Читать книгу Kõik on ju ime - Tõnn Sarv - Страница 8

Maa elab oma elu. Me teame juba, et tal on oma lemmikud, keda ta kõige meelsamini tahaks kasvatada, sest nemad on ta selliseks teinud, nagu ta on: kogunud head mulda, hoidnud seda oma juurtega koos, külvanud temasse oma seemneid ja meelitanud kohale hulganisti pisiolevusi.

Aga maa võib kasvatada ka seda, mida inimestele rohkem vaja on. Siis peavad inimesed maa eest väga hästi hoolitsema.

Mõnikord maa ei taha mõnda soovi täita. Talle ei meeldi mõni vili, mida inimesed temalt sooviksid. Maa võib ka väsida ühe vilja kasvatamisest ja tahab vahepeal midagi muud kasvatada või lihtsalt puhata. Kõike seda peavad inimesed teadma, kui nad soovivad maaga hästi läbi saada.

Kui aga inimesed ei oska aru saada maa soovidest või kui nad hoopis maad narrima hakkavad, siis narrib ka maa neid vastu. Ta ei kasvata enam seda, mida inimesed ootaksid ning muutub hoopis pahuraks. Muld tõmbub kõvadeks kamakateks, inimeste külvatud taimed kaovad umbrohu sisse, pisikesed putukad hakkavad neid päriselt ära hävitama.

Võib koguni juhtuda, et kogu ümbrus läheb teist nägu. Seal, kus kunagi mühasid võimsad metsad või haljendasid viljakandvad põllud, on nüüd vaid kivikõva savi, kus kasvavad ainult kibedad umbrohud. Selline maa on raskesti haige ja kulub palju aastakümneid, enne kui ta uuesti terveks saab.

Nii võib juhtuda, kui inimesed maast lugu ei pea ja teda narrivad. Kui maal on halb, siis on ka inimestel halb. Kui maa on haige, kui teda on ilmaasjata kiusatud ja vaevatud, siis on ka tema lapsed haiged. Vili ei taha põldudel enam kasvada, loomadel ja lindudel pole enam midagi süüa ja inimesedki muutuvad pahurateks.

Kui aga maast lugu peetakse, tema eest hoolitsetakse ja teda aidatakse, siis on ta tugev ja terve ning tema lapsedki saavad tugevateks ja terveteks. Põllud löövad haljendama, linnud ja loomad hakkavad kosuma ja inimesedki muutuvad sõbralikeks ja rõõmsateks.