Читать книгу Vaba riigi tulek - Tarmo Vahter - Страница 9

Karm prognoos

7. mai 1991

Välisministeerium, Tallinn, Eesti

Moskvas ei olnud kõik nii, nagu paistis. Lääs lootis ikka veel Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile. Paljud eestlased lootsid Vene Ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile. Aprilli algul Rahvarinde kongressil peetud kõnes rääkis Edgar Savisaar “Venemaa demokraatlikust juhtkonnast” kui “Eesti iseseisvumisprotsessi ühest garandist”.

Eestlased mäletasid hästi 13. jaanuari, kui Jeltsin oli saabunud Rüütli ja Savisaare kutsel ootamatult Eestisse. Eelmisel päeval olid toimunud Vilniuses kokkupõrked Leedu iseseisvuslaste ja Nõukogude sõjaväelaste vahel. Jüri Luik on meenutanud, kuidas ta teatas Jeltsini tulekust Tallinnas asuvatele lääne diplomaatidele. “Välisriikide diplomaadid ei uskunud mind. Arvasid vist, et poiss on päris hulluks läinud. Jeltsini tulek oligi hullumeelsus. Tema jaoks tohutu isiklik ja poliitiline risk.”

Jeltsin kirjutas Toompea lossi Valges saalis alla Venemaa, Eesti, Läti ja Leedu ühisavaldustele. Neli riiki kinnitasid üksteise suveräänsust ja palusid ÜRO-l arutada kiiresti Balti küsimust. Ühtlasi pöördus Jeltsin avalikult Baltikumis elavate venelaste ja sõjaväelaste poole. Ta kutsus neid üles säilitama rahu ning mitte osalema seaduslike valitsuste kukutamises. Paljudele Eestis elavatele venelastele valmistasid Jeltsini sõnad sügava pettumuse. 15. jaanuaril Lossi platsil toimunud suurel meeleavaldusel kanti plakateid “Sa reetsid meid, Vale-Boriss!” ja “Häbi Jeltsinile Balti Müncheni eest!”. Kuid erinevalt eelmise aasta 15. maist ei muutunud meeleavaldus seekord märuliks.

Paljud nägid Jeltsinis 12. juunil toimuvate esimeste Vene presidendivalimiste kindlat võitjat. Savisaare arvates võis pärast presidendivalimisi saabuda Nõukogude Liidu sisepoliitilise kriisi tipp-punkt: “Venemaa presidendivalimiste järel osutub Gorbatšov peaaegu eikellegi presidendiks.”

23. aprillil tuli Gorbatšov välja ettepanekuga sõlmida uus liiduleping. See sai tuntuks kui plaan 9 + 1. Numbrid tähendasid üheksat liiduvabariiki ja keskvalitsust, mis tahtsid uue riigi rajamises kokku leppida. Kuus liiduvabariiki ei soovinud selles osaleda. Need olid Eesti, Läti, Leedu, aga ka Moldova, Gruusia ja Armeenia.

“Mida tähendab Eestile 9 + 1 leping?” küsis mai algul üks Rootsi diplomaat. Meri vastas: “Antud dokument ütleb esmakordselt Nõukogude praktikas, et Balti vabariigid võivad astuda soovi korral antud lepinguga loodud liidu liikmeks.” Mida aga liiduleping tegelikult Eestile tähendas?

Meri sai küsimusele vastuse 7. mail Välisministeeriumi I poliitiliselt osakonnalt. See oli tema lemmiktiim, kus töötasid Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt. Nad tegelesid kõige sellega, mida Meri vajas. Nüüd oli osakond koostanud seisukoha 9 + 1 lepingu ja selle salaprotokolli kohta. Kuna Eestil ei olnud veel riigisaladuse seadust, kandis dokument paremas ülanurgas lihtsalt suurte trükitähtedega kirjutatud märget “ISIKLIK”.

See paber purustas kõik illusioonid Moskva ülemvõimu lagunemisest. “Otsused võtab vastu ikkagi keskus,” luges Meri paberilt. “Lepinguga nähakse ette liidu ühtse majanduskompleksi säilimine. See tähendab totalitaarse riigistruktuuri ühe põhilise alustoe, sõjalistööstusliku kompleksi säilitamist ja jätmist keskuse kontrolli alla.”

“Seega laiendab leping vabariikide vormilist, mitte aga faktilist iseseisvust ning suveräänsus jääb tegelikult olematuks.”

Tõrksaid vabariike ähvardasid Moskva poolt tõsised majanduslikud tagajärjed.

“9 + 1 salaprotokollis viidatakse, et vabariikidega, kes liidulepinguga ei ühine, hakatakse suhtlema kui välisriikidega, seda eeskätt majanduse vallas.”

