Читать книгу Inimsuhete ajalugu - Theodore Zeldin - Страница 8

Cognac on linn (elanike arv 22 000), mida tasub külastada mitte üksnes sellepärast, et seal valmistatakse kuulsat jooki, mis keelepaelad vallandab, ega ka mitte sellepärast, et seal on sündinud Jean Monnet, kes asutas Euroopa, mis asendas sõja läbirääkimistega, ega ka mitte sellepärast, et seal on vana loss, vaid hoopis sellepärast, et seal on hakatud oma vaikimisest aru saama. Siin ei saa mitte üksnes vanu vestlustraditsioone jälgida, vaid ka näha, mida endast kujutab vestluse nouvelle cuisine.

Kahekümne seitsme aastase kaprali Lydie Rosier’ amet on politseijaoskonnas ülestunnistusi kuulata, ent kui mina temaga vestluse lõpetasin, lahkus ta ruumist punetades, öeldes, et minu küsimused olid väga rasked, et ta pole harjunud küsimustele vastama, vaid üksnes neid esitama. Tal pole kunagi olnud erilist vajadust endast rääkida: „Meie elukutse ei luba meil sisemise enesevaatlusega tegelda. Meile õpetatakse diskreetsust. Meil võib oma arvamus olla, kuid me ei tohi seda väljendada.”

Igaühe rääkimisstiil sisaldab teatavat segu kaugetest kajadest, mis pärinevad erinevatest minevikuperioodidest: Lydie’ oma meenutab möödunud sajandi mõistlikke ja tagasihoidlikke riigiteenistujaid, kes uhkusega oma riiki teenisid ja ette vaatasid, et nad end mõne väära mõtteavaldusega ei kompromiteeriks. Tühjast-tähjast pole temaga mõtet rääkida: üksnes keskendumine tööülesannetele ja ka vananemisprotsess võivad ta varrukale kolmanda auastmemärgi tuua. Tema eraelu on külmkapis. Lobisemist vabrikus, kus ta kunagi higistas ja kus enamik töölisi olid naised, pole just meeldiv meenutada: isiklikud suhted olid pingelised, ütleb ta, sest „naised on üksteise vastu salalikumad ja agressiivsemad kui mehed”. Kas see häirib teda, et ta ei saa vabalt rääkida? Ei, sest ta loeb palju. Äsja lõpetas ta just raamatu... salapolitseist. Ent hiljuti luges ta ka Marie Curie’ elulugu. „Oleksin tahtnud tema olla. Tal oli tugev iseloom, suur tahtejõud.”

Lydie usub tahtejõusse, mitte sõnadesse: enamik õnnetusi tuleneb tahtejõuetusest. Kuigi tema väljaõppe hulka ei kuulunud arutelu kuritöö põhjustest, on ta kindel, et kaasaegse psühholoogia sõnamulin teda ei veena. „Suur hulk inimesi elab kohutavates tingimustes, ja ometi pole neist saanud kurjategijaid. Kedagi ei saa sundida vale teed valima, isegi kui selle vältimiseks on tugevat iseloomu vaja.” Aga kust võtta tugevat iseloomu? „See on edasipüüdlikkuse küsimus. Inimene peab oma elu üle valitsema.”

Lydie’le meeldivad vestlused niisuguste seaduserikkujatega, kes jagavad tema seisukohti. Näiteks: „Neljateistkümneaastane poisiklutt varastas auto. Ta ütles: „See oli rumal tegu. Ma vajan abi. Ma ei saa üksi hakkama.” Meie nõustusime. Nüüd tahab ta sõjaväkke minna ja on kuritegude sooritamise lõpetanud. Ta on edasipüüdlik.” Televisioonis ei tohiks näidata inimesi, kes relvi kannavad, otsekui oleks see normaalne asi. Tema ise loomulikult kannab relva ja „ma võin selle välja võtta ja kedagi tulistada”. Politseijaoskonnas arutatakse selliseid teemasid. Ta võib ise pihta saada. Surm on ainus asi, mille ees ta hirmu tunneb, kuid sellest ta ei räägi ega mõtle. Kui see tuleb, pole midagi parata. Samuti ei murra ta pead tuleviku pärast. „Elan tänasele päevale.”

„Igale probleemile on lahendus” – see on tema deviis. Tema isa on postkontori ametnik; üks õde töötab politseis, teine linnavalitsuses, kolmas koolis. Nooremate ametnike maailm, mis omaenda telje ümber pöörleb, on selleks piisavalt suur, et omaenda pereliikmete vahel vestlust arendada. Lydie’le oli astumine riigiteenistusse väljapääs argielust. „Olen alati tahtnud midagi erakorralist teha.” Ja nüüd on tal tahtmine oma käitumise läbi tõestada, et naised suudavad julgeolekuteenistuses sama edukalt läbi lüüa kui mehed, kuigi mitte eesmärgiga neilt kohta käest võtta ega neile väljakutset esitada, sest selle elukutse „jõudu nõudev külg peab säilima, ja naised ei esinda jõudu”. Ta ei vaidle naistevihkajatega, olgu nad politseinikud või mitte. Seksuaalkuriteod annavad talle võimaluse oma väärtust demonstreerida: „Ohvritel on kergem naisega rääkida.”

Lydie näeb oma pikkade pükste ja puusal oleva revolvriga väga moodne välja; kuid ta usub, et tal on oma järgmisel tööpostil Vaikse ookeani saarel Réunionil lahedam elu, kuna ta on sellist elu kord juba Uus-Kaledoonias maitsenud: seal, nagu ta ütleb, „elavad inimesed nii, nagu elati sada aastat tagasi”. Kuid ka Cognacis pole vanad tavad kuhugi kadunud – selleks, et minuga rääkida, pidi Lydie luba küsima oma kaptenilt, kes küsis kolonelilt, kes küsis kindralilt...

Teisi vanu tavasid võib leida ümbritsevatest küladest. Ka Cognaci viinamarjakasvatajad jälgivad hoolega, mida nad räägivad. Bellenguezi perekond, kellele kuulub kuusteist ja pool hektarit viinamarjaistandust ja kolmkümmend hektarit põllumaad, jääb truuks traditsioonile mitte võimudega vastuollu minna: „Meie ei räägi kunagi poliitikast. Meie saame kõigiga hästi läbi. Me käime valimas, aga ei ütle, keda me valime.”

Ometi on igal pereliikmel sõnadega oma erisugune suhe. Vanaema on pere intellektuaal. Kuuekümne viie aastane, ametilt õmbleja, tuntakse teda kui suurt lugejat, kes igasugu uusi aparaate armastab, lapsi koolitöödes aitab ja märkmeid teeb, kui ta vaatab televiisorit, mille saateid tal arutada meeldib. Tema vaimuandeid seletatakse sellega, et ta on pärit põhjast, Pas de Calais’st. Üht tütretütart arvatakse tema jälgedes käivat, sest koju tulles on tal kohe nina raamatus.

Perekonnapea, kes päris talu oma isalt, sööb ikka veel hommikusöögiks suppi, pasteeti ja vorstikesi, nii nagu tema esiisad seda alati on teinud: ta tunneb kõiki piirkonna inimesi, käib jahil, loeb lehte ja tellib konservatiivset nädalalehte L’Express. Ent teatavad teemad on vestlemiseks liiga delikaatsed. Tal pole poegi: on tal sellest kahju? Tema abikaasa vastab: „Seda pole ta kunagi öelnud.”

