglina valitsuse esimehena. Peaministriks nimetas ta ennast väga harva.

“Budem brat šturmom!” Lõssenko tõstis rusikas käe ja karjus ilma valjuhääldit kasutamata: “Vperjod!” Ette jäävatele miilitsatele joosti “Internatsionaali” lauldes lihtsalt otsa.

Toompea lossi sisehoovi eraldas Lossi platsist suur sissepoole avanev metallist värav. See oli suletud kangiga, mille küljes rippus tabalukk. Ülemnõukogu liige Tõnis Mets nägi, kuidas rahva hulgast läks värava juurde keskealine kõhna kehaehitusega mees. Ta võttis midagi taskust ja avas sellega luku. Seejärel viskas ta luku väravast vasakul asuvasse prügikasti.

Lossi hoovis oli värava vastu pargitud veoauto. Selline oli miilitsa üksikpataljoni komandöri, miilitsakapten Jaan Tootsi käsk. Kui ründajad väravast läbi murdma hakkavad, pidi autojuht panema tagumise käigu sisse. Gaasile vajutades pidi ta hoidma väravat pinge all. Autojuht jõudis mootori käivitada, aga siis tõmbasid ründajad ta autost välja. Umbes 16aastane punastes dressides poiss istus autosse ja sulges seestpoolt uksed. Ta võttis käigu välja ja meeleavaldajad hakkasid rasket veoautot tagant lükkama.

Veoauto esiotsas üritasid miilitsad kiiruga midagi rataste ette toppida. Üks neist sättis rehvi ette väikese suruõhukompressori, teine suure kivi. Autot tõukavale massile polnud sellest takistust.

Ründajad hakkasid ronima veoauto kasti. Alampolkovnik Saart saatis sinna ka osa miilitsaid. Neid oli vähem ja nad suruti kabiinipoolsesse ossa.

Peeter Võsa ja veel kolm miilitsat olid ühel hetkel auto katusel, kuid tõugati sealt maha. 19aastane kursant Tarmo Miilits rääkis nädal hiljem: “Kukkusin, aga kuna all oli ründajaid, siis nii õnnelikult, et jäin jalule. Vastasel korral oleksin kastist pea ees alla kukkunud.”

Samal ajal lükati veoautot jälle edasi. See peatus alles keset hoovi.

Nüüd viibis lossi siseõues 200–300 inimest. “Õuel sõimasid sissetungijad miilitsatöötajaid fašistideks,” rääkis hiljem alampolkovnik Heldur Karu.

Vahetult pärast rahutusi andis kapten Jaan Toots uurijale järgmise tunnistuse: “Kui olukord läks kriitiliseks, toodi reservist välja kumminuiad. Minu käsi väänati selja taha ning kumminui väänati käest ära. Kes konkreetselt seda tegi, ei näinud.” Kokku läks tol päeval lossis kaduma seitse kumminuia.

Valitsuse meestest ei teadnud keegi ründajate edasisi plaane. Mis siis, kui nad lossi sisse tungivad?

Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis soovitas hakata käituma riigina ja tulistada enesekaitseks. Relvi nõudsid ka Andrus Ööveli juhitava Rahvarinde turvateenistuse mehed. Siseminister Olev Laanjärv säilitas ettevaatuse. Ta andis käsu kutsuda kõik miilitsad lossi sisse.

“Me ei teadnud, kas Lõssenko poistel olid tukid kaasas,” meenutas Laanjärv aastaid hiljem. “Sain argpüksi kuulsuse, et ma ei andnud relvi.”

Laanjärv mõtles ratsionaalselt. Esiteks viibis lossis palju töötajaid, sealhulgas naisterahvaid. Nende evakueerimine polnud enam võimalik.

Teiseks oleks kiviseintest rikošetina põrkuvad kuulid võinud põhjustada väga palju inimohvreid. “Tulistamine kõverates koridorides ei ole efektiivne.”

Kolmandaks oli jõudnud Laanjärveni info, et Interliikumise tegelased olid käinud sõjaväelastelt miitingu toetuseks soomusautosid küsimas. Soovitud toetust nad ei saanud. “Meil oli põhjust arvata, et verd tahetaksegi.”

