Читать книгу Meretäht - Villem Grünthal-Ridala - Страница 7

Olin üksi linnast välja läinud

Riia maanteed, õhtu eel,

Pikka, pikka taliteed nii käinud,

Süda elevil, hell meel.

Õhtu hämardas ja valgus laskus,

Lumeväljad, varja täis,

Sinetasid. Miski vidu raskus,

Tummus nende üle käis.

Tamme väljal seisis puude rivi,

Nagu laevad purjedes,

Mereks lumi, saareks küngas, kivi,

Nii nad purjasid mu ees.

Oli, nagu oleks paisutanud

Nende purjesid virk tuul,

Miski imehoog nad pulli aanud

Merel valgel, väina suul.

Kaugele nad näitsid purjetavad

Kohe randu hämaraid,

Taeva kaugust eemal taotavad

Ime mandrid, -saari, -maid.

Nende järge purjas süda rinnas,

Purjas põues hing ja meel,

Mille – ahas olu maine linnas,

Ei vaid kaugus, kõrgus eel.