Naine räägib varmalt ja voolavalt, kuid jutt saadab alati töötegemist; ta ei tunne ennast hästi, kui ta pidevalt millegagi ametis pole ja ühest kohast teise ei liigu, loomi ei talita, majapidamistöid ei tee ja kaks tundi õhtusööki ei valmista. Ta ei loe kunagi, isegi mitte õhtulehte, ja lapsi pole ta kodutööde tegemisel kunagi aidanud: „Me usaldasime neid, me pole nagu teised vanemad, kes oma nina igale poole topivad. Lapsed peavad ise hakkama saama, pole mingit mõtet sundida neid parematele hinnetele õppima – igaüks oma võimete kohaselt. Mina kasvatasin nad kokkuhoidlikuks, et nad endaga toime tuleksid.”

Üks tütar, kes õpib meditsiinikoolis ja loodab ämmaemandaks saada, ütleb, et varemalt oli rohkem seltskondlikku läbikäimist, vähemalt lõikuseaegadel, kui nad võtsid tööle viisteist erinevatest rahvustest töölist: meeleolu oli pidulik ja laupäevaõhtuti korraldati suur sööming ja tantsupidu. Talle meeldib „ümbritsev soojus”, mille all ta mõtleb suurt hulka inimesi enda ümber. Möödunud pühapäeval polnud perekonnal külalisi. „Kui imelik on üksi olla,” ütlesid nad. „Maja oleks nagu tühi.” Kuid ometi on asju, millest nad omavahel ei räägi: „Mida me üksteisele ei ütle, seda räägime kirjades.” Need lähevad välismaa kirjasõpradele Aafrikasse, Peruusse, Koreasse. Medõde saadab nädalas kolm või neli kirja. On vaja võõraid, kellele seletada, mida sa teed või tunned.

Päris Cognaci keskuses on samuti puudus inimestest, kellega juttu ajada. Annette Martineau’l ja tema abikaasal on puu- ja juurviljakauplus, kus on nii palju tegemist, et nad saavad endale ainult ühe nädala aastas puhkust võtta: naine on arendanud välja erilise oskuse kunstipäraste kaunistustega puuviljakorvide tegemiseks, mida inimesed viiekümne miili kauguselt ostmas käivad. „Tahaksin olla,” räägib ta, „nagu Troisgros (kolme tärniga peakokk) ja ametialast tunnustust saada. Ma ei teadnudki, et minus midagi niisugust peitub. Aga kaubanduse tragöödia on see, et inimesed peavad meid kassaaparaatideks. Tõsi küll, me elame nende rahast, kuid me tahame ka midagi muud. Kui sa teisi inimesi kohtad ja nende juttu kuulad, muutuvad nad huvitavaks. Olin neliteist, kui koolist ära tulin; mul on raskusi õigekirjaga; kirjavahetuses kasutan sõnaraamatut. Aga nüüd on mind igasugused asjad huvitama hakanud. Tunnen kõige järele rahuldamata nälga. Ma pole mingi kirjanduseinimene, aga mulle meeldib vahel raamatupoes käia ja mõnd raamatut või ajakirja lehitseda. Enne kui millelegi ei ütlen, tahan endas kindel olla. Prantsusmaal on kultuur väga palju edasi arenenud: see tähendab kõige tegemist, kõigest rääkimist; kõik on kultuurseks muutunud, sest inimene õpib kõigest. Televisioon toob koju kätte palju uusi ideid ja huvitavaid elulugusid, ja sa tahaksid nendest rääkida.” Tal pole alaväärsuskompleksi oma kesise hariduse pärast: „On inimesi, kes on küll kõrgelt haritud, aga ikka lollid.”

Lapsena ei lubatud tal söögilauas rääkida. „Minu vanemad peaaegu ei rääkinudki teineteisega. Mu sõbrad ütlevad et nende mehed ka ei räägi. Nii on see sageli. Vanasti ei öelnud mehed suurt midagi sellepärast, et iga asi oli tabu ja neil polnudki midagi öelda. Meie pidulikel lõunasöökidel pole üldse vestlust või on see siis agressiivse loomuga.

Minu abikaasa tõuseb öösel kell kolm üles ja hakkab poe jaoks kaupa ostma. Ta on täielikult oma tööle pühendunud ega raiska aega tühjadele sõnadele. Ma hoiatasin oma tütart: „Sa tunned elust palju suuremat rõõmu, kui su kõrval on mees, kellega sa rääkida saad.” Ostsin hiljuti raamatu, kus on öeldud, et naisi huvitab vestlemine rohkem kui seks. Sõprus algab mitte millestki rääkimisega, lihtsalt lõbu pärast, aga hiljem räägitakse elust, ja see on jagatud rõõm. Tõeline sõber on haruldus; sõber ei räägi minu juttu edasi, ei vääna mu sõnu. Mulle meeldivad paljud, aga sõprus on hoopis kõvem sõna.

Olen õpetanud oma tütreid enese eest võitlema, oma käe peal elama. Olen vanemale tütrele rääkinud naiste asjadest. Räägin vabalt, aga me ei ole südamesõbrad. Tunnen, et olen tema ema. Räägin neile, et tuleb tööd teha, armastada, inimesi austada, õppida. Tahaksin, et neist saaksid tõelised naised, tähendab niisugused, keda austatakse ja armastatakse, kes teavad, kuidas armastada ja austust pälvida; ütlen, et elagu vabalt, paremini kui mina, saagu minust targemaks.

Naine vajab meest. Vanasti ei toetanud mehed naisi. Isa ei toetanud ema ja elu oli passiivsem. Ema ei nõudnud palju ja tal oli mitu last. Kuid mina vajan mehelt toetust, julgustust, armastust. Miks? Ma ei tea. Inimesel on vaja kellelegi toetuda.

Tõelise mehe näide oli Yves Montand. Ma poleks tahtnud küll temaga abielluda, aga suurtel meestel on õlad – naine tunneb nende jõudu, leiab neilt mõistmist, saab neilt tuge. Kuid hoolimata seksuaalrevolutsioonist on sõprus naiste ja meeste vahel ikkagi raske, alati on olemas arrière pensée. Naised suudavad rääkida kõigest, millest räägivad mehedki, ja nad suudavad vestlust avardada; nad vaikivad, mõtlevad rohkem; nad pole sugugi vähem intelligentsed. Suhtlemine muutub, kuid raskused jäävad. Kui mehed vananevad, vajavad nad tihti ikka veel ema või tahavad uuesti kaheksateistaastased olla; nad tahavad pidevalt tõestada, et on mehed. Kusjuures naine elab oma elu järkude kaupa, tal on mitu elu. Mehed keelduvad sellest. Öeldakse, et naised tegid Montand’ist selle, kes ta oli, ja see on tõsi.

Oma poes olen ma poepidaja. Teiega olen ma mina ise.”

Madame Martineau’ kuueteistaastase tütre meelest on tema enda vestlus mitmes mõttes piiratud. Ta ütleb, et vanasti pihtisid tütarlapsed tütarlastele, kuid nüüd on võimalik ka poistega sõber olla, ilma seksita, „nagu vennaga”. „Poiste ja tüdrukute vahel pole mingit erinevust, rääkida saab mõlematega.” Ent ometi, kui „tüdrukud on valmis eksperimenteerima ja otsima, on poistel kindlakskujunenud tõed, mis on seotud raha ja edukusega”. Tüdrukutel on tekkinud mingi uus eneseuhkus, mida poisid ei suuda täielikult rahuldada – ta imetleb oma ema, kes küll oma tööd armastab, kuid oleks võimaluse korral valmis seda muutma; ta tahab oma teadmisi laiendada, ja kui ta midagi ei tea, siis läheb ja teeb asja endale selgeks”. Seega on tema unistuseks Cognacist lahkuda, sest esiteks „sobib see koht ainult üle kolmekümne viie aastastele inimestele” ja teiseks ei leia vaeste inimeste lapsed oma klassist väljapääsu. Kuid tema enesekindlus on segatud ujedusega: „Mulle ei meeldi poes ostjaid teenindada, sest kardan, et ei suuda neile meeldida: võib-olla ei jää nad minuga rahule.” Mis teiste inimeste peas toimub, muutub järjest mõistatuslikumaks.

