Читать книгу Inimsuhete ajalugu - Theodore Zeldin - Страница 5

„Minu elu on nurjunud.” Niisugune on Juliette’i otsus enese kohta, kuigi ta seda haruharva avalikult tunnistab. Kas ta elu oleks võinud teisiti minna? Jah, niisamuti nagu kogu inimkonna ajalugu oleks võinud teistsuguseks kujuneda.

Juliette käitub väärikalt, jälgib kõike enda ümber toimuvat, kuid jätab oma hinnangu enda teada. Üksnes vahel harva, ebalevalt, toob ta mõne mõtte lagedale, räägib sosinal, otsekui oleks tõde liiga habras, et seda pakendist välja võtta. Välgatus ta silmis ütleb: te võite mind rumalaks pidada, aga ise ma tean, et see pole tõsi.

Juliette on viiekümne ühe aastane ja on kuueteistkümnendast eluaastast peale koduabilisena töötanud. Majapidamise, toiduvalmistamise ja serveerimise kunstis on ta nii täiuslik, et kõik ülekoormatud emad, kes teda kordki nägema juhtuvad ja kellel see majanduslikult võimalik oleks, tabavad end mõttelt: kuidas küll seda näidismajapidajannat enda juurde tööle meelitada? On tal ehk mõni vaba tunnike? Ent nii ideaalne majapidaja kui ta ka pole, omaenda perekonnaga ei ole ta iial hakkama saanud. Töö juures on ta igati usaldusväärne, hoolitseb lakkamatult iga pisemagi üksikasja eest, ent oma kodu jaoks pole tal neid omadusi eales jätkunud.

Ka tema ema oli koduabiline. „Mul pole millegi üle kaevata,” ütleb Juliette. „Ta kasvatas meid väga hästi, mis siis, et ta meid vahel nüpeldas.” Kui Juliette oli seitsmeaastane, jäi ema leseks, läks hommikul vara tööle ja tuli hilja koju. „Ega me teda suurt ei näinud.” Seega hakkas Juliette ringi hulkuma ja jättis koolitöö lohakile: „Kool tundus mulle mõttetuna.” Ta ei kohanud ühtki kaaslast, kes temast eriti hoolinud oleks, ühtki nõuandjat väljaspool oma väikest maailma, kes teda aidata püüdnuks, ja ta lahkus koolist ilma tunnistuseta, ilma mingi pääsmeta tulevikku.

Kuueteistaastaselt „tegin ma rumala tembu”. Ta abiellus oma lapse isaga ja sünnitas veel kaheksa last. Lapsed olid talle suureks rõõmuks; talle meeldib neid kallistada, aga ainult seni, kui nad on väikesed. Niipea kui nad suureks kasvavad, „läheb nendega raskeks”. Tema abikaasa oli tubli puusepp, kes sõjaväes aega teenis, ja algul oli ta Juliette’i vastu kena: „Olin südamest armunud.” Kuid õige pea võtsid asjad halva pöörde. Kui ta esimene tütar oli kuuekuune, kuulis ta naabritelt, et mehel on armuke. Sel ajal kadus ka nendevaheline usaldus. Mees käis alailma väljas, armukese juures, nagu Juliette kahtlustas; siis hakkas mees jooma, töötas järjest vähem, öeldes, et töö on liiga tappev. Ta hakkas naist peksma: „Ma olen üleni arme täis.” Ometi ei rääkinud naine sellest kellelegi, sest tal oli häbi. „Kui nägin teda läbi aia koju tulemas, hakkas mul hirm.” Miks ta mehe juurest ära ei läinud? „Mul ei jätkunud julgust. Olin üksinda tema kodulinnas, kus ma kedagi ei tundnud; pärast abiellumist olid sidemed perekonnaga katkenud; neliteist aastat ei kohtunud ma oma õdedega; mees ei lasknud mul väljas käia, lapsed käisid poest süüa toomas. Ta ei lasknud mind isegi mu venna matustele. Mul polnud enam ühtki naistuttavat. Väljas käisin ainult tööl.” Ja selle tulemusena ei suutnud ta muidugi enam hoolitseda laste eest, kes nüüd sotsiaalameti kaudu kasuvanematele laiali jagati. See alandus on teinud Juliette’i väga tundlikuks. Kui teda solvata tahetakse, siis öeldakse: „Te ei suutnud isegi oma lapsi üles kasvatada.” Juliette pahandab: „Inimesed ei tohiks niimoodi rääkida, kui nad tegelikkust ei tunne.”

„Lõpuks hakkasin mehele vastu; oleksin seda juba varem pidanud tegema.” Ometi läks veel tükk aega, enne kui tal mehe juurest lahkuda õnnestus. Mees suri kuu aega pärast lahutust: „Ma ei kurvastanud, tegelikult hoopis naersin. Nüüd naeran küll, aga kui me koos elasime, olin naerust kaugel.” Sellest ajast peale on ta töötanud ainult ühe eesmärgi nimel: „Minu elu ainus siht on endale kodu rajada.” Ja hiljuti maksis ta ära oma korterile võetud laenu. Sellel rajaneb tema eneseuhkus, see annab talle jõudu. Ent ta on liiga araks tehtud, et üksinda elada, kuigi on sedagi proovinud. Nüüd on tal mees, kelle ta enda juurde võttis. „See on turvatunde pärast, et öösel mitte üksi olla.” Vahel eelistaks ta siiski päris üksinda elada, ja ta on kindlalt otsustanud, et selle mehega ei abiellu ta kunagi. „Selles mõttes sarnanen ma tänapäeva tüdrukutega, kellele abielu pole enam oluline.” Ta saab mehega hästi läbi, sest ka mees on lahutatud ja ,,tahab rahu”. Mees teeb süüa ja Juliette käib poes: talle meeldib pühapäeviti kaubamajades tiirutada, niisama ringi vaadata, naudinguga silitada uut kangast, mis on otsekui tegelikkusest rüvetamata unelm. Võimalus kulutada omaenda raha annab talle võrratu vabadusetunde. Mees on endale maamajakese ostnud, sest Juliette tegi talle selgeks, et kui nad riidu peaks minema, tuleb tal välja kolida: pidevalt tuletab ta mehele meelde, et korter kuulub temale, ja teatab väljakutsuvalt: „Mina võin iga kell välja minna, võin sõbra juurde minna, kui tuju tuleb.”

