Читать книгу Warleggan. Neljas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 8

Ellery surm muutis Dwighti elus nii mõndagi. Vaeses ja algelises ümbruses oli tal võimalik oma kirurgi- ja arstioskusi kasutada üksnes vastastikuse usalduse korral. Kui seda vundamenti polnud, pidid õnne tänama, et sul üldse tööd jätkus. Kahe nädalaga olid rohkem kui pooled patsiendid unustanud tema ukseläveni viiva tee ja otsisid ettekäändeid, kui ta ise nende juurde läks.

St. Ann’si oli tal varemgi harva asja, kuid paar ustavat patsienti tal seal ikkagi oli ning üks neist, pealegi veel tasuv, oli tolliametniku naine proua Vercoe, kelle noorima lapse Dwight oli talvel raskest haigusest terveks ravinud. Päev pärast pidu, kuhu teda polnud kutsutud, sõitis ta neid vaatama ning jõudis kohale just siis, kui härra Vercoe ise jättis valgeks lubjatud maja ukselävel hüvasti pika heledapäise külalisega, kellel olid toredad ratsaväelasevuntsid. Ehkki võõras oli ilmselgelt härrasmees, polnud ta hobusega, sest hakkas pikkade sammudega üle välja kaljuraja poole minema.

Majas võttis Dwighti vastu Clara Vercoe. Hubert on pisut haiglane, ütles ta: rohu oli laps viimati välja oksendanud ja siis polnud ema seda talle enam andnudki. Kahvatu ja kuhtunud Hubert toodi lahtisest uksest sisse paistva päikesevalguse kätte ning Dwight vaatas poisikese asjatundliku pilguga üle, tehes samal ajal näo, et imetleb tema uut pildiraamatut. See oli uuemat sorti, nagu neid Plymouthis odavalt trükiti, jäigast paberist lehtedel, piltidega, mis illustreerisid vaese mehe voorusliku tütre rikkaks saamist, ning õhukeste sarvkaante ja puidust käepidemega. Esimesel pildil oli ingel ja Hubert oli värvinud tema tiivad punaseks.

Dwight mõtiskles, kas oli see Ellery juhtumi järjekordne järelkaja ning lapse kõhuhäda kirjutatakse tema rohu arvele. Ta lubas muuta vedeliku koostist ning valas seda natuke tassi, et uurida ja maitsta.

Ta oli ikka veel seal, kui Jim Vercoe tuli majja, et võtta pikksilm, ning Dwight jälgis, kuhu see suunati: silmapiirile ilmunud purje poole.

Ta pidi tahes-tahtmata imetlema meest, kes tegi vankumatult oma tööd, ilma et oleks lasknud end seejuures ära osta või hoolinud puhutistest ähvardustest ja talle osaks saavast üleüldisest vastuseisust. Pahakspanu, millega Vercoel alatasa kokku tuli puutuda, võis näha ka tema habetunud näost. Dwight oleks imetlenud teda rohkem, kui tema ilmest poleks aimunud kübeke toda sünget rahulolu, mida mõni inimene ammutab kohust täites tekitatud antipaatiast.

„Taevas on täna hommikul väga selge,” tähendas Dwight, kui tolliametnik pikksilma langetas.

„Vaikus enne tormi, tohter. Enne kui pimedaks läheb, hakkab uuesti sadama.”

„Me ootame rannavalvealust,” lisas proua Vercoe noogutades. „Jim on seda juba pikka aega nõudnud.”

„Varsti teab sellest kogu küla,” lausus Vercoe ärritunult. „Naised ei tohiks jahvatada asjadest, mis neisse ei puutu.”

„Doktor Enys ei räägi ju kellelegi, ega, söör?”

„Ei, nagu ma ei räägiks ka siis, kui näeksin brändiankruga meest.”

Vercoe vahtis teda natuke aega pahuralt. Tohtriametit pidav mees poleks tohtinud olla nii erapooletu.

„Ametiisikul on raske oma kohustusi täita, kui kõik aadlikud on tema vastu, doktor, ning kui ausad laevad ei leia kogu rannikul turvalist maabumiskohta. Tormise ilmaga ei riski nad maale lähenedagi. Isegi Padstow pole tugeva tuule korral turvaline. Mount’s Bays pole jälle võimalik vahti pidada!”

