Читать книгу Warleggan. Neljas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 5

Cornwalli rannikul Truro, St. Ann’si ja St. Michaeliga piiritletud kolmnurgas polnud seltsielu 1790. aastatel just eriti vilgas. Suuri maju – neid, milles elas härrasrahvas – oli kuus, aga olud ei soosinud nendevahelist läbikäimist.

Nimetatutest ühte, vanimasse ja idapoolseimasse Mingoose’i härrastemajja oli Ruth Treneglos, neiuna Teague, püüdnud küll iga hinna eest uut eluvaimu sisse puhuda, aga lapsi ilmale tuues oli temagi viimasel ajal osa indu minetanud; Ruthi robustset abikaasat Johni ei huvitanud miski peale jahi ning äi, poolkurt ja ninapidi raamatutes, ei tundnud üldse huvi, kes tema võõrastetubades sisse-välja käivad. Werry mõisamajas, mis oli nimetatutest suurim ja halvima mainega, laiutas kiimaline Sir Hugh Bodrugan ning tõi kuuldavale lausa vulkaanilist mõõtu röhitsusi, kuna tema võõrasema leedi Constance Bodrugan, kes oli nii noor, et sobinuks talle tütreks, tegeles päevad otsa põhiliselt sellega, et kasvatas koeri, toitis neid ja rääkis nendest.

Kolmnurga teises, läänepoolseimas tipus paiknesid sajandi algul püstitatud ning siinses ümbruses kohatuna mõjuv palladionistlik Place’i mõisamaja, kus elas lesestunud lastetu baronet Sir John Trevaunance, ja Killewarren, mis oli vaevalt midagi enamat kui uhkemat sorti talumaja, ehkki selle omanik härra Ray Penvenen oli rikkam ja koguni veel seltsimatum kui tema naabrid.

Nende vahel asuvalt kahelt majalt, millest üks paiknes otse rannikul ja teine selle lähedal, oleks võinud oodata suuremat ettevõtlikkust ning mitte üksnes asukoha tõttu, vaid ka sellepärast, et mõlemas elas noor abielupaar, kellele seltskondlik läbikäimine oleks olnud loomupärane. Kahjuks polnud kummagi asukatel raha.

Sawle’i ja St. Ann’si vahelisel kõrgendikul seisvas, varjulistest puudest ümbritsetud ilusas maitsekas Trenwithi härrastemajas elasid Francis Poldark, tema naine Elizabeth, nende poeg, kes oli nüüd peaaegu kaheksa-aastane, ja Francise vanatädi, kes oli nii vana, et tema eluaastate üle oli unustatud arvet pidada. Kolm miili ida pool seisis väikseim, Nampara maja, George’i stiilis, funktsionalistlik, lõpuni valmis ehitamata, ent seejuures ikka omamoodi isikupärane ja võluv nagu ehk selle omanikudki. Siin elasid Ross Poldark ja tema naine Demelza ning nende poeg Jeremy, kes oli just äsja saanud aastaseks.

Niisiis oldi kuuest majast esimeses kahes hõivatud koerte ja väikeste lastega, järgmisel kahel jagunuks lõbutsemiseks küll raha, aga nappis tahtmist, ning kahel viimasel polnud muud kui tahtmine. Kui viies majas saadi 1792. aasta mais kuuenda maja pererahvalt tolle kuu kahekümne neljandaks päevaks õhtusöögikutse, tuli see niisiis üllatusena ja tekitas elavat arutelu. Nagu Sir John Trevaunance kirjutas, tahtis ta kasutada ära aega, kui tal on külas õde ning samuti viibib tema juures Bodmini piirkonnast parlamenti valitud vend Unwin.

See näis olevat nii kehv ettekääne katkestamaks aastatepikkust harjumust, et kõik otsisid selle tagant mingit tugevamat ajendit. Igatahes Demelza Poldarkil ei olnud raske seda leida.

Kui kiri toodi, oli Ross parajasti kaevanduses – uues kaevanduses, kus ta viimasel ajal peaaegu kogu aeg viibis – ning Demelza ootas nüüd kannatamatult tema tagasitulekut.

