Читать книгу Vaba riigi tulek - Tarmo Vahter - Страница 5

Presidendi kihlvedu

29. märts 1991 Valge Maja, Washington, USA

“Come on baby! Come ride with me!” Autoraadiost tuli imalat lembetümpsu. Mööda Washingtoni vihmaseid tänavaid kihutas must limusiin, mille küljes lehvis väike sinimustvalge lipp. Cadillaci roolis istuv sohver nägi välja nagu Ronald Reagan.

Limusiini tagaistmel istus kaks tõsist meest, Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Kuigi Rüütel oli sündinud aasta varem, olid nad hetkel mõlemad 62aastased, sest Meril oli just täna sünnipäev. Nad moodustasid vägagi kummalise paari. Meril oli pea juustest juba üsna paljas, Rüütlit aga kaunistasid vägevad hõbehallid juuksed, mis lõppesid kuklas lokkidena. Hoolimata väljas tibutavast vihmast kandis Meri vaid tumedat ülikonda, nagu sõidutataks teda iga päev limusiiniga. Rüütel oli tõmmanud ülikonna peale igaks juhuks pruuni kevadmantli. Süles hoidis ta päratu suurt pruuni diplomaadikohvrit.

Meri ei hinnanud enda kõrval istuva mehe poliitikuvõimeid ülearu kõrgelt. Rüütli visiiti korraldades pihtis ta eriti usaldusväärsetele väliseestlastele: “Noh, ta on ju kena inimene, aga võib-olla natuke lihtsameelne… Temaga on nii nagu vannitoa veevärgiga, et kui tõmbad, muudkui tuleb ega lõpegi… Teisest küljest on ta abitu nagu uppuja, kes sipleb…”

Hoolimata kriitilisest suhtumisest pidas Meri koostööd Rüütliga hädavajalikuks. Ta nägi jõudude liitmises eestlaste ainsat võimalust vabaks saada: “Me peame olema täiesti koondunud nii nagu rusikas, mis läheb läbi kivimüüri, sest kivimüür seisab meie ees.”

Nii olidki Meri ja Rüütel sel hommikul üheskoos teel Valgesse Majja. Ametilt Eesti Vabariigi välisminister ja Ülemnõukogu esimees, esindasid nad maad, mis tahtis tagasi poole sajandi eest kaotatud iseseisvust. Neil oli kaasas võimas mandaat – 3. märtsil Eesti võimude poolt korraldatud referendumi tulemus. Rahvaküsitlusel tuli vastata vaid ühele küsimusele: “Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?” Hääletamas käis ligi miljon inimest ehk üle 82 protsendi Eesti sissekirjutuse omanikest. Neist 740 000 ehk peaaegu 78 protsenti vastas küsimusele “jah”.

Kaks nädalat hiljem, 17. märtsil toimus Eestis üleliiduline referendum. Sellest võttis osa umbes 250 000 inimest. Enamik neist pooldas Nõukogude Liidu säilitamist – ülekaalukalt Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel.

Ennetav referendum oli Eestile sundkäik. Rüütel kartis, et suur osa eestlasi ei võta 17. märtsi referendumist osa ja tulemuse määravad “muust rahvusest inimesed”. “Oleme sundseisus,” kurtis Ülemnõukogu liige, rahvarindelane Arvo Junti 25. jaanuaril Kadriorus toimunud nõupidamisel. “Kui mitte midagi ei tee, siis rahvusvaheline üldsus ei saa aru, kuid Moskva teeb omale soovitavad järeldused.”

Juntile vaidles vastu Ülemnõukogu liige, kristlik demokraat Illar Hallaste. Tema oli veendunud, et referendum ei anna midagi. “Ka 55protsendiline poolt olemine iseseisvusele raskendab meie edaspidist tegevust.”

Kolm erakonda eesotsas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga (ERSP) olid igasuguse referendumi sõjalise okupatsiooni tingimustes hukka mõistnud. Nad ei uskunud, et Eestis oleks võimalik välistada tulemuste võltsimist. Oluline argument oli ka mure Läti pärast. Lätis oli venelaste osakaal Eestist suurem ja referendumil iseseisvust pooldava tulemuse saavutamine seega ebatõenäolisem. Pärast ägedaid debatte võttis Ülemnõukogu 31. jaanuaril vastu otsuse, et Eesti oma referendum toimub 3. märtsil. Sellest ei saanud osa võtta tegevteenistuses olevad Nõukogude sõjaväelased, teovõimetuks tunnistatud psüühiliselt haiged inimesed ega vangid.