See oli eriti oluline seisukoht. Nõukogude Liit oleks hakanud Eestiga kauplema mitte enam odavates rublades, vaid kallis valuutas. Poliitikaosakonna analüütikute arvates tähendas see blokaadi ehk majanduslikku survet liidulepinguga ühinemiseks.

“Prognoos lähikuude sündmuste kohta on järgmine: Armeenias ja Gruusias provotseeritakse verised etnilised konfliktid, mille lõpetamise ettekäändel allutatakse võim nõukogude sõjaväele. Majandussanktsioonidega äärmiselt raskesse olukorda viidud vabariikides võimule upitatud marionettvalitsused sõlmivad liidulepingu või liituvad sellega, kui murdumine toimub pärast 9 + 1 sõlmimist.”

“Balti riikides valitsuste kukutamisele ilmselt ei minda, kuigi relvastatud provokatsioonid on võimalikud. Majandussanktsioonid võivad aga osutuda tõsiseks ning kui liidulepinguga ühinema ei suudeta neid sundida, püütakse peale suruda mingit kollektiivlepingut või isegi kahepoolseid lepinguid liiduga, mis seavad Baltimaad protektoraadi staatusesse. Liidu ametiisikute sõnavõttudes on tulnud ilmsiks erinev suhtumine Baltikumi ja Kaukaasiasse. Esimeste puhul räägitakse iseseisvumise võimalikkusest, teiste puhul mitte.”

“Samas ei ole Moskval soovi loobuda ühestki tükist NSV Liidu territooriumist, mistõttu Armeenia ja Gruusia opositsioonilisus surutakse maha. 9 + 1 leping ning sellega poolsunniviisiliselt liitunud Armeenia ja Gruusia variant võimaldavad anda Baltimaadele (aga ka Moldaaviale) eristaatuse, ilma et see annaks aluse uue lepingu sõlminud vabariikidele liidust välja astuda, s.o kutsuks esile ahelreaktsiooni. Balti riigid ei tohiks protektsioonilepinguga mingil juhul nõustuda, sest see võtab võimaluse täielikuks iseseisvumiseks.”

“Praegune leping, hoolimata oma 9 + 1 iseloomust, on tegelikult leping Gorbatšovi ja Jeltsini vahel võimu ümberjaotamiseks NSV Liidus. Samm-sammult on Gorbatšov nõus võimult taganema, jättes võimutäiuse Jeltsinile. Mida enam Jeltsini positsioon paraneb, seda enam pöördub ta Gorbatšovi meetodite poole, tehes seda rahva mandaati kasutades küllap jõhkramalt ja otsusekindlamalt.”

Analüütikud ennustasid, et uus liiduleping ei pea selle sõlmijate vastuolude tõttu kaua vastu. Gorbatšov toetus nende arvates valdavalt armeele. KGB aga oli asunud toetama Jeltsinit. Omaette jõudu kujutas kommunismivastane töölisliikumine.

“Riik langeb uuesti kaosesse,” ennustas analüüs. “Balti riike näib ees ootavat iseseisvusliikumise uus etapp, kus meie tegelik iseseisvus veelgi suureneb ja kus me saame selgemalt välja joonistada Balti riikide – NSV Liidu konflikti kui rahvusvahelise konflikti. Kuid me pole veel jõudnud viimasesse, otsustavasse faasi.”

Meri pani paberid hoolikalt tallele. Neid võis veel vaja minna.

CIA astub mängu

7. mai 1991

Valge Maja, Washington, USA

Nicholas Burns nägi vaeva Balti külaliste vastuvõtu ettevalmistamisega. Et kohelda eestlasi, lätlasi ja leedulasi võrdsetena, tuli nad panna istuma üheskoos suure laua taha. Sobiv laud oli Valges Majas ruumis, kus muidu toimusid USA valitsuse istungid.

3. mail tegi Luure Keskagentuur CIA salajase ettekande Balti riikide ja Moskva läbirääkimistest. Midagi olulist polnud läbirääkimistel otsustatud. Vaidlusi riigipiiri demarkeerimise üle pidas CIA tõenäoliseks vaid Leedu puhul. Pealinn Vilnius kuulus enne Teist maailmasõda Poolale ja anti Nõukogude Liidu poolt Leedule üle 1939. aasta sügisel. CIA arvas, et Moskva teeb sellest läbirääkimiste jätkudes veel suure numbri.

Kogu olemasolevat infot kaaludes leidsid luurajad, et Gorbatšov üritab baltlasi ikka veel enda juures hoida. Pärast eestlaste teist kõnelustevooru olid venelased andnud mõista, et Balti probleemi saab lahendada ainult uue liidulepingu abil.