Kattes lauda kergeks eineks – õhtust pidid nad sööma alles kell kaheksa –, mõtiskles Demelza, mis mehe järjekordsest, tõenäoliselt viimasest ettevõtmisest välja võiks tulla. Kaljul asuval Wheal Leisure’il, mille Ross oli koos kuue kaasosanikuga avanud 1787. aastal, läks endiselt hästi, aga selle aktsiatest oli Ross läinud aastal pooled maha müünud ja paigutanud raha uude, märksa kahtlasemasse ettevõtmisse.

Seni polnud sellest midagi head tulnud. Kahe noore Redruthi inseneri loodud uus uhke pumbamasin oli üles pandud ja vastas kõigile ootustele. Paraku ei oodanud neid kolmekümne sülla sügavusel, kuhu kunagised kaevandajad olid välja jõudnud, ees midagi peale ammendatud maagisoontest jäänud kaeveõõnte ning neljakümne ja viiekümne sülla sügavusele uute soonte otsingul kaevatud käigud ei tasunud end ära: sealne maak – kui seda üldse leidus – oli kehv. Masin, olgu see nii tõhus kui tahes, kasutab ikkagi sütt, ning kui kõik läheb vanaviisi, pidi õige pea saabuma päev, kui tasandikule langeb taas vaikus ja seadmed hakkavad roostetama.

Aknast välja vaadates nägi Demelza Rossi läbi aia tulemas, kaasas äripartner onupoeg Francis. Mehed olid süvenenud vestlusse, aga Demelza nägi, et jutt ei käi mingist ootamatust avastusest. Kui Ross kaevandusest koju tuli, uuris Demelza ühtepuhku tema nägu.

Ta tõstis Jeremy üles, sest too õppis kõndima ja ähvardas seejuures lina laualt maha kiskuda, ning läks, laps süles, meestele välisukse juurde vastu. Tuul kergitas tema rohelisetriibulise bombassiinkleidi puhevile.

Kui tulijad lähemale jõudsid, lausus Francis:„Demelza, sa ei saa ka sugugi vanemaks, oleksid nagu ikka seitsmeteistkümnene. Mul ei olnud plaanis täna tulla, aga pagan võtaks, siinne õhk lõi meeled erksaks ja arvan, et tass teed muudaks olemise päris heaks.”

„Kas sa oled esimest korda väljas?” küsis Demelza. „Loodan, et sa ei käinud maa all.”

„Teist korda. Ei, kaevanduses ma ei käinud. Ross vaatas seal jälle omapäi ringi ja tulemused olid paraku samad mis ikka. Jeremyl näikse olevat üks hammas juures. Kui viimati vaatasin, oli neid vist kõigest kolm.”

„Seitse!” ütles Ross. „Vaata et sa oma jutuga rappa ei lähe.”

Nad läksid naerdes tuppa. Esialgu kandis Jeremy hoolt, et teed juues räägitaks põhiliselt temast, aga varsti tuli Jane Gimlett ja viis poisi ära ning täiskasvanutele anti pisut rahu. Demelza, askeldamisest natuke väsinud, juuksesalk hooletult silmil, valas endale teise tassi teed.

„Oled sa siis nüüd tõesti terve, Francis? Kas palavik on päris järele andnud?”

„See oli kõigest influentsa,” ütles Francis. „Olime kõik haiged, aga mina kõige hullemini. Choake laskis mul aadrit ja andis kiinapuukoore pulbrit, aga sain tema kiuste terveks.”

Ross ringutas ja sirutas oma pikad jalad välja. „Miks ei võta sa Dwight Enyst? Ta on tark ja tänapäevane ning kursis viimaste ravimeetoditega.”

Francis ümatas: „Meie peret on alati ravinud Tom Choake. Pealegi, minu meelest on kõik nood tohtrid enam-vähem ühe vitsaga löödud. Nagu ma kuulnud olen, on meie sõber Dwight Enys liiati natuke plindris vana John Elleryga.”

„Mis tollel siis viga on?”

„Kuuldavasti oli tal hambavalu ning Enys tõmbas kolm hammast välja, aga koos juurtega, nagu tal kombeks. Choake, nagu sa tead, piirdub sellega, et väänab ära üksnes kroonid. Sedapuhku läks Dwightil paraku midagi untsu ja Ellery pole saanudki valust lahti.”

„Mulle tundus jah, et Dwight oli terake murelik, kui eile siin käis,” tähendas Demelza.