Pärast häälte kokkulugemist saatis Rüütel Ülemnõukogu nimel pöördumise Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile. “Vastavalt referendumi tulemustele on saanud veenva kinnituse Eesti rahva tahe Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks. Seega tuleb lugeda Eesti rahva tahte vastaseks mistahes katsed siduda Eesti Nõukogude Liidu võimkonnaga.”

Rüütel lõpetas oma kirja lausega: “Arvestades Teie väljapaistvat panust tänase Euroopa kujundamisel, ootame isiklikult Teilt ka Eesti rahva tahte austamist.” Kuna Kreml seda ei teinud, tuli Eesti juhtidel otsida abi lombi tagant.

“Balti küsimust saab kasutada terve inimühiskonna tervendamiseks!” seletas Rüütel enne Valgesse Majja minekut halli ülikonda kandvale mustanahalisele ameerika ajakirjanikule. “Eesmärk ei ole mitte lõhkuda Nõukogude Liitu, vaid vastupidi. Sellisel kujul ta just reaalselt võiks eksisteerida edasi. Muidugi, Balti riigid peavad taastama oma iseseisvuse.” Eestlased teadsid, mida nad öelda tahtsid. Aga nad ei teadnud, mida võõrustajad neist rääkisid.

Kaks nädalat varem, 14. märtsi keskpäeval said Kariibi meres Martinique’i saarel kokku François Mitterrand, Prantsuse Vabariigi president, ja tema USA kolleeg George H. W. Bush. See oli meeste esimene kohtumine pärast võidukat Lahesõda, milles koalitsiooniväed olid jänkide juhtimisel ja Prantsuse Võõrleegioni kaasabil peksnud Saddam Husseini armee Kuveidist välja. Nüüd tuli otsustada, mis edasi saab. Ent presidendid ei alustanud jutuajamist Lähis-Idast.

“Kuidas sa käitud Jeltsini või teiste Nõukogude Liidu vabariikide juhtidega, kui nad tulevad Prantsusmaale?” uuris Bush alustuseks.

“Ma võtsin vastu leedulase, aga ei teinud seda ametliku visiidi raames. See oleks viga.”

“Mulle avaldatakse meie Nõukogude poliitika osas survet nii vasakult kui paremalt,” kurtis Bush.

“Aga Jeltsin ei ole võimul ja Gorbatšov on,” vastas Mitterrand. “Gorbatšovi ei peaks võrdlema Jeltsiniga, teda peaks võrdlema Brežneviga. Ei ole meie vastutus otsustada, kas Gorbatšov peaks jääma võimule või mitte.”

“Olen nõus,” ütles Bush.

“Laiemalt vaadates,” jätkas Mitterrand, “Euroopa ei vaja veel 20 riiki. Ma arvan, et me peaksime vähem sekkuma Nõukogude Liidu sisemistesse arengutesse.”

“Sul on õigus,” nõustus Bush, kes oli õige murelik. Presidendi mure koosnes kolmest tähest: CFE. See tähendas Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut. Pool aastat tagasi olid ameeriklased ja venelased jõudnud ajaloolise teineteisemõistmiseni, et saadavad suure osa aastakümneid vastasrinnas seisnud NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide relvastusest vanarauaks. Aga lepingut polnud veel lõplikult heaks kiidetud.

“Ka mina olen nõus, et me peame olema valvel,” jätkas Mitterrand. “Kuid me ei saa Gorbatšovi kaljult alla tõugata.”

“Ma loodan, et Gorbatšov peab vastu,” ütles Bush. “Seni on temaga olnud hea koostöö.”

Nõukogude Liit polnud ainus maailma riik, mille ähvardavat lagunemist presidendid oma kohtumise jooksul arutasid. Peavalu valmistas ka Jugoslaavia, mille kokkuvarisemises nägi Mitterrand pideva sõjakolde tekkimist.

