Читать книгу Warleggan. Neljas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 6

Francis jõudis koju pisut enne kella kuut. Ta leidis Elizabethi akna juures istumast ja toolikatet tikkimast ning tädi Agatha madalaks vajunud tule kohale küürutamast.

„Huu, on siin alles palav.” Francis läks ja avas ühe akna. „Kuule, vanadaam, sul oleks küll parem voodis pikutada kui siin oma vanu konte väänata.” Ta ei öelnud seda siiski tõredalt.

Tädi Agatha vaatas talle silmi kissitades otsa. „Sa ei saanudki külalisega kokku, Francis. Ütleksin, et jõudis just minema lipsata. Viimasel ajal ei käi meil just palju külalisi. Oleksid pidanud paluma tal õhtusöögile jääda, Elizabeth.”

Francis vaatas naise poole ja too punastas, vihane, et vana naine oli temast ette jõudnud, ning sellepärastki, et see talle korda läks.

„George Warleggan astus läbi.”

„George?” Piisas juba viisist, kuidas Francis selle ainsa sõna lausus. „Sa siis võtsid ta vastu?”

„Jah. Ta ei jäänud kauaks.”

„Arvata on, et mitte. Mida ta tahtis?”

Elizabeth tõstis oma hallid silmad, mis võisid säärastes olukordades paista iseäranis siirad ja süütud. „Ma ei usu, et ta midagi tahtis. Ütles lihtsalt, et tema arvates on mõttetu seda tüli jätkata.”

„See tüli ...”

„Oli teine pealegi õige lahke,” ütles tädi Agatha. „Näha, et jõukus on tema kombeid parandanud. Vaat et ei lasku su ees ühele põlvele, nagu mehed endisaegadel tegid.”

„Ei tea, kas oli õige kuulnud, et mind pole kodus,” sõnas Francis.

Elizabeth tikkis edasi. „George ütles, et olete olnud lapsest saadik sõbrad ning ta ei taha, et te teineteisest üha enam võõrduksite. Ta kinnitas, et ei kavatse vähimalgi määral sekkuda sinu ega Rossi eraasjadesse – soovib üksnes, et võiksime elust rohkem rõõmu tunda.”

„Sa kõneled ju lausa, nagu ütleksid õppetükki üles.”

Elizabeth kohmitses ebalevalt käsitöökorvi kallal, otsides uut lõnga. „Just nii ta ütles. Kas sa teda usud, jäägu sinu otsustada, Francis.”

Tädi Agatha jätkas: „Mäletan, et oli vist tolle Du Barry skandaali aasta – või siis äkki järgmine –, kui sa ta esimest korda siia tõid. Töntsakas ja lipitsev jõnglane ning mis tal veel seljas oli! Puha siid ja samet – näha, et emal pole maitset –, seisis ja vahtis ringi nagu aedikust välja pääsenud härjavärss.”

„Libekeelne on ta tõesti,” ütles Francis, „ja oskab teistele auku pähe rääkida. Tean seda omaenda kurbadest kogemustest. Kas George arvab, et tunneme elust rohkem rõõmu, kui saame end tema sõpruse paistel soojendada? Ma ei usu, et tema meelitused suudaksid sind selles veenda.”

„Olen täiesti võimeline oma peaga mõtlema,” vastas Elizabeth. „Aga seejuures pean tahes-tahtmata tõdema, et kui ta poleks võlgade asjus nii kannatlik, ei oleks meil enam üldse mingit elu.”

Francis hammustas mõtlikult pöidlanukki. „Tunnistan, et säärane kannatlikkus jääb mulle arusaamatuks. See pole tema moodi. Nüüd, kui ma Rossiga mesti lõin ... Sellepärast ongi Wheal Grace’i aktsiad Geoffrey Charlesi nimel. Aga George pole astunud ühtki sammu.”

„Ainult sõpruse sobitamiseks,” ütles Elizabeth.

Francis läks avatud akna juurde ning laskis tuuleõhul oma nägu jahutada. „Mul ei jää üle muud kui arvata, et olen selle kannatlikkuse eest tänu võlgu sulle.”