„Ta võtab oma altminekuid liiga südamesse,” ütles Ross. „Tema ametis on see minu arvates suur puudus.”

„See on igas ametis suur puudus,” sõnas Demelza, hoidudes hoolega Rossile otsa vaatamast.

Francis kergitas irooniliselt kulmu. Et täita järgnenud üürikest vaikust, võttis Demelza kaminasimsilt ümbriku.

„Meile toodi kutse, Ross! Mõelda vaid – nüüd, kui ajad on nii kehvad. Kas teie saite ka, Francis? Tuleb vist päris suur pidu. Ei tea, kas peaksime end üles lööma. Mida Elizabeth sellest arvab?”

„Trevaunance’itelt või?” küsis Francis, sel ajal kui Ross kutset luges. „Jah, täna toodi kiri. Vanamees on hakanud eluõhtul veel raha tuulde pilduma. Sir Johni tundes arvan siiski, et sel laristamisel peab olema mingi tagamõte.”

„Jah,” lausus Demelza, „mina arvasin peaaegu sedasama.”

„Mis tagamõte?” küsis Ross kirjalt pilku tõstes.

Francis vaatas Demelza poole, kuid too ootas, et tema räägiks. Francis puhkes naerma. „Su naine ja mina oleme lihtsalt terava keelega, Ross. Ray Penveneni vennatütar Caroline on rikas pärijanna. Unwin Trevaunance on teda juba kaks aastat taga ajanud. Sellega tähistatakse ehk jahi edukat lõppu.”

„Ma ei teadnudki, et see tüdruk jälle siin on.”

„Niipalju kui ma tean, saabus ta Oxfordshire’ist eelmisel nädalal.”

„Aga sellisel juhul,” ütles Demelza, „kas ei peaks olema nõnda, et ... kui teatatakse kihlusest, kas ei peaks siis hoopis härra Penvenen pidu korraldama? Minu teada käivad need asjad sedapidi. Ross, sa lubasid kord, et ostad mulle etiketiõpiku, aga seni pole veel ostnud.”

„Sa käitud selleta paremini. Mulle meeldib, kui mu naine on loomulik, igasugustest jäikadest ettekirjutustest kammitsemata.”

Francis lisas: „Pealegi ei korraldaks Ray Penvenen pidu isegi omaenda kihluse tähistamiseks, nii et meie oletus võib ikkagi paika pidada.”

„Teie ju muidugi lähete?” küsis Demelza.

„Kui õhtupoolikul kodust lahkusin, näis Elizabethil igatahes olevat küllamineku nägu peas.”

„Loodetavasti teevad nood kaks kähku, kui on kord juba otsustanud ühte heita,” ütles Ross. „Kui Caroline Penvenen peaks pikaks ajaks siia kanti jääma, lööb see Dwighti kindlasti rööpast välja. Mul oleks hea meel näha seda neiut turvaliselt Unwini külge köidetuna.”

„Kuulsin, et tema ja Enyse vahel oli midagi, kui tüdruk viimati siin viibis, aga loodame, et mehel on aru peas ja ta ei mässi end sellesse.”

„Mulle tundub, et ühelgi mehel pole aru peas, kui naisel ei juhtu olema,” lausus Demelza.

Ross tõstis pilgu ja vaatas talle lustlikult otsa. „See on terane tähelepanek. Kas tead seda omaenda kogemustest?”

Demelza vaatas talle silma. „Jah, Ross, omaenda kogemustest. Mõtle, missuguseid lollusi võiks Sir Hugh Bodrugan teha minu pärast, kui ma seda lubaksin.”

Alles siis, kui sõnad olid üle huulte lipsanud, taipas Ross, missuguse tähenduse naine neile võinuks omistada ja kuidas need võisid puudutada ka nende endi abielu, ning oli õnnelik, et Demelza oli reageerinud õigesti. Talle ei tulnud pähegi, et kõigest kaks aastat tagasi poleks see teema tekitanud temas mingeid kahtlusi.

Umbes samal ajal, kui Francis ja Ross kõndisid kaevandusest teed jooma, hüppas George Warleggan Trenwithi mõisahoone ees sadulast.

