Читать книгу Meretäht - Villem Grünthal-Ridala - Страница 6

Ma tahan taageldada hõbe laeva,

Mil purjed suured, sinised

Ja mille lahti on kõik luule teed

Pääl maa, all kõrge sinitaeva,

Ja talle anda sinu nime,

Sa taeva ime,

Estrellamar,

Sa Meretäht, sa ülev, klaar,

Sääl suure sinimere süles,

Kus poole tõstan silmad üles,

Ja ankruks panna oma südame

Ja Lootuse,

Ta, sinihõbedase,

Ei sa mind hukka minna lase.

Siis tahan sellel laeval purjetada

Ma kohe kaugeid sinimaid

Ja kaugeid mandreid, suuri, vaastavaid,

Saab sinna üksnes mõtte rada

Ja meelekuju kuldsed lõimed,

Need ainsad võimed

Siin taeva all,

Mis vabad kui õhk üleval

Ja piirita kui ilma rajad,

Maailmad kõrged, tähte sajad,

Ta, luule, vägev kotkatiib

Mind sinna viib,

Kui, Täht, mind võtad saata,

Estrellamar, mu üle vaata.

Ei või mind heidutada tormid, marud,

Orkaanid, hirmsad iilid, hood,

Ei pilved pimedad, ei lained, vood,

Ei kaljud, eksiteed, ei -harud,

Kui kõrguses sa hilju loidad

Ehk merest koidad,

Estrellamar,

Sa ime, nagu Õnnis saar

Kesk kaugeid, suuri sinivesi,

Kesk viimseid ilmu, esimesi,

Vaid paistma lööb siis Neem Hää Lootuse,

Suur, üle vee

Ja kõrged sinirannad,

Kus sa mind, Lootus, kergelt kannad.

Ja, eemal, Imelise saare kuju

Kord ilmub kesk suurt sinivett

Kui uduline, haljas siluett

Ta ümber nõidlik loor ja uju,

Ja kuldse päeva hõbe sära,

Ta võlub ära

Mu südame,

Ja hõbe laeva hõbedane tee

Jääb paistma sinu selges vaates,

Ta loidu imelises saates,

Kesk kõrgust, kus on sinitaeva kaar,

Estrellamar,

Täht, mil ei ole nime,

Sa Meretäht, sa Elu ime.