Nad ei räägi palju. Kui Juliette õhtul koju tuleb, heidab ta mõnuga puhkama, lamab üksinda pimedas oma voodis. Ta ei loe raamatuid ega vaata kuigipalju ka televiisorit, eelistades selle asemel lampi süütamata oma möödunud elule mõtelda: oma emale, lastele ja hirmutavale tööpuudusele. „Kui peaks niisugune aeg kätte jõudma, kus lastel enam tööd ei ole, siis oleks küll kole.” Ta on kurb, et nende elu ei ole parem kui tema oma: „See ei ole õiglane.” Tema selgitust mööda on Prantsusmaal liiga palju välismaalasi, kes võtavad endale nii töökohad kui korterid, mille tulemusel „vaestele prantslastele ei jää midagi. Ma ei taha arvustada araablasi või musti, aga minu arust pole see õiglane. Just nende pärast ongi minu laste elu raske.” Üks tütar töötab vabrikus, teine politseiprefektuuris, kolmas on koduabiline, nagu oleks see perekond igaveseks ajaks kõige madalamapalgalistele töödele mõistetud. Mida Juliette tööd tehes mõtleb? „Õieti mitte midagi. Töö juures ma ei mõtle, või siis mõtlen oma pottidele-pannidele.” Töö on puhkus kodust. Sest kuigi ta on oma koduse elu niiviisi korraldanud, et tal on alati võimalik rahus olla, on inimesed Juliette’i meelest ometi nagu torkivad okassead, kellega suheldes peab pidevalt valvel olema. Kuigi ta pole enam nii haavatav, solvub ta ikka veel väga kergesti, kui keegi tema kohta midagi ütleb. Talle meeldib töötada üksinda sõltumatu koristajana, sest ta kardab kontorite ja vabrikute keelepeksu: „Inimesed räägivad sinust igasugu jutte, väänavad su sõnu, ja teinekord läheb see sulle kalliks maksma.” Kõige rohkem ärritab Juliette’i tema kohta käiv kriitika; vähimgi vihje rahulolematusele on nagu vana haava lahti kiskumine. Pea püstihoidmine nõuab pidevat pingutust, väärikus ei luba viriseda. Oma õdedele pole ta iial rääkinud, kuidas esimene mees teda kohtles. Kui Juliette neid nüüd külastab, hoidub ta hoolega ütlemast, mida tema õdede majapidamistavadest mõtleb; ja nemad ei puuduta ainsagi sõnaga tema minevikku: „Nad teavad, et ajaksid mind sellega marru.” Näiteks tema noorem õde, kes peale abikaasa surma elab mehega, kellega ta eriti ei klapi, ütleb tollele tihtipeale: „Pane oma kolu kokku ja kasi minema.” Juliette hoidub kramplikult nende tülisse sekkumast. „See on tema enda mure.” Ja kui ta kõigele vaatamata mõne arvustava sõnakese pillab, vastab õde: „Mis see sinusse puutub.” Juliette ütleb, et kõik tema õed on sama ettevaatlikud kui ta ise: nad ei näita oma viha välja.

„Lastega peredes on alati pahandusi.” Tema enda lastest läheb vahest kõige paremini vanimal, kelle abikaasa on samuti surnud ja kes on nüüd endale sõnakuuleliku mehe leidnud: „Tütar on majas peremees ja mees on idioot, kes nii karmi kohtlemist talub.” Ent ta lisab: „Mind minu laste eraelu ei huvita. Kui nad minu juuresolekul tülitsevad, ei sega ma vahele.”

Kõige ärritavam tegelane Juliette’i elus, otsekui sääsk, kes nõelab ja ära ei lähe, on tema mehe seitsmeteistaastane tütar, kes elab ühiselamus, lahus oma emast, kelle teine abielu samuti karile jooksis. Kõigest oma tarkusest hoolimata on Juliette tüüpiline võõrasema. „Sina ära emadepäeval siia tule, sest sa pole minu tütar. Tule isadepäeval, kui tahad.” Tüdruk on Juliette’i meelest „tõeline õelusekott”: ta on Juliette’i õrnad kohad välja nuuskinud ja korrutab alatasa: „Sa oled hädavares.” Juliette läheb tigedaks. „Oleks ta minu tütar, annaksin talle kere peale” – tüdruk on ärahellitatud, halvasti kasvatatud, ei aita majapidamistöödes: uuele põlvkonnale on kõik ilma vaevata kätte tulnud. Tüdruk lubab ta kohtusse kaevata: „Sa lähed vangi”, ja Juliette’il on hirm seadusega pahuksisse minna. Mees nende naaklemisse ei sekku. „Tema tahab rahu.” Kui tänitamine juba väljakannatamatuks muutub, „võtan tšekiraamatu ja lähen välja jalutama”. See on nagu pass, mis tõendab, et Juliette on iseseisev naine. Ta tunneb, et selle kasutamine aitab tal iseseisvuse kunsti juba paremini mõista. Alles mõni aasta tagasi paranes ta solvangust arulagedaid oste tehes: „Ma ei mõelnud üldse, mida ostsin, ei võrrelnud hindu. Aga nüüd olen palju tasakaalukam. Usun, et siin mõjutas mind mu sõber. Tema on ettevaatlik, tema abiga olen palju tasakaalukamaks muutunud. Enne olin palju närvilisem kui praegu.” Tarbimisühiskond on haigetele närvidele suurepärane rahusti.

Kui Juliette noor oli, töötas ta kolmteist tundi päevas; nüüd on tööpäevad küll lühemad, kuid ikka teenib ta vähem kui enamik teisi inimesi. Ta võiks ka paremapalgalist tööd leida, kuid talle meeldivad tööandjad, kellega ta hakkama saab, keda ta mõistab ja kes teda oma norimisega ei ärrita. Tasakaalu mõttes töötab ta mitme inimese juures, jaotades oma päevi kellaaegade järgi nagu dieedipidaja. „Ma ei suudaks seda taluda, kui peaksin päev otsa tööandja karjumist kuulama ja kodus õhtu otsa veel mehe karjumist takkapeale.” Üks naine, kelle juures ta koristamas käib, karjub tõepoolest, aga „tal on hea süda”. Teine naine on Prantsuse Vabariigi eelmise presidendi lapselaps, kes ei liiguta lillegi ja lesib päevad otsa sohval, mitmesuguste vaevuste käes kannatades: „Kui ta nii kohutavalt ennast ei haletseks, võiks ta oma eluga veel midagi ette võtta”; aga tema lahkus on piiritu. Kellelgi kolmandal, meesterahval, jagub probleeme nii lastelaste kui tervisega: „Hoolitsege enda eest, ütlen ma talle. Jah, doktor, vastab tema.” Neljas on tõepoolest doktor, kes ei ilmuta tema vastu vähematki huvi, kui ta juhtub haige olema, vastandina viiendale kliendile, kes otsemaid muutub ülimalt tähelepanelikuks, kui ta vaid korraks köhatab: Juliette ei unusta kunagi seda ülevat hetke, kui see mees tal ükskord tund aega varem koju lubas minna, öeldes: „Ega siin mingi vabrik ole.”