Esmapilgul poleks ehk osatudki pidada teda sepa pojapojaks, oma suguvõsa esimeseks põlvkonnaks, kes oli saanud härrasrahvaga võrdväärse hariduse, kui riided poleks reetnud seda, mida pidanuksid varjama. Ükski maahärra – isegi kui too soovis majaemandale muljet avaldada, nagu soovis George – poleks pannud end pärastlõunaseks külaskäiguks nii uhkesti riidesse.

Kui proua Tabb oli ta sisse juhatanud ning läinud, ise kaunikesti sabinas, otsima proua Poldarki, lonkis George hallis ringi, kopsis piitsavarrega vastu saapasäärt ja silmitses, pea kuklas, vanu portreesid. Siinne vaesus erines sellest, mis avanenuks tema pilgule kolme miili kaugusel asuvas Nampara majas. Francis ja Elizabeth ei pruukinudki olla sugulastest paremal järjel, aga üks õige tuudorstiilis härrastemaja juba mõne aastaga lagunema ei hakka. George imetles parajasti suursugust, sadade tillukeste klaasruutudega akent, kui kuulis samme, pöördus ning nägi Elizabethi graatsiliselt trepist alla tulemas.

Teda nähes aeglustas naine sammu ja võttis viimased astmed kõhklevalt.

„Oo, George ... kui proua Tabb ütles ... ma ei suutnud õigupoolest uskuda ...”

„Et võtsin tõesti kätte ja tulin.” George kummardus viisakalt naise käe kohale. „Ratsutasin siit lähedalt mööda ja tõin siis juba ka ristipojale sünnipäevakingi. Mõtlesin, et nii palju on mulle ehk ikka lubatud.”

Ikka veel ebalevalt võttis Elizabeth vastu pakikese, mille George talle ulatas. „Aga Geoffrey Charlesi sünnipäevani on veel mitu kuud.”

„Eelmise aasta kink. Hiline, mitte varajane.”

„Kas Francis ...”

„... teab, et olen siin? Ei. Aga mis siis kui teakski? Kas pole see lapsik vihavaen kestnud juba liiga kaua? Ausõna, Elizabeth, mul on nii hea meel sind jälle näha. Nii hea meel ...”

Elizabeth naeratas; ta ei löönud küll õhetama, nagu oleks teinud veel paar aastat tagasi, aga ikkagi tegi mehe imetlus tal südame soojaks. Elizabeth ei teadnud, kuhumaani George’i võib usaldada, aga oli kindel, et praegu on too siiras. Ta arutles endamisi, et George näis olevat eelmisest kohtumisest peale tüsedamaks läinud, nii et tema turjakas kogus andis juba aimata seda keskealist meest, kes temast varsti pidi saama. Aga ükskõik kui inetult ta ka poleks käitunud Rossiga – ning seda pani Elizabeth talle mõistagi pahaks –, Francise vastu oli George olnud alati õiglane ning Elizabethi enda vastu kõigiti armastusväärne.

Talvesalongis tegi Elizabeth George’i toodud väikese paki lahti ja leidis sealt kuldkella. Murelikult tahtis ta selle kui liiga kalli kingituse tagasi anda, aga George ei tahtnud kuuldagi.

„Poeta see esialgu kuhugi sahtlisse, kui pead poissi selle tarvis veel liiga nooreks. Teda see tüli igatahes ei puuduta. Kui ta on kord piisavalt vana, et seda kanda, oleme ehk kõik jälle sõbrad.”

Elizabeth vastas: „Mina pole seda tüli soovinud. Elame siin viimasel ajal väga vaikselt ning oleksin rõõmus kõigi sõprade üle. Aga sa tunned Francist sama hästi kui mina. Tema on oma tunnetes järeleandmatu ning kui ta peaks praegu sisse astuma, saaks ... meie sõprus suurema hoobi kui eales varem.”

„Teisisõnu, ta prooviks mind välja visata,” täiendas George meeldivalt. „Pead mind kindlasti igas asjas liiga arvestavaks, aga jätsin oma teenri Sawle’i kiriku juurde mäeveerule ootama. Nähes Francist tulemas, jõuab ta mind aegsasti hoiatada, niisiis pole sul vaja kaklust karta.” Ta laskis õlad längu. „Kui oleksin arvanud, et võid mind argpüksiks pidada, poleks ma seda teinud.”