Eriti karmilt käitus Moskva Leeduga. Aprillis hõivasid Nõukogude väed üleriikliku panga. Eestis polnud midagi sellist juhtunud. “Uskudes, et eestlased on kompromissideks rohkem valmis, on keskus olnud selle vabariigi suhtes leebem,” nentis CIA.

Lähemad kuud ei pruukinud tulla nii rahulikud. Moskva survetaktika võis viia baltlaste üldise rahulolematuseni ja nende valitsuste poolt kõneluste katkestamiseni.

Gorbatšovi käitumist ennustada oli veelgi raskem. Oli oodata, et Nõukogude väed jätkavad kohalike valitsuste ja kodanike ahistamist ning rahvustevaheliste pingete üles kütmist. Vägivallaoht oli reaalne.

CIA ei välistanud ka õnnelikku lahendust. Sõltuvalt uue liidulepingu sõlmimise käigust võis Gorbatšov leida, et Eesti, Läti ja Leedu säilitamine läheb liiga kalliks.

Jänkide võimalused sündmuste käiku mõjutada jäid väikeseks. CIA hinnangul oli Moskva kasvatanud endale USA poolt baltlastele osutatava toetuse suhtes erakordselt paksu naha. Suurem toetus oleks Moskvat tõsiselt ärritanud.

Burns pidi nüüd soovitama, mida tema president baltlastele ütleb. Kindlasti tuli avaldada kaastunnet aasta algul Nõukogude armeega toimunud kokkupõrgete pärast. Ühtlasi tuli baltlasi kiita, et nad ei vastanud kallaletungidele omapoolse vägivallaga.

Kõige olulisem tundus Burnsile läbirääkimiste jätkamine. Bushi jutupunktidesse läks see kirja järgmises sõnastuses: “Me saame aru, et need kõnelused ei saa olema kerged ja et te olete endiselt suure surve all. Ma usun siiski kindlalt, et selle protsessi pakutavatest võimalustest loobumine oleks tõsine viga.”

CIA hinnangul võisid Balti valitsused läbirääkimistel teatud olulistes asjades järele anda. Seda juhul, kui Moskva ilmutab omapoolset paindlikkust iseseisvuse küsimuses. See oli CIA poolt väga oluline tähelepanek. Seetõttu otsustas Burns, et president peab panema külalistele südamele: “Oma eesmärkide saavutamiseks peate te tegema kompromisse.”

Veebruaris olid Ühendriigid saatnud Baltikumi 4,2 miljoni dollari eest medikamente. Ka seda pidi Bush meenutama. Seoses sellega oli tal võimalus teatada, et uus abisaadetis pannakse teele juba juuli algul.

President pidi oskama paugupealt vastata mis tahes küsimusele. Mida kostab Bush siis, kui Eesti, Läti ja Leedu nõuavad temalt üheskoos diplomaatiliste suhete taastamist?

“Me ootame kannatamatult päeva, kui me saame seda teha. Aga me peame ootama, kuni te ei ole enam de facto Nõukogude kontrolli all.”

KÜLAS VABA MAAILMA JUHIL: Vasakut kätt vibutava George Bushi sõnumit kuulavad 8. mail Valges Majas Läti valitsuse esimees Ivars Godmanis (vasakult teine), Leedu Ülemnõukogu esimees Vytautas Landsbergis (vasakult neljas) ja Eesti valitsuse esimees Edgar Savisaar ja tema tõlk Arvi Jürviste.

Kartkem pankasid, vähem tankisid!

9. mai 1991

Raadio Vaba Euroopa, München, Saksamaa

“Härra Savisaar, kas te võiksite kokku võtta, mis seal eile juhtus, kui te saite kokku president Bushiga?” küsis Toomas Hendrik Ilves. Käik Valgesse majja oli nii oluline sündmus, et raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht esitas küsimusi ise. Intervjuu läks eetrisse kell üheksa õhtul.

Savisaar vastas: “Tahaksin eriti teadvustada mõned märksõnad, mis jäid mõttesse. Üks oli realism. See domineeris kogu jutus. See oli ikkagi puhas pragmaatikute kohtumine, eriti USA poolelt.

Minu siht sellel kohtumisel oli viia presidendi ja tema lähikondlasteni niisugune mõte, et me praegu jõuame ikkagi uude etappi oma suhetes Nõukogude Liiduga pärast seda 9 + 1 avaldust. See on etapp, kus me tõepoolest peame rohkem kartma pankasid kui tankisid. Just nimelt finants- ja majanduslikku survet.”

“Kas eile kerkis üles üldse Kirde-Eesti probleem?” uuris Ilves.

“Ei. Kirde-Eesti probleemi ei kerkinud eile üles,” vastas Savisaar. Ja küsis imestunult: “Aga mis suhtes pidi see seal üles kerkima?”