“Meil on vaja suuremaid riike,” seletas prantslane. “Hoolimata kõigist Austria-Ungari impeeriumi probleemidest tagas see vähemalt rahu Euroopa väga ebastabiilses kohas.” Bush aga kartis Kanada pärast, mis ähvardas poolduda inglis- ja prantsuskeelse elanikkonna vahel.

Pärast kohtumist toimunud pressikonverentsil ei maininud kumbki president Nõukogude Liiduga seostuvaid hirme sõnagagi, eelistades rääkida Lähis-Idast. Alles vahetult enne ajakirjanike lahkumist teatas Mitterrand nagu muuseas: “Me rääkisime ka Euroopast,” millega kutsus koosolijate seas esile naerupahvaku, ja lisas: “Meil on ka seal probleeme.”

Üks Mitterrand’i poolt mainitud probleem istus nüüd Lennart Meri ja Arnold Rüütli kujul Valge Maja Ovaalkabinetis. Rüütlile oli see esimene kohtumine USA presidendi ja üldse Ameerikaga. Kuigi Valge Maja sisedokumentides suhtuti temasse selgelt kui “Eesti presidenti”, kirjutati tema nimi neis valesti – “Arnold Rutell”. Valge Maja oli oodanud teda külla juba eelmise aasta oktoobris. Siis saatis Rüütel Bushile kirja, et ei saa seoses Kirde-Eesti probleemidega Eestist lahkuda. Tookord käis Meri Bushi juures koos Eesti valitsuse esimehe Edgar Savisaarega.

Enne seda oli Ameerika Ühendriikide välisministeerium (U.S. Department of State) koostanud Meri kohta üheleheküljelise, aga põhjaliku iseloomustuse. Selle autor hindas Eesti välisministri olukorda keeruliseks. “Meri, kes on korduvalt kiitnud Soome sõjajärgset välispoliitikat, kujutab ilmselt ette sarnast, neutraalset ja iseseisvat Eestit, mille poliitika võimaldaks luua tihedaid suhteid nii Nõukogude Liidu kui Euroopaga.” See unistus ei tahtnud aga kuidagi teoks saada. Välisministeeriumi eksperdi hinnangul oli Meri “kibedalt pettunud”, et USA ja Euroopa ei toeta baltlaste liikumist täieliku iseseisvuse poole.

PRESIDENDI MEESKOND: George Bushi kõrval on tema väliseestlannast tõlk Tiina Ets. Valgel diivanil istuvad kõrvuti rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft ja Valge Maja personaliülem John H. Sununu.

Meri ja Rüütli vastuvõtt pidi kestma Valges Majas täpselt pool tundi. Seda oli palju, sest Bushi aeg maksis kulla hinda. Minutite arvu andis ette Brent Scowcroft, presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik. Ovaalkabinetti kogunenud meestest oli Scowcroft ainus, kes oli osalenud Bushi ja Mitterrand’i kohtumisel. Just tema koostas presidendile salajase spikri, kuidas eestlastega edukalt toime tulla. Erilisi probleeme ta ei näinud. “President Rüütel on rääkinud, et tahab positiivset kohtumist ja hoidub tülikatest teemadest,” kirjutas Scowcroft. “Soodsa õhkkonna loomiseks saatis ta teile hiljuti seoses Lahesõjaga õnnitluskirja. Rüütli abid rääkisid välisministeeriumile, et ta hoidus teadlikult teilt selles kirjas midagi küsimast.”

Igaks juhuks arvestas Scowcroft võimalusega, et silmast silma kohtudes võib Rüütel paluda Eesti iseseisvumisele oluliselt suuremat toetust. Sel puhul pidi Bush ütlema, et peab eestlaste jaoks kõige paljulubavamaks lahenduseks siiski Moskvaga heas usus läbirääkimiste pidamist. See oleks olnud ilus diplomaatiline vastus. Tegelikult Scowcroftil nende läbirääkimiste edu suhtes mingeid illusioone ei olnud ning presidendile antud paberis ütles ta selle selgelt välja. Ta arvas, et Eesti-Nõukogude kõnelused kujunevad “väga pikaks” ja “valuliseks” ning nende lõpp on “ebakindel”.