Küsin ühelt neljakümne nelja aastaselt naiselt: „Kellega teil on kõige parem vestelda?” Ta vastab: „Oma koeraga. Tema saab minust aru.” Ta kuulub 1968. aasta põlvkonda, kes uskus, et niipea kui tabud kaovad ja inimesed üksteisega avameelseks muutuvad ja kõigest, mis sügavale südamepõhja peidetud, vabalt rääkida saavad, koidab uus ajastu. Lisa on püüdnud seda retsepti juba üle kahekümne aasta ellu rakendada, kuid millegipärast pole see tööle hakanud. Ta on neerudialüüsi kliiniku juhataja ja tunneb uhkust, et nende raviteenuse hind on ainult veerand haigla hinnast. Aga tema kolleegid ei räägi temaga nii, nagu tema seda soovib, mistõttu ta kavatseb sellelt töölt lahkuda. Kui ta alustas, siis kohtlesid noored arstid ja õed üksteist võrdsetena: nad moodustasid meeskonna ja arstid vandusid, et kui nad tippu jõuavad, ei hakka nad eales käituma nagu vanad türanlikud spetsialistid, kes end Jumalaks peavad. Nüüd on noored arstid saanud keskealiseks ja võimsaks; nad käivad omal käel rahvusvahelistel kongressidel ega tee enam õdedest väljagi. Lisa kaebab, et nende arvates peavad kogenud õed nagu tema oma kohustusi edasi täitma, teenides ainult natuke rohkem kui otse koolipingist tulnud noored õed: tahab oma kogemuste tunnustamist, mitte tingimata raha, vaid austuse näol. Selle puudumine on kõik mõruks muutnud. Kuid arstid kaebavad, et neid ei austa jälle patsiendid, kes televisiooniravitsejat kõrgemalt hindavad; keegi ei osanud ette näha austuse nappust.

Patsiendid tulevad Lisa juurde igast maanurgast; ta pühendab igaühele neist neli kuni viis tundi, kolm korda nädalas, ja seega on nende suhted lähedaseks muutunud. Sellest hoolimata on ta otsustanud mässu tõsta. Peaaegu sama hingetõmbega ütleb ta: „Mul on neist patsientidest villand,” ja „ma hakkan neist suurt puudust tundma.” Tal on kavatsus hakata haiglahügieenile spetsialiseerunud administraatoriks. Maailm ei oska inimestele tasuda selle eest, mis nad tegelikult on, osatakse vaid hinnata seda, millisel hierarhia astmel keegi seisab.

Kuidas on arstid sellele austusenõudele reageerinud? „Ma pole neile midagi niisugust kunagi rääkinud.” Taas vaikus. Uhkus seisab tee peal ees. Lisa tunneb, et arstid kohtlevad teda põlgusega. Kuid ta ei saa neilt ometi tunnustust kerjata. Kunagi ammu kohtus ta ühe imelise farmakoloogiaprofessoriga, kelle laboratooriumis ta mõnda aega töötas. Ta oli maailmakuulus ja oli töötanud Ühendriikides, kuid polnud põrmugi upsakas, ei rääkinud kunagi oma avastustest, vaid alati oma „meeskonna” omadest, kus üksteist ikka vaid eesnimepidi kutsuti. Lisa peab niisugust suhtumist ideaalseks. Ta unustab, et maailmanimega autoriteetidel on lihtne sõbralik olla, kusjuures keskpärasused peavad näitama, kui tähtsad nad on, muidu ei saa keegi aru. Nii või teisiti otsib Lisa „uut motivatsiooni”.

Naine oli oma lootused eeskätt karjäärile rajanud. Ta abiellus arstiga, kes samuti oma karjääriga tegeles. „Me oleme võrdsed. Kodus pole meil meeste ja naiste töid. Võin teha mida tahan ja minuga ei pahandata, kui ma hilja koju tulen. Meil on eraldi pangaarved. Mina hoolitsen ise enda eest. Meil on kummalgi erinevad harrastused. Temal tennis ja bridž. Minul squash ja jõusaal. Aga pühapäeviti teen mina süüa, sest toiduvalmistamine on mu kirg; selle kaudu väljendan oma loovust: ma ei oota tema abi.” Oma töösse pühendunud, ei tahtnud nad lapsi. Nüüd kahetseb ta seda. Kas mees ka kahetseb? „Ma ei tea. Me ei ole sellest kunagi rääkinud. Ta tõesti ei tahtnud lapsi.”

Ometi pole see ainus teema, mida nad ei puuduta. Kas mees armastab teda? Naine ei küsi, mees ei ütle. Kas Lisa ütleb talle? „Mul on lihtsam öelda: „Sa käid mulle närvidele.”” Oli aegu, kus nad teineteist peaaegu üldse ei näinud, nii kinni olid mõlemad oma patsientidega. Umbes viis aastat tagasi otsustas Lisa, et nad peavad koos õhtust sööma, ainult kahekesi, igal laupäeval kell 20.30; tema teeb söögi, nagu oleksid neil külalised, ja nad vestlevad meditsiinist ja inimestest, kelle psüühikat ta väga meisterlikult lahata oskab – „Tema õpetas mulle, kuidas see käib.” Mees armastab hästi süüa, kuid ütleb, et Lisa raiskab toiduvalmistamisele liiga palju aega; ja kui neil on tõesti külalised, ütleb mees, siis see liigne sekeldamine võtab lõunasöögilt pidulikkuse, sest tekitab külalistes alaväärsustunde. Tegelikult mõtlebki Lisa neile suurtele lõunasöökidele juba kuu aega ette.

„Me ei räägi kunagi endast. Ma ei tea, miks. Ma mõtlen endast, kuid ei ütle, mida ma mõtlen. Kui oleksin tõeliselt vabameelne, räägiksin ma abikaasaga endast; kuid selleks vajaksin abikaasat, kes oleks oma häbelikkusest vabanenud, et aidata minul oma häbelikkusest vabaneda.” Sellele häbelikkusele ei leidu muud lahendust kui minna välja ja tõestada endale, et ta on ihaldusväärne, mis sugugi alati rahuldust ei paku. „Ma usun, et mu abikaasa teab, et olen erandlik, kusjuures ta ise ei ole erandlik; aga ta nõustub minuga, et ma olen erandlik ainult selleks, et pahandusi vältida.” Lisa on soostunud kutsega käia kord nädalas ärikoolis õpetamas, oma kõige elegantsemaid rõivaid kandes: „Teen kõik mis võimalik, et nende alaealiste ees hea välja näha. Nad märkavad, mida ma kannan. Esitan neile imago, mis neile meeldib, et end kuulama panna. Ma ei taha vanaks saada; ma ei taha käituda nagu neljakümne nelja aastane naine; leian, et minuvanused inimesed on minust vanemad. Kuna olen sportlane, saan noortega rääkida.” Tema tegutsemine spordimaailmas tähendab seda, et ta kohtub paljude inimestega: „Nad ei heiduta mind; mind koheldakse võrdsena, mis on minu jaoks tähtis.”