Vähemalt mõnda neist tööandjaist peab Juliette oma „sõbraks”. Ühele ütles ta: „Juhtugu mis tahes, mina teid maha ei jäta. Ma ei andestaks endale ealeski, kui ma teie juurest lahkuksin. Teist nii kena inimest ei leiaks ma kusagilt.” Doktori juures on ta teeninud kakskümmend neli aastat, mehe vigadest hoolimata, „sest ma tunnen tema iseloomu. Ma tean, kuidas temaga käituda. Hoian suu kinni, kui näen, et tal on paha tuju.” Miinuspunkte saavad tööandjad siis, kui nad tema töö üle nurisevad. „Majaperenaine ei tohi teenijat külaliste ees solvata: selle jaoks tulgu ta kööki. Muus kohas on see labane.” Ükskord unustas Juliette pidulikuks lõunasöögiks kartulid liha ümber seadmata, ta asetas need kogemata eraldi taldrikule. Perenaine nimetas teda rumalaks lehmaks. Juliette puhkes nutma ja lubas nende juurest ära minna. „Doktor tuli vabandama, aga naine ei tulnud.” Juliette jäi nende juurde edasi. Ühes teises majas nimetati teda köögikataks. „Ma ei kannata, kui mind niimoodi nimetatakse.” Kuid siis annab ta pahameel järele: „Inimene peab kõigega kohanema. Iga tööandjaga on omad probleemid. On neid, kes mõistavad, mida tähendab olla femme de ménage, aga on ka neid, kes seda ei mõista.” Ja ta lohutab end: „Need inimesed sõltuvad minust. Mina jälle muutun nende juures kultuursemaks: nad räägivad mulle igasugu asju. Üks neist – haritud mees – räägib mulle kõigist oma muredest, aga ütleb: „Ära sa kellelegi teisele räägi.” Nii et see jääb ainult meievaheliseks jutuks.”

Vahest oleks Juliette’i elu teistsuguseks kujunenud, kui kokkupuuted, mis selle kulgu mõjutasid, poleks olnud nii summutatud, tühised ja argised, kui oleks olnud rohkem mõttevahetusi, ilmutatud rohkem inimlikku huvi. Kuid neid kokkupuuteid piirasid vaimud, mis siiani määravad, mida tööandjad ja võõrad ja isegi koos elavad inimesed tohivad või ei tohi üksteisele ütelda. Juliette väidab, et „minu võimete juures” oleks ta võinud saada parema töökoha, et talle oleks meeldinud töötada vanade inimeste juures ja et just koolitustunnistuse puudumine oli talle takistuseks. Veelgi traagilisem oli see, et mitte ükski neist mõjukatest inimestest, kelle juures ta teenis, ei tundnud huvi, kuidas aidata tal rahuldavamat karjääri alustada. Ta teeb kokkuvõtte: „Minu elu on läbi.”

Tänapäeval võib seda lugu mitut moodi tõlgendada. Mõni võib öelda: niisugune see elu on, ja põhjusi, miks see niisugune on, leidub samuti mitmeid. Mõni võib loota, et kui sõlmi, millesse inimsugu on end sidunud, saaks lahti harutada ja ogaraid institutsioone arukamaks muuta, siis muutuks ka elu ja kaoks vaesus, kuigi see võtaks aastakümneid, võib-olla isegi sajandeid. Aga elu võib ka selle julmuse pärast vihata, püüda selle üle nalja visata või seda parodeerida või vaimustuda selle ülitäpsest kirjeldusest, end pidevalt kaitstes lootuste nurjumise eest, keeldudes probleemidele lahendusi pakkumast ja kõiki selletaolisi katseid lapsikuks tembeldades.

Minu eesmärk on teistsugune. Juliette’i hädade taga näen kõiki neid, kes on küll elanud, kuid end hädavareseks pidanud või sellise suhtumise osaliseks saanud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teisele inimesele kuuluvat vara. Avalikkuse ees juhtus niisugune asi orjadega. Me kõik pärineme orjadest või peaaegu orjadest. Kõik meie elulookirjeldused, kui need piisavalt kaugele ulatuksid, algaksid seletusega, kuidas meie esivanemad mingil määral orjadeks muutusid ja millise määrani me sellest pärandist vabanenud oleme. Seaduslikult on orjandus muidugi keelustatud (sugugi mitte nii väga ammu: viimane maa, mis selle 1962. aastal lõpetas, oli Saudi Araabia), kuid orjandusel on ka metafooriline, laiem tähendus: on võimalik olla oma kirgede ori, oma töö ori, elukommete ori või abikaasa ori, kellest inimene mitmesugustel põhjustel ei saa lahku minna. Maailm on siiani täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud, või nende olukord või nende enda rumalus, ja kelle isiklikud püüdlused on seeläbi igaveseks nurjunud. Orja tänapäevasel järeltulijal on veel kesisemad lootused kui patustajal, kes võib vähemalt oma pattu kahetseda; teovõimetu, lõksupüütud inimene ei saa mingit patustajaga võrreldavat kiiret hingekosutust. Juliette ei ole ori: ta ei kuulu kellelegi. Juliette ei ole teoori – kellelgi pole õigust tema tööle. Kuid mõelda, et su elu on läbi või et see on nurjunud, tähendab tunda samasugust meeleheidet, mis valdas inimesi noil aegadel, kui maailm uskus, et ilma orjadeta polegi võimalik eksisteerida. Seetõttu on oluline mõista, mida tähendas seaduslik orjandus.

Minevikus said inimestest orjad peamiselt kolmel põhjusel. Esimene neist oli hirm: nad ei tahtnud surra, ükskõik kui palju kannatusi elu kaasa ei toonud. Nad leppisid põlgusega kuningatelt ja rüütlitelt ja teistelt vägivallanarkomaanidelt, kes uskusid, et surm lahinguväljal on kõrgeim au, ja kellele inimeste orjastamine ja loomade kodustamine oli osa sellestsamast võimu ja elumõnude ihalusest. Ent orjad kannatasid ära ka loomadega võrdsustamise: ostu ja müügi, pea paljaksajamise, märgistamise, peksu, põlastusväärsed nimed (Ahv, Töllmokk, Lirva, Ärriti), sest enamusele inimestest tundus allasurutus elu vältimatu osana. Hani-aegses Hiinas tulenes sõna „ori” sõnast „laps” või „naine ja laps”. Samasugust enesestmõistetavat kuulekust nõuti enamikelt inimestelt peaaegu kõigis maailmaosades, olid nad siis ametlikult orjad või mitte.