Ilves viitas Moskva kombele rääkida liiduvabariikides elavate vähemuste õiguste ahistamisest.

Savisaar vastas resoluutselt: “See, et meil kiusatakse taga venelasi ja toimub nende inimõiguste pidev ahistamine, mistõttu nad peavad juba iseseisvust riigis või eraldumist Eestimaast mõtlema, see on ikkagi müüt. See teema ei kerkinud üles. Eile me üldse müüte ei arutanud, vaid selliseid realistlikke edasimineku võimalusi.”

Ilves tundis huvi veel ühe asja vastu. Savisaar kohtus Washingtonis ka legendaarse poliitikateadlase Zbigniew Brzezinskiga. Millest nad omavahel rääkisid?

“Ta on mures, et meil läheb raskemaks,” ütles Savisaar. “Aga ta usub, et see raske aeg ei kesta ka kauem kui paar-kolm aastat. Ta on veendunud, et lõppkokkuvõttes me tõepoolest võidame.”

Brzezinski kahtles, kas Nõukogude Liit saab niisugusel kujul säilida. “Ta peaaegu usub, et meil siiski asi läheb vägivallani,” ei teinud Savisaar saladust. “Ta ütles nii, et “teie olete seal eesliinil. Meie oleme siin tagalas. Kahtlemata me ei näe seda kõike, mida näete teie, aga mõningaid asju võib-olla me näeme selle-eest üldjoontes selgemini”.”

Bioloogiline armukadedus

9. mai 1991

Eesti Komitee, Tallinn, Eesti

“Meist on ebaeetiline pidevalt pöörduda USA valitsuse poole,” ütles Linnart Mäll. Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika labori juhataja oli tulnud just reisilt Saksamaalt.

“Euroopa hakkab järjest rohkem etendama iseseisvat osa, eraldudes sellega USA jõuväljast,” rääkis Mäll.

Seda juttu kuulas umbes 40 inimest. Nad istusid koos Narva maantee alguses Raamatuühingu tagasihoidlikes ruumides. Käis Eesti Komitee istung.

Eestis oli tekkinud kummaline kaksikvõim. Toompeal esindasid seda ühelt poolt Arnold Rüütli Ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsus. All-linnas pidas oma opositsioonilisi koosolekuid Tunne Kelami juhitav Eesti Komitee.

Aasta tagasi oli kõik alanud uskumatult hästi. Ligi 600 000 Eesti elanikku osales Eesti Kongressi valimistel. Nii sündis rahva omaalgatuslik esinduskogu, mis kuulutas ennast Paul-Eerik Rummo poolt ette kantud manifestiga “seadusliku riigivõimu taastajaks”.

ÄNGIST HAARATUD: Eesti Komitee istung 1991. aasta esimesel poolel. Keskel endine poliitvang Mart Niklus, paremal tema kolleeg Enn Tarto.

RAHVUSLIK ISEMÕTLEJA: Linnart Mäll.

Eesti Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee olid olemasolevast riigiaparaadist täiesti sõltumatud. Erinevalt Ülemnõukogust ei saanud nad makse määrata, riigieelarvet koostada ega valitsusele ülesandeid anda. Komitee lihtliikmed töötasid tasuta.

Oktoobris 1990 olid Eesti Kongressi liikmed leidnud, et nende tegevuse rahastamine peaks käima riigieelarvest. Kelam oli saatnud Ülemnõukogule ettepaneku eraldada 1991. aastal Kongressile ja Komiteele üle 2 miljoni rubla. Selle raha toel oleks loodud 142 palgalist töökohta. Ülemnõukogu ei andnud kopikatki. Muidugi polnud komiteel ka oma defitsiitsete kaupade jagamise süsteemi.

Tegevust alustades äratas Komitee maailmas suurt tähelepanu. Kelam kutsuti isegi Valgesse Majja, kus temaga kohtus asepresident Dan Quayle.

Kevadel 1991 valitses Komitees sügav mure. Luuletaja Hando Runnel kurtis ühel istungil: “On taganetud rahvuslikust vabadusvõitlusest ja valitsuse tasemel räägitakse iseseisvast riigist, mitte rahvusriigist.”

KÕIGE TAGA ON SAVISAAR: Sirje Endre esitas Eesti Komitee juhatuse istungil 27. märtsil 1991 hüpoteesi, miks Päevaleht neist halvasti arvab.

Ühtaegu Kongressi ja Ülemnõukogusse kuuluv pastor Illar Hallaste oli Rahvarinde suhtes veelgi vihasem: “Mõiste RR peab saama tähenduse rahvuslik reetmine.”

