Читать книгу Vaba riigi tulek - Tarmo Vahter - Страница 7
APRILL
ОглавлениеÕhtune appikutse
2. aprill 1991 Kodukaitse staap, Tallinn, Eesti
Õhtu tundus tulevat rahulik. Seni oli Kodukaitse korrapidaja telefonile tulnud ainult üks kõne. Helistaja teatas, et nägi Balti jaama juures kumminuiadega sõdureid. Valves olev Kodukaitse Keskdivisjoni ülem Rein Mill oli selle oma töölaual lebavasse kladesse korralikult kirja pannud. Ka kõige udusem vihje võis päästa inimelusid.
Veidi üle kahe kuu tagasi olid Nõukogude sõjaväelased rünnanud Leedus ja Lätis iseseisvusmeelsetele valitsustele olulisi hooneid. Kõige verisemad sündmused olid leidnud aset ööl vastu 13. jaanuari Vilniuses, kui eriüksus vallutas Vilniuse teletorni. Baltikumis toimuv tekitas Läänes suurt muret.
Tollal Leedu pealinnas kohapeal viibinud Rootsi diplomaat Lars Freden esitas 14. jaanuaril oma kolleegidele telefoni teel järgmise ettekande:
“PRIMO Täna hommikul parlamendis rahulikum meeleolu kui eile. Juurdepääsuteid blokeerinud sõidukid eemaldatud. Muud barrikaadid alles. Olukord parlamendis nagu eile. Magatakse põrandal, valve kõikjal jne. jne. Tapetute koguarv on 13, neist üks kuulus langevarjurite sekka ja lasti maha omaenda kamraadide poolt. Vigastatute arv on 164, neist 26 raskelt vigastatud.
SECUNDO Föderatsiooni uurimiskomisjon Leedus, praegu külastavad maa-asulaid.
TERTIO 11.00 kõneles Landsbergis parlamendile, et ta oli rääkinud Gorbatšoviga. Gorbatšov oli teatanud, et sõjaväge rohkem Leedus ei kasutata. Vahepeal okupeeriti kl 12.15 Vilniuses veel üks hoone. Hoones paikneb kohalik raadiojaam ning praegu pole Leedu raadiot Vilniuses enam kuulda. Ainult “Päästerinde” jaam töötab pidevalt.
Landbergis pöördus täna ülejäänud maailma poole ja küsis: kes õigupoolest juhib Nõukogude Liitu?
QUARTO Parlament on olnud ja on ka praegu istungil. Arutab olukorda. Kl 16.00 anti häire võimaliku õhudessandi kohta parlamendihoone katusele (mis on täiesti lame). Jätkuvalt tuhandepäine rahvamass.
KES KAITSEB VÄLISMINISTRI PEREKONDA? 24. märtsil 1991 Kodukaitse korrapidaja päevikusse tehtud sisekanne. Helle Pihlak ja Lennart Meri tütar Tuulega.
QUINTO Leedu teine peaminister, imėnas, pole vaatamata taas välja ilmumisele eilse müstilise kadumise järel enam peaministri ametikohal. Tema asemel on postil nüüd Gediminas Vagnorius, kes nimetati ametisse suure kiiruga 13nda hommikul; kohe, kui Simenase kadumine sai teatavaks. V. on sündinud 1957. aastal ning majandustegelane. Parteitu. V-lt oodatakse uue valitsuse loomist. Esialgu jäävad ametisse enamik neist, kes võtsid vastu Rootsi arvuka Leedu-delegatsiooni.
SEXTO hoian loomulikult Landsbergisega kontakti, mh on ta mulle kinnitanud, et on saanud kätte peaministri ja Põhjamaade välisministrite kirja Gorbatšovile. Väljendab oma tänu, kuid märkis lakoonilise teravusega: “Ma soovitaksin teil hoolega kindlaks teha, kas Gorbatšov on kirjad kätte saanud. Me usume, et teda praegusel hetkel blokeeritakse.”
Voolanud veri tõi leedulastele enneolematult suure kaastunde ja toetuse Venemaal. Mõjukas ajaleht Moskovskije Novosti nimetas Vilniuse sündmusi “Veriseks pühapäevaks”.
20. jaanuaril toimus Moskvas Maneeži väljakul Baltikumi toetuseks massimeeleavaldus hoiatava pealkirjaga “Täna Leedu – homme Venemaa”. Eesti Ülemnõukogusse saabunud faksis hinnati osavõtjate arvu rohkem kui 700 000 inimesele. Miitingul vastu võetud vihane resolutsioon nõudis muu hulgas karistusüksuste viivitamatut väljaviimist Baltikumist ja Mihhail Gorbatšovi lahkumist presidendi kohalt.
Meeleavaldajad kinnitasid oma toetust Vene NFSV Ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile: “Me ei luba muuta Venemaa ja teiste vabariikide territooriumi teiseks Afganistaniks! Ei kodusõjale! Tagurlus ei lähe läbi!”
Eestis kardeti Leedu sündmuste kordumist. Toompeale viivad tänavad suleti jaanuaris osalt suurte betoonplokkidega ning Ülemnõukogu ees patrullisid automaatidega miilitsad. Tavalised inimesed teatasid Eesti võimudele igast kahtlasest liikumisest. Suure tõenäosusega valisid nad oma tähelepanekute edastamiseks just Kodukaitse korrapidaja telefoninumbri.
Kodukaitse valvežurnaali täitsid ärevad sõnumid, nagu “Keegi vanahärra teatas, et tema arvates on Kloogale saabunud ešelon sõdureid, kuna jaama ümbrus olevat tugevasti tallatud”. Või “Helistas üks daam ja teatas, et Tallinn-Moskva lennukiga tuli Tallinnasse 6 noormeest, väga sõjaväelase olekuga”.
Viimastel nädalatel oli elu Eestis oluliselt rahulikum ja paanilisi kõnesid vähem. Kell 19.20 helises telefon Kodukaitse staabis sel õhtul teist korda. Rein Mill tõstis toru. Ta kuulis naisterahva häält. Mill haaras sinise pastaka ja kirjutas kaustikusse: “Helistas Lennart Meri abikaasa, palus kaitset”.
15. märtsil oli välisministri Nõmme koju päeval sisse murtud. Vargad tuhnisid paberites ja lahkusid koos hunniku videokassettidega, mis sisaldasid Meri poolt Venemaa ekspeditsioonidel filmitud materjali. Kes seisis sissemurdmise taga ja mida ta otsis, jäi selgusetuks. Aga välisministri perekond teadis, et nende majal hoidsid silma peal Eesti iseseisvuse vastased. Korra peitis pere vanem poeg Mart ennast aeda ära ja jälgis jälgijaid, kes istusid autos sadakond meetrit eemal metsaveeres.
Samal päeval pärast sissemurdmise avastamist palus Keskrajooni politseikonstaabel organiseerida kolmeks-neljaks päevaks Meri maja valve. Tol korral saatis Kodukaitse ööseks kohale patrullauto. Enne Ameerikasse sõitu uuris Meri isiklikult, kas “Pilviku 3 tuleb valve peale?”. Kodukaitse võimalused välisministrit aidata olid piiratud. Patrullauto sai käsu sõita aeg-ajalt Pilviku tänavalt läbi, kino Võit insener Mairo Kesler aga jäi vabatahtlikult kuni hommikuni välisministri maja valvama. Meri rääkis tol korral oma murest ka Eriteenistuse juhi Jaan Tootsiga, kes lubas saata 25. märtsi päeval kohale kaks meest. Edasi pidi maja jääma valveta.
Äsja lõppenud telefonikõnega oli välisministri elukaaslane, Draamateatri näitleja Helle Pihlak uuesti abi palunud. Mill võttis raadiosaatja teel ühendust patrullautoga “Lõuna 1” ja saatis selle Nõmmele Pilviku tänavale. Kui patrull kell kaks öösel oma töö lõpetas, jäi üks meestest veel Meri maja valvama.
Patukahetsus ja indulgents
2. aprill 1991
Eesti Peakonsulaat, New York, USA
Peakonsul Ernst Jaakson valmistus kirjutama eesti rahvale avalikku kirja Arnold Rüütlist. Jaakson teadis, et see on oluline tekst.
Kulunud kirjutuslaual seisis tema ees musta värvi kirjutusmasin Royal. Masin oli vana ja mehaaniline, aga siiski noorem kui Jaakson ise, kes eelmisel aastal oli saanud 85aastaseks. Temaealised ameeriklased veetsid pensionipõlve, aga Jaakson sõitis igal hommikul rongiga eeslinnast New Yorgi kesklinna tööle. Tööst oli saanud vana mehe jaoks kogu tema elu sisu. Vaid harva võttis Jaakson ette reisi New Yorgist paarisaja kilomeetri kaugusele idaranniku kasiinopealinna Atlantic Citysse. Talle meeldis mänguautomaatide taga lõõgastuda.
Jaakson oli saabunud Ameerikasse 17. juunil 1929. Välisministri abi saatis ta Tallinnast teele sõnadega: “Teie lähete nüüd siis džunglisse!” USA presidendiks oli tol ajal Herbert Clark Hoover, riigis kehtis keeluseadus ja alkoholi müüdi salakõrtsides.
Eestil ei olnud USAs saatkonda, vaid kõigest konsulaaresindused. Jaaksoni esimeseks peatuspaigaks sai Eesti esindus San Franciscos, kus ta alustas aukonsuli sekretärina. Kolme aasta pärast sai ta lähetuse New Yorki. Kõik muutus 1940. aastal, kui Eestis astus ametisse Johannes Varese valitsus. Tallinnast saabunud telegramm teatas peakonsuli kohusetäitja Johannes Kaivi ja asekonsul Jaaksoni ametist vabastamisest. Seejärel nõuti meeste viivitamatut naasmist Eestisse ja kogu vara üle andmist Nõukogude Liidu diplomaatidele. Seda nad ei teinud ning peagi kuulutas Riigi Teatajas ilmunud dekreet nad koos teiste välismaale jäänud diplomaatidega riigireetjateks. Jaakson ja tema ametivennad tuli pärast tabamist 24 tunni jooksul maha lasta.
Kuna Ameerika Ühendriigid Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ei tunnistanud, jätkas peakonsulaat oma tegevust. Pärast Kaivu surma sai Jaaksonist tema mantlipärija. Nii oli Jaakson viimane ikka veel ametis olev Eesti Vabariigi riigiametnik.
Jaakson kandis tiitlit “Consul General in charge of Legation” – peakonsul saadiku ülesannetes. Diplomaatias harva kasutatav ametinimetus tegi mehele tuska. Ta pidas seda kohmakaks ja segadust tekitavaks. Jaakson oleks soovinud olla Chargé d’Affaires ehk Eesti asjur. Hoolimata palvetest ei pidanud USA välisministeeriumi protokolliosakond vajalikuks tiitlit muuta. Jaakson ise seda teha ei saanud.
Kuigi USA tunnustas Jaaksonit ametlikult Eesti Vabariigi kõneisikuna, ei pööranud õieti keegi talle tähelepanu. 1973. aastal Pekingis esimees Maoga kohtudes ütles välisminister Henry Kissinger, et tal pole õrna aimugi, millega Ameerikas asuvad Balti esindajad tegelevad. Ja lisas, et nende olemasolu ei mõjuta kuidagi USA suhteid Nõukogude Liiduga.