„Aga eks vastased ole ju samas seisus. Kui tormine meri ei lase rannavalvekutril maabuda, siis ei saa randuda ka salakaubalaadung.”

„Nii lihtne see paraku pole. Smugeldajad on esiteks valmis rohkem riskima ning teiseks tunnevad nad kõiki karisid ja hoovusi nagu oma viit sõrme. Ennekõike oleks mul vaja maa peal rohkem mehi. Muidu on raske kedagi kinni nabida. Ja mis ehk veel hullem: kui saadki mõne kätte, siis mõistavad kohalikud magistraadid nad õigeks ja lasevad vabaks.”

Dwight vastas: „Tean, et teie amet on raske, aga ei saa öelda, nagu oleks kogu härrasrahvas teie vastu. Või kõik teisedki inimesed. Nagu ma aru olen saanud, on teil oma informaatorid ja nemad on kindlasti ... kulda väärt.”

Vercoe nägu lahvatas ühtäkki kurjalt punaseks. „Nii madalale ollakse sunnitud laskuma, doktor, kui kitsikus on suur. Ausad inimesed ei ole nõus sind aitama ning pead lootma üksnes pealekaebajatele.”

Mõne minuti pärast keeras Dwight küla peatänavale ning ratsutas väikese poeni, kus segati kokku tema ravimid. Ta astus küürutades sisse ning ootas mitmevärviliste pudelite, kübarate valmistamiseks mõeldud kirevate õlekimpude ning roheliste teekarpide vahel, kuni apteeker Irby pressis end välja kambrist, kus segas kokku retseptirohtusid. Irby oli väike paks nöbininaga mees, kelle terasraamidega prillide klaasid polnud sugugi suuremad kui nende taga olevad ahned silmad.

Dwight tegi kenasti juttu, paludes härra Irbyl kõigepealt maitsta rohtu, mille ta tellimise peale kokku oli seganud, ja sedastada, et pudeli põhjas on sade. Härra Irby oli ülevoolav ja abivalmis, ent ühtlasi hämmastunud: mõistagi on põhjas sade, sest Dwighti tellitud rohud ei segune omavahel, vaid settivad välja. Dwight parandas teda aupaklikult. Kui ained on puhtad, ei saa seda kuidagi juhtuda jne, jne. Sellest peale hakkas nende jutuajamisest, ehkki see püsis veel viisakas, omakorda midagi välja settima. Dwight lausus, et soovib näha aineid, millest ravim oli segatud. Härra Irby kõõritas teda prilliklaaside kõrvalt ning ütles, et on praktiseerinud St. Ann’sis juba kakskümmend aastat, ent seni pole veel keegi tema kompetentsust kahtluse alla seadnud. Dwight sõnas, et ei kahtlegi tema kompetentsuses, küsimus on üksnes selles, kas ained on puhtad või solgitud. Härra Irby lausus, et pole kunagi ostnud odavaid rohtusid ega kavatsegi lasta end nüüd selles süüdistada. Dwight vastas, et kahetseb küll, aga jääb endale kindlaks: arstina on tal seaduse järgi õigus astuda sisse kõigi rohusegajate poodidesse ja uurida kasutatavaid aineid ning ta kavatseb seda õigust kasutada. Ta läks härra Irby saatel trepist alla tolle koopasse ning uuris ähmases valguses glaubrisoola, Doveri pulbri, mürri, nux vomica, oopiumitinktuuri ja ussirohu purke ja pudeleid.

Härra Irby häälekate pahameeleavalduste peale ilmus esimese taga olevast sügavamast koopast lagedale proua Irby, aga Dwight ei lasknud end oma hoolikas uurimises segada. Ta leidis just seda, mida oligi arvanud: ostetud odavatele aseainetele oli kleebitud kallite rohtude sildid ning kahel juhul oli pulbrite hulka midagi segatud – kas kondijahu või kriiti. Need kõik valas Dwight puidust ämbrisse. Kui see täis sai, kõndis ta sellega läbi poe välja, saadetuna apteekrist, kes nõudis vihaselt, et rohud talle kinni makstaks ja õigust mõistetaks. Minnes märkas Dwight poes seismas pikka kasvu naist, aga oli nii pime, et ta ei pööranud tollele erilist tähelepanu. Kõndinud majade tagant läbi, leidis ta esimese lahtise solgiaugu ja tühjendas ämbri sinna. Tagasi tulles nägi Dwight, et see naine on Caroline Penvenen.