On olemas ka mees-sõber, kes armastab oma probleemidest temaga rääkida, ja vahel käivad nad koos lõbutsemas, isegi ööklubides; kuid abikaasa keeldub armukadedaks muutumast. Tema lõbu on tenniseklubi ja meessoost sõbrad. „Miks ei või me eraldi elu nautida?” küsib mees. „Miks mitte koos?” vastab Lisa. „Kui temal lõbus on, siis tahaksin ka mina seal olla. Mulle meeldib lõbutseda, aga meil on erinev arusaam, mida lõbutsemine tähendab.” Ta suutis siiski meelitada mehe maskiballile, kus ta end täiesti tundmatuks maskeeris ja mehe klouniks riietas, ja mehele meeldis seal: „See oli üks meie ilusamaid õhtuid.” Kogu oma sõltumatusest hoolimata tahaks ta oma mehega lähedaseks sõbraks jääda, kuid aeg on neid ilmselt juba lahutanud, nii nagu see arstid õdedest lahutas. Asi võiks teistmoodi olla, kui inimesed oskaksid sagedamini tundmatuks muunduda, oskaksid teineteist üllatada.

Võib-olla ei suuda üks mees küllalt vestlusainet pakkuda. Vahetevahel mõtleb naine, et oleks ideaalne, kui saaks kahte poole kohaga meest pidada. „Ma ei ütle sugugi, et see ei ole võimalik. Aga ma ei usu, et mina sellega hakkama saaksin. Ma pole seikleja. Mulle ei meeldi riskida.” Ta ütleb mehele: „Sa ei tunne mind. Sa ei tea, kui kaugele ma minna suudan.” Aga see on ainult mehe hirmutamiseks: „Ta ajab mind vihale, kuid ma ei suudaks elada tavalise stereotüüpse mehega; ja ega minuga polegi nii kerge koos elada. Võib-olla on ta kõigele vaatamata minu jaoks parim.”

Kuulsin Cognacis palju kaebusi abikaasade aadressil. Ühiskondlikul redelil kõrgemale tõustes suurenevad ka nõudmised abikaasade suhtes, ja viha kasvab neljakümne viie aastaste meeste vastu, kes meeleheitlikult oma seksuaalset võimekust tõestada püüavad; selles eas on „väga tähtis lasta meestel mõelda, et nemad on peremehed”. Ometi pole kõik naised rahul selle iidse strateegiaga: kui nad on haritud ja neil on vaba aega ja nad oskavad oma aju kasutada, siis on äriasjadest rääkimine neile tüütu. Kunagi palju aastaid tagasi leidsid nad rakendust heategevuses. Nüüd on linnas kaksteist naiste rühma, mis käivad koos kirjandust ja ideid, religiooni ja Euroopa asju arutamas. Religioonikoosolekutel käivad ka mehed, kuid kirjanduskoosolekud on ainult naistele: nad loevad kuu jooksul ühe raamatu ja arutavad siis seda õhtust süües. Nad on rajanud eraraamatukogu, mis ostab viimaseid trükiseid ja laenutab neid viie frangi eest, vanemaid raamatuid kolme frangi eest; raamatukogu on muutunud kirjandusarutelude pidevaks läbiviimise kohaks, kus käivad koos naised igast ühiskonnaklassist.

Siis ühendasid naised jõu ülimalt julgeks intellektuaalseks ettevõtmiseks: nad rajasid Euroopa kirjandusliku festivali, kuhu kutsutakse rahvusvahelise mainega kirjanikke, kriitikuid ja kunstnikke; kuulajaskonda koguneb mitusada inimest; ja osalt selle tulemusena on nüüd nende väikeses linnas neli raamatukauplust. Arvan, et sellest seemnest võiks ühel päeval tärgata ka mingi uut laadi ülikool. Lõpuks oli ka Oxford vaid üheksasaja viiekümne majaga linnake, kui sinna ülikool rajati. Tookord rahuldas see vajadust haritud preestrite, õigusteadlaste ja õpetajate järele, kuid nüüd, kus intelligentseid inimesi ei rahulda enam üksnes elukutseline ettevalmistus, on ruumi uutlaadi ülikoolile, mis pole noorte geto, vaid koht, kus kõik generatsioonid kogemusi vahetavad, kultuuri ja lootust õpivad.

„Meie naiste koosolekute ajaks saadetakse minu mees üles tuppa, aga vahel kuulab ta salaja pealt ja pärast hakkab mulle küsimusi esitama,” räägib üks naine. „Minu meest huvitavad ainult täppisteadused ja mehhaanika,” kurdab teine. „Kui ta teada sai, et olen terve päeva kodunt ära festivalil, sai ta vihaseks,” ütleb kolmas. „Meil kõigil on oma salaaed,” ütleb neljas. „Meid kõiki tuntakse vaid välise ilmingu põhjal. Kui paljastaksin oma tõelise olemuse, ei usuks mind keegi. Seega jätan oma mõtted enda teada. Ma ei taha oma salaaia võtit käest ära anda.” – „Mehed teenivad meile elamisraha. Meie mõtleme nende eest,” lõpetab viimane.

Vestlus meeste ja naiste vahel on alles algamas.

Kas see on vältimatu, et nii paljud vestlused peavad viljatuks jääma? Miks on inimesed pärast sajanditepikkust kogemust oma vestlustes ikka veel nii kohmakad, jämedad ja tähelepanematud, nii et näiteks nelikümmend protsenti ameeriklastest – keda ometi on kasvatatud vaikimist ebasõbralikuks pidama – kaebab, et nad on vabaks mõttevahetuseks liiga häbelikud? Vastus on see, et vestlemine on ikka veel lapsekingades.

Maailma mälu on täis topitud kindralite, mitte aga vestlejate nimesid, vahest seepärast, et vanasti räägiti palju vähem kui nüüd. „Mees, kes kaldub liigselt rääkima, olgu ta nii tark kui tahes, liigitatakse rumalate hulka,” ütles Pärsia prints Gurgani Kai Ka’us, ja maailm on enamiku ajast temaga nõustunud. Homerose ideaalkangelane „sõnade rääkija” samuti kui „tegude tegija” oli harvaesinev nähtus. Hindu tarkusejumalanna Sarasvati suhtles üksnes „poeetide keeles”, ja kui harilikud inimesed rääkisid, tegi ta neile selgeks, et nad üritavad jumalikult loovad olla. 1787. aastal täheldas üks inglise reisimees prantsuse talupoegade mühaklikku vaikimist, ja seda maal, mille eliit oma elegantse sõnaseadmise poolest kuulsaks oli saanud.