KOHTUMINE DAAMIGA PUNASES: Peakonsul Ernst Jaakson surub kätt esimese leedi Barbara Bushiga, abikaasa George vaatab pealt.
Kui Eestis algas 1988. aastal laulev revolutsioon, sai Jaaksonist nõutud inimene. Ameerika valitsus tahtis temaga rääkida. Varem tavalise ühe ametniku asemel võttis teda välisministeeriumis vastu korraga mitu inimest. Nad tahtsid kuulda, mis Eestis uudist. Viimasel ajal oli USA valitsus kõvasti pingutanud ja suutis oma teadmistega juba Jaaksonit üllatada. Jaanuaris kuulis Jaakson esimest korda, et Eestist on avaldatud soovi Arnold Rüütli visiidiks.
Seda rääkis talle Paul Goble, eelmise aasta lõpus välisministeeriumis Balti küsimustega tegelema määratud ametnik. Goble oli sovetoloog. Enne Washingtoni tulekut oli ta juhtinud Münchenis Radio Liberty toimetuses Nõukogude uuringuid. Juba siis oli Goble veendunud, et Eesti saab vabaks. Ta oli nimetanud isegi vabanemise aja: jõulud 1990.
Kuigi Goble oli Jaaksonist rohkem kui poole noorem, kujunes kahe mehe vahel usalduslik suhe. Nende esimesel kohtumisel oli jänki palunud tuua endale eesti-inglise sõnaraamatu. Väliministeeriumis oli antud korraldus kasutada eesti nimede kirjutamisel õiget ortograafiat.
Jaanuari lõpul toimunud kohtumisel avaldas Goble, et ta oli kodueestlastele öelnud, et Rüütel peaks kõigepealt tagasi võtma omal ajal avaldatud seisukohad kommunistliku korra kohta. Ühtlasi tundis Goble huvi, kas Jaakson oleks nõus Rüütliga koostööd tegema.
Jaakson vastas jaatavalt. Ka polnud talle tarvis seletada, mida Goble pidas silmas kommunistlike seisukohtade all. Peakonsulaadil oli kollektsioon Kodu-Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklitest. Rüütel oli selles kogus esindatud näiteks ajakirjas Eesti Kommunist 1987. aastal ilmunud artikliga “Läbikäidud teele mõeldes”. See tekst oli nagu kummaline ühepajatoit. Esmalt kiitis autor eesti töörahva asumist sotsialismiteele, seejärel kritiseeris küüditamisi ja lõpuks kurtis inseneri, arsti ja õpetaja elukutse alahindamise üle Nõukogude Eestis.
Jaaksoni kogusse kuulus ka üleskirjutus Rüütli esinemisest Eesti Televisioonis 1988. aastal, kus ta ütles: “Siin on igal mõistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele, majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.”
Laulva revolutsiooni käigus oli Rüütel aga oluliselt muutunud. Nüüd rääkis ta, et ainult eesti rahva sõna peab otsustama kodumaa saatuse. Kui Eestis tehti avaliku arvamuse küsitlusi, tuli Rüütel ülekaalukalt võitjaks. “Miks on Rüütel nii tohutult palju populaarsem kui keegi teine?” imestati ühes Jaaksoni kogusse kuuluvas ajaleheartiklis ja jäädi nõutuks: “Ega sellele vist ei oska keegi päris kindlalt vastata.”
Rüütel tegi ameeriklaste soovituse järgi. 21. märtsil saatis ta Jaaksonile Ülemnõukogu plangil personaalse kirja, et loodab temaga tuleval nädalal Washingtonis kohtuda.
“Eelseisev kohtumine võib valmistada Teile hingelisi kõhklusi. Olen oma praeguses ametis olnud üle kümne aasta. Minu nimega seostatakse kirjutusi, mis on väliseestlastele solvavad. Üks neist, nagu mulle on öeldud, olevat ilmunud koguni Toronto “Globe and Mail” ajalehes,” kirjutas Rüütel. “Ma ei kavatse seda salata. Kuid mu kohus on rõhutada, et mu enda käsi ei ole ühtegi niisugust rida kirjutanud. See ja sellesarnane on kirja pandud ilma minu kaastegevuseta ja avaldatud minult luba küsimata. Niisugusel alatul viisil püüti inimesi tugevamini siduda nõukogude süsteemiga. Kõigest hoolimata on Teil endal ja väliseestlastel võimalus kujundada minu suhtes oma erapooletu hinnang: ärge langetage seda mu sõnade, vaid mu tegude põhjal. Olen sündinud Saaremaa põlises taluperes. Pikki aastaid juhtisin Tartus põllumajanduse akadeemiat.”
Edasi jutustas Rüütel, kui uhke ta on, et suutis säilitada akadeemias eestikeelse õppetöö. Kirja lõpp oli pidulik: “Loodan kohtumisest Teiega ühendada kodu- ja väliseestlaste jõud meie isamaa sõltumatuse ja iseseisvuse taastamiseks. Nagu Teilegi, lugupeetud härra Jaakson, on see ka minule olnud mu ainus siht ja unistus, ka kõige raskematel aastakümnetel.”
Loomulikult kuulus Jaaksoni ajalehelõigete kollektsiooni ka koopia Globe and Mailis ilmunud sõnumist. See oli Nõukogude Liidu uudisteagentuuri TASSi teade juulist 1984. Rüütel nimetas selles Torontos korraldatud ülemaailmseid Eesti päevi Lääne salaluurete poolt kinnimakstud nõukogudevastaseks propagandalavastuseks. Tol peol osales ligi 20 000 eestlast, mis tegi sellest pagulaste jaoks tõelise suursündmuse. Rüütli jutt ajas nad mõistagi vihale. Kanadas ilmuv Vaba Eestlane avaldas selle pealkirjaga “ESTO-84 ärritab kommuniste”. Rootsis välja antav Eesti Päevaleht aga nimetas Rüütlit “okupantide satraabiks”.
Saatuse irooniana oli Jaakson pidanud ESTO osalistele ise tervituskõne. Mida iganes ta nüüd, seitse aastat hiljem, Rüütlist ka mõtles, käitus ta nagu professionaalne diplomaat. Kui Rüütel märtsi lõpul Ameerikasse saabus, läks ta külalisele lennujaama vastu ja korraldas Washingtonis tema heaks diplomaatilise vastuvõtu. See toimus hotellis The Mayflower, kus USA presidendid armastasid pidada oma ametisse astumise pidustusi.
Jaakson ei tahtnud ennast kuidagi segada Eesti siseasjadesse. Kuid kodumaal toimuv valmistas talle suurt muret. Pärast üht varasemat kohtumist Goble’iga oli ta pannud enda tarbeks kirja: “Mis Washingtonis on eesti tegelastest üldiselt jätnud negatiivse mulje, on nende omavaheliste lahkhelide edasikandmine läänemaailmas.”
Jaakson jagas oma muret korduvalt Lennart Meriga, kellega tal oli tekkinud iseäranis usalduslik suhe. Juunis 1990 soovis Meri volitada Jaaksonit esindama suure lombi taga Savisaare valitsuse huve. Peakonsul tänas usalduse eest ja lükkas pakkumise tagasi. Ta ei saanud seda vastu võtta, sest Ameerika ei tunnistanud Savisaare valitsust. Kuid ta nõustus vahetama informatsiooni. Küllap aitas nõustumisele kaasa tõik, et noore mehena töötas Jaakson Tallinnas välisministeeriumi informatsiooniosakonnas. Seal oli tema ülemuseks Georg Meri, Lennarti isa.
Märtsi lõpul Ameerikas viibides ja peakonsulaadiga asju ajades oli Lennart Meri analüüsinud usalduslikus õhkkonnas mitmete Eesti riigitegelaste käitumist. Kuigi välisminister ei arvanud kaugeltki kõigist hästi, tegi ta ise nendega Eesti huvides koostööd. Kas Jaaksonil sai olla teistsugust valikut?
Jaakson hakkas otsustavalt trükkima. Ta pani pealkirjaks “Diplomaatiliste suhete küsimused” ja kirjutas edasi: “Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütel’i vastuvõtt Ameerika Ühendriikide president George Bush’i poolt Valges Majas on erakordne sündmus, erakordsel ajal.”
Jaakson jätkas tippimist. “Mõnelgi inimesel võivad olla oma arvamised ja ka kahtlused suundade kohta, kuhu poole meie maa ja rahvas võiks välja jõuda, kui juhtivatel kohtadel on isikud, kelle vastu ei tunta täit usaldust.”
“Meie rahva peamine vaenlane viimase poolsajandi jooksul on olnud Kreml ja seda ta on praegugi veel. Meie ülesanne on koondada kõik oma jõud selleks, et vabaneda Nõukogude Liidu ülemvõimust. Meie sisemised lahkhelid tulevad jätta kõrvale, kuni meie rahvas on jällegi täielik peremees oma põlisel maal.”
“Arusaamatuste vältimiseks tuleb rõhutada, et mina ei esinda ametlikult praegust Eesti üleminekuaja valitsust Ameerika Ühendriikides. Seda ei muuda ka Hr. Rüütel’ile siin korraldatud vastuvõtt.”
Seejärel tsiteeris Jaakson pikalt Rüütli kirja, trükkides muuhulgas ümber “Globe and Maili” puudutava lõigu. Oma kirjatüki lõpetas Jaakson optimistlikult: “Mul on heameel, et võisin isiklikult kohata siin hr. Rüütelit ja temaga mõtteid vahetada küsimustes, mis puudutavad kogu meie rahvast.”
Kokku sai masinakirjas teksti 78 rida. Nüüd puudus veel kaaskiri. Jaakson võttis peakonsulaadi blanketi ja keeras selle kirjutusmasina vahele. Ta kirjutas adressaadi reale saaja nime: Hr. Lennart Meri, ja lisas juurde selgitava lause: “Palun lahkelt edasi toimetada Eesti ajalehtedele.”
Päev “X”
8. aprill 1991 Eriteenistus, Tallinn, Eesti
Edgar Savisaare valitsuse heaks töötaval salaagendil oli õnne. Ta oli pääsenud Interliikumise kinnisele koosolekule. Agendi toodud info osutus põhjalikuks ja hirmutavaks.
Koosoleku tähtsaima kõne pidas 65aastane Eesti Ülemnõukogu liige Nikolai Aksinin. Enne 1990. aastal rahvasaadikuks valimist korraldas ta Tallinna kooliõpilastele sõjalis-sportlikke mänge “Põuavälk” ja “Kotkapoeg”. Nii mõnedki eestlastest poliitikud pidasid teda mõttetuks vanameheks. Mulje ei saanud olla rohkem petlik, sest tegemist oli Nõukogude Armee erukindralmajoriga. Salaagendi aruande kohaselt alustas Aksinin oma esinemist ülevaatega olukorrast riigis. Ta oli äsja naasnud Moskvast sõjaveteranide ja – invaliidide üleliiduliselt konverentsilt.