„Mulle? See on rumal jutt. Tõepoolest, Francis ...”

„Rumal? Kaugel sellest. George on vaadanud sind vasikasilmadega juba aastaid. Ma tõrkusin pidamast teda nii inimlikuks, et tõsta soojad tunded ärihuvidest kõrgemale, aga parema seletuse puududes ...”

Elizabeth tõusis püsti. „Loodetavasti sa ikka leiad parema seletuse. Pean nüüd minema Geoffrey Charlesile ette lugema.”

Kui Elizabeth Francisest möödus, võttis mees tal käsivarrest kinni.

Nende suhted olid viimasel kahel aastal paranenud, kuid soojad ei olnud need ometi. Francis lausus: „Sa ei pruugi nõustuda, aga minu meelest on George’i tänasel külaskäigul üpris lihtne põhjus. Pole tähtis, mida ta sinu arvates minu vastu või minu arvates sinu vastu tunneb – me mõlemad teame täpselt, kuidas ta suhtub Rossisse. Kui tal õnnestub meiega sõprust sobitades püstitada meie ja Rossi vahele uus tõke, on ta oma eesmärgi saavutanud. Kas tahad, et see juhtuks?”

Elizabeth vaikis natuke aega. Seejärel ütles ta: „Ei.”

„Mina samuti mitte.” Francis vabastas naise käsivarre ning Elizabeth läks aeglaselt toast välja.

Tädi Agatha ütles: „Oleksid pidanud paluma tal õhtusöögile jääda. Juhtumisi pole meil puudust. Aga ajad pole enam need mis Charlesi ajal. Tunnen su isast kõvasti puudust, poiss. Tema oli veel viimane, kes oskas õigesti, härrasmehe kombel võõrustada.”

Kodu poole ratsutades kohtas George Barguse teeristil, kus seisis võllas, Goon Prince’i poolt tulevat Dwight Enyst. Dwight teretas ja oleks edasi sõitnud, aga George jättis hobuse seisma ja kaks ratsut peatusid teineteise kõrval.

„Kanäe, doktor Enys, ametikohustused viivad teid kaugele. Trurossse siiski vist mitte?”

„Trurosse harva.”

„Ja Truros viibides ei satu te kunagi sinna kanti, kus elavad Warlegganid?”

Dwight tegi näo, nagu püüaks vaigistada hobust, mõeldes ise samal ajal, mida vastata. Ta otsustas olla avameelne. „Mulle pole teie perekonnalt osaks saanud midagi peale sõpruse, härra Warleggan, ega tunne ma ka omalt poolt muud kui sõprust, aga mu peamised sõbrad on Nampara Poldarkid: elan nende ääremaal, töötan nende kaevuritega, einestan nende lauas ja olen nendega usaldusvahekorras. Seda arvesse võttes tundub parem, kui ma ei püüaks kuuluda mõlemasse leeri.”

George ei pööranud pead, ent laskis pilgul libiseda üle Dwighti kulunud sametkuue ja kullatud nööpide.

„Kas need kaks leeri seisavad teineteisest nii kaugel, et üks vaba mees ei võiks liikuda omatahtsi nende vahet?”

„Niisugune mulje on mulle jäänud küll,” vastas Dwight.

George’i nägu tõmbus morniks. „Meestel käib keel mõnikord nobedamalt kui naistel. Teil endal läheb kenasti?”

„Tänan, pole just viga.”

„Käisin eelmine nädal Penvenenite pool ja kuulsin, et olete nüüd nende ametlik arst.”

„Härra Penvenen on väga hea tervise juures. Mul pole tema juurde just sageli asja.”

„Räägitakse, et tema vennatütar on jälle siinmail.”

„See on tõsi.”

„Nagu ma aru saan, opereerisite edukalt tema kurku ja päästsite ta elu.”

„Arvan, et meeste keel on olnud ka sedapuhku naiste omast nobedam.”