Elizabeth istus aknaorva ja vaatas välja ürdiaeda. George silmitses teda arupidavalt, justkui valmistuks sõlmima mingit äritehingut.

Elizabeth lausus: „Ennekõike soovin sind tänada, et olid nii lahke mu ema ja isa vastu. Ema on ikka veel nii haige ning kutsuda nad enda poole ...”

„Panin neile eraldi südamele, et nad sulle ei teataks.”

„Ma tean, isa ütles. Aga ta kirjutas ikkagi ja rääkis, kui lahkelt neid seal koheldi.”

„See ei vääri mainimist. Olen su ema alati imetlenud, ta on silmahädast hoolimata ikka nii vapper. Miks nad küll oma maja maha ei müü ja teie juurde elama ei tule?”

„Minagi olen mõnikord ... sellele mõelnud. Aga Francise arvates ei tuleks sellest midagi head välja, kui ...” Elizabeth jättis lause lõpetamata.

George võttis istet ja tõstis piitsavarre hõbedase otsa vastu hambaid. „Elizabeth, ma ei oota, et astuksid selles, mida Francis minust ja meie tülist arvab, mingil moel oma mehe vastu, aga kas ei arva sa südamepõhjas, et oleks aeg jätta see sinnapaika? Mis kasu meil kellelgi sellest on? Francis saeb oksa, millel ise istub. Tead ju sama hästi kui minagi, et kui minus leiduks kas või kübekegi pahatahtlikkust, võiksin ta hommepäev ruineerida. Sinu ees pole seda just meeldiv öelda, aga sa ei kahtle ju ometi selles.”

„Ma ei kahtlegi,” vastas Elizabeth ja nüüd värvusid tema põsed roosaks.

„Oleksid asjalood ometi teisiti. Teeksin omalt poolt kõik, et need oleksid teisiti. Aga kui säärane vihavaen jätkub ... Tahan, et aitaksid meil ära leppida.”

Elizabeth avas haagi ja paotas akent paari tolli jagu, et kerge tuuleõhk tuppa pääseks. Tema profiil joonistus pruuni kardina taustal välja selgepiiriliselt nagu kamee.

„Ütled, et ei taha õhutada mind astuma oma mehe vastu ja siis ootad, et valiksin, kelle poolt olen ...”

„Ei. Üldsegi mitte. Palun, et prooviksid meid lepitada.”

„Kas arvad, et minu lepituskatsetest oleks kuigi palju abi? George, sa tunned Francist sama hästi kui mina. Tema usub, et Rossile esitatud süüdistuse taga seisid sina; et just sina ...”

„Oh, Ross ...”

Vaevalt oli see tal üle huulte lipsanud, kui George mõistis oma viga, ent jätkas pahameelt varjates.

„Ma tean, kui väga sa Rossi armastad. Oleksin ma ometi sinu silmis sama heas kirjas kui tema. Aga luba mul olla otsekohene. Rossil ja minul on olnud juba kooliajast saadik kanakitkumist. Selles on ... midagi põhimõttelist. Me ei saa omavahel just hästi läbi. Aga minu puhul piirdubki asi sellega. Tema poolt on see haiglaslik. Ta sööstab, pea ees, ühest äpardusest teise ning süüdistab mind, kui need juhtuvad!”

Elizabeth oli püsti tõusnud. „Sa ei tohiks niiviisi rääkida. Pole aus tahta, et ma seda kuulaksin.”

Ta oleks ehk kõndinud üle toa eemale, aga George ei astunud eest ning naine leidis end seismas temaga lähestikku, ilma et oleks saanud aknaorvast välja.

„Rossi kuulad sa ju ometi ära. Mispärast pole siis aus kuulata ka mind? Luba, ma räägin sulle, mis olukorras ta viibib ja mida on teinud, et sellest välja rabelda.”