Eesti Kongressi saadik, California ülikooli ühiskonnateaduste professor Rein Taagepera jälgis kaksikvõimu süveneva ebamugavustundega. “Põhisüüdistus Rahvarinde poolt Eesti Komiteele on lollus ja ebapädevus. Radikaalid süüdistavad Rahvarinnet omakorda reeturluses.” Ta soovitas positiivsemat hoiakut omavahelistes suhetes.

EESTI KOMITEE ESIMEES: Tunne Kelam.

“See on täiesti bioloogiline armukadedus,” arutles välisminister Lennart Meri veebruaris 1991 toimunud valitsuse kinnisel istungil. “Kui siin öeldakse B, siis nemad ütlevad A. Ja vastupidi.”

Kui valitsus tuli jaanuaris välja ideega iseseisvusreferendumist, siis pidasid Eesti Komitee tegelased seda suureks veaks. Trivimi Velliste kartis, et Moskva võib vägivallaga ähvardades häälte lugemise üle võtta ja tulemusi võltsida. Mart Laari arvates aga kujutas referendum enesetappu ja ta nägi väljapääsu massilises kodanikuallumatuses.

Veebruari algul kuulutas ERSP volikogu referendumi Eestile vaenulikuks: “Ei ole selge, millisest iseseisvast Eesti Vabariigist on jutt ja kuidas seda taastada.” Aktivistid levitasid referendumivastaseid lendlehti.

Avalik arvamus kaldus siiski referendumi poole. Ka Laar mõtles kahe nädalaga ümber. Ta hakkas rääkima, et referendumit boikoteerida on ohtlik ja see võib saada Komiteele hukatuslikuks.

7. veebruaril koostas Komitee üle viie tunni kestnud vaidluste käigus avalduse, kus loobus üleskutsest referendumit boikoteerida. Valitsuse istungil esinenud Meri nimetas esialgset boikotikutset “lõhestamistegevuseks”. Ta arvas, et osa Komiteest “on ühtlasi määranud oma poliitilise surma”.

Kolm nädalat enne referendumit tegi mõneliikmeline Eesti Kongressi Kodanike Komiteede saadikurühm pateetilise üleskutse. Rahval paluti viibida kogu päev valimisjaoskondade juures ja protestida. Kaasa tuli võtta selliseid plakateid nagu “Okupandid välja ja nende käsilastele õiglane karistus!”.

Infosulg

9. mai 1991

Tahkuranna, Pärnumaa

Politseiamet, Tallinn, Eesti

Pommimees asetas Konstantin Pätsi ausamba alusele 100grammised trotüülipakid. Ta kinnitas need detoneeriva nööriga ning seadis paika detonaatorid. Plahvatust ootamata sõitis ta koos kahe kaaslasega Tallinna tagasi. Ülesande edukast täitmisest tuli komandörile ette kanda.

Plahvatus kangutas Pätsi pildiga tahvli monumendi küljest lahti. Bareljeef paiskus kolme meetri kaugusele. Läbi õhu vihisevad graniidikillud lendasid laiali mitmekümne meetri ulatuses. Monument jäi püsti, kuid ülemiste kivide vahele olid tekkinud praod.

Mõni päev tagasi olid eestlased võtnud Tallinnas Tornide väljakul maha Nõukogude riigitegelase Mihhail Kalinini kuju. Nüüd oli seis 1: 1.

Pommimehe nimi oli Boriss Sleptsov. Ta oli 28aastane tallinlane, Mihhail Lõssenko töökaaslane Teadus-Tootmiskoondises “Elektrotehnika”. Kui Lõssenko rajas oma töölismaleva, sai noorest venelasest selle liige.

1999. aastal Kaitsepolitseiametile kirjutatud omakäelises tunnistuses põhjendas Sleptsov töölismalevasse astumist rahaga. Tehas töötas poole võimsusega, aga malevlastele maksti palka edasi, ilma et oleks pidanud tööl käima.

Lõssenko eestvedamisel sõitis 30–40 malevlast ükskord bussiga Pihkva dessantväeossa. Seal õpetasid ohvitserid neid eri käsitulirelvadest laskma, granaate viskama ning pomme valmistama. Sleptsovile polnud selles ilmselt midagi väga uut, sest ta oli teeninud kaheksa aastat tagasi dessantvägedes.

Mõni aeg hiljem sõitis Lõssenko koos mõne mehega Zaporožetsiga uuesti Pihkvasse. Eesti-Vene piiril aga andis auto otsad ja töölismalevlased olid sunnitud naasma puksiiris Tallinna.

Et Pihkvas oli vaja ikkagi ära käia, sõitis Lõssenko sinna järgmine kord reisirongiga. Peale Sleptsovi oli tal kaasas veel mitu meest. Nad said ohvitseridelt umbes 20 kilogrammi jagu lõhkeainet, süütenööri ja detonaatoreid ning tõid need endaga kahes spordikotis kaasa.