Ülemnõukogu esimehe ja presidendi kohtumine algas kell 10.40. Sinises ülikonnas Bush pöördus tema paremal käel istet võtnud Rüütli poole ja asus aega viitmata asja juurde: “Mister president, meil on väga hea meel teid siin näha. Me oleme väga mures selle pärast, mis toimub Nõukogude Liidus. Mitte kellegi huvides ei ole näha KGB või sõjaväe ülemvõimu taastumist. Teie olete asjatundja. Ma tahaksin teada teie arvamust.”

Rüütel kuulas Bushi juttu ja selle tõlget eesti keelde, mida sosistas talle kõrva Arvi Jürviste. 34aastane Jürviste oli Eesti Välisministeeriumis üks kolmest nõunikust saadiku ülesannetes ehk “Ambassador at Large” ja kuulus Meri usaldusisikute hulka. Tema ülesanne oli hankida välismaalt koolitusi, et tulevasi Eesti diplomaate harida.

Jürviste oli lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise ja saksa keele õpetajana. 1986. aastal oli ta pääsenud kolmeks kuuks keelepraktikale Suurbritanniasse. Kodueestlase kohta harukordselt hea võõrkeeleoskuse pärast kasutati teda tähtsamatel kohtumistel tõlgina. Kui mõni Eesti riigitegelane oma jutu mõttelõnga kaotas või sõnumiga rappa läks, võttis Jürviste endale vabaduse tõlkida nii, nagu ta Eesti välispoliitika huvides õigeks pidas. See sündis Meri vaikival heakskiidul ja oli Välisministeeriumi kollektiivne saladus.

Ovaalkabinetti kogunenud inimestest teadis seda Jüri Luik, kes istus koos Meriga ühel diivanil. Alles 24aastane, oli temagi nõunik saadiku ülesannetes ja pidi korraldama lääneriikides Eesti diplomaatiliste esinduste rajamist. Tänasel kohtumisel oli Luige ülesanne silmad ja kõrvad lahti hoida ning jutuajamisest kõik oluline üles tähendada.

Jürviste vaba ümberkäimine Rüütli jutuga ei jäänud märkamata Valge Maja oma tõlgil. Selleks oli Ameerika Hääle toimetuses töötav Tiina Ets. Luik nägi, kuidas Bushi kõrval istuv naine kohati vaevu naeru pidas, aga kodueestlasi ei reetnud.

Pärast viisakusavalduste vahetamist jõudis vestlus Balti riikide hetkeolukorra juurde.

Rüütel: “Te ehk teate, et eile oli Nõukogude ja Eesti läbirääkijate esimene kohtumine. Kahjuks ei tulnud sellest eriti midagi välja. Nõukogude poolel polnud volitusi läbi rääkida.”

Bush: “Mille üle te läbirääkimisi peate? Kas te ütlete: “Räägime sellest, mismoodi me saaksime iseseisvaks?””

“Meie ettepanek on, et peaksime esmalt määratlema oma praeguse staatuse,” alustas Rüütel. “Poliitiline olukord on muutunud. Pärast staatuse määratlemist oleme valmis astuma konstruktiivsesse, kainesse dialoogi majanduse, poliitika ja muudel teemadel.”

Järgnevalt kurtis Rüütel, et Moskva tahab ainult rääkida, ilma kuhugi välja jõudmata. Venelaste delegatsioonil paistsid puuduvat igasugused juhtnöörid edasiseks tegutsemiseks.

“Kas te arvate, et Moskva delegatsioonil pole sellepärast selget mandaati, et Gorbatšov on täiesti kistud võitlusesse Jeltsiniga?” uuris Bush. “Või sellepärast, et ta on mures sõjaväe ja KGB pärast?”

“Kahtlemata mõjutab ka surve KGB ja sõjaväe poolt NSV Liidu juhtkonna käitumist,” vastas Rüütel ümmarguselt.

Bush jätkas. Ta tahtis saada oma küsimustele selgeid vastuseid: “Kui Jeltsin oleks võimul, kas tema oleks nõus andma Baltikumile vabaduse?”