“Minu kindel veendumus,” alustas Aksinin, “on toimunud suur äraandmine. On toimunud Liidu vallutamine ilma ühegi lasuta. On toimunud see, mille nimel 25 aastat on töötanud maailma helgemad pead poliitika, teaduse ja sõjaasjanduse vallas. Nende poolt oli välja töötatud meie hävitamise kolossaalne plaan ja seda viiakse ellu. Meie hävitamise plaani elluviimise signaaliks oli Tšernobõl. Algasid ideoloogilised diversioonid. Kõik kompuutrid, mida Liit ostis USA-st, annavad salajast informatsiooni edasi satelliitidele ja sealt edasi läände. Seda ütlen ma teile täiesti ametlikult.”
“Me oleme täna praktiliselt nende inimeste vangis, kes ennast nimetavad “demokraatideks”. Purustatud on sõjaväekohuslaste arvestus sõjakomissariaatides. Purustatud on ilma ühegi lasuta Varssavi Lepingu Organisatsiooni sõjajõud. Pean kahjuks teatama, et Nõukogude Armee ei ole enam mõttekaaslaste ühendus. “Demokraadid” püüavad tungida armeesse ja õõnestada teda seestpoolt. See on neil läinud osaliselt korda. Seega toimub armee purustamine. Meie rahva vara, meie relvajõudude kõige uuemat ja tehnika viimase sõna järgi loodud tehnikat hävitatakse. Tuhat kõige moodsamat tanki, aga ma tean ülihästi, milline on kaasaja tank – hävitatakse häbiväärselt – ilma ühegi lasuta.”
VANA TANKIST: Ülemnõukogu liige, erukindralmajor Nikolai Aksinin.
Tanke tundis Venemaal Kurski kubermangus sündinud Aksinin tõesti hästi. Ta alustas oma sõjaväeteenistust 1944. aastal võitlejana 1. Balti rinde koosseisus, mis ründas Lätis ja Leedus asuvaid Saksa vägesid. Pärast sõda õppis ta tankivägede akadeemias ning jagas Nõukogude nõunikuna neli aastat oma teadmisi Ida-Saksa rahvaarmeele. 1983. aastal läks Aksinin Balti sõjaväeringkonnas pensionile staabiülema esimese asetäitja kohalt.
“Pean vajalikuks teile teatada, et Kõrgem Ülemjuhatus tuli järeldusele – on vaja luua Kõrgem Päästekomitee,” ütles Aksinin. Ta luges üles mitu Gorbatšovi lähimat nõustajat, kes tuleks ära koristada.
“On vaja anda “demokraatidele” otsustav löök. Olen Gorbatšovi otsustusvõimetuse vastu. Jeltsin on vene rahva häda. On vaja teha jõudude ümberpaigutust. Seda ma ütlen teile kui kõrgemas auastmes sõjaväelane. Kasutusele võib tulla pantvangide võtmine. On vaja jõuga vabastada tele- ja raadiokeskused. See, kelle käes on massiinformatsiooni vahendid – võidab palju. On vaja sünnitada uut Žukovit, et anda “demokraatidele” vastulöök. On piinlik, kui leitnant Savisaar võidab kindrali.”
“On vaja rohkem jõudu, on vaja meie organiseeritust. Tean midagi kindralstaabi plaanidest. Võin teile täie vastutustundega öelda, et armee Baltikumi ja teid maha ei jäta.”
Pärast võimsa sõnumi edastamist tegi Aksinin juttu võidupüha tähistamisest. Tallinna tehaste direktoritele oli tehtud ettepanek kuulutada see päev ettevõtetes puhkepäevaks. 9. mail pidi Maarjamäel toimuma traditsiooniline sõjaveteranide miiting.
“Mul on rõõm teile teatada, et seal annab Lõssenko malev vande. Toimub väike paraad roodude kaupa,” rääkis Aksinin ja hakkas harjunult jagama korraldusi. Ta käskis kutsuda kohale aktiivsemaid veterane, kes peaksid tooma kaasa punaseid nelke. “Hernesupp on meie poolt. Viin aga raha eest.” Kuna Aksinin pidas võimalikuks provokatsioone, lubas ta võtta tarvitusele vajalikud abinõud.
“Meil ei ole jäänud palju aega. Me võitleme. Meil on oma struktuur. Kui lahkume parlamendist, siis on meil oma organisatsioon, kus jätkame võitlust.”
Koosolekul võttis sõna teinegi Ülemnõukogu liige, Narva saadik Vladimir Kuznetsov. Ta kuulus koos Aksininiga samasse saadikurühma “Za ravnõje prava” ehk “Võrdsete õiguste eest”. Kuznetsov oli käinud Interliikumise kuueliikmelise delegatsiooniga Siberis kohtumas Kuzbassi söebasseinis streikivate kaevuritega. “Tavaliselt igal kohtumisel oli ette valmistatud meievastane konfrontatsioon,” kaebas Kuznetsov. “Tunni jooksul kuulasime nende hüsteerilist sonimist presidendi, Nõukogude valitsuse ja Ülemnõukogu vastu. Näha oli, et kõnelejad olid töödeldud. Kõik nad lugesid oma tekstid paberilt maha.”
Kui Kuznetsov Kuzbassis lõpuks sõna sai, süüdistas ta streikijaid Baltikumi venekeelse elanikkonna mahamüümises. “Tööliste kontingent on seal raske, sest palju on seal endisi kurjategijaid. Peale meie ärasõitu saime teada, et saabus Rahvarinde delegatsioon. Esimeses vagunis toodi vorsti kaks rubla kopikatega. Ka toiduaineid tõesti viidi Eesti valitsuse poolt – nagu näete, tehti suurt poliitikat. Teie saate kallist vorsti, aga sinna viidi odavat.”
Koosolekul võttis sõna ka Eesti Interliikumise aktivist Juri Stefanovski. Ta nentis, et Läti ja Leedu mõttekaaslastel on raskem, sest seal on kõik avalik. Paraku käib oma ajalehe väljaandmine Eesti Interrindel üle jõu. Loota tuleb raadiojaamale Nadežda, mis töötab Tallinnas ja Rakveres lühilainel.
“Järgmisel nädalal alustab tööd väga tugev jaam Kohtla-Järvel ja töötab kesklainel,” teatas Stefanovski, Nadežda usin kaastööline, rõõmusõnumi. Juba järgmisel nädalal pidi algama Interliikumise televisiooni montaaž. Ees ootav töö polnud kergete killast, sest “masti püstitamine on keeruline probleem”.
Koosoleku lõpus andis Aksinin edasi KGB endise esimehe, armeekindral Viktor Tšebrikovi sõnad. Need oli selged ja konkreetsed: “Varsti tuleb aeg, kus Eesti valitsust sunnitakse tegema ja täpselt täitma Nõukogude seadusi.”
Eriteenistus koostas Interrinde koosoleku põhjal olukorrast riigis väga konkreetse analüüsi. Neli kõige tähtsamat järeldust olid:
1. Moskvas on loodud Kõrgem Päästekomitee.
2. Kindlaks on määratud päev “X”.
3. Eesti Vabariigis on loodud Päästekomitee (võrdle analooge Lätis ja Leedus).
4. On karta “X” päeva eel pantvangide võtmist selleks, et sundida Eesti Valitsust ja Ülemnõukogu astuma tagasi ja loovutama võim nn Päästekomiteele.
Kokku võttis Eriteenistuse informatsioon Interliikumisest enda alla viis lehekülge teksti. Savisaar pidas materjali nii oluliseks, et jagas seda poliitikutega, keda ta eriti usaldas. Need olid välisminister Lennart Meri, siseminister Olev Laanjärv, riigiminister Raivo Vare, Ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin ja kuue valitsust toetava saadikurühma juhid. Dokument, mille nad Savisaare otsusel said, oli triiki täis salajast informatsiooni. Sel paberil oli veel üks tähelepanuväärne külg, nimelt puudus mis tahes viide teksti koostajate kohta.
Lihtne ettepanek
8. aprill 1991
Välisministeerium, Tallinn, Eesti
Mida teha Eestis elavate venelastega? See küsimus kerkis välisminister Lennart Meri jaoks üles ikka ja jälle. Ei olnud erandiks tänanegi päev, kui teda külastas Markus Lyra, Soome peakonsul Leningradis. Lyra oli toimekas diplomaat, kel oli lai kontaktide võrk. Enne Meriga kohtumist oli ta vestelnud Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugisega.
Alustuseks tahtis Meri Lyralt infot. Teda huvitas, kuidas töötab Soome riik, mis moodi näevad välja valitsuse istungid ja kuidas sünnivad otsused. Lyra rääkis sellest hea meelega. Rohkemgi veel – ta teatas, et Eesti valitsuse liikmed on oodatud Soome ennast täiendama.
Ent Lyral oli veel midagi öelda. Soome valitsus jälgis murega Eestis elavate eestlaste ja venelaste suhteid. Lyra soovitas anda venelastele rohkem tagatisi nende tuleviku suhtes.
Ka teised Lääne diplomaadid andsid Merile sama nõu. “Proovige saada venelased oma poolele,” oli öelnud Rootsi peakonsul Leningradis Dag Sebastian Ahlander oktoobris 1990. “Kui nad on pädevad, võtke neid tööle oma politseisse, piirikaitsesse ja nii edasi.”
Rootslane julgustas leppima kokku ka Moskvale alluvate tehaste direktoritega. “Kui venelastest mänedžeridel läheb hästi, võib Eesti Vabariik saada sellest ainult kasu.” Meri tundis Ahlanderi suhtes äärmiselt suurt usaldust, kuid tol korral oli ta suhtunud mehe juttu kõhklustega.
Eesti valitsuse jaoks olid rahvussuhted ülimalt keeruline ja valus teema, millest ministrid pidevalt omavahel rääkisid. Septembris 1990 oli Edgar Savisaar saatnud neile arvamuse avaldamiseks lähema poolaasta majanduspoliitika projekti. See lõppes sellise lõiguga: “Eesti Vabariigi taastamine mistahes hinnaga:
– nõustuda 300-400 miljoni dollarilise NSV Liidu välisvõla osakuga
– nullvariant kodakondsuse osas, parima lahendusvariandi järgi kodakondsuse andmine automaatselt kõigile siin sündinud ja siin alaliselt elavatele kodanikele
– Kirde-Eesti probleemi lahendamine referendumiga a) territoriaalautonoomia à la Ahvenamaa; b) mingi osa Ida-Virumaast lülitatakse Venemaa külge à la Sopron 1920; c) koos Ivangorodiga moodustub vabalinn à la Danzig.”
Venelaste käitumine jäi paljuski ettearvamatuks. Küll olid valitsuse liikmed ühel meelel, et venelaste jaoks on majanduslik toimetulek palju olulisem kui eestlastele. Seepärast ei varjanud nad omavahel rõõmu, kui Gorbatšov võttis Moskvas vastu järjekordse otsuse, mis rahva rahakoti pihta lõi.