Seda iidset talupoeglikku vaikimist võib siiani täheldada mõnes Soomemaa nurgas, mida peetakse kõige sõnaahtramaks maaks maailmas. „Ühest sõnast on küll, et palju pahandust teha,” ütleb soome vanasõna. Kõige sõnaahtram on Häme maakond Soomes, kus uhkusega räägitakse lugu talumehest, kes naabri juurde läheb ja istub seal tükk aega sõnakestki lausumata, enne kui peremees küsib, mis tal ka asja oli. Lõpuks saab ta öeldud, et tal läks maja põlema. Soomlased elasid üksteisest eemal taludes, mitte külades, ja neil polnud raske vaikust taluda. Antropoloogide andmetel on Kesk-Aasias kohti, kus „inimesed ei tunne endal kohustust seltskondlikus situatsioonis rääkida, sest kõne, mitte aga vaikimine, toob inimesele pahandust”. Teised antropoloogid on analüüsinud, kui oluline on Madagaskaril silmas pidada, mida sa ütled, sest informatsioon on haruldane kaup, mida tuleb hoida kui aaret, mis sulle auväärsust lisab, kusjuures kuulutada midagi, mis valeks osutub, on hirmus alandus. Kuid see pole ühegi maailmaosa eripära, vaid on iseloomulik kõikjal paljude elukutsete ja paljude ametlike olukordade juures: on mitmeid põhjusi mitte rääkida, eeskätt aga hirm ennast lolliks teha. Mõne miili kaugusel Oxfordist oli ühel minu tuttaval vanal daamil, farmitöölise lesel, kombeks külla kutsuda teisi vanu daame, kes käisid lihtsalt „tema juures istumas”, tunni aja jooksul praktiliselt midagi ütlemata. Madagaskari loo puhul võib õpetlikuks pidada seda, et mehed kardavad alandust või teiste meeste solvanguid ja seega jätavad rääkimise naiste hooleks. Kui nad kedagi arvustada tahavad, käsivad nad naistel see ära teha, mida need prantsuse keeles, mitte aga malagassi keeles ka teevad; mehed pruugivad karme sõnu üksnes lehmadele korraldusi jagades, kuid samuti ainult prantsuse keeles. Siis aga kritiseerivad mehed naisi nende pika keele pärast.

Sõnavabadus oli ainult tühi õigus, kuni inimesed vabanesid tundest, et nad ei suuda end korralikult väljendada; isegi linnadesse koondumine ei õpetanud neid vestlema. Kõigepealt tuli üle saada vanast, sügavale juurdunud vastumeelsusest taluda vahelerääkimist, mida võrreldi mingit liiki köndistamisega. Siis tuli näidata, et neil on vaja rääkida selleks, et arutada asju, millest nad korralikult aru ei saa, ega tea, mida uskuda. Keelepaelad vallandusid alles siis, kui teadlased ja filosoofid ütlema hakkasid (nagu nad tegid antiikses Kreekas ja nagu nad praegugi korrutavad), et tõde on võimatu teada, et kõik on pidevas muutumises, mitmene ja äärmiselt komplitseeritud, ja et ainuüksi skeptikud teavad tarkusesõna. Ka nõudis demokraatia leiutamine, et inimesed ütleksid mida nad mõtlevad ja end avalikel koosolekutel väljendaksid. Sitsiilias, Sürakuusas, kreeka immigrantide linnas – ennetades Uus-Inglismaa asunikke –, toimis esimene demokraatia, mis võttis ametisse kõnekunsti õpetaja nimega Corax. Varsti muutus retoorika hellenistliku maailma ülimaks oskuseks ja hariduse tähtsaimaks osaks. Kuigi mõned arvasid, et mõjukaks kõnelejaks saamine nõuab kõigi teadusharude tundmist, olid teised selleks liiga kannatamatud, ja nii leiutatigi lühem tee edule: õppekava lühendati üksnes vaidlusoskuse andmisele, tehnikale, mis võimaldab rääkida igal teemal, isegi kui sa neist midagi ei tea. Oskus veenvalt rääkida muutus uueks harrastuseks, uueks intellektuaalseks mänguks, muutes poliitika ja kohtupidamise meelelahutuseks, kus oraatorid üksteisega otsekui sportlased võistlesid, ent seejuures tundeid suurema, lausa maagilise jõuga mõjutades. Kuulsaim retoorikaõpetaja Gorgias, algselt Sürakuusa saadik Ateenas, pidas end maagiks riimides, oma fraase, nagu oleksid need manamissõnad.

Kuid see ei olnud vestlemine. Esimene tuntud vestleja oli Sokrates, kes selle sõnasõja dialoogiga asendas. Võib-olla ei leiutanud just tema dialoogi, mis oli algselt sitsiilia miim või nukuetendus, ent tema tuli välja ideega, et inimene üksi ei suuda end arusaadavaks teha, et neil on vaja kedagi, kes neid stimuleerib. Enne teda oli igasuguse kõnelemise mudeliks monoloog: tark mees või jumal rääkis ja teised kuulasid. Kuid Sokrates oli läbi teinud loodusteaduse õpingute trauma ja lahkunud tundega, et ta ei hakka iial teadma, mida uskuda. Ta tuli hiilgavale ideele, et kui kaks ebakindlat inimest kokku panna, suudaksid nad saavutada, mida nad eraldi ei suuda: nad võiksid avastada tõe, omaenda tõe, iseenda jaoks. Teineteist küsitledes ja oma eelarvamusi kaaludes, neid kõiki üksikult mitmeks osaks jaotades, vigu üles otsides, mitte kunagi rünnates või solvates, vaid alati otsides seda, millega nad omavahel nõustuda saavad, liikudes väikeste sammudega ühelt nõusolekult teisele, saavad nad pikapeale teada, mis on elu eesmärk. Läbi Ateena kõndides, turuplatsidel ja kohtumispaikadel peatudes demonstreeris Sokrates, kuidas dialoog toimib, kõnetledes käsitöölisi ja poliitikuid ning muude elualade inimesi, esitades neile küsimusi nende töö ja arvamuste kohta. Mida nad ka parajasti tegid, pidi neil selleks põhjus olema, nad pidid mõtlema, kas see on õige või õiglane või ilus; ja sedakaudu juhtis ta arutelu sellele, mida need sõnad tähendavad. Ta vaidles, et pole küllaldane, kui lihtsalt korrata, mida teised ütlevad, laenata tõdemusi. Inimene pidi need ise enda jaoks välja nuputama. Ta oli õpetaja, kellesugust enne ei tuntud, kes keeldus õpetamast, kes keeldus tasu võtmast, väites, et ta on sama rumal kui õpilane, ja et elu mõtte leidmine käib läbi vestluse.

Sokrates oli erakordselt inetu, välimuselt peaaegu groteskne, kuid ta näitas, kuidas kaks üksikisikut võivad teineteise jaoks ilusaks saada selle läbi, kuidas nad räägivad. „Neist, kes sageli minu juurde tulevad, paistavad mitmed algul päris ebaintelligentsed, aga kui me oma arutelusid jätkame, siis need, keda taevas soosib, võivad edusamme teha nii kiiresti, et see nii teistele kui neile endale üllatavana tundub, kuigi on selge, et minult pole nad iial midagi õppinud. Paljud imetlusväärsed tõed, mida nad ilmale toovad, on avastatud nende enda poolt ja tulevad nende enda seest. Kuid sünnitusabi on taeva ja ka minu töö.” Sokratese ema oli ämmaemand ja sellena nägi ta ka iseennast. Selleks et ideed saaksid sündida, on vaja ämmaemandat. Kõigist avastustest oli see üks suurimaid.

Ometi pidasid paljud Sokratest liiga imelikuks, õrritajaks, õõnestajaks, „mürgiseks raikalaks”. Talle ei lugenud, kui kõik mingis asjas ühel meelel olid, ikka seadis ta selle kahtluse alla. Tema iroonia ärritas inimesi, sest tal oleks nagu korraga kaks erinevat seisukohta olnud. Ta irvitas ka demokraatia üle ja oli valmis surmaotsust vastu võtma, et selle valitsemisvormi ebaõiglust tõestada. Elu, mis endas ei kahtle, pole elamist väärt, rääkis ta oma tagakiusajatele.

Kuid vestlus ei koosne mitte üksnes küsimustest: Sokrates leiutas ainult poole vestlusest. Läks vaja veel üht revolutsiooni, ja selle tõi kaasa renessanss. Seekord oli tegemist naiste mässuga.