Jaanuaris 1991 andis Lõssenko Sleptsovile ülesande korraldada kaks plahvatust. Sleptsovi tunnistuse kohaselt ei soovinud nad inimohvreid: “Lõssenkoga oli mul kokkulepe, et plahvatuse toimumise ajaks kutsub ta kõik tehase territooriumil viibivad isikud hoonesse sisse, et keegi vigastada ei saaks ja et keegi mind ei näeks.”

Esimesed plahvatused korraldas Sleptsov ööl vastu 21. jaanuari Tallinnas. Üks pomm lõhkes Mere puiestee 10 maja juures. Tegemist oli Tallinna Laevaremonditehasele kuuluva hoonega. Seal asus ka Vabariiklik Streigikomitee.

Kui Vetšerni Tallinna ajakirjanik hommikul sündmuskohal käis, kaebasid streigikomitee liikmed, et neid ähvardatakse pidevalt: “Iga päev vibutavad akna all rusikaid sinises vormis kodukaitselased. Ükskord õiendasid nad meie silme all oma vajadusi…”

Teine pomm lõhkes samal ööl Lasnamäel Killustiku tänav 3 Dvigateli perekonnaühiselamus. Maja alakorruse ruume kasutas Töökollektiivide Ühendnõukogu ja selle ajalehe toimetus.

Pomm oli pandud keldriakna nišši. Plahvatus purustas maja aknad kuni kolmanda korruseni. Keldris töötanud lukksepp pääses ühegi vigastuseta.

Plahvatuse korraldaja ei jätnud endast maha ei ähvarduskirja ega mingeid nõudmisi. Ülemnõukogu liige Pavel Panfilov arutles sündmuskohal: “Marju Lauristin ütles, et Lääs pöörab Baltikumile tähelepanu ainult siis, kui seal voolab veri. See juhtus Leedus ja Lätis. Paistab, et nüüd on käes Eesti kord…” Tollane Interliikumise aktivist Pjotr Rožok tunnistas aga kaitsepolitseile 2000. aastal, et Lõssenko rääkis Laevaremonditehases toimunud koosolekul pärast plahvatust, et pommi panid Rahvarinde võitlejad, et õhutada Interliikumise ja Rahvarinde vahelist vaenu.

POMMIMEHEST SAI VABADUSE VALVUR: Boriss Sleptsov töötas pärast Eesti iseseisvumist 1992–1993 Tallinna vanglas vanemkontrolörina. Fotol on tema teenistuskaart. Kaitsepolitsei avastas Sleptsovi seose plahvatustega 1999, kuid lõpetas uurimise seoses kuriteo aegumisega.

Politsei peadirektor Jüri Nurme oli väga vihane. Nii tundmatute kurjategijate peale, keda ta pidi taga ajama, kui omaenda alluvate peale.

Esimene teade Tahkurannas toimunud vahejuhtumist jõudis Politseiameti korrapidamisteenistusse hommikul kell 7.55. Teate võttis vastu öist vahetust lõpetav politseiinspektor.

Pärnu politseile oli laekunud info Tahkurannas toimunud laskmisest. Tulistamine kostis Konstantin Pätsi ausamba ümbrusest, mida rahvas kutsus enne sõda “Pätsiväljaks”.

Mälestussammas tähistas Eesti Vabariigi esimese ja ainsaks jäänud presidendi sünnitalu asukohta. See avati suurte pidustustega 1939. aasta suvel. Aukülalisena astus üles tollal 65aastane Päts ise, kes ennustas oma sambale pikka tulevikku: “Inimesed surevad, perekonnad kaovad, kuid mälestusmärgid, nagu Rooma luuletaja ütleb, on igavesed. Neid ei hävita tormid. Neid ei hävita ka siinsed põhjatuuled, vaid nad kestavad igavesti.” Kommunistid hävitasid samba juba järgmisel aastal. See taastati eestlaste poolt laulva revolutsiooni tulemusena 1989. aastal.

Nüüd oli “Pätsiväljal” jälle midagi lahti. Politsei saatis sinna toimkonna, kes leidis eest lõhkamise jäljed. Kohale kutsutud operatiivgrupp võttis kaasa koera, aga loom ei võtnud jälgi üles.

Valves olev politseiinspektor kandis sellest ette korrapidamisteenistust üle võtma saabunud hommikusele vahetusele. Ta teavitas ka Siseministeeriumis asuvat politsei vanemreferenti. Keegi neist ei öelnud sõnakestki Politseiameti juhtkonnale. Peadirektor Nurme kuulis Pätsi ausamba ründamisest alles kell 13.30. Ta oli kaotanud viis ja pool tundi jälitustegevuse seisukohalt eriti hinnalist aega.