Näiteks transpordiminister Tiit Vähi kohtus aasta algul Eesti tsiviillennunduse põhiliselt venelastest töötajatega. 23. jaanuaril rääkis ta sellest valitsuses: “Väga paljud ütlesid just niimoodi, et neid on petetud nii vasakult ja paremalt. Ei usu nad ei Eesti valitsust ega impeeriumi valitsust.”
Majandusminister Jaak Leimann lisas seepeale: “Mulle räägiti, et Lasnamäe bussis Dvigateli töölised olid sõimanud Gorbatšovi lausa üle bussi.”
Mure venelaste käitumise pärast kasvas iseäranis suureks paar nädalat enne märtsikuist iseseisvusreferendumit. 17. veebruari valitsuse istungil oli Meri jaganud Eestis elavad venelased kolmeks:
– 45 protsenti toetab iseseisvust, kuna Eesti pakub normaalsemat elu ja nad ei näe apartheidiohtu.
– 45 protsenti ei ole otsustanud.
– 10 protsenti moodustavad agressiivsed sõltumatu Eesti vastased.
ÕHUS ON PAATOST: Kodukaitse ja Eesti piirikaitse rajaja Andrus Öövel annab Edgar Savisaarele aru olukorrast riigis.
“Mul on üks lihtne ettepanek,” ütles Meri. “Mulle tundub, et me alahindame seda üldist väsimust, mis venelaste hulgas praegu olemas on. Ja on üks lihtne lause. Kui hääletate vastu – hääletate kommunistliku pasa poolt!”
Valitsus purskas naerma. Meri jätkas. “Ja see läheb peale ohvitserile, perenaisele, kaevurile ja ta ei lähe peale nendele kümnele protsendile, kes saavad palka sealt künast.”
“Õigus,” nõustus üks ministritest. “Ainult, et sellise tekstiga ei saa muidugi Vabariigi Valitsus välja minna.”
“Ega ma ei ütlegi, et sa pead plakati kõrval seisma,” rahustas Meri. “Need plakatid sünnivad nagu seened iseenesest.”
Meri prognoos osutus liiga optimistlikuks. Referendumil hääletas Eesti iseseisvuse poolt umbes veerand mitte-eestlastest. See oli siiski tubli samm edasi, sest 1989. aastal oli neist toetanud iseseisvust vaid 7 protsenti.
“Mänguri” printsiip
13. aprill 1991
Rahvarinde kongress, Tallinn, Eesti
Üks päev enne Sakala keskuses algavat Rahvarinde III kongressi oli Savisaare valitsus viinud ellu kaitseoperatsiooni vastavalt Interrinde koosolekult hangitud infole. Kodukaitse käskkiri kõlas nii:
“Käskkiri nr 59
Seoses Eesti Vabariigi Valitsuse poolt korraldatud kaitseoperatsiooniga vabariigi sidekeskustes normaalse töörütmi tagamiseks käsin
Eesti Kodukaitse organisatsiooni Tallinna Maleval kehtestada valverežiim Eesti Ringhäälingu saatekeskustes ja Tallinna Teletornis.
Kogu tegevuse eest vastutavaks määrata Tallinna Maleva ülem hr. I. Tiri.
Kulud kinnitada vastavalt esitatud eelarvele.
Eesti Kodukaitse staabiülem: A. Öövel.”
Kaitsemeetmed pidid tagama sidekeskustes “normaalse töörütmi”. Operatsioonile kulus 1700 rubla, millest jätkus 200 inimese toitlustamiseks ja transportimiseks.
Olles võtnud tarvitusele ettevaatusabinõud, sai Savisaar pühenduda kongressi delegaatide ees sõna võttes Eesti iseseisvumise väljavaadetele. Ta leidis, et Moskva käitub Charles Maurice de Talleyrand’i, oma pika elu jooksul nelja Prantsuse kuningat ja Napoleon I teeninud diplomaadi õpetuse järgi. “Talleyrand on öelnud: kui tahad võita, siis on teinekord kasulik mitte midagi teha.”
Eesti puhul tähendas see venitamistaktikat. “Keskus ei aja meie vastu aktiivset poliitikat,” rääkis Savisaar. “Ta ei anna aga ka meile võimalusi tupikust välja tulla, ta vintsutab ja väsitab meid just nimelt ebamäärasusega.”
Savisaar nägi olukorrast vaid üht väljapääsu, Eestis elavate venelaste kaasamist. “600 000 inimest võib blokeerida 900 000 inimese mis tahes samme – kui 600 000 muidugi läheb selle peale välja,” arutles Savisaar. “Ühed teevad näo, et venelasi pole olemas. Teised püüavad neid vaid rahustada ja tegelikest probleemidest eemal hoida. Kolmandad on jätnud nad rahumeeli intrite meelevalda.”
Savisaar nimetas mitmeid venelasi huvitavaid teemasid: inimõiguste järgimist, neile võimuorganites esindatuse tagamist ja tegelikku kultuurautonoomiat. Mida ta ise arvab, seda Savisaar aga selgelt välja ei öelnud, pöördudes kuulajate poole retoorilise küsimusega: “Peame selgelt vastama, kas tuleviku Eesti riik on meie seisukohalt põhiliselt üherahvuseline või elab siin kaks suurt kooslust. Ning kui nii, siis kuidas nad omavahel hakkama saavad?”
Tegelikult üritas Savisaar mõjutada venelasi juba mitmendat kuud erinevate psühholoogiliste võtetega, millest ta avaliku üritusena toimuval kongressil targu vaikis.
Kui Interrinne korraldas aasta algul Eesti valitsuse vastu streike, pidid Rahvarinde aktivistid saatma haiglatest, koolidest ja lasteaedadest tänuavaldusi. Need olid adresseeritud Narva elektrijaamade töölistele ja Ida-Virumaa põlevkivikaevuritele selle eest, et “nende pidev ja kohusetundlik töö kaitseb kõiki inimesi külma, nälja ja raskete õnnetuste eest”.
Mõjuvõimsate venelastest tehasejuhtidega pidas Savisaar läbirääkimisi isiklikult, tehes seda puhtas raha keeles. Lohusalus toimunud kohtumisel tundsid direktorid huvi, kas neil oleks õigus omada teatud osa aktsiaid. Savisaar rääkis sellest 28. jaanuaril valitsuse istungil: “Kas me lähme selle peale või ei lähe? Palju me võidame ja palju me kaotame? Ettevõtte direktor omaks õiguse ise jaotada oma lähikonnale 10 protsenti aktsiaid.”
Piltlikult öeldes käis jutt kuldsetest käeraudadest. Majandusminister Jaak Leimann kiitis idee heaks.
“MÄNGURI” PRINTSIIBI AUTOR: Vladimir Juškin.
Savisaare idapoliitika üks arhitekte oli Vladimir Juškin, endine kompartei ametnik. Tänu parteitööle tundis ta kõiki olulisemaid venelastest tippjuhte, sealhulgas Interliikumise liidreid. Juškin kirjutas kokku ambitsioonika plaani Eesti idapoliitikast, mis soovitas lähtuda “Mänguri” printsiibist. Selle kohaselt ei saanud Eesti ajada iseseisvat ja tugevat idapoliitikat selle sõna täielikus tähenduses. Kuid Juškini arvates võis Eesti teostada edukalt oma poliitilisi huve idas, kasutades ära NSV Liidu sisemisi ja väliseid vastuolusid ning vigu, aga ka tema liitlaste möödalaskmisi. “Hoia silmad lahti… ja tegutse,” kirjutas Juškin oma plaanis.
Muuhulgas nägi Juškin ette Eesti venekeelses meedias uue kangelase – “tüüpilise keskklassi esindaja” loomist. Selleks sobis näiteks “edukas ettevõtja”. Plaani punkt 6.3 kohaselt tuli panna Tallinnas tööle oma televisioon, millele pidi järgnema satelliittelevisiooni rajamine.
“Mänguri” printsiip polnud ainus tegevusvariant venelaste hõlmamiseks, millega valitsusjuhi lähikond tegeles. Suurim projekt seostus Ida-Virumaal vabamajandustsooni loomisega. See oleks andnud Narvas tegutsevatele ja loodavatele väliskapitali osalusega ettevõtetele pikemaaegseid maksusoodustusi.
See plaan häiris paljusid eestlasi, sealhulgas rahvarindelasi. Nimelt ei tahtnud venelastest narvakate enamik Eesti iseseisvumisest midagi kuulda. 1990. aastal otsustas Narva linnavolikogu, et linn jääb Nõukogude Liidu koosseisu.
Narvas kehtisid edasi üleliidulised seadused, mitte Eesti omad. Sama lugu oli Kohtla-Järve ja Sillamäega. Venelaste vastupanu sümboliks kujunes kohalike omavalitsuste hoonetel lehviv Eesti NSV siniste merelainetega punalipp. Kui aga valitsus asus moodustama Eesti politseid, soovisid kolm mässulist linna säilitada miilitsa, allutades selle otse Nõukogude Liidu Siseministeeriumile. Eesti siseminister Olev Laanjärv suutis Moskvat siiski veenda ettepaneku mõttetuses.
MUREMÕTTEIS: Majandusminister Jaak Leimann.
Märtsi alguses oli Narva küsimus viinud Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli juures toimunud nõupidamisel suure konfliktini. Seal põhjendas Savisaar vabamajandustsooni loomise hädavajalikkust väitega, et “Narva on libisemas Eestist välja”. Vastuseis oli ühine ja terav. Esimesena ründas Teaduste Akadeemia president, majandusteadlane Arno Köörna. Ta torkas: “Eritsooni loomine on üks samm Narva eraldumisele.” Akadeemikut toetas Rüütel: “Kui Nõukogude kapital tungib meile selle kaudu, siis ei saa juttu olla Eesti iseseisvumisest.”
Savisaar vaidles vastu: “Narva isemajandustsooni loomine väldiks Kirde-Eesti eraldumise.”
“Eritsooni loomine viib Narva Eestist välja!” põrutas Eesti Panga president Rein Otsason.
Nii mitme mehega korraga vaielda käis isegi Savisaarel üle jõu. Ta ütles neile vaid ühte: “Mitte esitada projekti Ülemnõukogule on vastutustundetu.”
Rahvarinde kongressil peetud kõnes ei nimetanud Savisaar Narva linna nime mitte kordagi. Vabamajandustsooni aruteluni Ülemnõukogus oli jäänud viis päeva.
Võimatu missioon
18. aprill 1991
Ülemnõukogu, Tallinn, Eesti
“Kui ma aasta tagasi nõustusin kandideerima majandusministri ametikohale,” ütles Jaak Leimann, “siis tõtt öeldes, olles tolle ajani poliitikast mõnevõrra eemal, mul oli arvamus, et Eesti poliitikutel on küllalt selged ja alternatiivsed iseseisvuse taastamise stsenaariumid valmis.”
HAPUD HINNAD: Nii leiva kui ka paljude teiste kaupade maksumuse kehtestas riik.
See ei olnud Leimanni elu parim päev. Mees teadis suurepäraselt, mis teda ees ootab. Eelmisel päeval oli minister Endel Lippmaa avaldanud Postimehes artikli “Mis saab Narvast?”. Lippmaa süüdistas valitsust Eesti lõhestamises ja lõhkumises, poole fosforiidi, enamiku põlevkivi ja kogu Jõhvi rauamaagi ära andmises.