Veel enne, kui korraldati kaheteistkümne miljoni aafriklase röövimine, et neid Uues Maailmas orjadeks teha, olid esimesteks ohvriteks slaavlased, kes orjandusele (slavery) oma nime andsid. Roomlaste, kristlaste, musulmanide, viikingite ja tatarlaste röövsaagina eksporditi neid kõikjale üle terve maailma. Slaavlane hakkas tähendama võõramaalast; enamik religioone õpetas, et võõramaalaste orjastamine on vastuvõetav tegevus; inglise lastest, keda orjadena maalt välja viidi – tütarlapsed kõrgema hinna saamiseks paksuks söödetud –, said lõpuks slaavlased. Hilisematel aegadel, kui slaavlased türannide valitsuse all elasid ja mingit pääsemislootust ei näinud, tulid mõned süngele järeldusele, et slaavlaste iseloomus peab peituma mingi needus, mis on nad igaveseks orjaikkesse mõistnud. See on väärastunud mõttekäik, mis püüab näidata, et kõik mis juhtus, oli paratamatu. Ükski vaba inimene ei saa seda uskuda: see on orjadele pealesurutud mõtteviis, et neid meeleheitele ajada.

Hirm on alati olnud vabaduseihast tugevam: inimesed pole sündinud vabana. Ent ometi leidis Bütsantsi keiser Mauritius (582–602) erandi. Teda üllatasid kolm kinninabitud slaavlast, kel polnud relvi kaasas. Peale kitarride või tsitrite ei olnud neil midagi, ja nad rändasid ringi, lauldes vabaduserõõmust ja elust laiadel väljadel värskete tuulte käes. Nad ütlesid keisrile: „Inimestele, kellele sõda on võõras, on täiesti loomulik kirglikult muusikale pühenduda.” Nende laulud rääkisid vabast tahtest ja neid tunti vaba tahte rahvana. Veel 1700. aastal leidus selliseid inimesi, kuni Peeter Suur andis välja dekreedi, mis sellisele eluviisile lõpu pidi tegema: igaüks kuulugu mingisse seaduslikku kogukonda ja täitku kindlaid kohustusi. Kuid sada viiskümmend aastat hiljem laulis Tarass Sevtšenko, ukraina vabastatud ori, samalaadseid laule, kaeveldes, et „purjus tsaar on vabaduse magama pannud”, ja rõhutades, et just loodusest võib lootust leida:

Kuulake, mis räägib meri,

küsige mustadelt mägedelt.

Orjandus tekkis eeskätt sellepärast, et need, kes tahtsid omaette elada, jäid paratamatult jalgu neile, kellele vägivald rõõmu pakkus. Ajalugu ongi enamasti vägivallatsejate võitude kroonika, sest nad lõõtsusid lõkkele hirmu, millega igaüks meist siia maailma sünnib.

Teiseks, inimesed hakkasid orjadeks „ vabatahtlikult”. Asteekide Mehhikos valis – kui niisugust sõna võib kasutada – enamik orje ise selle seisundi, masendusest muserdatuna, soovist kohustustest vabaneda, nagu näiteks rahvusliku pallimängu patolli mängijad, maniakaalsest spordiharrastusest kurnatud, või armastamisest räsitud naised, kes pigem kindlat toidupala eelistasid, kuna orjalepingu põhitingimus nägi ette, et orja tuleb toita, ja kui seda ei tehta, tuleb ori vabastada. Moskoviidid, kes olid harjunud röövvallutajatele vastu seisma ja nüüd selle asemel üksteist orjastama asusid, arendasid välja kaheksa erinevat orjanduse liiki, millest kõige tavalisem oligi „vabatahtlik” vorm. Nende kogukonnas puudusid heategevuslikud institutsioonid. Näljased müüsid end orjaks. Viieteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi vahel orjastati üks kümnendik moskoviite, mistõttu orje oli juba rohkem kui linnaelanikke, sõdureid või preestreid. Keegi ameerika ajaloolane on neid orje võrrelnud Ameerika sotsiaalabist elatuvate vaestega.

Venemaa orjandust võiks võrrelda pandimajaga inimeste jaoks, kel pole peale iseenda midagi müüa; kolmandik orjadest olid tegelikult jooksus olevad seaduserikkujad, kes küll enamasti ise tagasi pöördusid, vabadusest kurnatud, võimetud vangi mentaliteedist loobuma: „Sugugi mitte iga ori ei unista vabadusest. Pärast mõneaastast täielikku alistumist muutus iseseisev elu karmis reaalsuses peaaegu mõeldamatuks,” räägib orjanduse ajaloolane Hellie. Ameerikas oli põgenemine raskem: Ühendriikide lõunaosariikidel oli arvatavasti maailma kõige karmim orjandussüsteem, sest orjad rakendati jõudu säästmata tööle, et põllundusest kõrgeid kasumeid lõigata, samal ajal kui Venemaal ja Hiinas kasutati orje peaasjalikult majateenijatena. Ent ükskõik millised nende kohtlemistingimused ka täpsemalt polnud, viis asjaolu, et orje oli nii mitut liiki ja et igaüks neist pidi alluma pisut erinevale väärkohtlemisele, selleni, et igaüks võis kujutleda, nagu oleksid tal teatud eelisõigused, nagu polekski tema kõigi alamate hulgas see kõige alam; kadedus muutis ta pimedaks ühiste kannatuste suhtes; Ameerika istandustes võis näha, kuidas aafrika orjad teisi aafrika orje peksavad. Teisisõnu, kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida.

Kolmas orjade liik oli tänapäeva auahne direktori ja bürokraadi eelkäija. Orjade omamine tagas kaasinimeste lugupidamise; orjaks olemine tähendas töötegemist. Vabad inimesed pidasid alandavaks teise heaks töötada; rooma aristokraadid keeldusid töötamast keisri ametnikena. Seega võttis keiser tööle orjad ja rajas riigiameti, aristokraadid aga panid orjad oma valdusi valitsema. Orjadel polnud perekonda ja seetõttu ka kohustusi mitte kellegi teise vastu peale oma isanda. Neist kujunesid kõige usaldusväärsemad ametnikud, sõdurid, erasekretärid. Nii Osmani kui Hiina impeeriume valitsesid tihtipeale orjad, mõnikord ka eunuhhidest orjad, kes tõusid kõige kõrgematele ametikohtadele ja lõpetasid vahel tõepoolest ka suurvesiiridena ja imperaatoritena; kastratsioon tagas, et ametnikud olid riigile truumad kui perekonnale. Pole olemas statistikat, mis näitaks, kui palju inimesi on tänapäeval tööandjate poolt kastreeritud.