Valitsus andis korralduse relvastada kolm-neli miilitsat Kalašnikovi automaatidega. Nad pidid jääma Savisaare ja Nugise juurde, juhtugu mis tahes.

Ka Savisaarel oli relv. Laanjärve mälestuste järgi oli see 6,35 mm kaliibriga püstol. Siseminister näitas ette, kuidas seda kasutada. Ta tõmbas kuuli rauda, aga tegi seda niimoodi, et padrun kukkus talle pihku. Laanjärv pistis selle märkamatult tasku. Ta arvas, et nii on ohutum. “Edgar arvab siiani, et tal oli kuul rauas,” kõneles Laanjärv 2005. aastal.

Herman Simm: “Kui olukord miitingu käigus teravnes, siis saatsin oma reservist viis meest masinaga Kadriorgu kaitsma. Samal ajal andsin korralduse minna ja võtta valve alla sissepääsud raadiomajja ning TV-majja juhuks, kui peaks nimetatud asutusi rünnatama. Samuti tugevdati valitsuse autobaasi valvet.”

Simm helistas siseministeeriumi korrapidajale ja käskis saata lossi kaitseks kõik olemasolevad jõud. Vastavalt lossi kaitsmise plaanile käskis ta nõuda abi ka Nõukogude armeelt. Sõjavägi saatiski kaks autot 50 mehega, kes jäid katedraali juurde ootele.

Kuigi mõni üksik demonstrant oli algul aknast või uksest lossi sisse pääsenud, jäi suurem tormijooks ära. Selle eest kandis hoolt Lõssenko. Ta seisis hoovis auto katusel ja keelas oma inimestel Toompea lossi ustele läheneda. “Kui täna-homme lippu uuesti ei heisata, siis on meil õigus minna lossi jõuga.”

VEIDI ENNE RÜNNAKUT: Miilitsad Toompea lossi rõdul.

40ndates aastates eestlanna Marika ei teadnud meeleavaldusest midagi. Ta jalutas sel päeval juhuslikult vanalinnas. Marika helistas oma mehele ja palus endale Toompeale järele tulla.

Marika abikaasa Tiit oli Dünamo automajandi juhataja. Ta sõitis ringi RAFi mikrobussiga. Kuna sellega veeti mõnikord ka sportrelvi ja laskemoona, oli bussi katusel vilkur. Tiit sõitis Aleksander Nevski katedraali juurde ja võttis naise peale.

“Siis karjus keegi rahva seast, et auto toob relvi. Minul mingisuguseid relvi ega laskemoona autos ei olnud. Rahvamass tormas minu auto juurde kokku, rebiti juhipoolset ust, mind löödi korduvalt. Püüdsin edasi sõita ja rahvamassi käest pääseda,” rääkis Tiit hiljem ülekuulamisel. “See ei õnnestunud. Auto tagumine ots tõsteti maast üles ning pöörati ringi. Kui rattad jälle maas olid, sõitsin edasi-tagasi, et mind kabiinist välja ei saaks rebida. Õnnestus jõuda lossiväravate ette. Seal peatati auto uuesti, hakati seda eriti tugevalt kõigutama, et autot ümber pöörata. Kui auto rattad uuesti maas olid, sõitsin lossihoovi sisse.”

INTERLIIKUMISE ULTIMAATUM: Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis tutvub meeleavaldajate nõudmistega. Vasakult teine Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi.

Marika päästsid kaks miilitsat, kes ta lossi varju viisid. Tema mehe kannatused aga jätkusid: “Mind püüdsid auto juurde kogunenud inimesed samuti autost välja kiskuda, mind löödi korduvalt rusikate ja kätega. Ennast kaitstes lõin vasaku jalaga omalt poolt vastu.”

Mõned inimesed püüdsid lintšimist peatada. Keegi valjuhääldiga tüüp vinnas end väikebussi katusele ja palus seda rohkem mitte rünnata, aga ta tõmmati alla. Nüüd tegi Mihhail Lõssenko midagi ootamatut.

Alampolkovnik Karu: “Lõssenko käskis ära lõpetada ning ütles veel, et täna me verd ei vala, lähme kõik ära.”