Leimann oli tüli ette näinud. Aasta algul oli ta hoiatanud valitsuse istungil Savisaart: “Ülemnõukogu pöörab selle asja puhtpoliitiliseks. Ütleb, et te tahate Narvat ära anda!”
Majandusmehena ei uskunud Leimann, et Narva oleks investeeringute efektiivsuse mõttes muust Eestist millegi poolest parem. Kuid ta sai aru, et Narvale tuleks anda raha poliitilistel põhjustel.
Saatuse irooniana pidi Leimann nüüd vabamajandustsooni ideed avalikult kaitsma. 50aastane majandusdoktor oli Eesti valitsuse mõjukamaid liikmeid. Kui Savisaart ei olnud kohal, juhtis just Leimann ministrite koosolekuid. Paarikümne valitsuse liikmega oli aga tunduvalt kergem hakkama saada kui 104-liikmelise Ülemnõukoguga, mille ees ta nüüd seisis.
“Tänaseks on mulle siiski selgeks saanud, et me kõik oleme liiga vähe tegelenud Eesti iseseisvumise optimistlike ja pessimistlike stsenaariumidega. Meil ei ole piisavalt stsenaariume, kuidas me oma iseseisva tulevase Eesti majanduse taastame. Kui palju see võtab aega ja kui palju see võtab raha,” rääkis Leimann. “Me ei taha ausalt näiteks seda välja öelda, et selleks võib-olla läheb üks inimpõlvkond. Ma julgen väita, et Eesti taastamine normaalse Euroopa riigina läheb maksma vähemalt 100 miljardit dollarit. Ma võin eksida suuruses, aga suurusjärgus mitte.”
Kust see raha tulema pidi? 11. aprillil oli rahvussuhete minister Artur Kuznetsov teatanud, et tema juures käinud huvilised sooviks paigutada Narvasse meeletu summa – rohkem kui 500 miljonit Saksa marka. Selle eest oleks rajatud uusi ehitusmaterjalide tehaseid ja toiduainetööstust. Idee seostus endise Ida-Saksamaa firmadega, mis otsisid endale uusi turge.
Kuznetsov hindas ettepanekut piisavalt huvitavaks, et sellega tõsiselt tegeleda. Tõsi, finantseerimise tingimused jäid üsna ebamääraseks. Ministri jutul käinud sakslased nägid lüpsilehmana alles seitse kuud tagasi taasühinenud Saksa riiki. Bonni poliitikuid huvitas Ida-Saksa firmade pankrotistumise vältimine, et mitte suurendada tööpuudust ega maksta suuri summasid töötute abirahadeks.
Miks välisinvestorid oma õnne just Narvas leida lootsid, sellele andis Kuznetsov üsna müstilise vastuse: “Ühtlasi rõhutasid sakslased kohtumisel, et tänu Eestis valitsevale rahulikule õhkkonnale on meie vabariik praegu sobiv paik suurte projektide realiseerimiseks.”
Normaalsest riigist olid asjad Eestis tol hetkel sama kaugel kui Maa Kuust. Vaid eraettevõtjate poolt avatud valuutapoodidest võis saada USA dollarite ja Soome markade eest kõike, mida hing ihaldas. Eesti Ekspressi erakuulutustes pakuti pakendis õmblusmasinat Veritas näiteks 900 Soome marga eest. Vahetuskursi järgi vastas see vähemalt 5400 rublale. Võrdluseks: Statistikaameti andmetel oli 1991. aastal keskmine brutokuupalk Eestis 705 rubla.
Riiklikus kaubandusvõrgus oleks samasugused kaubad maksnud Nõukogude rublades märksa vähem. Konjunktuuriinstituut jälgis sel kevadel mitu nädalat järjest kaubavalikut üle Eesti. Kõikjal oli olukord väga halb. Sukki ja sokke, pesu ning elektripirne müüdi talongiga. Aprilli algul oli valitsus teostanud hinnareformi, millega paljud kaubad kallinesid kaks-kolm korda. Sellest hoolimata polnud riiklikest kauplustest võimalik osta külmkappe, pesumasinaid, tolmuimejaid, elektripliite, triikraudasid ega jalgrattaid. Konjunktuuriuurijad leidsid poodidest küll lusikaid, aga mitte kahvleid. Müügil olev kaubavalik moodustas vaid 10–15 protsenti sellest mis mõned aastad tagasi.
MAGUS ELU: Ülemnõukogu liikmete Mati Ahvena ja Illar Hallaste avaldused oma materiaalse olukorra parandamiseks.
Raskustes oli isegi alkoholiäri. Klaastaara puudusel villis Liviko viina õli- ja õllepudelitesse. Ettevõtetele müüdi alkoholi ja õlut vastavalt nende poolt tagastatud tühjade pudelite arvule.
Nagu viimati sõja ajal üle 40 aasta tagasi, nii olid ka nüüd ilmunud väärtust kaotava paberraha kõrvale uued üldtunnustatud valuutad – sigaretid ja kalakonservid. Valitsuse Kaubavahetuse Korraldamise Komitee sooritas uskumatult keerulisi tehinguid. Teravilja sisseostmiseks läks vaja 800 000 pakki sigarette Astra. Bensiinijaamade remondiks aga 50 000 tingtoosi kalakonserve.
Ka toiduainetega oli seis äärmiselt niru. Jaanuarist aprilli lõpuni sai iga inimene osta talongide eest kokku vaid neli kilogrammi suhkrut. Ka kõrgema ja I sordi nisujahu, riisi ja manna müük oli rangelt limiteeritud. Liha poolfabrikaadid olid muutunud nii kalliks, et nende kasutamine toidu valmistamisel ähvardas käia töölissööklatele üle jõu.
Rahva ostujõu langust peegeldas kalaäri. Võrreldes eelmiste aastate kalapüügi kõrghooajaga müüdi räime ligi poole võrra vähem. Räime kilohind olid tõusnud 31 kopikalt kahele rublale ehk rohkem kui kuus korda.
Enamik kaupu toodeti riiklikes ettevõtetes. Riik otsustas, kui palju üks või teine asi maksis. Näiteks 16. mail kehtestas Hinnaameti peadirektor Peeter Tammistu kõrgema sordi Paide keeduvorstile kilohinnaks 9 rubla. Hakkliha Lemmik aga maksis 8.40 kilo.
Leimanni ettekannet kuulavad Ülemnõukogu liikmed evisid valijatest mõnevõrra rohkem võimalusi. Oli avalik saladus, et Toompeal töötas erikauplus. Näiteks ilmus selle kohta irooniline uudis Eesti Päevalehes Stockholmis. Ajakirjanik Kalle Muuli kirjutas: “9. mail oli meie valitsusametnikel ja Ülemnõukogu liikmeil kurb päev – Nõukogude Liidu Võidupühal jäi Toompeal asuva erikaupluse uks suletuks, ehkki Eesti seaduste järgi oleks pidanud olema tööpäev. Iseäranis nukrad olid need rahvaasemikud, kes elavad väljaspool Tallinna ja peavad nüüd nädalavahetuseks koju sõitma tühjade kätega. Eks katsu perele seletada, mida sa seal Toompeal teed, kui iseendalgi enam midagi süüa pole. Üks erikaupluse ukselinki logistanud Ülemnõukogu liige kurtis: milleks üldse seadusi teha, kui valitsus ei suuda koguni oma lossis nende täitmist kindlustada, rääkimata Narvast või mõnest muust eestlastele eksootilisest paigast.”
Rõhuv enamik Ülemnõukogu liikmetest kasutas saadikupositsiooni isikliku elukvaliteedi parandamiseks. Ülemnõukogu Asjadevalitsus pidas seda delikaatseks teemaks, millest ei sobinud avalikult rääkida. Aprilli alguse seisuga koostatud nimekirja järgi oli rohkem kui 70 saadikut esitanud taotluse defitsiitsete kaupade ostmiseks. See nimekiri oli ilmselt ainus koht, kus Rahvarinde, Eesti Komitee ja Interrinde poliitikud ühel meelel kokku said.
“Palun mulle võimaldada osta üks soliidne riigiametnikule kohane portfell (must või tumepruun) oma ametipaberite ja muu tarviliku kandmiseks. Vana lagunes ja uut pole võimalik saada. Kaupluses passimas pole aga aega käia,” kirjutas üks mees oma taotluses. Paljud saadikud palusid endale müüa külmkapi Minsk, pesumasina Vjatka, värviteleri või tolmuimeja. Sotsiaalkomisjoni esimees Lehte Sööt (Hainsalu) tegi koguni ettepaneku korraldada Toompeal saadikute majas Marati pesu ja Kommunaari saabaste näitusmüük. Ülemnõukogu juhatus ei andnud selleks siiski luba.
Kõige suuremad kired käisid autode ostulubade jagamise ümber. Üks saadik kurtis, et on teinud Rahvarinde huvides nii palju sõite, et tema auto on “praktiliselt sõidukõlbmatu, võib kokku vajuda”. Mõni mees küsis ka sõiduauto järelkäru.
Neid asju aeti kõige kõrgemal tasemel, nagu oleks kaalul kogu iseseisvusvõitlus. Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel pöördus juulis 1990 valitsuse esimehe Edgar Savisaare poole koguni kirjaliku palvega: “Saadikutel peaks võimaldama osta oma saadikuvolituste aja jooksul isiklik sõiduauto.” Vähem kui aasta pärast Ülemnõukogu tegevuse algust sai ihaldatud autoostuloa tervelt 31 saadikut.
Eesti riigi ees seisvate probleemidega võrreldes olid need tühised mured. Sellest hoolimata tekitas pehme mööbli ja muu parema kraami jagamine suuri pingeid. Aprillis 1991 teatas Ülemnõukogu Asjadevalitsus, et pole võimeline saadikuid rahuldama ja andis 38 avaldust defitsiitsete kaupade ostuks üle Ülo Nugisele. Nugis ei lasknud endale pähe istuda. Ta tuletas ametnikele meelde, et majandusküsimustega tegelevad nemad, ja saatis avaldused tagasi.
Rahval polnud Toompeal tolmuimejate ja vaipade pärast peetavast võitlusest õrna aimugi. Kui Tiit Made tegi aasta algul ettepaneku saadikute palka tõsta, saabus Ülemnõukogule hunnikute viisi kirju vihastelt eestlastelt.
“Ütleme Teile otse, austatud rahvasaadikud, et Teie ei ole veel sellist palgatõusu ära teeninud,” kirjutasid Türi remonditöökoja töölised. Mida oleksid nad veel siis kirjutanud, kui oleksid kuulnud defitsiitsete kaupade lunimisest?
Võrreldes Ülemnõukogu saadikute olmemuredega mõtles Leimann hoopis suuremates kategooriates. “Me vajame miljardeid dollareid kõva valuutat, et midagi üldse siin maal ära teha,” seletas ta saadikutele. Üheks raha teenimise kohaks pidi saama Ida-Virumaal loodav vabamajandustsoon. Veebruaris oli valitsus võtnud vastu määruse, mis vabastas Eesti riigile kuulekad Narva ettevõtted teatud juhul valuuta sundmüügist valitsuse valuutafondi. Nüüd sai Leimann nii selle otsuse kui uute kavandatavate soodustuste eest Ülemnõukogu liikmetelt vastu pead.