George’ile ei meeldinud eriti, et ta sõnad tema enda vastu pöörati. Noor tohter, kes oli nii otsekohese jutuga ega vaevunudki õieti varjama, kelle poole hoiab, hakkas talle järjest enam närvidele käima. George ei veetnud aega inimestega, kellele tema heakskiit või pahakspanu põrmugi korda ei läinud.

„Minul isiklikult,” lausus ta, „pole arstidesse ega apteekritesse usku: arvan, et nad tapavad sama palju inimesi, kui terveks teevad. Minu perekond pole õnneks veel mandunud nagu nii mõnigi vanem suguvõsa.”

Ta ratsutas teenrist saadetuna edasi. Dwight saatis teda pilguga, sikutas siis ratsmetest ja jätkas teed. Ta teadis, et oli solvanud mõjuvõimsat meest. Oma ametis oleks ta eelistanud seda küll vältida, aga pidi hoidma vanade sõprade poole. Peavalu valmistas Dwightile siiski hoopis miski muu. „Räägitakse, et tema vennatütar on jälle siinmail,” oli George öelnud. Kui Caroline Penvenen on tõepoolest kodus, võib Dwight meelerahuga hüvasti jätta.

*

Dwightil oli asja Sawle’i; mööda libedat järsku rada alla kalakuuride poole ratsutades kuulis ta selja taga kolinat ning nägi, et Rosina Hoblyn on kividel kukkunud. Tüdruk oli kandnud veeämbrit. Mähkinud ratsmed ümber posti, läks tohter teda jalule aitama. Paraku ei läinud see tal kohe korda. Dwight oli varem ääri-veeri uurinud, miks üheksateistkümneaastane Rosina nii kõvasti lonkab, aga perekond näis seda teemat pelgavat ja juhtis jutu alati teisale. Nüüd oli neiu ilus kõhn nägu valust kaame ning Dwightil tuli Rosina jalule upitada.

„Põlv teeb äda, söör. See läheb varsti üle. Mõnikord juhtub nõnda ja siis ei saa ma seda sugugi liigutada. Aitäh teile.”

Noorem õde Parthesia tuli kepseldes majast välja, võttis ämbri, tegi arstile kniksu ja sirutas käe, et Rosinat aidata.

„Ei, veel mitte,” ütles too ja seletas Dwightile, „kui ootan, annab valu järele.”

Mõne minuti pärast õnnestus neil Rosina majja talutada. Dwight rõõmustas, et isa Jackat polnud kodus, sest tolle meeleolu ei võinud kunagi teada.

Näol ilme, mis ei kannatanud vastuvaidlemist, tõrjus Dwight eemale Rosina ja proua Hoblyni katsed seletada, et muretseda pole põhjust – et kui tüdruk istub lauale ja kõlgutab jalga, läheb häda üle –, ning kummardus põlve uurima, kartes leida jumal teab mis skrofuloosseid ilminguid. Ta ei leidnud neid. Jah, põlv oli paistes ja punetas pisut, ent nahk ei läikinud ega tundunud katsudes kuum.

„Ütlete, et see häda algas kaheksa aastat tagasi?”

„Jah, söör, umbes nõnna.”

„Kas põlv teeb kogu aeg valu?”

„Ei, söör, ainult siis, kui nõnnamoodu kangeks tõmmab.”

„Kas see aeg-ajalt vedelikku ka välja ajab?”

„Ei, söör. Lihtsalt keegi keeraks jüsku võtit ja põlv läheb lukku,” vastas Rosina ja tõmbas seeliku alla.

„Kas mõni teine arst on seda vaadanud?”

Dwightil oli tunne, et tema selja taga vahetati pilke. Rosina vastas:

„Jah, söör ... siis kui see 84. aastal aigeks jäi. Ärra Nye vaatas seda, aga tema on juba ammuilma surnd.”

„Mida ta ütles?”

„Ei ööld ta midagist,” torkas proua Hoblyn kiiresti vahele. „Tal põld aimugi, mis see on.”