Savisaar, Nugis, Laanjärv ja Toots olid sulgenud ennast Ülemnõukogu istungite saali. Viiendana viibis ruumis endine raadioajakirjanik Raul Mälk. Olid veel mõned miilitsad, kes ladusid oma automaadid lauale.

Ülemnõukogu saalist oli võimalik võtta otseside Eesti Raadioga. Seda võimalust Savisaar kasutaski. Ta kirjutas kohapeal teksti valmis ja luges selle siis selge ja rahuliku häälega ette. Eesti Raadio lasi selle esimest korda eetrisse kell 18.44.

“Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Interrinde ja Töökollektiivide Ühendnõukogu jõugud on Toompea lossi sisse piiranud ja seda rünnatakse. Kordan: Toompead rünnatakse! Toimub riigipööre. Riigipöörde katse, nii Tallinnas kui ka paralleelselt Riias seaduslikult valitud võimu kukutamiseks. Me kutsume üles Rahvarinnet. Me kutsume üles Töökollektiivide Liitu. Kutsume üles Kodanike Komiteesid, kõiki uuendusmeelseid jõude Toompeale. Kordan: Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Meid rünnatakse!”

Eesti Raadio kordas Savisaare appikutset kahel korral, kell 18.50 ja 19.01.

Peagi hakkas Toompeale saabuma sadu eestlasi. Nende hulgas oli Rahvusraamatukogu elektrik Kalev Pari. Väiksel appitõtanute salgal tekkis mõte lossi väravad uuesti sulgeda. Selleks võtsid mehed püksirihmad maha ja sidusid nendega väravapooled omavahel kinni.

Miilitsaülem Saart läks Lossi platsile ja istus oma autosse. Autoraadiost kostis Savisaare üleskutse, mida raadio kordas. “Samas nägin ka, et väljakule hakkavad tulema inimesed trikolooridega. Kartsin, et läheb suureks kakluseks,” tunnistas ta prokuratuuri uurijale.

Saart andis postipatrullteenistuse pataljonile käsu seista kahe rahvagrupi vahele. Pataljoni mehed olid varustatud kumminuiadega. “Välja! Välja!” karjusid eestlased lossi sisehoovi lõksu jäänud venelastele.

LUKKSEPP KATUSEL: Laevaremonditehase tööline Valeri Žuravljov heiskas Toompeale punase lipu.

“Läksin siseõue tagasi. Sain kuulda, et Lõssenko ja tema kaaslased kardavad välja minna. Hakkasin Lõssenkot ja tema kaaslasi lossihoovist välja kutsuma,” jätkas Saart oma tunnistust. “Seletasin, et nendega ei juhtu midagi. Alguses nad ei tulnud, ilmselt kartsid ega usaldanud mind. Seejärel hakkasid tulema. Läksin nende ees. Rahvas oli moodustanud koridori, selle vahelt nad läksid. Karjuti küll, aga kakluseks ei läinud.”

Interrinde meeleavaldus kestis Toompeal veidi üle kolme tunni. Aprilli algul ametisse astunud 39aastase Edgar Savisaare valitsus jäi püsima. Savisaar asus nüüd kiiresti tegutsema. Ta vajas nii tõhusat ihukaitset kui vastaste kohta infot koguvat vastuluuret.

Veel samal päeval moodustas Olev Laanjärv valitsuse esimehe ülesandel uue organisatsiooni – Siseministeeriumi Eriteenistuse. 17. mail lisandus sellele valitsuse otsusega Eesti Kodukaitse.

Kodukaitse oli rahva vabatahtlik organisatsioon. Nagu Savisaar Ülemnõukogus rääkis, liitus sellega juba esimesel päeval 2000 meest. Nende ülesanne oli tagada riiklikult tähtsate objektide kaitse. Seda rõhutas ka Kodukaitse peakorteri asukoht Toompea nõlval. Nad seadsid end sisse 1690. aastal Tallinna ülemkomandandile ehitatud barokkelamu esimesel korrusel.

Kodukaitse ülemaks sai siseminister Olev Laanjärv ja staabiülemaks senine Rahvarinde turvateenistuse juht Andrus Öövel. 32aastane miilitsaleitnant Öövel oli töötanud alaealiste asjade inspektsiooni piirkonnainspektorina.

