Читать книгу Kõik on ju ime - Tõnn Sarv - Страница 7

Muld on maa kõige tähtsam osa. Ilma mullata ei kasvaks eriti midagi. Ometi pole mulda terves maailmas palju. Hiiglelsuurtel aladel on ju ainult kaljumäed või kõrbed. Mõnikord on mulda ainult väga õhukese kihina kivide või liiva peal, nii et kõva tuule või tugeva vihmaga võib seegi kaduda.

Siin oskab aga maa ennast ise aidata. Kui kuskile on mulda juba tekkinud, siis hoiavad taimed oma juurtega teda kinni, et ta kaduda ei saaks.

Igal pool kasvatab maa oma lemmikuid - neid lapsi, kes talle on kõige armsamad. Eestimaa armastab kõige rohkem metsa kasvatada. Kui inimestel poleks vaja põldu harida ja loomi sööta, siis kasvaks igal pool mets. Tuhandete aastate eest mühasid kõikide meie põldude ja heinamaade kohal metsad. Ja kui me mõnda põldu enam ei hari, siis hakkab seal jälle kasvama mets.

Kui sul on oma peenar, siis võid sa sinna ühel aastal külvata herneid, teisel porgandeid või istutada hoopis lilli. Maa kasvatab kõike, kui tema eest hästi hoolitseda. Aga kui sa tüdined ja oma peenra eest ei hoolitse, siis hakkab maa kasvatama seda, mis temale endale meeldib.

Kõigepealt kasvatab maa umbrohtu. Juba järgmisel aastal on ta tihedalt täis heina ja võililli. Neid ei pea keegi külvama, sest nende seemned olid kogu aeg mulla sees oma aega ootamas. Kui nüüd keegi sellel maal ei käi ega talla, rohtu ei niida ega söö, siis juba mõne aasta pärast hakkavad rohu seest kerkima pisikesed puhmad ja põõsakesed. Umbes kümnekonna aasta pärast võib see koht olla juba tihedasse võssa kasvanud. Rohi on muutunud hõredaks ja maapinna lähedal on hämar ja niiske. Kui kased ja lepad on juba päris suureks kasvanud ja nende alla on rohkem ruumi, siis võivad sõnajalad ja samblad kasvama hakata, kes ka kogu aeg oma aega olid oodanud. Ja lõpuks hakkavad seal võibolla kuusedki ülespoole sirutuma. Saja aasta pärast mühab sinu peenra kohal kõrge mets…

Nõnda kasvatab maa ennast ise, kui keegi teda ei sega.

Põld on inimeste tehtud ja sellepärast peavad inimesed põllu eest kogu aeg hoolitsema: väetama ja kobestama ning umbrohtusid hävitama. Peab hoolitsema ka selle eest, et tuul kuiva mulda minema ei keerutaks või paduvihm mulda kraavidesse ei uhuks.

Metsast ei saa tuul ega vesi mulda minema viia. Metsas on alati parajalt niiske ja soe. Ka ei pea metsa tavaliselt väetama. Igal aastal langevad maha kuivanud lehed ja okkad, kukuvad ümber vanad puud. Mullas elavad pisiolevused teevad nendest uuesti mulda, millest puud ja teised taimed toitu saavad ja kasvada võivad. Ja kunagi varisevad ka nemad mulda - ikka jälle toiduks järgmistele.

Nii on kulgenud meie maa elu juba tuhandeid aastaid.

13. lugu

Läksin metsa kõndimaie,

odramaada otsimaie,

kaeramaada katsumaie,

nisumaad nimètamaie.

Leidsin metsad metta täisi,

leidsin kännud kalja täisi,

kõik pu-ùd punà õlùta.

Kuuse all olid kullatilgad,

kase all olid karratilgad…