Venekeelne sõna töö kohta – rabota – tuleb sõnast ori, rab. Jõude elava ühiskonna aluseks on unistus elada nagu peremees, kusjuures töö teevad ära robotid, mehhaanilised orjad. Meie orjanduse lugu lõpeb aga kurva tõdemusega, et kord juba vabaks saanuna, muutuvad inimesed tihtipeale robotiteks, vähemalt teatavaks eluperioodiks. Suure vastumeelsusega on loobutud kõikidest orjaliku käitumise vormidest. „Õnnetuse ülim aste on sõltuvus teise inimese tahtest,” ütles Publilius, süüria ori, kellest sai antiikses Roomas populaarne näitleja ja miim. Ja ometi põhinevad romantilise armastuse fantaasiad nimelt sõltuvusel. Vabanenud ori eelistas tihtipeale sõltuvust säilitada, jätkates endisel töökohal; orjanduse häbipleki pleegitamiseks kulus mitmeid põlvkondi. Hiinas ja Aafrikas sai vabastatud orjast sageli mingi vaene sugulane, Euroopas aga klient. Kellegi endast vägevama kaitsva tiiva alt lahkumine oli liiga hirmutav ettevõtmine.

Orjade kõige märkimisväärsem omadus – või vähemalt nende oma, kes end pidevalt purju ei joonud, et oma kurbust unustada – oli väärikus. Paljudel õnnestuski oma sõltumatus maksma panna, isegi kui oldi sunnitud alandavat tööd tegema, teeseldes teotusega leppimist, mängides mingit rolli, nii et peremees võiks rahumeeli kujutleda, et ohjad on tema käes, samal ajal teades, et tegelikult oleneb isand hoopis orjadest. „Mängi lolli, et tarka püüda,” kõlab Jamaika orjade lemmikvanasõna. Mõnikord sai orjapidaja aru, et teda mitte üksnes ei lollitata, vaid et ka ta ise on ori: „Välja minnes kasutame teiste inimeste jalgu, kasutame teiste inimeste silmi, et asju ära tunda, kasutame teise inimese mälu, et tuttavaid tervitada, kasutame kellegi teise abi, et elus püsida – ainsad asjad, mida me päris enda omadeks võime nimetada, on meie naudingud,” kirjutas Plinius Vanem 77. aastal pKr. See rooma orjapidaja, ülimahuka „Loodusloo” (Historia Naturalis) autor, sai surma, minnes liiga lähedale Vesuuvi vulkaanile, mille purset ta oma silmaga näha tahtis: ta teadis, et ta on parasiit – oli ju loodusvaatlemine seda liiki inimeste lemmiktegevus.

Orjanduse kaotamine lahendust ei toonud, vähemalt mitte täielikult, sest uue nime all hakati järjest uusi orjanduse vorme leiutama. Vabrikutöölised, kes nurisemata mürgises õhus päikesetõusust loojanguni tööd rügasid ja ainult pühapäeviti päevavalgust näha said, elasid tõenäoliselt vaevalisemat elu kui paljud antiikaja orjad. Ja tänapäeval: kõik need, kes parema meelega teevad seda, mida neil teha kästakse – rahvaküsitluse põhjal eelistab üks kolmandik brittidest just käsutäitmist –, selle asemel, et oma peaga mõtelda ja ühiselt vastutust kanda, on Venemaa vabatahtlike orjade vaimsed järeltulijad. Tuleb meeles pidada, et vaba olla on väsitav ja pingutav; ja rasketel aegadel on armastus vabaduse vastu alati kahanenud, ükskõik mis mokalaata selle nimel ka ei peetaks.

Orjanduse ajaloost kokkuvõtet tehes jõuan järeldusele, et vabadus ei tähenda mitte üksnes seadustesse talletatud õigusi. Eneseväljenduse õigus sunnib teid siiski otsustama, mida te öelda tahate, kust te endale kuulaja leiate ja kuidas oma sõnad kaunilt kõlama panete; need on oskused, mida tuleb õppida. Seadused ei ütle muud, kui et teil on kitarri olemasolu korral õigus seda mängida. Seega pakuvad inimõiguste deklaratsioonid välja üksnes mõne koostisosa, millest vabadust vermida.

Niisama tähtsad on olnud ka kohtumised teiste inimeste ja paikadega, mis on andnud inspiratsiooni ja julgust nüristavate, kivinenud tavade hülgamiseks. Iga kord kui toimub kohtumine, kus midagi ette ei võeta, on tegemist võimaluste luhtumisega, just nagu siis, kui Juliette’i tööandjatel ei tulnud pähegi aidata naisel karjääriredelil edasi jõuda, millest ta ometi unistas. Enamikul kohtumistel ei luba uhkus või ettevaatlikkus inimesel oma sügavamaid tundeid väljendada. Maailma müra koosneb vaikimistest.

Selle asemel et alustada Antiik-Kreeka filosoofia kokkuvõttega, nagu see tavaks on kujunenud, kui vabadusest juttu tehakse, toon pigem näite ühestainsast inimesest, kes suutis kokku liita õiged isikud ja õiged olukorrad, kuigi tal kulus selle segu valmistamiseks pool eluaega. Domenikos Theotokopulos, kunstnikunimega El Greco (1541–1614), oleks kahtlemata jäänud tähtsusetuks ja tundmatuks kunstnikuks, pidevalt tavapäraseid ikoone maalima, vormi ja välislaadi vangistusse, kui ta poleks sõlminud sidemeid teistega ja õppinud, kuidas välja pressida inimlikkust nende käest, kel seda üldse ei paistnud olevat. Ammutanud kõik vähegi võimaliku mitmesugustest põlistest oskustest oma kodusaarel Kreetal – mida valitsesid veneetslased, jagasid ortodokssed ja katoliiklikud kristlased, hoidsid minevikus kinni põgenikud, kes väljasurevat bütsantsi kunsti põlistasid –, lisas ta oma pärandile uusi mõõtmeid välismaale reisides. Itaalias kohtas ta vähe tuntud horvaadi maalikunstnikku Julio Gloviot, keda kutsuti „makedoonlaseks” ja kelle tutvuse kaudu sai temast Tiziani õpilane. Siinkohal oleks ta võinud end väga kergesti taas ahelaisse panna tühise pseudo-itaalia portretistina, kes teeb mida kästakse; kuid ta ihaldas midagi enamat kui jäljendamine. Niisiis asus ta kolmekümne viie aastaselt elama Toledosse. Kui küsiti, miks, vastas ta: „Ma pole kohustatud sellele küsimusele vastama.” Ohtlik oli avalikult kuulutada, ei siin tunneb ta end vabana, et siin pole rivaale teda piiramas, ja et tema auahnust maalida „ausamalt ja sündsamalt” kui Michelangelo – nagu ta seda ise ütles –, saab teoks teha ainult siin piirilinnas. Toledo kõmises erutatult vastu, sest teadis, mida tähendavad nii sallivus kui tagakiusamine; selles linnas olid kunagi külg külje kõrval elanud kristlased, musulmanid ja juudid; ühel selle kuningatest oli olnud au nimetada end Kolme Usu Keisriks ja teine oli lasknud raiuda epitaafi oma hauakivile kastiilia, araabia ja heebrea keeles; ja ometi nägi El Greco, kuidas üle tuhande oletatava ketseri kohaliku inkvisitsioonikohtu ette tiriti. Siin, elades vanas juudikvartalis ühtaegu üksi ja seltskondlikult, oli ta ümbritsetud reformatsioonivastaste vaimsest kirest ja filosofeerivatest sõpradest, kes õhutasid teda näiliselt kokkusobimatuid lepitama, maalima jumalikkuse ja inimlikkuse ühtepõimumist, leidma julgust värve otse lõuendile panna, ilma eelnevalt ette joonistamata, nagu oleks iseloom liiga voolav, et seda tugevate joontega piiritleda. Ta nägi maali kui osa üksikisiku tundmaõppimise ja mõistmise otsinguist.