Rüütel: “Meil on Venemaaga leping, mis toetab Eesti täielikku iseseisvust. Kui ma Jeltsiniga rääkisin, ütles ta, et tema isiklikult pooldab Balti riikide iseseisvust, kuid et sellele ideele on raske toetust leida. Kui ma Gorbatšoviga viimati jaanuari lõpul kohtusin, oli ta Balti riikide iseseisvuse koha pealt peaaegu täitsa vait. Ja seda hoolimata sellest, et ma vaidlesin temaga, et pärast meie staatuse määratlemist suudaks me arendada oma majandust, millest oleks kasu ka kogu Nõukogude Liidule, mitte ainult Balti riikidele. ”

MIDA TA RÄÄGIB? Lennart Meri esineb Washingtonis pressikonverentsil. Arvi Jürviste tõlgib seda Arnold Rüütlile.

Bush: “Ma arvasin, et Gorbatšov ütles, et te võite saada oma iseseisvuse, aga vastavalt väljaastumise korrale, mis olevat väga keeruline.”

“Teil on päris õigus,” kinnitas Rüütel. “Väljaastumise kord ongi tehtud selleks, et mitte võimaldada välja astumist.”

Seepeale ütles Bush: “Ma olen rääkinud Mihhail Gorbatšoviga isiklikult rohkem kui ühe korra Baltikumi iseseisvusest. Kui Nõukogude pool seda lubaks, aitaks see neil Läänest toetust saada. Meie jaoks on küsimus just Baltikumis. Gruusia, Ukraina, kõik nad omavad õigust enesemääramisele ja peavad selleni ise jõudma. Aga Baltikum on eriküsimus. Me ei tunnusta mitte iialgi Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga.”

Sellega ütles Bush välja sõnumi, mida Scowcroft oli soovitanud tal kohtumise käigus kindlasti teha. Eestlastele tuli kinnitada Ameerika Ühendriikide jätkuvat toetust, aga mitte midagi enamat.

Pärast kohustusliku kava täitmist esitas Bush ühe hingetõmbega kõik need küsimused, mis teda tõeliselt huvitasid: “Aga mis juhtub Nõukogude Liiduga? Keegi meist ei oska seda ette näha. Teie olete asjatundja. Mis te arvate, mis juhtub? Kas Gorbatšov jääb võimule? Või tuleb võimule Jeltsin? Kas armee ja KGB pööravad ühiskonna paremale?”

VÄLISMINISTRI PIHTIMUS: Eesti konsuli Aarand Roosi omakäelised ülestähendused kohtumisest Lennart Meriga.

Olles kõik küsimused välja pahvatanud, lisas Bush rahustavalt: “Vastake ainult siis, kui te ei tunne ennast ebamugavalt. On lihtsalt väga tahtis tunnetada, mis hakkab juhtuma.”

“Ma vastan väga hea meelega,” tõlkis Jürviste Rüütli sõnu. “Laias laastus jaguneb Nõukogude ühiskond kaheks pooleks: liberaalseks ja reaktsiooniliseks – partokraatiaks. Meie viimasel kohtumisel ütles Gorbatšov jälle, et tema on demokraatia positsioonidel. Kuid nüüd on ta kaldunud üha enam partokraatia poole. Siit ka Jeltsini ja Gorbatšovi vaheline vastuolu. See pole niivõrd kahe isiku, kuivõrd kahe poliitilise suuna vaheline vastuolu.”

Nüüd tegi Bush midagi sellist, mida Scowcroft polnud presidendile ette kirjutanud: “Ma arvan, et teil on õigus. Aga kas Gorbatšov peab vastu? Kui te peaksite vedama kihla kümne dollari peale, kas te veaksite kihla tema vastupidamise peale?”

Nagu talle iseloomulik, ei andnud Rüütel ka seekord ühest ja selget vastust, vaid kasutas võimalust pikema jutu alustamiseks. Esmalt rääkis ta sellest, et rahvusvaheline surve Nõukogude Liidule tugevdaks demokraatlike jõudude positsioone ja kui Gorbatšov nende poole hoiab, siis tugevneb ka tema võim. Seejärel ulatas ta presidendile üheleheküljelise paberi. See oli nädala eest Läti kuurortlinnas Jūrmalas vastu võetud Balti Riikide Nõukogu pöördumine maailma valitsuste poole. Eesti, Läti ja Leedu Ülemnõukogude esimehed tegid ettepaneku kutsuda Balti küsimuse lahendamiseks kokku rahvusvaheline konverents.