Niikaua kui elus edasijõudmine sõltus sõjalisest jõust, õilsast sünnipärast või patroonist, kes sind kaitses, saadi „vestlusest” aru kui „kooselust, visiitidest, kellegi võimsa isiku ringi kuulumisest”, ja kõnelemiseks polnud muud vaja kui oma sõnakuulelikkust ja truudust kinnitada. Õukondlaste etiketiraamatutes soovitati neil oma reputatsiooni kaitsmisele keskenduda, pakuti militaristlikke metafoore uhkuse kaitsmiseks: moodustage liite, kasutage oma sõnu nagu relvi ja solvanguid nagu laskemoona oma rivaalide vastu, näidake oma jõudu, aktsepteerides vastuseisu, alustades riidu, kasutades bluffimist. Õukondlaste keelepruuk jäi pikka aega räigeks, nende käitumine suurustlevaks, nende eeskujuks uhkeldav kukekõnnak. Kuid siis sai õukonnadaamidel sellest tavast villand, ja kõigepealt Itaalias, siis Prantsusmaal ja Inglismaal ja lõpuks kogu Euroopas ja kaugemalgi mõeldi välja uus ideaal, kuidas inimene käituma peaks, nõudes otse vastupidist – viisakust, lahkust, taktitunnet ja kultuursust. Eeskuju, keda kõik lõpuks jäljendama asusid, oli Madame de Rambouillet (sündinud Pisani ja pooleldi itaallanna). Nii nagu Marilyn Monroe õpetas tervele generatsioonile, mida tähendab olla seksikas, näitas Madame Rambouillet, mida tähendab olla kõige rafineeritumal kujul seltskondlik, nii et enam ei lugenud, kui rikas, kui kõrgelt sündinud või kui ihuliselt ilus keegi oli, peaasi, et ta oskas vestlusest osa võtta.

Tema organiseeris vestluse täiesti uuel viisil. Salong oli suure kuningliku või parunliku saali vastand; seda iseloomustas intiimsus, võib-olla tosin inimest, kõige rohkem kaks tosinat; vahel nimetati salongi alkooviks, ja selle eesistujaks oli daam, tänu kellele andsid andekad inimesed endast parima. Ta kutsus neid oma salongi mitte nende positsiooni arvestades, vaid sellepärast, et neil oli midagi huvitavat rääkida, ja seltskonna mõjul, mille see daam oli kujundanud, hakkas inimene veelgi huvitavamalt rääkima. Sokrates leiutas vestluse dueti. Madame Rambouillet ei püüdnud vestluse kammerorkestrit luua, sest iga inimene rääkis oma sõnadega; pigem moodustas ta mingi teatri, kus igaüks võis sõnade mõjulepääsu üle otsustada ja ka tagasimõju kuulda. Tema salongis kohtusid kõikidest klassidest ja rahvustest inimesed – nii nagu paljudes teistes salongides, mis tema eeskujul loodi – vestlusteks, milles vaadati elule samast kaugusest, kui Sokrates seda oli õigeks pidanud, kuid selle asemel et end eneseküsitlusega piinata, keskenduti oma mõtete elegantsele esitamisele.

Salongid andsid vestlusele sama, mida andis Garricku näitlejameisterlikkus Shakespeare’ile. Nad olid vahendajad, nagu ütles Madame Necker, kes aitasid „tunnetel teiste hingedesse tungida”. Horace Walpole’ist, kes põlgas salongides liikuvat inimtüüpi („vabamõtlejad, teadusemehed, see silmakirjateener Rousseau, see irvhammas Voltaire... minu jaoks on nad kõik omamoodi petised”), sai kõigele vaatamata Madame Geoffrini salongi ustav liige, avastades, et kui väga mehed ka teiste meeste teesklust ei salli, muudab intelligentsete naiste juuresolek, kellele nad meeldida püüavad, hariliku ebamugava kohtumise reipaks sõnasõjaks. „Ma pole elu sees kohanud kedagi,” kirjutas ta oma perenaisest, „kes nii kergesti inimese vigu märkab ja teda veenda suudab. Varem ei meeldinud mulle, kui mind parandati... nüüd teen temast oma pihiisa ja suunaja. Järgmine kord, kui ma teda näen, ütlen arvatavasti: „Oo Arukus, võta istet.” Olen mõelnud üht- ja teistviisi – kas pole see kõik absurdne?”

Tarkade naiste ja tarkade meeste koosviibimised tõid muutuse ka seksi ja intellekti vahekordadesse. „Tekkis sooje, sügavaid, aeg-ajalt ka kirglikke suhteid, mis siiski väljendusid peaaegu alati platoonilisel ja mitte kunagi kodusel viisil.” Mehed ja naised õppisid üksteist hindama iseloomu, mitte välimuse põhjal, saades kasu nende erinevusest nii iseenda kui üksteise mõistmisel. Nende kohtumised sünnitasid epigramme, värsse, maksiime, portreesid, euloogiaid, muusikat, mänge, mida arutleti erakordse põhjalikkusega, kuid ilma pahatahtlikkuseta, sest kehtis reegel, et osavõtjad peavad olema sallivad. Tehti teadlikke pingutusi püsida kursis kõigega, mis oli uut kirjanduses, teaduses, kunstis, poliitikas ja seltskondlikes kommetes, kuid naised, kes neid salonge pidasid, polnud ühegi nimetatud ala asjatundjad. Nende saavutuseks oli vabastada mehi raskepärasest akadeemilisest pärandist, mis nende turja rõhus ja mille diskussioonide eesmärgiks oli oma teadmiste kaalukusega teisi maha suruda. Seejuures hakati salongides vääristama kaheksateistkümnenda sajandi proosat selguse, elegantsi ja kõikehaaravusega, „filtreerides ideid läbi teiste mõtteviisi”, julgustades tõsidust samal ajal ka lustakas olema, mõistusel ka tundeid arvestama, viisakusel otsekohesusega liituma. Proua Katherine Philips, kes rajas Londonis salongi ja kellest oleks kindlasti rohkem teada, poleks ta 1664. aastal kolmekümne nelja aastasena surnud, kirjeldas oma salongi kui „Sõpruse Seltsi, kuhu võetakse nii mehi kui naisi ja kus arutelu aineks peaksid kujunema luule, usk ja inimsüda”.

Ometi piiravad väikesed grupid tihtipeale osavõtjate individuaalsust ja vähendavad nende võimet väljaspool midagi ette võtta. Maitse, mida salongides kultiveeriti, võis kergesti türanlikuks muutuda, nii et varsti ei suudetud seda enam taluda. Kuigi püüti endale õpetada „teistega kontakti nautimist” ja hinnata seda, mida Montaigne nimetas „looduse mitmekesisuseks ja korrapäratuseks”, jõuti lõpuks enamasti välja omaenda vaimukuse või siis vaimukuse imiteerimise imetlemiseni ja laskuti vestlustesse, mis olid tegelikult võltsingud. Kui salong muutus sama tüütuks kui õukond, leiti lahendus tête-à-tête vestlustes. Kui kasvas igatsus intiimsemate vestluste järele ja siirusevajadus lausa painama hakkas, näisid üksnes kirjad pakkuvat piisavalt turvalist paika oluliste privaatsete mõtete vahetamiseks.

