Читать книгу Inimsuhete ajalugu - Theodore Zeldin - Страница 9

3

Kuidas inimesed, kes oma juuri otsivad, alles hakkavad piisavalt kaugele ja sügavale vaatama

Hallinevate juustega mees ja noor naine tantsivad. Mees on inglane ja ütleb naisele: „Sul on nii ilus nägu; kahju, et sa aktsendiga räägid.”

Naise nägu on pooleldi jaapanlik, pooleldi euroopalik, võib-olla saksa või slaavi või prantsuse... ta peab seda selgitama. Tema aktsent on ameerika oma. Tema meelest pole mehel õigust teda haletseda; otse vastupidi, ta tunneb, et on sündinud õigel sajandil, sest ta ei kuulu tervenisti ei Itta ega Läände.

Tokyo tütarlastekoolis haridust omandades kirjutas ta kuulekalt tahvlilt maha kõik, mida õpetaja sinna kirjutas; viieteistkümneaastaselt „olin ära õppinud, kuidas olla jaapanlane”. Kuid mitte täielikult, sest kui ta sõna ei kuulanud, hoidusid kaasõpilased temast eemale ja hüüdsid teda ameeriklaseks. Seepeale läks ta Ühendriikidesse, et uurida oma isa päritolumaad ja õppida muusikat, milles päritolu oluliseks ei peeta. Ometi polnud naine sugugi kindel, kas tal jätkub annet, et riigipiirideta kunstirahva täisõiguslikuks liikmeks saada. Selle asemel omandas ta Ühendriikide pealinnas Washingtonis ülikoolidiplomi rahvusvahelistes suhetes ja temast sai Hiina ekspert. Kahe Taiwanis veedetud aasta jooksul armus ta inglasesse. Ta peab end maailmakodanikuks, kuigi ei näe põhjust, miks ta seda valjul häälel kuulutama peaks. Ta usub, et temast ei saa iial suurt kunstnikku või suurt isiksust, kuid ta on leidnud endale alternatiivse rolli.

Londonis avastas ta, et maailmakodanikke ei peagi tingimata avasüli vastu võtma. Tulevasele ämmale ei meeldinud mitte niivõrd tema aktsent kui just ligipääsmatus, ja ta ei kujutanud ette, kuidas perekond ta omaks võtab. Kuue aasta pärast ei suutnud ta kavaler ikka veel otsustada, kas nad üldse sobivad. Mida peab tegema kaasaegne naine, kes mitte kuidagi etteantud raamidesse ei taha mahtuda? Missugune kaasaegne naine üldse sobib etteantud raamidesse?

Kõigi maailma linnade hulgast valis Maya elukohaks Pariisi, kus „sobib iga asi, mida ma teen; Prantsusmaal on kõik vastuvõetav”. Kuid loomulikult vaid seepärast, et ta pole tahtnud prantslaseks saada. „Mulle meeldib ennast mustlaseks pidada... tunnen, et olen kokku segatud mitmest värvist, ma ei oska öelda, milline osa on päris minu – ameerika või jaapani: ma olen summa, olen tulemus.” Nüüd on ta jaapani televisiooni diktor. Kui ta küsitleb Lääne inimest inglise keeles, on ta ka ise täielikult Lääne inimene; aga kui ta end mingib ja teeb intervjuu NHK-s jaapani keeles, ilmub ta silmadesse teistsugune läige, keele kaudu muutub näoilme ja temast saab otsekui teine inimene. „Ma olen kameeleon,” ütleb ta. Asja hea külg on see, et ta tunneb end koduselt laias tüüpidegaleriis. Ta on intervjueerinud Euroopa trooninõudlejaid, ja seda täiesti pingevabalt, „sest nad kõik on kannatanud”, ja on üksinda jalutanud Washingtoni kõige kuritegelikemates kvartalites, „sest ka mina ise kuulun vähemuste hulka”.

Maya elab üksinda, nii nagu pooled elanikud Pariisis, selles üksildaste mõtete linnas. „Ma olen külm inimene,” ütleb ta. „Kui mul on probleeme, siis panen ukse kinni ja lihtsalt mõtlen; ma ei aruta neid kellegagi.” Tema tee sõltumatusele on olnud lihtne: ebaõnnestumistes süüdistab ta ennast; ja ta leiab, et see toob kergendust, kuna see tähendab, et on veel lootust – ainult tema ise peab muutuma. Teisi inimesi muuta on liiga raske. „Mõtlen seejuures, nagu lihviksin ennast, ja et mul on baas, millelt edasi liikuda.” Ema õpetas talle, et kui ta suudab talle halba teinud inimesi haletseda, siis on juba pool teed käidud. Maya arvab, et selle reegli järgimine teeb ta vabaks. Vabadust otsib ta ka sellest, et püüab enda ümber mitte liigselt asju koguda; ta ütleb, et materiaalsed asjad ei köida teda eriti. Kui keegi tema kõige armsama teekannu ära lõhkus, oli ta tõesti paar minutit vihane, ent ütles siis endamisi: „Igal asjal on oma elu, igal asjal on kord lõpp.” Ta ei taha ümbritsevaid asju omada, vaid neist rõõmu tunda, mis tähendab, et need peavad pidevalt muutuma.