Organisatsioon pidi oma nõrkustest õppima. Mai jooksul said kolm korrapidamisteenistuse politseinikku distsiplinaarkorras karistada. Nurme hoolitses, et karistused saaksid teatavaks kõigile politseinikele, igas linnas ja maakonnas.

Kogu tõde Aadamast ja Eevast

14. mai 1991

Välisministeerium, Tallinn, Eesti

Pärast Eesti juhtidega kohtumist sõitsid USA diplomaadid autoga Tallinnast Riiga. Euroopa asjadega tegelev abivälisministri asetäitja Curtis W. Kamman ja Paul Goble olid saabunud Stockholmi lennukiga Eestisse päev varem.

Meri pööras nende vastuvõtmisele suurt tähelepanu. Esialgse plaani järgi pidid külalised minema õhtul Estonia teatrisse vaatama muusikali “Viiuldaja katusel”. Meri käskis teatrikülastuse programmist maha tõmmata ja asendada teejoomisega oma kodus Nõmmel.

EESTLASTE SÕBER: Paul Goble.

Kammani ja Goble’iga rääkis Meri Eesti olukorrast väga lahtiselt. Moskva poolt peetavaid läbirääkimisi nimetas ta lihtsalt teesklemiseks. “Programmis on kõike Aadamast ja Eevast tänapäevani. See võib meil võtta 200 aastat.”

Meri käis ameeriklastele peale, et nad midagi ette võtaksid. “Tundub, et arvamus Euroopas ja Ameerikas on, et on kergem impeeriumiga asju ajada. Terve Euraasia kontinendi saatus otsustatakse sellega, kuidas Balti küsimus lahendatakse.”

“Aga meie ei taha vahendada või osaleda,” vastas Kamman. “Me ainult tõukame mõlemalt poolelt.” Rüütli poolt välja pakutud rahvusvahelist konverentsi Balti küsimuse lahendamiseks pidas ta mõttetuks: “See ei oleks Versailles.” Kuna delegatsioonidel poleks voli hakata muutma maailma riikide piire, ei saanud konverentsil ka mingit tulemust olla.

“Kui me aga praegu ei suuda Baltikumi küsimust lahendada, ei ole meil enam ligima saja aasta jooksul uut šanssi,” nentis Meri.

“Ma nõustun, et praegu on see aeg,” ütles Kamman. “Väike ime juhtus Ida-Euroopaga. Kui Balti küsimus saaks lahendatud, tekiks teatud ekviliibrium.”

“Ma usun protsessidesse, mitte ekviliibriatesse,” polnud Meri nõus. “Ma usun, et me oleme praegu ekviliibriumis, mida teie peate õigele poole tõukama. See tooks ka Venemaale suuremat demokraatiat.”

Rünnak koidikul

19. mai 1991

Luhamaa kontrollpunkt, Võrumaa, Eesti

Kallaletungijad saabusid Pihkva-Riia maanteel asuvasse Luhamaa kontrollpunkti kell 5.40. Nad tulid uuemat sorti kollakasbeeži Moskvitš 2141-ga, mis kandis Leedu numbrimärki.

Autos istus kaks meest. Üks neist oli umbes 35–40aastane. Ta oli keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega. Tal oli tume pea ja sama värvi vuntsid. Teine mees oli 20ndates eluaastates. Ta kandis poolsõjaväelist riietust. Silma torkasid tema rõugearmid. Mööda mehe üht põske ulatus lai arm.

Kui piirikaitsja lähemale astus, näitas autojuht talle punaste kaantega venekeelset tunnistust. Foto kujutas siseministeeriumi ohvitseri mundris meest. Seejärel astus juht autost välja ja kaaslane järgnes talle. Üks neist hoidis käes Kalašnikovi automaati, teine püstolit. Nad sundisid kaks ettesattunud piirikaitsjat põlvili ja peksid nad läbi.

Vanem ründaja võttis ühelt piirikaitsjalt saagiks saadud kumminuia ja astus kontrollpunkti hoonesse. Soojakus olnud inspektor sai nuiaga vastu pead. Kallaletungija leidis soojakust matkakirve ja asus sellega juhtmeid purustama. Siis virutas ta kirvega ka seinal rippuvale Konstantin Pätsi portreele.

Lahkudes võttis kallaletungija kaasa piirikaitsjate raadiojaama ja kaks kumminuia. Tollimehe seifist sai ta trofeeks veel taskuarvuti ja plommitangid.

Samal ajal käskis auto juurde jäänud noorem kallaletungija piirikaitsjatel ennast aluspesuni paljaks võtta. “Jäta nad,” ütles lõhutud kontrollpunktist naasev mees. Nad istusid Moskvitši ja lahkusid Petseri poole. Kõik kokku kestis vähem kui kümme minutit.