Soov mõtteid vahetada ei olnud küllaldane, et vestlust elus hoida. Kaheksateistkümnenda sajandi Hispaanias arenes välja sosistamise kunst (chichisveo), milles naine andis mingile mehele (mitte oma abikaasale) eesõiguse ainult temaga rääkida. Keskaegsed rüütlid tegid oma daamide nimel suuri tegusid; nüüd anti meestele võimalus oma sõnaosavust näidata. Abikaasad ei olnud vastu, sest eelduse kohaselt pidi see olema platooniline suhe, kuid ka seepärast, et austaja kohus oli mängida orjastamise komöödiat, kus ta on pühendunud naisele, keda ta ei saa omada, ja keda ta arusaadavalt teenib nagu teener, kes hommikul kell üheksa tuleb daamile voodisse šokolaadi tooma, annab nõu, mida selga panna, saadab teda jalutuskäikudel ja lähetab talle lilli ja kübaraid. Aga kui ei austajal ega ka daamil polnud suurt midagi öelda, ei sisaldanud nende vestlus midagi enamat kui klatši ja teenijate üle kaebamist. „Daam, kes suudab rääkida kübaratest, kabriolettidest, rakenditest ja hobusekapjadest, arvab, et on jõudnud tarkuse kõrgeimasse tippu ja võib ka vestluse tooni määrata. Ja mehed, et naistele meeldida, õpivad ära sama sõnavara ja muutuvad naeruväärseks.” Sellist olukorda tuli ette ka Itaalias ja kahtlemata mujalgi. „Meie, Genova abikaasad,” kirjutas üks meestest 1753. aastal, „oleme liiga hõivatud – samal ajal kui meie naised pole küllaldaselt hõivatud –, et oma elust ilma kaaslaseta rahuldust tunda. Nad vajavad kavaleri või koera või ahvi.”

Puudus üks oluline tegija: haridus. Maria de Zayas y Sotomayor oli hukka mõistnud rumaluse, milles enamikku naisi hoiti veel 1637. aastalgi, kuid mässu tõsta polnud sugugi lihtne, kuni mehi üksnes võimalike kosilastena käsitleti. Idee, et naised peaksid meestega rääkima, pani kiriku vihast vahutama, nagu näiteks Gabriel Quijano essees „Seltskondlike kogunemiste pahe: vestluse liialdused ja väärnähtused, teise sõnaga tuntud kui cortejo” (Madriid, 1784). Chichisveo või cortejo oleks võinud saada millegi uue alguseks (mida ma vaatlen lähemalt 18. peatükis), kuid mandus ometi terveks „tähelepanuavalduste, galantsuste ja armastusavalduste seeriaks, mis oli nii jäik ja kohustuslik, et sõnad kaotasid oma esialgse kirehõngu ja suruti ettekirjutatud reeglistikku, sama tüütusse ja paindumatusse kui abielu”.

Suhtlusraskused toodi eriti jõuliselt esile Inglismaal. Dr. Johnson on Inglise konversatsioonikuningas ja püsib sellel kohal, kuni ilmub mõni parem elulookirjutaja kui Boswell, kes ta kukutab ja teise kandidaadi välja pakub. Kuid rääkimine oli tolmupilv, mille ta enda ümber õhku puhus, et varjata hirmu, õelust ja süngust, mis teda pidevalt kummitas, ja mida ta elu tõeliseks olemuseks pidas, kuni selleni välja, et Johnson vihastas igaühe peale, kes ei nõustunud, et elu peab ilmtingimata õnnetu olema. Mõtetega võitlemine on kilplaslik, väitis ta, neid saab ainult kõrvale suunata, inimese vaimu teistele teemadele juhtides; ja nii kadestas ta naisi, kes kudusid ja heegeldasid, ja katsus ka ise, ometi tulemusteta, heegeldamist ja muusikat õppida. Tema ülim meelelahutus oli rääkimine, sest see pakkus talle kergendust, kuid tema rääkimine ei olnud tõeline vestlus, see ei olnud mõttevahetus. Tal oli anne väljendada täiuslikult vormistatud arvamusi laitmatus proosas, mis tahes teemal. Lahkarvamused ei huvitanud teda, sest tema uskus, et neile on vaja lõpp teha ühe osapoole võitjaks tuleku näol, ja ta sõdis meeletult, et endale võitu kindlustada. Ta ei avastanud kunagi, kui kasulik on lasta endale vastu rääkida. Teda imetleti, sest ta suutis mingi probleemi ühte epigrammi kokku võtta, kuid selle tulemus oli vestluse lõpp, mitte algus. Tema sententsidesse valatud otsused – näiteks, et „kui inimene on tüdinud Londonist, siis on ta tüdinud elust, sest Londonis on kõike, mida elu võib pakkuda”, või „et ta on valmis armastama kogu inimkonda, välja arvatud ameeriklased”, või et „prantslased on labased, kasvatamata, harimata inimesed” – seavad kahtluse alla tema palju huvitavama tõdemuse, et „ma pean nurjunuks iga päeva, mil ma mõnd uut tutvust pole soetanud”. Dr. Johnson esindab vaatamata oma rohketele imetlusväärsetele omadustele ummikteed. Teda on imiteerinud samavõrd kurvad ja samavõrd vaimukad Oxfordi isandad, keda ma kunagi tundsin, aga nende jutt ei vähendanud nende kurbust.

Salongid õhutasid vestlust suurvaimude vahel, kuid ei suutnud õpetada, kuidas vestelda võõrastega või nendega, kes on loomult tagasihoidlikud. Inglise vestluse ajalugu näitab, kuidas kinnistunud klassierinevusi põlistati peene väljendusviisiga, jättes teised elanikkonnakihid oma vastastikuse mõistmatuse üle uhkust tundma. Keegi naisarst kirjutas 1908. aastal, et ta kahtleb, „kas mingist tõelisest vestlusest kahe erineva klassikuuluvusega inimese vahel saab üldse rääkida. Kõik vestlused minu patsientide ja nende sõpradega on olnud erakordselt ühepoolse iseloomuga... mõnel juhul vaidlesin mina, mõnel juhul nemad, kuid mitte iial ei aktsepteerinud me midagi võrdsete partneritena. Mingi tähelepanek, imestusevarjund, kergeimgi erinevus nende vaadetega võrreldes, pideva heakskiidu puudumine oli tavaliselt piisav, et neid vaikima panna, paljudel juhtudel ka äkitselt oma positsiooni muutma ja seniräägitust otse vastupidise argumendiga välja tulema.”

On tehtud tohutuid pingutusi, et inimestevahelise ühise keele arengut pärssida. „Kõik need, kes on töötavate klassidega lähemalt suhelnud,” kirjutas seesama arst, „teavad hästi, kui suurte raskustega saavad nad aru mitteanglosaksi päritoluga sõnadest; ja tihtipeale jääb nende poole pöördumine neile arusaamatuks ladina või kreeka keelest tuletatud sõnade pideva kasutamise tõttu.” Täpselt nii püüdiski uusharitlastest keskklass end eristada, rääkides „nagu raamatust”, nii mitmesilbiliselt kui võimalik – stiilis, mis on tänapäevani säilinud politsei ametlikku keelt pilavates karikatuurides. Ja kõrgemad klassid kujundavad oma slängi, eristades U mitte-U-st, et oma ülimuslikkust tõestada. Snobismi eesmärk on vestlust piirata. Disraeli kirjeldas, kuidas seda tehakse moekate klišeede kasutamisega: „Inglise keel on väljendusrikas keel, kuid seda pole raske õppida. Selle ulatus on piiratud. Minu nägemust mööda koosneb see neljast sõnast: kena, tore, imeline ja tüütu, ja mõned grammatikud lisavad veel: meeldiv.”