Hispaanlastel võttis tükk aega, enne kui nad El Greco omaks tunnistasid: 1910. aasta Prado muuseumi kataloogis on ta ikka veel kirjas kui „Itaalia koolkonna” liige. Inimestel läheb tükk aega oma hingesugulase äratundmiseks, kui neil on liiga piiratud arusaam sellest, kes nad ise on. Hispaanlastel võttis tükk aega taipamaks, et nende panus kokkusobimatute harmoniseerimiseks on tähtsam kui nende panus uhkuse ajaloos, või hindamaks Alonso de Castrillo väljendust 1512. aastal, et inimesed „tüdinevad sõnakuulelikkusest” (nii nagu inimesed võivad lõpuks tüdineda vabadusest, kui nad ei tea, mida sellega ette võtta).

Tänapäeval võib kogu inimkond näha midagi iseendast El Greco maalidel, kel surres oli vaid üks puhas ülikond, kaks särki ja armastatud raamatukogu täis igast valdkonnast raamatuid. Tema tõttu võib igaüks end mingil määral Toledo kodanikuna tunda. Ta on näide sellisest inimesest, kes on avastanud, mis on inimestel ühist. Vaatlen sügavamalt küsimust, kuidas luua sidemeid või avastada seoseid üksteisest näiliselt kaugel olevate inimeste vahel, isegi sajandite tagant; kuid enne kui ma selle juurde asun, räägin veel mõne sõna oma meetodist ja eesmärgist.

Mida me teistest inimestest arvame ja mida me näeme peeglist, kui me iseennast vaatame, oleneb sellest, mida me maailmast teame, mida me võimalikuks peame, missugused on meie mälestused ja kas peame tähtsaks minevikku, olevikku või tulevikku. Miski ei mõjuta meie võimet eksistentsiraskustega paremini toime tulla kui nende vaatlemiseks valitud kontekst; mida enamate kontekstide vahel on võimalik valida, seda vähem tundub olevat raskusi, mis on vältimatud ja ületamatud. Tõsiasi, et maailmas on praegu kõikvõimalikke segadusi rohkem kui eales varem, võib esialgu tekitada tunde, et üha raskem on kahtlustele lahendust leida, ent ometi näitab tegelikkus, et mida rohkem on segadust, seda rohkem on ka kaljupragusid, millest läbi pugeda. Ma otsingi märkamata jäänud lõhesid ning kaotsiläinud juhtlõngu.

Alustan olevikust ja liigun tagurpidi, samuti nagu ma alustan isiklikust ja liigun üldise suunas. Kui ma kunagi tänapäevaste pürgimuste puhul ummiktänavasse satun, nagu seda minu isiku-uuringute reas ette tuleb, olen otsinud väljapääsu, asetades need kõigist sajanditest pärit ajalookogemuse taustale, küsides, kuidas nad oleksid käitunud, kui neil oleks ainult oma mälu asemel võimalik kogu inimkonna kogemust kasutada.

Maailma mälestustesalved on ladustatud nii, et neid pole kerge kasutada. Igal tsivilisatsioonil, igal usundil, igal rahval, igal elukutsel, igal sool ja klassil on oma lugu. Inimesi on siiani peaasjalikult huvitanud nende isiklikud juured ja seetõttu pole nad iial nõudnud kogu pärisosa, mis neile sünnijärgselt kuulub, kõikide inimeste minevikukogemuse pärandit. Iga generatsioon otsib vaid seda, millest tal enda arvates vajaka jääb, tundes ära vaid selle, mida ta juba teab. Tahan alustada kokkuvõttega sellest pärandist, mitte surnute tegusid kronoloogiliselt järjestades, vaid tehes seda nii, et üksikisikud saaksid kasutada oma pärandiosi, mis valgustavad neid kõige enam huvitavaid aspekte.

Kui inimesed vanasti ei teadnud, mida nad tahavad, kaotasid suunataju ja kõik tundus kokku varisevat, siis leiti tavaliselt kergendust vaatenurka muutes, tähelepanu mujale suunates. Mis kunagi näis ülitähtis, tundub järsku olevat vaevumärgatav. Sel kombel kukuvad poliitilised ideed korraga kokku ja asenduvad isiklike muredega, idealism asendub materialismiga, ja aeg-ajalt tuleb tagasi religioon. Tahan näidata, kuidas eelistused tänapäeval muutuvad ja missuguseid prille on vaja, et neid vaadelda. Ajaloo käigus on inimesed korduvalt vahetanud prille, mille abil nad maailma ja iseennast on vaadanud.

Vaatlusobjekti olulise nihke algust tähistab Londoni Kuningliku Seltsi rajamine 1662. aastal. Nagu selle loojad kinnitasid, oli seltsi asutamine vajalik, kuna inimesed ei teadnud, mida otsida ja kuidas seda teha. Teadlased ja nende järglased avasid tohutuid uurimispiirkondi, andes maailmale hoopis teise näo. Kuid teaduslike avastuste tegemine on erialainimeste töö; enamik inimesi suudab seda vaid ammulisui pealt vaadata, ja see pealtvaatamine ei aita neil oma igapäevaelu korraldada.

Üheksateistkümnendal sajandil hakati vaatenurka järjest sagedamini muutma, mistõttu pilt muutus üha segasemaks. Alexis de Tocqueville’i reisi Ameerikasse 1831. aastal ajendas veendumus, et Ameerika kaudu võib korraks pilku tulevikku heita ja et niiviisi on võimalik avastada, mida vabadusega peale hakata; poliitiliste institutsioonide reformimine demokraatlikumaks sai kõigi õnne eest võitlejate eesmärgiks; kuid Tocqueville tuli ometi tagasi hoiatusega enamuse türannia ähvardavast ohust ja tõdemusega, et kusagil ei leidu paika, kus vähemused oleksid täiel määral rahuldatud. Samal aastal toimunud Darwini matk loomade kuningriiki, mis siiani inimeste arvates vaid nende hüvanguks eksisteeris, koondas tähelepanu olelusvõitlusele, mida järjest enam kõigi elusvormide domineeriva küljena käsitlema hakati. Kuid Darwin ise kaebles, et tema doktriinid tekitavad tunde „nagu oleks ta muutunud värvipimedaks”, inimeseks, kes on kaotanud „kõrgema esteetilise tunnetuse”, ja et tema vaimust on saanud „mingi masin, mis suurest faktidekogumist üldisi seadusi välja jahvatab”, põhjustades „rõõmu kadumise” ja „meie olemuse tundelise osa nõrgenemise”. Marxi teekond töölisklassi kannatustesse ja tema üleskutse revolutsioonile rebis maailma sajaks aastaks kahte leeri, kuigi õige varsti ilmnes, et revolutsioonid ei suuda oma lubadusi täita, kui tahes ausate kavatsustega neid ka ei jagatud. Seejärel, sajandi viimastel aastatel, võttis Freud ette teekonna Viini neurootikute alateadvusse, mis muutis inimeste nägemust sellest, mis nende sees toimub, mille üle nad muretsevad ja keda süüdistavad, kuid lootus, et niipea kui nad asjast aru saavad, suudavad nad ka andestada, pole siiani täitunud.