Rünnak oli jõhker, aga ka mõistatuslik. Tallinnas istuv piirikaitse korrapidaja sai esimese pikema ettekande kell 9.50. Ta kirjutas oma valvežurnaali: “Just sel ajal muidu tiheda liiklusega punktis ei tulnud ühtegi autot (?)”

“Suvel on kergem”

21. mai 1991

Ülemnõukogu esimehe nõukogu, Tallinn, Eesti

“Võime sattuda olukorda, kus me peame pöörduma ÜRO poole, et saata siia ÜRO väed. Lõputult ei saa lasta end kägistada.”

Koos Arnold Rüütliga istus Kadriorus Ülemnõukogu Presiidiumi hoones üksteist tõsist meest. Keegi neist ei kiirustanud mõtet toetama.

Rüütel oli kutsunud nad kokku nõu pidama. Teda vaevas hirm, et seoses 9 + 1 lepinguga ähvardab Eestit isolatsioon nii idast kui läänest. Mitmed laua taga olijad nägid tulevikku sama mustades värvides.

“Idapiiri sulgemisega luuakse meil omamoodi geto,” kartis Eesti Panga president Rein Otsason. “Satume täielikku isolatsiooni,” leidis rahandusminister Rein Miller.

Rüütel pakkus välja veel ühe lahenduse: kohtumise Gorbatšoviga. Ta tahtis Nõukogude Liidu presidendile öelda, et on vaja sõlmida leping Eesti iseseisvuse kohta. Kohtumise korraldamisega oli aga raskusi, sest Moskva ei võtnud Rüütlit jutule.

“Peaksime koos Läti ja Leeduga välja töötama ühise taktika,” selgitas Rüütel oma tegevuskava. “Gorbatšov väldib meie kolmega ühist kokkusaamist. Tema meelest Balti küsimust ei eksisteeri.”

Lahenduse otsimisega ei saanud enam päevagi viivitada. Tallinn oli saanud Moskvast ultimatiivse kirja, et kogu kaubavahetus kavatsetakse viia üle maailmaturu hindadele. Bensiini, kivisütt, masuuti ja kõike muud oleks tulnud hakata ostma valuuta eest.

Rüütel muretses, et maailmaturu hindadele üleminek on Eestile hullem kui võimalik blokaad.

“Kaks-kolm kuud elaksime üle,” arvas Edgar Savisaar. “Kuid selle aja jooksul peaks jõudma lahendada poliitilised küsimused.”

Rüütli majandusnõunik, akadeemik Raimund Hagelberg teadis, mida teha: “Vaja oleks maksimaalselt 1,2 miljardit USA dollarit. Vajalik oma rahale üleminek.”

Rüütli meelest oli õige aeg hakata valmistuma pankade ülevõtmiseks. “Keegi ei ole Moskvas huvitatud, kuidas eestlased elavad. Vaja on leida konstruktiivne lõplik lahendus.”

“Moskva soovibki, et meil tekiks konflikt venelastega kohapeal,” ütles Savisaar. Ka tema pidas Gorbatšoviga kohtumist hädavajalikuks. “Kuid meil pole enam valikut, tuleb kriisi sisse minna. Suvel on kergem üle elada.”

Vastuabinõud

21. mai 1991

Majanduspiiri kehtestamise komisjon, Tallinn, Eesti

Edu andis kahele kallaletungijale julgust juurde. 21. mail saabusid nad keset päist päeva Võrumaal Murati kontrollpunkti. Autojuht tutvustas end miilitsana. Ta tegi parajasti valves olevale Võru politseinikule ettepaneku minna kontrollpunkti hoonesse.

Kui relvastatud politseinik ukse avas ja esimesena sisse astus, lõi võõras teda selja tagant pähe ja peksis ta läbi. Järgmisena kutsus ta hoonesse auto peatanud piirikaitsja ja klobis ka tema läbi.

Peksja võttis kaasa politseiniku automaadi ja Makarovi püstoli, raadiojaama ja tolli pitsatid. Enne Läti suunas minema sõitmist ähvardasid kallaletungijad kontrollpunkti õhku lasta. Seda nad siiski ei teinud.

Samal päeval tuli Toompeal kokku valitsuse majanduspiiri kehtestamise komisjon. Arutelu järeldus olid karm.

Piirikaitseamet, Tolliamet ja Politseiamet ei olnud täitnud 23. aprillil vastu võetud otsust kontrollpunktide kaitse välja töötamisest.

Nõrgaks kohaks osutus side – Võrumaa piirilõigu ülema korteris polnud telefoni. Komisjon palus valitsusel eraldada valuutat 30 kontrollpunktile töökindlate valvesireenide ostmiseks.