Paistab, et ka Ühendriigid pole suutnud vältida samasuguseid vestlust piiravaid tõkkeid, mida seal veelgi teravdavad etnilise ja rahvusliku päritolu erinevused. Ent mis kõige hullem – tundub, nagu oleks neil kadunud lootus, et mehed ja naised üldse kunagi hakkavad ühte ja sama keelt rääkima. Pärast eluaegset uurimistööd teeb Deborah Tannen kokkuvõtte, et nad ei suuda üksteist mõista, et ühte ja sama öeldes mõtlevad nad erinevaid asju, et naised ootavad oma vestluskaaslaselt lohutust, kusjuures mehed otsivad probleemidele lahendust. Naised, nagu ta väidab, kaeblevad selleks, et suurendada oma ühiskonnakuuluvust, nad klatšivad, sest nagu lapsedki usuvad nad, et saladuste rääkimine aitab sõprust sõlmida; nii kuulavad nad meelsasti üksteise muresid, sest nende ülim eesmärk on end mitte üksikuna tunda. Meestele seevastu ei meeldi kuulata, sest „see tekitab neis alluvustunde”; nemad peavad eeldatavasti ülevõimu pärast manööverdama ja neil pole aega kaastunnet ilmutada. Soovitada inimesel oma käitumist muuta ei anna tulemusi, ütleb Tannen. Lahenduseks pakub ta välja, et neil tuleks uurida sotsiolingvistikat, mille kaudu nad jõuaksid arusaamisele, et erinevad sugupooled „mängivad erinevat mängu”, et nende lahkhelid ei tulene mitte individuaalsetest puudustest, vaid „soolisest erinevusest”. Kaks sugupoolt kasvavad üles „erinevates kultuurides” ja peavad mõistma, et nad on otsekui võõramaalased, kes mitte iial korralikult suhelda ei suuda; nad peavad sellega leppima, et nad räägivad erinevaid keeli. Ta annab mõista, et nad isegi ei püüa mõtteid vahetada, viidates kurvale statistikale, et ameerika abielupaarid veedavad nädalas vaid pool tundi „teineteisega vesteldes”. Ma ei usu legendi, nagu oleksid Ühendriigid üksildaste inimeste maa, ometi on paljud ameeriklased veendunud, et see on tõsi, sest nad unistavad hoopis ilusamatest mõttevahetustest, kui need tavaliselt on.

Kas kahe tuhande aasta jooksul pole midagi muutunud? Han Fei Tzu nägi, milline oli see probleem kolmandal sajandil eKr. Ta ei suutnud panna inimesi end kuulama. Alati saadi temast valesti aru: püüdis ta vaimukas olla, süüdistati teda ninakuses; oli ta järeleandlik, peeti teda teesklejaks; rääkis ta väljaspool järjekorda, sai ta karistada; erinevad inimesed pidasid teda vaheldumisi häbelikuks, upsakaks, praalijaks, argpüksiks ja meelitajaks. Oli see siis mingi ime, ütles ta, et ta häbenes rääkida, ja kui rääkis, siis suure hirmuga? Ometi meeldis talle rääkida ja oma arvamust avaldada, mille eest ta lõpuks ka surma mõisteti. Han Fei jättis maha esseedekogu teemadel „Üksildane põlgus” ja „Raskused veenmise teel”, näidates, et ta küll teadis, mida ta oleks pidanud tegema, kuid ei teinud seda: tõkkeks mõttevahetuse teel oli asjaolu, et ta ei tundnud „vestluspartneri südant, et sellega oma sõnastust sobitada”. Tema nägemuse järgi oli probleem selles, et inimesed on mõistetamatud.

Mistõttu nad ongi huvitavad ja mistõttu tasub nendega rääkida. Kui nad oleksid ettearvatavad, poleks mõtet ka vestlusel, mis ammutab inspiratsiooni inimestevahelisest erinevusest. Vestlus ei sarnane kaugeltki pihtimisega või selle ilmaliku versiooniga, ei sarnane kombega südant puistata ükskõik kellele, kes aga kuulata viitsib, vajaduse korral kuulamise eest ka tasu võttes. Ravitseja, kes kuulab, püüab pihtimist lõpetada, sellele mingit seletust pakkudes, sageli lapsepõlve või seksuaalse kogemuse pinnalt lähtudes, või süü mingit sorti patuoina kaela veeretades. Vestlus seevastu nõuab osapoolte võrdsust, olles seejuures tegelikult ka üks olulisemaid võtteid võrdsuse saavutamisel.

Vestluse vaenlased on retoorika, dispuut, žargoon ja argoo, või siis meeleheide, et sind ei kuulata ega mõisteta. Et õitsele puhkeda, on vaja mõlemast soost ämmaemandate abi: naised on selle juures suuremat osavust ilmutanud, kuid feminismi ajaloos on ette tulnud perioode, kus loobuti mõttevahetusest ja tehti panus üksnes veenmisele. Alles siis, kui inimesed õpivad vestlema, hakkavad nad võrdsust saavutama.

Kai Ka’us Ibn Iskandar, Gurgani prints, A Mirror for Princes: The Qabus Nama, tõlk. Reuben Levy, Cresset Press, 1951; David Kinsley, Hindu Goddesses: Visions of the Divine Feminine in the Hindu Religious Tradition, California UP, 1986; The Complete Works of Han Fei Tzu, tõlk. W. K. Liao, Arthur Probsthain, London, 1939; Etienne Balazs, Chinese Civilisation and Bureaucracy, Yale UP, 1964; J. V. Neustupny, Communicating with the Japanese, Japan Times, Tokyo, 1987; Tullio Maranhao, Therapeutic Discourse and Socratic Dialogue, Wisconsin UP, 1986; George A. Kennedy, Classical Rhetoric and its Christian and Secular Tradition from Ancient to Modern Times, Carolina UP and Croom Helm, 1980; Nicolas P. Gross, Amatory Persuasion in Antiquity, Delaware UP, Newark, 1985; Georges Vlastos, Socrates, Ironist and Moral Philosopher, Cambridge UP, 1991; M. Magendie, La Politesse mondaine et les théories de l’honnêteté en France au dix-septième siècle, Félix Alcan, n.d.; Ian Maclean, Woman Triumphant: Feminism in French Literature 1610-52, Oxford UP, 1977; Elizabeth C. Goldsmith, Exclusive Conversations: The Art of Interaction in Seventeenth-Century France, Pennsylvania UP, 1988; Carmen Martin Gaite, Love Customs in Eighteenth-Century Spain, California UP, 1991; W. Jackson Bate, Samuel Johnson, Chatto, 1978; C. B. Tinker, The Salon in English Letters, Macmillan, NY, 1915; K. C. Phillipps, Language and Class in Victorian England, Blackwell/Deutsch, 1984; John S. Nelson, The Rhetoric of the Human Sciences, Wisconsin UP, 1987; William Carey, Dialogues Intended to Facilitate the Acquiring of the Bengalese Language, 3. tr., Mission Press, Fort William, 1818; N. H. Itagi, Communication Potential in the Tribal Populations of Assam and Madhya Pradesh, Central Institute of Indian Language, Mysore, 1986; K. S. Rajyashree, An Ethno-Linguistic Survey of Dharavi, a Slum of Bombay, Central Institute of Indian Language, Mysore, 1986; Raymonde Carroll, Cultural Misunderstandings, Chicago UP, 1988; Lila Abu Lughod, Veiled Sentiments: Honor and Poetry in a Bedouin Society, California UP, 1986; Deborah Tannen, You Just Don’t Understand: Men and Women in Conversation, Morrow, NY, 1990 ja Virago, 1991; Deborah Tannen, Perspectives in Silence, Ablex, Norwood, NJ, 1985; Jan Bremmer and Herman Rooden, A Cultural History of Gesture, Polity, Cambridge, 1991; Elinor Ochs Keenan, „The Universality of Conversational Postulates”, Language in Society, kd. 5, lk. 67–80.