Eriteenistus oli märksa salajasem organisatsioon. Laanjärve käskkirja kohaselt pidi see tagama Ülemnõukogu esimehe ja peaministri – seega Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare julgeoleku.

Ministreid ja Ülemnõukogu liikmeid kaitses Eriteenistus vaid erikorraldusel. See klausel kehtis ka Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise kohta. Nugise ja Savisaare suhted olid külmad. “Kui üks mees tuli ühest koridori otsast ja teine teiselt poolt, ja kui üks sai enne ära keerata, siis ta keeras ära,” meenutas Nugis aastaid hiljem.

Eriteenistus kontrollis ka Riigikantselei töötajate tausta, turvas kõige tähtsamaid valitsushooneid ja saatis väliskülaliste autokorteeže.

Nende ülesannete täitmiseks nägi Laanjärve salajane käskkiri Eriteenistuses ette 35 töökohta. Sellele lisandus 150-liikmeline üksik politseipataljon.

Eriteenistuse juhiks pani Savisaar mustade vuntsidega kleenukese miilitsakapteni, kes talle lossi kaitsmise ajal silma jäi. See mees oli 32aastane Jaan Toots. Temast sai Savisaare saatja kõigil olulisematel ringsõitudel. Oma asetäitjaks valis Toots 34aastase kriminaaljälituse töötaja Kalle Klandorfi. Tema juhtis Tallinna miilitsa allüksust, mis lahendas välismaalaste vastu sooritatud kuritegusid. Neid tunti ka hotell Olümpia eriteenistuse nime all.

Klandorfi juhtimisel hakkas väike rühm miilitsast üle tulnud usaldusväärseid eestlasi ja venelasi koguma infot Savisaare valitsuse vaenlaste kohta.

VALITSUSE KAARDIVÄGI: 20. mail 1990 andsid Kodukaitse liikmed Tallinna Raekoja platsil pidulikult vande.

Vaenlane number üks oli Mihhail Lõssenko. 16. mail alustas prokuratuur Toompea märuli uurimiseks kriminaalasja. Möödus nädal ja Lõssenko kuulutati tagaotsitavaks. 27. juunil pidasid kriminaaljälituse töötajad ta Koplis lasteaia juures kinni. Kuid teda ei suudetud prokuratuuri viia, sest kohaleilmunud tehasetöölised võtsid mehe oma kaitse alla. Vabariigi aseprokurör Uno-Armand Tammerik keeldus pärast seda vahejuhtumit Lõssenko vahistamiskäsule alla kirjutamast. Prokurör ütles, et teab, mida teeb.

Nagu Savisaar, valmistus ka Lõssenko eelseisvaks suureks võitluseks. 1990. aasta suvel alustas ta Tallinna tehastes töölismalevate loomisega. Lõssenko sõnul oli neis lõpuks üle tuhande liikme. “Kes soovis saada maleva liikmeks, see esitas minu nimele kirjaliku avalduse. Mina kontrollisin, ega kandidaat ei ole joodik või muidu ebausaldusväärne isik. Kui selgus, et kandidaat on vääriline, teatasin talle tema vastuvõtmisest maleva liikmeks, avalduse aga hävitasin. Liikmeskonna üldnimekirja ei olnud. Liikmeid teadsin ise. Kuidas suutsin neid meeles pidada, see on minu mure.”

KUI NAABRID TEGID MURET: Arnold Rüütel elas 1990. aastal Kadriorus Koidula tänaval asuvas korteris. Miilits koostas Eriteenistuse jaoks üksikasjaliku analüüsi Rüütli naabritest. Nende nimed ja korterite numbrid on raamatu autori poolt inimeste eraelu kaitseks kinni kaetud.

MÄNGUPÕRGU ALL: Edgar Savisaar elas 1990. aastal Lasnamäel Paul Pinna 6 (praegu Vikerlase 7) kortermaja üheksandal korrusel 60 m² korteris. Maja katusel tarvitasid nii noored kui täiskasvanud meesterahvad õlut ja muid alkohoolseid jooke ning tagusid kaarte.