Elizabeth ei lausunud enam sõnagi. Mõistes, et esimene takistus on ületatud, rääkis George edasi: „Ross on taltsutamatu, tohutult kangekaelne, peru. Mina ei ole selles süüdi. See on tavaline, kui sünnitakse rahakana – suguvõssa, kus üks põlvkond teise järel on saanud nautida rikkust. Aga kellelgi pole kohustust käituda nii nagu tema. Neli aastat tagasi tekkis tal too õnnetu plaan rajada Cornwallis vasesulatuskompanii. Ross süüdistab selle kokkuvarisemises mind, aga see oli algusest peale määratud läbi kukkuma. Selle tagajärjel kitsikusse sattunud, oli ta liiga uhke, et paluda abi sõpradelt, ja suurendas hoopis veelgi oma võlakoormat ning kirjutas alla uuele tuhandenaelasele, liigkasuvõtja intressiga võlakohustusele – tean, sest et see jõudis just äsja mu onu kätte – ja on sestpeale maksnud neid intresse. Aga sellestki pole talle veel küll: läinud aastal müüs ta pooled tulutoova kaevanduse aktsiad, et õhutada siis Francist lööma temaga mesti ning matma raha uude nurisünnitisse, Wheal Grace’i, mille tema isa juba kakskümmend aastat tagasi ammendas! Olles läbi löönud kogu varanduse ja teie oma samuti, süüdistab ta arvatavasti mind, et olen tema vase maa alt üleöö ära varastanud!”

Lõpuks pääses Elizabeth liikuma ja kõndis toa teise otsa. George oli läinud oma jutuga liiale, aga tõde võis peituda kusagil Francise ja tema seletuse vahepeal. Elizabeth polnud endale iial õieti aru andnud, mis tunded tal Rossi vastu on, ning veidral kombel tekitasid vastase seletused temas eriskummalist naudingut.

George ei läinud talle järele. Minuti vaikinud, sõnas ta: „Sa ju muidugi tead, et oled üks Inglismaa ilusamaid naisi.”

Kaminasimsil seisev kell hakkas lööma viiendat tundi. Kui löökide kaja lõppes, vastas Elizabeth: „Kui see, mida ütlesid, vastaks kas või pooles ulatuses tõele, oleks see ... sinust lahke, aga et Francist pole siin, pean seda lubamatuks vabaduseks. Nagu ma tean ...”

„Kui tõde on lubamatu, siis olen käitunud tõesti liiga vabalt,” George silus pisut kohmetult oma tikitud vesti, aga ei mõelnudki taganeda, „ning see on sulatõde. Liigun palju seltskonnas ja võin kinnitada, et ei meelita sind ega loobi tühje sõnu. Pööra end ringi. Vaata peeglisse. Või oled oma välimusega ehk liiga harjunud, et seda hinnata. Mehed hindavad. Ka teised peale minu. Kui liiguksid vabalt väljas ja näitaksid ennast, oleks sul imetlejaid palju ning mõlemast soost. Veel praegugi kuulen inimesi rääkimas: „Kas mäletate Elizabeth Poldarki – neiuna oli ta Chynoweth? Vaat tema oli alles iludus. Ei tea, mis temast saanud on?””

„Kas arvad ...?”

„Kui,” sõnas George, „kui Francis ainult laseks, saaksin teda aidata. Mängigu ta pealegi oma kaevandusega, kui soovib, aga see võiks olla kõigest kõrvalharrastus. Ühel varasemal külaskäigul mainisin talle sinekuure. Praegu võiksin soovitada teda tervelt kahele soojale kohale. Nendes ei ole midagi häbiväärset. Küsi pastorilt, kuidas ta sai oma kiriku, või majorilt, kust tuli tema pataljon. Kõik ikka sellest, et sõber õigel ajal hea sõnakese poetas. Säärane ... säärane virelemine pole sinusugusele naisele mingi elu. See vaesus pole üksnes teenimatu – see on tarbetu!”

Elizabeth vaikis. Ükskõik mida ta George’i komplimentidest ka poleks arvanud, ometi oli too osatanud tema hella kohta. Elizabeth oli juba kakskümmend kaheksa ja ilu oli kiire kaduma. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, mitu korda pärast kahekümne viiendat sünnipäeva väljas oli käinud.

„Oh, George, sa oled väga lahke. Ära arva, nagu ei teaks ma seda. Liiatigi et, nagu ma aru saan, ei ole sul sellest midagi võita. Ma ...”

„Vastupidi,” ütles George, „mul on sellest palju võita.”