Scowcroft oli Rüütli käiku ette näinud ja soovitanud Bushil vastata konverentsi jutule viisakalt ja mitte millekski kohustuvalt. Bush seda ei teinud. Ta tundis hoopis huvi, kas rahvusvahelise lähenemise taga on rahulolematus Moskvaga peetavate läbirääkimiste suhtes.

Nüüd sekkus Meri. Ta rääkis inglise keeles ega vajanud tõlki. Ta ütles, et eestlaste eesmärk on kahepoolseid kõnelusi tagant tõugata, aga mitte asendada. “Kui ma võin lisada,” jätkas Meri, “me usume, et aega on vähe. Demokraatlikud jõud tunnevad ennast Gorbatšovi poolt petetuna. Neil ei ole Gorbatšovi enam vaja. Konservatiivsed jõud tunnevad täpselt samuti, et neil pole Gorbatšovi enam vaja.”

Meri vastus oli midagi uut. “Nii et teie kümme dollarit ütleb, et teda pole enam kauaks?” päris Bush huviga.

“Kõige olulisem on ajafaktor, sest olukord Nõukogude Liidus muutub üha ebastabiilsemaks,” vastas Meri, kes ei andnud enam jutujärge käest. “Me tahame Balti probleemi siduda strateegiliste probleemidega. Ma meenutan, et tavarelvastuse piiramise lepet NSV Liit ei täida. Rostocki kaudu Ida-Euroopast välja toodavad väed paigutatakse Balti riikidesse. See pole suur probleem mitte ainult meile, vaid ka Ameerika Ühendriikidele. Gorbatšovil võib olla valik, aga ainus võimalus panna teda seda kasutama on rääkida selget keelt: laske baltlastel minna ja see tasub ära. Balti riigid on proov. Kui totalitaarsed jõud suudavad seadusliku jõu maha suruda, ei tähenda see uut totalitarismi mitte ainult Balti riikides, vaid kogu NSV Liidus.”

“Need on huvitavad mõtted ja hästi sõnastatud,” kiitis Bush. “Ma olen nõus. USA seisab Baltikumi iseseisvuse eest. Me seisame ka vabaduse, demokraatia ning vaba turumajanduse eest Nõukogude Liidus. Kuid me peame arvestama, et me oleme väga suur riik, superriik. Me peame arvestama paljude teguritega. Ma ei tahaks suruda Gorbatšovi vastu seina, nii et tal poleks enam muud kui sõjavägi ja KGB. Me ei taha tekitada sõjaväelist riigipööret. Ma ei ütle, et Gorbatšov on ainus lootus. Kui tema asemele tuleb keegi teine, ajame me asju temaga. Me lihtsalt ei taha tagasiminekut. Sellepärast ma küsingi.”

“Ka meid huvitaks, et olukord Nõukogude Liidus stabiliseeruks, see kainestaks ka kõrgemaid sõjaväelasi,” vastas Rüütel. “Me vajame abi Nõukogude Liidu veenmises, et neil endil tõuseb tulu baltlaste minema laskmisest. Ma kordan veel kord, et ma ütlesin Gorbatšovile: “Laske meil minna. See vabastab Nõukogude Liidu suurest koormast.””

“Teil on täiesti õigus,” kinnitas Bush. “Aga kas sõjavägi ja KGB lasevad sel juhtuda?”

Jürviste tõlkis Rüütli vastuse: “Me saame aru, et Nõukogude armee ei saa lahkuda koheselt pärast meie iseseisvuse saavutamist. Me näeme ette sõjaväebaaside järkjärgulist väljaviimist. Me usume, et meie ettepanek on väga realistlik ja konstruktiivne. Komistuskohaks võib saada suurvene šovinism.”

Nõukogude armee Eestist väljaviimise kohta polnud mingit kokkulepet. Ameerikasse lennates arutas Rüütel seda küsimust oma nõustaja Raul Mälguga, kelle arvates võis vägede lahkumiseks kuluda aastaid.