Kõik need mõtlejad asetasid oma nägemuse keskmesse konfliktiidee. See idee kummitab maailma tänase päevani. Isegi konflikti kaotamise eest võitlejad kasutavad selle idee meetodit konflikti vastu võitlemiseks.

Kuid meie ajastu omapäraks on tähelepanu suunamine konfliktilt informatsioonile. Uueks üllaks eesmärgiks on saanud katastroofide, tõbede ja kuritegevuse ennetamine ja maailma käsitlemine ühtse tervikuna; naiste ilmumine avalikku ellu annab jõudu võitluseks traditsioonilise arusaama vastu, et eksistentsi ülim eesmärk on võit kellegi üle; rohkem tähelepanu pööratakse teiste inimeste tunnete mõistmisele kui institutsioonide loomisele ja laialisaatmisele.

Ent vaatamata neile uutele püüdlustele püsib enamik inimese tegevusest ikka veel vanade mõttemallide ohjes. Nii poliitikud kui majandusmehed on võimetud sügavasti juurdunud jäärapäise mõtteviisi ees. Mõtteviisi ei saa seadusega muuta, sest see põhineb mälul, mida on peaaegu võimatu kustutada. Ometi on võimalik mälu avardada vaatevälja avardamise kaudu, ja kui see õnnestub, siis väheneb ka võimalus, et keegi jätkab igavesti vanade viiside mängimist ja samade vigade kordamist.

Viissada aastat tagasi tegi Euroopa läbi renessansi nelja uue kokkupõrke tulemusena, mis ometi nurjasid neli uut võimalust vaatevälja avardamiseks. Esiteks, see taaselustas unustussevajunud mälestused vabadusest ja ilust, kuid piirdus üksnes kreeklaste ja roomlastega.

Selles raamatus olen püüdnud avada kogu inimkonna mälestusi ja kasutada neid selleks, et seada tänapäeva dilemmasid perspektiivi, mis on igavese konflikti ideest tumestamata. Teiseks, renessansi ajal kihlusid uue tehnoloogia mahitusel Euroopa ja Ameerika; kuid see jäi pigem ühe kontinendi geograafiliseks avastuseks kui inimhulkade vastastikuseks avastamiseks isiksuse tasandil; maakera elanike vahel valitseb ikka veel vaikimine ja kurtus, ehkki on olemas tehnika, mis võimaldaks neil ükskõik kellega ükskõik kus mõtteid vahetada. Olen uurinud, miks kõrvad lukku jäid ja kuidas neid lukust lahti saada. Kolmandaks rajanes renessanss uuele ideele üksikisiku tähtsusest. Kuid see aluspõhi osutus rabedaks, sest üksikisikud nõudsid pidevaid kiiduavaldusi ja imetlust, mis neid alal hoiaks. Maailmas pole piisavalt kiiduavaldusi, samuti pole piisavalt austust, et seda kõigile jätkuks. Olen otsinud meetodit, kuidas nende varusid suurendada. Lõpuks kätkes renessanss endas ka uut ideed usu tähendusest. Kõigi usundite lõplik eesmärk on inimesi koondada, kuid siiani on nad suutnud neid üksnes lahutada. Usundite ajalugu on veel lõpetamata. Olen otsinud väljaspool usutülisid vaimseid väärtusi, mis erinevaid usundeid seoks, ja mitte ainult omavahel, vaid ka uskmatutega.

Palju on ka kirjutatud sellest, mis inimesi lahutab; minu eesmärk on uurida, mis neil ühist on. Seega koondan tähelepanu sellele, kuidas inimesed kokku saavad. Uut ja vana tüüpi, nii lähedaste kui kaugete suhete otsimine on minu nägemust mööda olnud inimsuse kõige tähtsam tegevus kogu ajaloo jooksul, kuigi see on mitmete nimetuste taha maskeerunud ja erinevaid teid pidi kulgenud. Kohtumine Jumalaga on olnud ülim eesmärk neile, kelle jaoks hing on jumalik säde. Kangelase või vaimse juhi võluv hingus on kasvava nooruse südant ärgitanud. Isiklikku elu on ikka ja alati valitsenud „teise poole” otsingud. Lapsevanemad püüavad üha enam oma lastega samal lainepikkusel püsida. Suurt osa kultuurist ilmestab kunstnikele jagatav tunnustus selle alusel, kuivõrd nad on suutnud väljendada inimeste tundeid, kellega nad pole eales kohtunud. Enamik mõtteid on olnud flirtimine teiste inimeste, nii elavate kui surnute mõtetega. Raha või võim, kui tahes painajalikud, on lõpuks olnud ikka mingi hingelähedasema eesmärgi teenistuses. Mina uurin, kuidas see eesmärk on inimsoo segadusse ajanud ja kuidas on võimalik uut suunataju leida.

Kui inimesed vaatavad oma igapäevasest ümbrusest kaugemale, kui nad õpivad lugema ja reisima, siis avastavad nad, et paljudel võõrastel on nendega samasuguseid tundeid ja huvisid. Kuid omavahelisi viljakaid kontakte on vähe. Väga paljud neist, kes võiksid üksteist mõista ja üksteisele virgutavalt mõjuda, või võtta koos ette midagi põnevat, mida nad üksi teha ei suuda, pole veel kohtunud. Nüüd, kus parem suhtlemine on esmakordselt saanud üheks inimkonna peamistest eelistustest, ei saa ühtki elu pidada täismõõdus elatuks, kui see pole täielikult ära kasutanud kõiki võimalusi, milleks see suuteline on. Tänapäeval hoiab lootusi üleval eeskätt väljavaade uusi inimesi kohata.