Tiit Made ennustas, et Narva hakkab kiiresti rikastuma. “Ja mul on kartus, et kõik muud natsionalistid, separatistid, fašistid ja muidu masohhistid kogu Eestist hakkavad minema Narvasse. Kas on mõõdetud välja, kui mitu kilomeetrit 2,5 meetri kõrgust traatvõrku läheks tarvis, et tõmmata Narvale ümber võrkaed, nagu on seda tehtud Hiina erimajandustsoonide puhul?”
Johannes Kass: “Kus on garantii, et kogu kapital ei tassita üle Narva jõe itta?”
Alar Maarend: “Miks ei kavatse valitsus asuda ettevõtlust soodustama kogu Eesti ulatuses?”
Jaak Jõerüüt: “Narva vabamajanduspiirkonna puhul on ehk selge, millist kasu see võiks tuua piirkonnale. Palju on öeldud, et see võiks kasu tuua ka Eestile. Ma esitaksin küsimuse selliselt: kas Eestile sellest tulenev kasu on ka kuidagimoodi põhjendatud? Ma ei ole kohanud ühtegi selget ja lühikest põhjendust.”
Priidu Priks: “Mille alusel te arvate, et Narva muudab oma suhtumist Eestisse siis, kui taskus hakkavad kõlisema dollarid?”
Mart Madissoon: “Põllumajandusele ei ole maksesoodustusi ega midagi. Kas tõepoolest praegu poliitiline aspekt on selles küsimuses tähtsam kui majanduslik aspekt?”
Peet Kask: “Kas üldse on mõeldav vabamajanduspiirkond luua riigi poolt, kes ei kontrolli oma piire ja kellel ei ole oma tolli?”
Otse Leimanni silme all läks tema poolt Savisaarele kolm kuud tagasi öeldud ennustus täide. Vaidlus käis puhtpoliitilisena. Majandusministri katsed asja rahalisest küljest arutada ei paistnud huvitavat kedagi. Lüüasaamine oli paratamatu.
“Me tõepoolest loodame, et tulles Narvale vastu, Narva hakkab seadusi täitma,” tunnistas Leimann lõpuks tõde. “Kui kellelgi on mõni parem idee, kuidas Narva seadusi hakkaks täitma, siis palun tulge nende ideedega välja.”
Saalis istus 65 rahvasaadikut. Keegi neist ei võtnud Leimanni üleskutset vastu.
Ka väljaspool Ülemnõukogu oldi sama meelt. Jüripäeval 1991 kirjutasid Kalamaja töökollektiivi pensionärid ja paljud teised elanikud kirja Ülemnõukogule: “Lugupeetav härra President! Pöödume Teie poole suure murega. On liikvele läinud mõte Eestimaad jagama hakata. Meie – tavalised inimesed – ei saa lihtsalt aru, kuidas see üldse võib mõnele saadikule ja Valitsusele pähe tulla. Härra President – me palume – kasutage oma veenmisjõudu ja hävitage see ohtlik ettevõtmine.”
Ning Eesti Komitee kuulutas oma otsuses 25. aprillil: “Eesti Komitee loeb Narva vabamajanduspiirkonna loomise kava suunatuks Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumisele ning Kirde-Eesti integreerimisele Loode-Vene majandussüsteemi. Selle kaugemaks eesmärgiks on Kirde-Eesti eraldamine Eesti Vabariigi maa-alast.”
Kaitseministri raadiojaam
23. aprill 1991
Tele-raadiokompanii, Moskva, NSV Liit
“Siin raadio Lootus. Raadio Lootus töötab raadio Nadežda lainetel. Siin raadio Lootus.”
Anatoli Tupikin ei kuulnud eestikeelset kutsungit. Ta istus Moskvas, Nadežda leviala piirdus aga umbes 80 kilomeetriga Tallinnast. Kuid Nõukogude Liidu riikliku tele-raadiokompanii esimehe asetäitja teadis pisikest raadiojaama hästi.
Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar nõudsid Nadežda sulgemist. Ent nende käed osutusid lühikeseks. Jaama toimetus oli registreeritud Moskvas üleliidulises tele-raadiokomitees. Jaam ise tegutses Keilas Nõukogude tankipolgu territooriumil. Nii jäi ainsaks võimaluseks Moskva ülemuste pommitamine protestikirjadega. Juba pool aastat saatsid nad Moskvasse jaama peale järjekindlalt kaebusi. Neid said nii president Mihhail Gorbatšov kui teised kõrged võimukandjad. Üht sellist kaebust Tupikin Ministrite Nõukogu jaoks praegu lahendaski.
Eestlaste meelest õhutas Interliikumise häälekandjana tegutsev Nadežda rahvustevahelist vaenu ja tegi sõjapropagandat. Tupikin nägi asja teisiti: raadiojaam järgis oma tegevuses Nõukogude konstitutsiooni. Enamik jaama programmist läks eetrisse vene keeles, kuid raadio Lootuse nime all tehti ka eestikeelseid saateid.
MAAILMA VÕIMSAMAID MEHI: Nõukogude Liidu kaitseminister, Nõukogude Liidu marssal Dmitri Jazov.
Eesti võimud olid Nadežda peale maruvihased. Keila linnavalitsuse arvates levitas jaam tervistkahjustavat kiirgust. Harju maakonna volikogu kahtlustas, et saatja häirib maakonnahaigla aparatuuri tööd. Eesti tervishoiuametnike mõõtmised tõestasid, et kiirguse parameetrid püsisid normide piires. Ka haigla diagnostikaseadmete töö segamine ei leidnud kinnitust.
Korduvalt arutas Nadežda tegevust Ülemnõukogu ajakirjanduskomisjon. Eesti Raadio peadirektor Peeter Sookruus rääkis saadikutele, et vaenulikku saatjat tuleks hakata kuidagi pitsitama. Kuna jaam vajas päris palju energiat, soovitas ta vähendada energia hulka. See plaan kuulus teostatavuse poolest siiski utoopia valdkonda.
Interliikumine soovis oma saateaega ka Eesti Raadios. “Siis tahavad kõik rohelised jt,” ütles Sookruus ajakirjanduskomisjonis 16. oktoobril 1990 toimunud arutelul. Eesti Raadio uksed jäid suletuks. Sellest sai Moskva jaoks peamine põhjendus, miks Nadeždat üldse vaja on. Kaitseministri esimene asetäitja, armeekindral Mihhail Moissejev seadis jaama sulgemise eeltingimuseks interliikujate lubamise Eesti Raadiosse.
Eesti valitsus pidas Nadeždat nii ohtlikuks, et lasi selle saateid lindistada. Eetris räägitud jutt kirjutati sõna-sõnalt maha ja saadeti riigikantseleisse analüüsimiseks.
Enne Eesti iseseisvusreferendumit loeti raadio Lootuses ette näiteks kiri, mille saatis toimetuse väitel keegi anonüümseks jääda sooviv vanem eestlane:
“Te ütlete, et muukeelset elanikkonda siin Eestis diskremineeritakse. See pole nii. Sest diskremineeritakse ka ju eestlasi, just lihtsaid tööinimesi. Kogu selle valitsuse poliitika on inimvaenulik. Kogu see hindade tõus ja maksud.”
EETRISÕJA RINDEJOON: Interliikumise raadiojaama Nadežda saateid sai kuulda 80 kilomeetri raadiuses Tallinnast.
“Ka Nõukogude Liidus tahetakse hindu tõsta, kuid samas suurendatakse ka kõigi tööliste palka. Meil aga pole keegi palka tõstnud. Saan 200 rubla palka ja ei tea, kuidas ära elada. Iga päev tõusevad kõik hinnad. Tööstuskaupade poed on tühjad. Spekulantidel on hea teenistus, sest hinnad on meil kosmilised. Kas tõesti on lõpuks nii, et peab minema kerjama või vargile?”
“Kui tuleb veel iseseisev Eesti Vabariik, siis on valitsusel võimalus tõmmata töörahvalt kümme nahka. Või isegi rohkem, kuidas neil raha vaja on oma välissõitude ja palga katteks. Siis pole enam mingit võimalust abi saada. Sest ise ju tahtsime sellist korda. Nii et kes 3. märtsil hääletavad Eesti Vabariigi poolt, on ise enda vaenlased ja kutsuvad endale õnnetuse kaela.”
“Kirjutan teile oma nime ja aadressi, kuid loodan, et te seda ei avalda, sest muidu võin ma sattuda musta nimekirja.”
Aga samas loeti ette ka Eesti Ekspressis ilmunud Ülemnõukogu liikme Mart Laari artikkel. See sisaldas iroonilisi repliike Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise kohta 24. veebruaril 1991 Estonia teatris.
“Naeratan paarile “Eesti vabariigi diplomaatide koolis” õppivale endisele komsomolifüürerile, vahetan inimõiguste teemal paar lauset rahvaküsitlust ettevalmistava õigusteadlasega, kes omal ajal mu parima sõbra Tartu Ülikoolist nõukogudevastase tegevuse eest välja viskas.
Kaugelt näen paistmas auväärt prokuröri, kes mulle kaks aastat tagasi “nõukogudevastase laimu” eest õige mitmeid aastaid soovis anda. Siis saan veel oma negativistliku suhtumise pärast isalikult noomida Rahvarinde tähtsalt tegelaselt, kes kaks aastat tagasi autokastist punaste lippude lehvides nii Eesti Vabariigi kui ka selle aastapäeva tähistajaid ründas.
Mõtlen, et vahest oleks olnud mõttekas kaasa võtta 1988. aasta veebruaris ilmunud ajalehti ja ajakirju ning jagada neid tollal aktiivselt “üles astunud” sulemeestele. Kuid ei, ma ju tean, et just need mehed on kogu aeg töötanud “meie väikse isamaa hüvanguks”,” tsiteeris raadio Lootus Laari.
“Mina neid ei usalda. Poliitika on küll kogu maailmas räpane mäng. Kuid kvislingeid suurimateks aatemeesteks tituleerides pole küll ükski rahvas vabadust ega õigust saavutanud.”
Laari artikli ettelugemise lõpetas saatejuhi kommentaar: “Ausõna, meil ei ole midagi ühist härra Laariga, välja arvatud suhtumine reeturitesse. Usun, et sellist suhtumist jagab igaüks, aus inimene. Aga teie, hea kuulaja?”
Nadežda toimetuse moodustas käputäis Eesti Interliikumise aktiviste. Nad lugesid oma saated linti, lindid aga viisid tankipolgu pääslasse.