„Ma olen tõtt-öelda lausa sõnatu. Sa külvad heategudega üle mu ema, isa ja poja ning külvaksid ka Francise, kui ta ainult lubaks. Soovin uskuda, et sellele tülile tuleb ükskord lõpp, soovin seda siiralt. Aga kas ei peta sa ennast, kui nimetad seda tühiseks? Asi pole kaugeltki nii lihtne, kui sinu jutust võib arvata. Oleks see ainult nõnda! Mulle teeks suurt rõõmu, kui meie vahel valitseks taas sõprus.”

George tuli kamina juurde. „Ning teed omalt poolt kõik, et seda taas jalule seada?”

„Kui sinagi annad oma panuse.”

„Kuidas?”

„Aitad veenda Rossi, et ei ole tema vaenlane.”

„Ross ei huvita mind.”

„Jah, aga Francis ja Ross on nüüd partnerid. Sa ei suuda veenda üht, veenmata ka teist.”

George põrnitses piitsavart. Tema silmis oli pilk, mida Elizabeth poleks ehk tohtinud näha.

„Arvad vist, et mul on üleloomulikke võimeid. Mida ma peaksin sinu meelest tegema?”

„Kui sina teed mis suudad,” lausus Elizabeth, „siis teen mina omalt poolt, mida suudan.”

„Kas ma võin selle peale kindel olla?”

„Võid küll.”

George kummardus naise käe kohale ning sedapuhku juba suudles seda vanamoodsa aupaklikkusega, millest võis ometi välja lugeda kõike, mida ta soovis edastada.

„Palun ära vaevu mind saatma,” lausus George. „Mu hobune on ukse ees.”

George läks toast välja, pani ukse enda järel kinni ning kõndis läbi suure tühja halli. Tuul kolistas ühe logiseva akna kallal. Kui ta välisukseni jõudis, astus väikesest võõrastetoast välja tädi Agatha ja hakkas koperdamisi lähemale tulema. George püüdis tema pilgu eest pääseda, aga ehkki vana naine oli peaaegu kurt, olid tema silmad kaunis teravad.

„Kas sa näe, susi mind söögu, kui see pole George Warleggan! Ära nüüd nõnda pomise! Inimesed kipuvad muudkui pomisema. Võin vanduda, et sa pole enam mitu aastat jalga siia majja tõstnud. Oled läinud meie jaoks liiga suureliseks või mis?”

George naeratas ja kummardus vana närtsinud käe kohale. „Tervitus sulle, vana nõiamoor. Vaglad on kindlasti juba väsinud sind ootamast. Pole sugugi ilus, kui inimesed juba maa peal kõdunema hakkavad.”

„Paistab jah, et liiga suureliseks läinud meie jaoks,” jätkas tädi Agatha ja toetas ka teise konksja väriseva käe kepile. „Sa vaata ainult seda vesti! Mäletan sind sellest ajast, kui olid alles poisike, George, umbes Geoffrey Charlesi harja. Olid kangesti heitunud, kui esimest korda siia tulid. Nüüd on teised lood.”

George naeratas ja noogutas. „Seadusega peaks olema lubatud vanad naised ära mürgitada, proua. Või siis padjaga lämmatada, see ei võta kaua aega. Kui oleksid viimne Poldark, teeksin seda oma käega. Aga ära muretse: nood su kaks sugulast kaevavad endale juba ise hauda. See käib neil kähku.”

Tädi Agatha silmast vallandus aeglaselt pisar ja valgus põsel poolpõiki mööda üht kortsu alla. See ei olnud tundeavaldus, nõnda lihtsalt juhtus aeg-ajalt.

„Mäletan, et sõbrustasid ikka Francisega, mitte kunagi Rossiga. Mida sa ütlesid? Närviline olid tol esimesel korral, kollanokk alles; Charles küsis veel, mis imeasja poiss nüüd koolist kaasa on võtnud. Noh, ajad on muutunud. Ma mäletan veel neid aastaid, kui sa poleks saanud kogu selles toreduses Trurost siia ratsutada, ilma et mõni teeröövel või vaene tinakaevur sind paljaks oleks teinud. Kas Francist nägid?”

„Ma nägin Elizabethi,” vastas George ja kummardas jälle. „Sa tuletad mulle meelde ammu unustatud asju, vanaeit. Sure juba ükskord ära, et kõik saaksid su unustada.”

„Head aega,” ütles tädi Agatha. „Tule jälle ja jää õhtusöögile. Meil käib viimasel ajal hirmus vähe külalisi.”