Kõiki teaduslikke avastusi inspireerib loomulikult samasugune uurimine ja varem mitte kokku saanud ideede ristumine. Sama lugu on elu sisukaks ja kauniks muutmise kunstiga, kuhu kuulub seoste leidmine asjade vahel, millel esmapilgul seoseid ei olegi, inimeste ja paikade kokkuviimine, unistuste ja mälestuste ühendamine üksikasjade kaudu, mille tähendus on seni jäänud märkamatuks. Täielikult sobiva hingesugulase otsimine katab vaid üht osa vaimumaailmast; inimesed muutuvad järjest mitmekülgsemaks; seega kirjutan ma pigem veidi vähem kokkusobivatest hingesugulastest, kel on mõned hoiakud ja iseloomuomadused, mis võivad kombineeruda teise inimese omadustega, et luua midagi enamat, kui kumbki selleks üksinda võimeline oleks. Nii nagu keemiateadus on leiutanud mitmeid uusi vajalikke aineid, avastades, kuidas samu molekule võib leiduda täiesti erinevates ainetes, kuidas neid molekule saab ümber korraldada, kuidas näiliselt mittesobivad võivad muutuda teineteise suhtes vastuvõtlikeks ja paljude nõtkete sidemetega ühendatud saada, nii pakub senitundmatute sarnasuste avastamine inimeste juures võimalusi leppimiseks ja põnevateks ettevõtmisteks, mis on siiani võimatuna tundunud. Kuid pelgalt vastastikuse äratundmise ootama jäämisest ei piisa. Kosmopoliitide unistus, et antagonismid haihtuvad loomulikul teel, oli liiga lihtlabane ja lakkas olemast usutav, sest see alahindas, kui erinev ja haavatav on tegelikult iga üksikisik – ja iga grupp. Olen uurinud, kuidas mitmesuguse lähedusastmega suhteid võib rajada üle riigipiiride, seejuures oma riigitruudust ja omapära minetamata.

Isegi uue renessansi võimalusest unistamine võib näida sulaselge hulljulgusena, kuid lootus ärkab alati talveunest, olgu ta nii läbiklopitud kui tahes ja võtku ärkamine aega kui tahes kaua. Loomulikult ei saa renessanss tagasi tulla koos oma usuga utoopiatesse, mis on liiga palju katastroofe põhjustanud. Selleks et uut suunataju leida, on vaja ka suurematele või vähematele nurjumisvõimalustele mõelda; ent kui nurjumisega on arvestatud, ei pruugi see veel julgust ära võtta.

Selle asemel et pakkida oma informatsioon harjumuspärastesse kategooriatesse, mis üksnes kinnitaks, et kõiki inimeste ettevõtmisi mõjutavad majanduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid, olen selle ümber korraldanud, leides uusi kokkupuutepunkte tavalise ja võõrapärase, mineviku ja oleviku vahel, selleks et kõige olulisemad küsimused tänase põlvkonna ette seada.

Olen tegelnud üksnes piiratud arvu inimeste, paikade ja teemade ringiga, sest ma püüan sisendada meetodit ja lähenemisviisi, mitte aga kõiki fakte lahtritesse toppida, ja ka sellepärast, et isegi mitmest eluajast poleks jätkunud minu teadmatuse kustutamiseks või kogu olemasoleva informatsiooniga toimetulekuks. Mida liiga suure informatsioonihulgaga peale hakata, on meie ajastu suurim mõistatus. Minu lahendus oleks vaadelda fakte üheaegselt läbi kahe läätse, kord mikroskoopi kasutades – valides välja üksikasjad, mis heidavad valgust inimesi kõige lähemalt puudutavatele eluaspektidele –, kord teleskoopi, et suurest kaugusest laiemaid probleeme jälgida. Loodan, et olen öelnud küllalt näitamaks, et tänapäeval on inimestel kaugelt rohkem valikuvõimalusi, kui nad arvata oskavad.

Minu raamatu südamikku paigutatud portreedegalerii on üksikisikutest ja mitte statistiliselt esinduslikust valikust: nad on seal, et panna lugejat mõtlema, mitte aga pealiskaudseid üldistusi tegema. Olen võtnud vaatluse alla naised, kuna ma ise nende hulka ei kuulu, ja kuna olen alati meelsamini kirjutanud inimestest, kes ei tekita minus kõrki tunnet, et suudan neid iga kell läbi näha, eeskätt aga sellepärast, et naised paistavad elule värske pilguga vaatavat, kusjuures nende elulookirjeldused on kaasaegse kirjanduse kõige omapärasem osa. Nende kokkupõrge vanade mõttemallidega on ummiktee, mis kõik teised ummikteed tühiseks muudab; ja mõte sellest, kuidas seda sõlme lahendada, oligi minu esmaseks ajendiks selle raamatu kirjutamisel. Minu järeldus oli, et pean kirjutama üheaegselt mõlemast sugupoolest.Freudi kirjutised inimkonnast rajanesid kohtumistel enamjaolt ühe maa patsientidega, olgugi et ta oma kušeti idamaise vaibaga drapeeris. Minul oli uurimistöö käigus pikki jutuajamisi kaheksateistkümnest eri rahvusest inimestega, ja ma oleksin võinud alustada iga peatükki tunnistajaga erinevast maailmaosast, kuid ma ei tahtnud jätta muljet, nagu oleks mingil teataval maal kuidagi eriline kalduvus mingile teatavale murele või nõrkusele. Seetõttu tuleb enamik sellegi raamatu elavaid tegelasi ühelt maalt. See on rikas (kuigi ka seal leidub vaesust), vaba maa (mis ometi võitleb paljude kavalate piirangutega), turistide lemmikmaa oma armastuse pärast hea elu vastu, meelitades igal aastal kokku sama palju sissesõitjaid, kui sellel maal inimesi elab, kuid ometi ei peeta seal elu sugugi nii lihtsaks, ja seda maad vihkavate välismaalaste arv võib tõenäoliselt selle imetlejate arvuga võrduda. Ja seega võin ma küsida, mis jääb inimesel teha, kui ta on endale kätte võidelnud põhilised hüved ja vabadused, või vähemalt mõned vabadused.

Kohtusin enamikuga neist naistest Prantsusmaal, riigis, mis on kogu mu täiskasvanuelu jooksul olnud mulle otsekui laboratoorium, pidev inspiratsiooniallikas. Kõik minu raamatud Prantsusmaa kohta on olnud katse elu kunsti mõista, tulevärgi valgel, mida see maa taevasse saadab, püüdes iseendast aru saada. Eriti väärtustan ma selle maa traditsiooni mõelda omaenda probleemidest universaalsetes terminites, ja nii endassesüvenenud kui ta ongi, väljub ta ometi enesekesksusest, mida kõik rahvad põevad. Inimõiguste deklaratsioon koostati kogu maailma nimel. Mulle tundub, et iga tulevikunägemus peab rohkem kui kunagi varem hõlmama kogu inimkonda, ja seda silmas pidades olengi ma selle raamatu niimoodi kirjutanud.