Seal ootas neid 22aastane kapten Anatoli Aleksejuk. Valgevenelasest noormees oli sõjaväe raadiojaama R-245 komandör. See, Ungarist toodud jaam mängiski Nadežda linte. Saated olid eetris kolmel korral päevas: hommikul 6.30–8.00, keskpäeval 12.30–14.00 ja õhtul 18.30–20.00. Jaama tööl ja saadete sisul hoidis silma peal Balti sõjaväeringkonna eripropaganda osakond. See oli loomulik, sest salajane käsk jaama avamiseks oli tulnud kaitseminister Dmitri Jazovilt isiklikult. Nadežda loomise taga oli Eesti Interliikumise mõjuka tegelase Jevgeni Kogani poolt Moskvas tehtud osav veenmistöö. Raha jaama tegevuseks tuli annetustena eraisikutelt ja ettevõtetelt, sealhulgas Leningradist ja Moskvast. Interliikumise sekretär Vladimir Vinogradov rääkis hiljem ülekuulamisel: “Oli jutt, et raha taha ei jää mitte midagi. Liidus on ettevõtteid, mille jaoks miljon pole raha.”
Aprilli lõpus käivitas Interliikumisega seotud firma RIF oma televisiooni. Seegi sündis kaitseministeeriumi juhtimisel. Tallinna külastas Moskvast kolm polkovnikut, kes valisid uue jaama asukohaks Tondil asuva sõjaväeosa. RIF pidi tegema saateid vene, eesti, läti ja leedu keeles.
Kuna Eesti võimud ei saanud midagi ette võtta, tundis Nadežda toimetus ennast kindlalt nagu soomustläbistav mürsk. Kui märtsi algul alustas tööd Eesti politsei, jagas Nadežda oma kuulajatele juristi juhtnööre politseinikega kohtumise puhuks.
“Käituge rahulikult ja külmavereliselt. Kui hakkate protestima, siis süüdistatakse teid avaliku korra rikkumises.”
“Kui nõutakse, et läheksite jaoskonda, siis tehke seda. Nõudke, et jaoskonna korrapidaja end teile tutvustaks. Jätke ta nimi meelde. Veel parem, kirjutage üles.”
“Kui teie suhtes kasutatakse jaoskonnas füüsilist vägivalda, siis püüdke end kaitsta passiivselt, varjates kõhtu, pead jne. Jaoskond ei ole koht oma vastupidavuse näitamiseks.”
“Katsuge tõmmata tähelepanu karjudes. Vandumist vältige, seda tõlgendatakse ametiülesandeid täitvate politseinike solvamisena.”
“Kõigist politsei ebaseaduslikest tegevustest teatage prokuratuuri.”
“Nii et seltsimehed, olge ettevaatlikud!”
MAJONEESIST MINERAALVEENI: Esimene lehekülg pikast nimekirjast, kuhu kuuluvaid kaupu tohtis viia Eestist välja vaid riigi loal.
Uus oht: “kotipoisid”
23. aprill 1991
Majanduspiiri kehtestamise komisjon, Tallinn, Eesti
Eriteenistuse salajane analüüs ennustas Savisaare juhitavale Eestile raskeid aegu.
“Seoses NSVL-is üha suureneva toiduainete defitsiidiga on alust karta lähema 1,5–2 kuu pärast suurt inimeste voolu vabariiki selleks, et hankida toiduaineid (leib jne.),” kirjutas Eriteenistuse analüütik. “Arvata võib, et see saab olema sarnane sõjajärgse näljahäda ajal vabariigis tuntuks saanud nn “kotipoiste” gastroleerimisega.”
Kutsumata külaliste takistamiseks soovitas Eriteenistus viia raudteel sisse kõigi Venemaalt ja Lätist saabuvate reisijate kontroll.
23. aprillil arutas “kotipoiste” küsimust valitsuse majanduspiiri kehtestamise komisjon. Seda juhtis 38aastane Toomas Puura, ametilt füüsika- ja tööõpetuse õpetaja. 1980ndate esimesel poolel töötas ta Tallinna Mererajooni Täitevkomitees haridusosakonna juhataja asetäitjana. Samas majas töötas tollal ka Edgar Savisaar, kes oli täitevkomitee esimehe asetäitja ja plaanikomisjoni esimees.
Puura juures toimunud arutelust võttis osa üle 20 ametniku, keda polnud aasta tagasi Eesti riigis veel olemas – piirilõikude ja tolliinspektuuride ülemad. Andrus Ööveli juhitav Piirikaitseamet tegutses alates aprilli algusest. Piirikaitsjad otsustasid, et reisirongide kontrollimise kord peab olema valmis suve alguseks. Samuti tuli töötada välja majanduspiiri kontrollpunktide kaitsmise süsteem kuritegelike rünnete vastu. Piir oli tõsine teema, aga sellega sai ka nalja. Näiteks Valga maakonnavalitsus pidi uurima välja, kas piirirajatiste taastamise korral võivad eestlased teisaldada mulla Läti territooriumile.
Kevadel 1991 tegutses Eesti-Läti ja Eesti-Vene majanduspiiril 20 kontrollpunkti. Veel 17 punkti oli Peipsi ääres rajamisel. Kokku teenis piiril ligi 600 inimest. Välja oli õpetatud üle kahesaja majanduspiiri kaitseteenistuja ja sama palju õppis Peipsi ääres Remniku külas õppekeskuses. Linnades ja maakondades tegutsesid Eesti võimude poolt loodud riigi- ja piirikaitse osakonnad, mis suunasid poisse aega teenima või tööteenistusse.
Majanduspiiri loomist saatsid suured vaidlused. Rahvuslased polnud rahul, et valitsus tegeles vaid Eesti NSV piiridega, mitte aga pärast sõda Venemaaga liidetud Narva jõe taguste alade ja Petserimaaga.
Ülemnõukogu riigikaitsekomisjon pidas sõna “majanduspiir” poliitiliselt valeks. Komisjon pakkus asemele pikka ja lohisevat nime: “kontrollpunktide süsteem Eesti Vabariigi territooriumil siseturu kaitseks, migratsiooni kontrollimiseks ja kuritegevuse vastu võitlemiseks”. Loomulikult ei läinud see rahva seas käibele, kuigi oli sisult õige.
Piirikaitsjate peamine ülesanne oli takistada keelatud kaupade väljavedu. Nimekiri oli pikk: ahjupotid, küttepuud, turbabrikett, naaritsanahad, lahtine mineraalvesi ja nii edasi. Lisaks sellele kehtis majandusminister Jaak Leimanni poolt kinnitatud loetelu kaupadest, mida võis välja viia vaid erilubadega. See oli veel pikem, alates toiduainetest: liha, juust, või, närimiskummi… Aga ka sukad-sokid ja aluspesu, tapeet, viin, konjak, õlu, kõnniteeplaadid, tsement, puittaara ja taaraalused.
Majanduspiiriga oli probleeme palju. Kontrollpunktides tegutses inspektoritena isikuid, kes ei olnud läbinud vastavaid kursusi ja kellel polnud töölepingutki. Kuna piirikaitsjatel puudus relva kandmise õigus, siis pidi igas kontrollpunktis valvama kaks politseinikku. Piirikaitsjate ning politseinike taust ja elukogemus võisid olla vägagi erinevad.
21. veebruari Võru Teatajas rääkis Tallinna Lenini rajooni piirkonnainspektor miilitsaleitnant Argo Jõgis, et Kodukaitse saadab piirile juhuslikke mehi: “Kui mees ikka jutu sees kelgib, et on tapmise pärast kaheksa aastat kinni istunud, ja teine tuleb selle vastu välja oma viie türmiaastaga, ega siis nende meestega ikka õiget koostööd tee. See ei tähenda kaugeltki, et piiril ainult sellised ongi.”
Samasuguseid probleeme oli politseil ka mujal Eestis. Näiteks selgus Lääne-Viru Kodukaitse 69 liikme kontrollimisel, et neist 13 olid kriminaalkorras karistatud või parajasti uurimise all.
Moskva pidas majanduspiiri ebaseaduslikuks nähtuseks. Eriti teravalt reageeris kaitseminister Dmitri Jazov, kes käskis ohvitseridel lähtuda vaid Nõukogude seadustest. Seega ületasid sõjaväelased piiri, kuidas parajasti tuju. Kes tahtis, näitas dokumente, kes tahtis, sõitis lihtsalt läbi. Kui Iklas peeti kinni armee meditsiiniauto, lubas vihane polkovnik tulla järgmisel korral tanki ja 40 mehega. Sellised ähvardused polnud haruldased. Tihti olid jõud nii ebavõrdsed, et mingisugune kontroll polnud mõeldav. Näiteks 22. aprillil sai piirivalve korrapidaja Eesti-Vene piirilt teate, et “Koidula piiripunkti läbisid jalgsi umbes 1200 automaatidega varustatud dessantväelast. Neid saatsid kaks autot.”
Lisaks reisirongide lauskontrollile pakkus Eriteenistus võitluseks “kotipoistega” välja veel ühe abinõu. See kandis nimetust psühholoogiline “müra”.
Nimelt külastas Eestit üha vähem turiste mujalt Nõukogude Liidust. Üheks selle põhjuseks peeti Moskva keskajakirjanduse Eesti-vastast kampaaniat. Inimesed lihtsalt ei julgenud Baltikumi sõita.
Eriteenistus soovitas Moskva poolt levitatud desinformatsiooni julgelt Eesti huvides ära kasutada: “See “müra” peaks toimuma juba lähemal ajal. Võimendades varem massiinformatsioonis avaldatut, suudaksime suurel määral hoida tagasi n-ö “kotipoiste” gastroleerimist.”
Kannatust!
25. aprill 1991
Quai d’Orsay, Pariis, Prantsusmaa
“Mul on hea meel esitleda proua Talvetit, kes on meie, küll mitte saadik…” alustas Lennart Meri.
“Mitte veel!” torkas François Scheer vahele. Ta oli Prantsuse välisministeeriumi peasekretär ja eestlaste tänane võõrustaja. Kohtumine toimus Quai d’Orsay’l, nagu diplomaatilistes ringkondades Prantsuse välisministeeriumi kutsuti.
“Jah, mitte veel,” nõustus Meri. “Kuid kellest ehk saab meie esimene naissaadik.”
35aastane Malle Talvet oli tuntud kui paljulubav tõlkija. Meri tahtis panna Talveti juhtima Pariisis avatavat Eesti kultuuri- ja infokeskust.
Sellised keskused tegutsesid juba Taanis, Rootsis, Soomes ning olid kavandamisel Saksamaal, Inglismaal ja Washingtonis. Meri strateegia kohaselt oli sisuliselt tegemist Eesti varisaatkondadega.
Näiteks detsembris 1990 Kopenhaagenisse lähetatud Välisministeeriumi ametlik esindaja Arvo Alas pidi alustuseks selgitama välja Taani ühiskonna struktuuri ja jagama selle viieks:
1) kohalikud eestlased
2) estofiilid (aktiivsed ja passiivsed)
3) Eesti ja teiste Balti ringkondade suhtes soodsalt meelestatud ringkonnad
4) neutraalne demokraatlik üldsus kui potentsiaalne liitlane
5) Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumise suhtes negatiivselt meelestatud elemendid.
Alase ülesanne oli suurendada 2. ja 3. gruppi 4. ja 5. arvel. Peale selle pidi ta esinema Taani ajakirjanduses ning koostama välisministeeriumi jaoks igasuguseid analüüse. Neid kirjutas Alas vanadel, Taani välisministeeriumi poolt maha kantud arvutitel. Nii Kopenhaagenis kui teistes Põhjamaade pealinnades said infobürood asukohariikide valitsustelt tõhusat abi.