Mayale ei meeldi praegu Ühendriikides moes olev mõtteviis, et üksikisiku tunded loevad rohkem kui miski muu ja on pühad ja puutumatud, mistõttu neid tuleb ka kaitsta. Lapsena masendas teda alati, et ta ei suutnud kindlalt ühest seisukohta võtta ja nägi asju ka teisest küljest. Ta ei suuda võistelda oma budausulise vanaema elutarkusega, kes tundub silmapilk teadvat, mida on kõige õigem teha. Kristlikust pühapäevakoolist, kus ta lapsena käis, ei leidnud ta oma küsimustele vastust. Ta ei sea sugugi kõige tähtsamale kohale võimet oma arvamust sõnades väljendada, sest esiteks ei pruugi tema arvamus õige olla ja teiseks võib ta arvamus muutuda. Kitsarinnalised usklikud tekitavad temas tunde, nagu tõmmataks teda lõksu ja sunnitaks ütlema: „Teil pole õigus.” – „Mul on paha öelda, et need inimesed ei meeldi mulle.” Teadlikult kellelegi haiget teha, meelega õelutseda on tema meelest „hirmsaim kuritegu”. Seega pole tema eesmärk mitte võimu saavutada ja teistele oma tahtmist peale suruda. „Parem astun ise kõrvale ja teen seda, mida ma kõige paremini oskan, ja see on inimeste kokkuviimine.”

Maya on vahendaja, ja vahendajad „ei saa olla suured”. Kuid „mitte kummalgi poolel seistes saan ma astuda inimeste vahele, kellel on erinev arvamus, ja neid rääkima panna”. Tema õel, kes sai samasuguse kasvatuse, polnud ühtki taolist probleemi; pärast kirjanduse magistrikraadi omandamist Ühendriikides läks ta tagasi Jaapanisse ja töötab pangas. Ka Mayale tundus algul, et ta on pigem jaapanlane kui ameeriklane, sest Jaapanis alustas ta oma elu, kuid otsustas siis, et ei suuda seal enam kauem elada, kuna „üks osa minust oli seal surmale määratud. Jaapani jaoks olen ma liiga pikk, liiga avameelne ja ma tunnen ahistust; majad on liiga väikesed.” Aga võib-olla on iga maa tema jaoks liiga väike.

Mõnikord on üksiolek Mayale siiski piinarikas. Kui ta haigeks jääb, tunneb ta puudust kellegi järele, kes ta eest hoolitseks; vahel on tal kahju, et pole kedagi, kellelt nõu küsida; vahel tahaks ta kellegagi oma rõõmu jagada. Ehkki talle pakub lõbu üksinda tuttavates paikades jalutada, on pikemad reisid siiski rasked: ta tahaks matkata Lähis-Idas, et oma kodumaale veel ühe kontinendi lisada. Oleks ta vaid mees, arendaks ta oma seiklejanatuuri viimseni välja. Pidevalt mõtleb ta hirmude ületamisele. Ta õppis purjetama, sest meri on teda hirmutanud sellest ajast peale, kui ta lapsena rannakaljul elas ja nägi õudseid unenägusid, kuidas nende maja lainetesse vajub. Ta kavatseb lennukursusele minna, tõotab endale, et hakkab hommikuti varem üles tõusma ja elu seiklusrikkamaks muutma.

Hoolimata edust tunneb Maya, et tal on elus millestki puudu (nii nagu peavadki kõik ideaalidega inimesed tundma). Kui tal vaid oleks mingi püüdlus, kirg, nii nagu kunstnikel (kes jätavad petliku mulje, et teavad, kuhu nad on teel ja et neil pole mingeid kahtlusi). Kui vaid poleks nii suuri lünki tema eneseteadvuses. Miks tema kavaleri ema teda nii väga põlgas? Kuid ta ei kavatse minna mingile kompromissile, mis ei annaks talle lootust oma ideaale nii töö kui armastusega kokku põimida. „Olen väga ablas.” Tema ideaalmees, nii nagu ta teda kirjeldab, ei kuulu siia maailma: mees peab temaga samu asju nautima, olema absoluutselt tasakaalukas ja näitama seda oma söömistavadega. Söömine on märk, mille kaudu sa inimese sisemist ilu tunnetad. Ta ei salli, kui jaapanlased nuudleid süües luristavad, kuid talle meeldib, kuidas nad luristades oma suppi söövad. Ta võib ühe käe sõrmedel üles lugeda inimesi, kes ilusasti süüa oskavad, kes seda kunstina käsitlevad. Ja küsimus ongi selles, et kuigi sa võid teise inimese kunsti imetleda, kas igal inimesel on üldse omaenda kunst?