Kõigi hoiak oli nii ilmselgelt tõrjuv, et Dwight käskis tüdrukul panna põlvele külma kompressi ning lubas tulla järgmisel nädalal vaatama, kui valu on järele andnud. Kui Dwight majast välja läks, hakkas juba hämarduma, ent kõige ebameeldivam visiit seisis tal alles ees.

Mäejalamil laius roheline kolmnurkne umbrohuga kaetud kiviklibune plats, mille ühes servas seisid kalakuurid ning nende peale ehitatud hütid ja hurtsikud. Et sinna jõuda, tuli ületada kitsas kaarduv sillake. Dwight seisis natuke aega ja vaatas merele. Tuul oli hakanud tõusma ning kaugemaid kaljusid polnud tihenevas hämaruses enam õieti nähagi. Kitsa lahesuudme kurjakuulutavad lõuad paistsid siiski veel kätte. Keegi vanamees oli paadiga väljas ja kohmitses võrgu kallal. Kõrtsi taga kisklesid kajakad kalapea pärast. Ühes aknas hubises küünlatuli.

Läbi lainete mühina kujutles Dwight end kuulvat külaelanike sosinaid. „John James Elleryst olete kuuld vä? Läks ambavaluga Mingoose’i tohtre manu ja too tõmmas tal kolm ammast vällä. John Jamesil on sestpiale old irmsad valud – ei jäägi teine vist ellu! Oidku jumal mind aigusega tolle juure minemast!”

Dwight pöördus minekule ning just sel ajal astus kõrtsi tagant vaikselt välja üks mees, kes ilmselt ei tahtnud, et teda nähtaks. Aga et Dwight jäi seisma, peatus ka tulija. See oli Charlie Kempthorne, kelle Dwight oli ravinud terveks kaevurite tiisikusest ning kes püüdis nüüd kosida Rosina Hoblynit, ehkki oli ise üle neljakümnene kahe lapsega leskmees ja neiu kõigest üheksateistkümnene.

„Olete õite ilisel ajal liikvel, söör. Paergast oleks kõikse parem istuda kodus tule juures – mudugist nondel, kel juhtub olema tuli, kus juures istu.”

„Tahtsin öelda just sedasama sulle.”

Kempthorne hakkas naerma ja köhatas. „On säänseid asju, mida on parem õiendada videvikus, mõistate. Kui tollimehi nägemas põle.”

„Kui mina oleksin tolliametnik, algaks mul kõige kiirem aeg just videvikus.”

„Nojaa, aga eks nondelgi ole miiltmüüda kolde man külitada nigu tõistel mõistlikel inemistel.”

Phoebe Ellery avas ukse ja juhatas Dwighti üles. Ruumist, kus hoiti kartulikotte, võrke, aere ja korgist ujukeid, viis John James Ellery tuppa puidust redel. Magamistoas oli võimatu sirgelt seista ning koldesse oli sel õhtul alles äsja tuli tehtud, et eemale peletada ligi hiilivat öist jahedust. Akendel oli enamik klaase puudu ning tuul vihises sisse, sakutades kotiriiet ja tuues endaga kaasa vihmapihu. Mööda tuba kõndis peaaegu lakkamatult ringi suur musta-valgekirju kass, heites seintele pahaendelisi lillasid varje. Haige mees oli mähkinud näo vanasse riidelappi ja pomises vahetpidamata: „Issand, eida mulle armu, issand, eida mulle armu!”

Phoebe seisis uksel ning seiras Dwighti ainitise etteheitva pilguga. „Varssi akkab tal parem,” lausus naine. „Valu kestab tunnikese vai nõnna ja annab siss raasukeseks ajaks järele.”

Dwighti võimuses ei olnud suurt midagi ette võtta, aga ta jäi pooleks tunniks, andis haigele laudanumit ja kuulas lainete mürinat. Kui ta minekule asutas, hakkas valuhoog vaibuma.

Öö oli tormine ning Dwight veetis selle rahutult, vaevatuna omaenese küündimatusest ja arstiameti piiratusest.