Keerulisem oli lugu Bonnis. Sinna maad kuulama saadetud Tiit Matsulevitš raporteeris Merile 16. aprillil: “Saksa valitsust ei saa sundida praegu avalikult kaitsma Baltikumi huvisid.” Bonn pidas esmatähtsaks vabaneda Ida-Saksamaal asuvatest Nõukogude vägedest ega riskinud Moskvaga tülli minna. Kuid eestlased võisid paluda infobüroo jaoks raha arvukatelt Saksamaal tegutsevatelt poolriiklikelt fondidelt või erakapitalilt.
Meri tundis huvi, kas Prantsusmaa oleks nõus toetama infobürood näiteks kahe aasta jooksul.
“Kas te kavandate täiesti oma, Eesti infobürood või Balti bürood?” uuris Scheer.
“Balti riikide poliitika Nõukogude Liidu suhtes on enam-vähem ühesugune,” vastas Meri. See polnud päris tõsi. Erinevalt Eestist ja Lätist kuulutas Leedu ennast märtsis 1990 sõltumatuks riigiks. See põhjustas terava konflikti Kremliga. Aga ka Lääs ei tunnustanud Leedu iseseisvust.
“Ma tahan olla võimalikult lojaalne Landsbergise suhtes,” jätkas Meri. “Kuid meil on siiski veidi lahkuminevad seisukohad. Välispoliitika arendamiseks Pariisis võiksid meil olla eri bürood.”
Edasi avaldas Meri delikaatse saladuse. “Sidega on palju probleeme. Me ei usalda hästi liini Prantsuse saatkond Moskvas – Eesti esindus Moskvas – Tallinn. Kas te näete võimalust side pidamiseks Helsingi saatkonna kaudu? Ka Poola, USA ja teiste maadega ajame asju Helsingi saatkondade kaudu.”
Usaldusväärse sidepidajana pakkus Meri välja Kulle Raigi nime. Raig juhatas Helsingis veebruari algul avatud Eesti kultuuripunkti. Enne seda oli ta töötanud aastaid Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana.
Scheer ei näinud probleemi. “Kui te nii soovite. Prantsuse saatkond Helsingis saab sidekanaliks.”
Kohtumine Quai d’Orsay’l jätkus. “Eestis on liikumisi – idealistlikke, romantilisi, kuid tagajärgedelt Eesti-vastaseid, kes arvavad, et tuleb toetada ja toetavad teisi Nõukogude Liidu rahvaid. Selleks, et aidata kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele,” rääkis Meri. “See pole meie huvides.”
“Muidugi,” nõustus Scheer. “Balti küsimus on omaette. Me tahame, et see laheneks. Nõukogude Liidu siseprobleemide suhtes oleme palju ettevaatlikumad.”
Meri kasutas juhust. Ta viis jutu 11. märtsil enda poolt Kopenhaagenis alla kirjutatud Eesti-Taani lepingule. See nägi ette mõlema riigi vahel diplomaatiliste suhete sõlmimist, niipea kui olukord seda võimaldab. Leping ajas Moskva vihale ning Taani suursaadik kutsuti Nõukogude välisministeeriumisse peapesu saama. Lääne diplomaatilistes ringkondades äratas see vahejuhtum suurt tähelepanu.
“Kas analoogiline dokument tuleks kõne alla Prantsusmaa ja Eesti vahel?” uuris Meri. “See on küll sümboolne žest. Kuid väga selge tähendusega. See võiks mõju avaldada ka meie ja Nõukogude Liidu läbirääkimiste käigule, mis praegu pole ikka veel päris õiged läbirääkimised. Moskva tahab lihtsalt aega võita.”
Scheeri asemel võttis sõna René Roudaut, teine kohtumisel osalev Prantsuse diplomaat. Nõukogude Liit oli mehe spetsialiteet, ta oli töötanud Moskvas Brežnevi ajal. Roudaut tsiteeris oma ülemust, välisminister Roland Dumas’d. Too ütles paar kuud tagasi, et praegusel ajal, kui asjad on väga segased, ei tahaks Prantsusmaa osaleda aktiivselt selles “hallis tsoonis”.
“Ma mõistan,” ütles Meri. “Aga meie paraku oleme selles “hallis tsoonis”. Me peame tegema pisikesigi samme. Saama liikmeks rahvusvahelistes organisatsioonides.”
Scheer juhtis viisakalt tähelepanu, et Prantsusmaad ei maksa võrrelda Taaniga. “Prantsusmaa on ka ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kus meil on käimas privilegeeritud dialoog Nõukogude Liiduga. Ja selles “hallis tsoonis” ei tahaks me avantüüre, mis komplitseeriksid meie dialoogi Moskvaga. Meie vastutus rahvusvahelises plaanis on suurem.”
“Me ei tahaks igaveseks sinna “halli tsooni” jääda,” ütles Meri.
“See on loomulik,” nõustus Scheer. “Kuna me arvame aga, et te ei saa saavutada tõelist iseseisvust ilma tõeliste läbirääkimisteta Moskvaga, siis me ei tahaks kuhjata ärritusmotiive. Tuleb vaadata rahvusvahelises dimensioonis: kas surve avaldamine Moskvale on positiivne või negatiivne? Ärgem tehkem Gorbatšovi ülesannet keerulisemaks, jätkem talle veel šanss. Kui progressi ei toimu, peavad lääneriigid muutma hoiakut.”
Kõik Meri katsed suuremat toetust saada põrgatati prantslaste poolt tagasi. Aga välisminister ei andnud järele, vaid tõi näite Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi ajalehest Krasnaja Zvezda. Seal oli ilmunud artikkel, et Nõukogude Liidu kaitseliin olgu jälle 1939. aasta tasemel.
“Pressis, televisioonis räägitakse Balti riikide “nakkusest” negatiivselt,” arutles Meri. “Jääb mulje, et tahetakse veenda, et neist tuleks lahti saada. Räägitakse Balti viirusest, nagu omal ajal bolševismi viirusest 1920, mis tingis “sanitaarkordoni”. See oleks nüüd Nõukogude Liidu huvides. Balti riikidest moodustuv neutraalne tsoon oleks ka Nõukogude Liidu majanduse huvides. Baltimaad on alati olnud Euroopa eelpost, samas tunneme Nõukogude Liidu probleeme.”
Meri jätkas: “Nõukogude Liidus pole talupoegade klassi. Nelja-viie aasta pärast tuleb sellest katastroof. Kuid Moskvas pole siiani poliitilist tahet. Ainus realistlik ringkond on KGB, kes on siiani toetanud Gorbatšovi, kes on ime läbi veel peasekretär ja president. KGB teab, et ilma välisabita ei püsiks Nõukogude Liit üle kahe-kolme aasta. Võib-olla veelgi vähem. On väga tähtis, et regulaarselt tuleks Läänest signaale, et välisabi antakse ainult siis, kui jätkub demokraatia protsess, vabaturu arendamise protsess. See on ka Lääne ja maailma huvides – Balti riikide huvides niikuinii. Me tahame stabiilset naabrit.”
“Praegu on Nõukogude Liidul kaks arenguvõimalust:
1) totalitaarne: siis kannataksid mitte ainult Baltimaad, vaid ka Euroopa laiemalt.
2) demokraatlik: see on pikem, raskem tee, kuid garanteerib Nõukogude Liidu demokraatliku arengu, mis välistaks agressiivsed eesmärgid.”
“Votre analyse nous intéresse,” kiitis Scheer. “Nõukogude Liit ei tohi loota ainult välisabile, ilma et toimuksid muutused seespool. Mida enam on detsentraliseerimist, seda enam on šansse. Olukorda on majanduses raskem lahendada, poliitikas lihtsam, aga üks ei saa teiseta. Hetkel palume Balti riike olla kannatlikud. Me kordame Nõukogude Liidule, et aeg on loetud, et nad ei või lõpmatuseni arvestada meie leebe vastutulelikkusega.”
Poolteist tundi kestnud audients Quai d’Orsay’l sai läbi.
Mister Burnsi mure
29. aprill 1991
Valge Maja, Washington, USA
Baltlastega tuli kiiresti midagi ette võtta. Veel kolm päeva tagasi oli Nicholas Burnsi jaoks kõik selge. Ta oli “Director for Soviet Affairs” ehk Valges Majas Nõukogude Liidu küsimuste peamine asjatundja.
Leedu president Vytautas Landsbergis pidi saabuma mai algul Washingtoni, et osaleda USA Kongressi ühe komisjoni istungil. Kuigi tegemist oli eravisiidiga, palus ta vastuvõttu president Bushi juures.
Kongresmenid ootasid USAsse ka teisi Balti juhte, sealhulgas Läti peaministrit Ivars Godmanist. Eestit pidid esindama madala taseme ametiisikud.
Burns soovitas presidendil pühendada Landsbergisele pool tundi. Ta kartis, et vastuvõtust loobumine tooks Valgele Majale kaela süüdistused baltlaste väheses toetamises. Seepärast kirjutas Burns konfidentsiaalses memorandumis: “Me ei usu, et presidendil on vajalik kohtuda Läti peaministri või Eesti ametnikega. Nad ei ole kohtumist küsinud ja välisministeeriumi andmetel ei oota seda.”
Nüüd, 29. aprillil osutus olukord ootamatult tülikaks. Baltlased olid muutnud mõne päevaga meelt ja soovisid ühiskohtumist presidendiga. Valge Maja üllatuseks selgus, et Eesti vähemtähtsate ametnike asemel sõidab Ameerikasse peaminister Edgar Savisaar isiklikult. Välisministeerium kahtlustas, et tegemist on kokkumänguga, mille eesmärk on tõmmata kohtumisele suuremat rahvusvahelist tähelepanu. Aga mida uksele koputavate külalistega teha?
45aastase Burnsi ees seisis keeruline diplomaatiline pähkel, aga see mees oli nende lahendamise peale mihkel. Ta alustas välisteenistuses noore mehena Aafrikas Mauritaania pealinnas Nouakchotis ja töötas seejärel Kairos ja Jeruusalemmas. Seal tegeles ta nii keerulise asjaga nagu Palestiina küsimus.
Pärast järelemõtlemist leidis Burns, et Bush peaks Balti kolmiku siiski vastu võtma. See oleks olnud juba kuues presidendi kohtumine Balti liidritega viimase kaheteistkümne kuu jooksul.
Ettekandes rahvusliku julgeoleku nõunikule Brent Scowcroftile põhjendas Burns oma soovitust järgmiselt: “Samal ajal kui Nõukogude pool peab sellist kohtumist kasutuks, usume meie, et see on seda väärt, et vältida paratamatut negatiivset meediakajastust ja avalikku kriitikat, kui president ei võta rühma vastu.”
Burnsi arvates tuli baltlastega käituda ettevaatlikult. Tuli vältida muljet, et neile audientsi andes soovib USA anda märku oma aktiivsemast rollist Balti probleemi lahendamises.