“Mina arvan, et seda seitse kuni kümme aastat, seda me küll ei maini,” ütles Rüütel lennukis. “Seda ei garanteeri keegi, et see lendu ei lähe. Ja kui me sellise arvu ütleme ette, siis me Eestimaale tagasi tulles oleme väga keerulises poliitilises olukorras.”

“Ida-Euroopast äratulek kestab praegu 94. aasta lõpuni,” selgitas Mälk. “Seda küll, aga…” sekkus Rüütel. Mälk ei lasknud ennast segada: “Järelikult mitte mingisugune füüsiline võimalus lõplikuks likvideerimiseks siin ja kõige parema tahtmise juures Euroopa jaoks… peaks hõlmama veel mõned aastad pärast seda.”

“See hakkab keerlema lumepallina ja seda kasutatakse poliitikas nii ära,” muutus Rüütel õige murelikuks. “Me räägime, et see toimub etapiti lihtsalt. Ja ongi milline see etapp – see selgub läbirääkimiste käigus.”

Ovaalkabinetis toimuvasse vestlusse sekkus taas Meri: “Viimase kolme-nelja kuuga on ajakirjandus loonud Gorbatšovist uue kuvandi kui KGB ja armee pantvangist. Ma arvan, et see ei ole nii. KGB ja sõjaväe käsitlemine ühtse jõuna on ebaadekvaatne. KGB on Andropovist peale olnud võimsaim jõud Gorbatšovi reformide toetamisel. Gorbatšovi vaenlased on kindlasti 7000 kindralit, kes kõik tahavad olla marssalid, kuid ma kahtlen, et KGB.” Seda öeldes pöördus Meri Bushi poole: “Teie võimuses on kallutada Gorbatšovi sõjaväelastest eemale.”

Kohtumine oli kestnud juba veerand tundi plaanitust kauem. Bushi ootas ees järgmine kohustus: “Ma pean oma naise kirikusse viima. Ma olen seda vestlust nautinud. Ma saan nüüd olukorrast paremini aru. Viimane punkt oli minu jaoks väga huvitav. Ma pean teist väga lugu. Me tahame teie iseseisvust. Ma ütlesin Gorbatšovile, et see oleks talle parim. Isegi toiduabi on raske anda, kuni see asi edasi vindub.”

Eelmisel korral Valges Majas käies oli Meri teinud risti Ovaalkabineti vanaaegsele gloobusele. Ta märkis ära Kamtšatkal asuva jõe, kus ta noore kirjanikuna oma elu suurima lõhe püüdis. Ta oli kutsunud Bushi sinna kalale.

Gloobus asus ka nüüd Ovaalkabinetis, aga risti sellel enam ei olnud. Keegi oli selle hoolikalt maha kustutanud. Meri nõutut pilku nähes ulatas Bush talle oma sulepea ja ütles: “Tehke uus märk! Siin ei ole kedagi, kes kustutaks minu tehtud märki.” Seejärel pöördus ta Rüütli poole: “Näete, mis härra Meri tegi minu gloobusega?!”

“Kui ta mulle selle sulepea kinkis, ma küsisin: “Kas sulle jääb veel mõni?”” Välisminister rõõmustas nagu edukalt lõpueksami sooritanud koolipoiss. Ta nautis mõtet, et saab teha kõik parandused dokumentides Bushi sulepeaga.

“Lennart, ütle palun, missugune on Ühendriikide huvi Baltikumis?” küsis Mark Soosaar, hoides käes töötavat videokaamerat. Soosaar oli lennanud koos Rüütliga Ameerikasse, et koguda eksklusiivset materjali dokumentaalfilmi tarvis. “Ühendriikide huvi on nagu esimese armastaja huvi,” vastas Meri käigu pealt. “See on äkki ärganud ja mulle tundub – kirglik.”

Soosaarel oli varuks veel üks küsimus: “Mispärast hoidsite te saladuses Eesti esimese kodaniku Arnold Rüütli tuleku aega ja isegi nii, et Arnold Rüütel ise täpselt ei teadnud, millal ta jõuab kohale?”

See küsimus võttis Meri tõsiseks. Ta neelatas ja leidis siis õiged sõnad: “Meil on vastane, kes ei ole huvitatud meie edukast tegevusest. Ja üks väheseid asju, mida me suudame saladuses hoida, on ajafaktor. See on enesest mõistetav.”