Читать книгу Warleggan. Neljas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 7

Ross ja Demelza olid viimaste seas, kes kahekümne neljanda mai õhtul Trevaunance’ite poole saabusid, olles sunnitud laenama hobuse Franciselt, kellel oli neid tallis ikka veel kolm, ning kui nad trepist üles läksid, ajas suures salongis naerdes juttu juba umbes kakskümmend inimest. Demelzal kulus pool tundi, et riideid vahetada, ning Ross, kellel polnud suurt midagi teha, luges vastutulelikult magamistuppa jäetud Sherborne Mercury viimast numbrit.

Prantsusmaa oli Austriaga sõjas. Kolm nädalat tagasi oli revolutsiooni pada lõpuks üle keenud. Lehes kirjutati, et monsieur Robespierre oli olnud sõja vastu ja astunud kogunisti riigiprokuröri ametikohalt tagasi, aga teised pooldasid sõda ning juba oli suur sõjavägi tunginud Belgiasse. Varsti võis kuuldavasti oodata kokkupõrget Austria vägedega. Missugune on meie enda seisukoht? Härra Pitt võis ju küll ennustada viitteistkümmend rahuaastat, nagu ta märtsis oli teinud – säärased ennustused ei läinud talle midagi maksma –, aga kui seejärel kärbiti meie niigi väikest sõjaväge ja armetus seisus laevastikku, sattusid meie julgeolek ja püsimajäämine ilmselgelt ohtu.

Ross luges nii süvenenult, et Demelza esimesed sõnad läksid tal kõrvust mööda ning naisel tuli neid korrata, enne kui ta pilgu tõstis.

Püsti tõustes pidi Ross tunnistama, et kolm rasket vaesuse piiril veedetud aastat ei olnud tema naise võlu ja veetlust vähendanud. Mõnikord ei torganud need töö ja argielu maski tagant silma, ent seda hämmastavam oli, kui need end jälle ilmutasid. Säärastel hetkedel sai mehele teravalt teatavaks, mis Demelzas nii paljusid mehi kütkestab.

Astudes ukse juurde, et seda naisele avada, ütles ta. „Kas sa seltskonda minnes ikka veel mõnikord kardad nagu vanadel aegadel? Nüüd ei saa ma enam kunagi aru, kas sa oled närviline või mitte.”

„Esimesed kümme minutit on mul põlved nõrgad,” vastas Demelza. „Aga õnneks on need mu kõige varjatumad kehaosad.”

Ross hakkas naerma. „Ma tean selle vastu rohtu.”

„Mis see on?”

„Portvein.”

„Jah, sellest on sagedasti abi. Aga leidub teisigi vahendeid.”

„Nagu näiteks?”

Demelza kehitas kergelt, otsekui kõheldes paljaid õlgu. „Teadmine, et teistel on minusse usku.”

„Kas nende teiste hulka kuulun ka mina?”

„Ennekõike sina.”

Mees kummardus aeglaselt ja suudles teda sellele õrnale kohale, kus kael läheb üle õlaks. „Kas tohin seda usku taas kinnitada?”

„Tänan, Ross.”

Mees suudles teda uuesti ning Demelza tõstis käe ja silus kõrva äärest tema juukseid.

„Kas sul on minu vastu ikka veel pisut tundeid?”

Ross jäi talle üllatunult otsa vaatama, pilk sügaval naise silmis. „Armas jumal, seda peaksid sa ju ometi teadma!”

„Jah, Ross, aga tundeid on kahesuguseid. Praegu küsin ma esimese, mitte teise kohta.”

„Kas tahad kiskuda mind filosoofilisse vaidlusse, samal ajal kui kõik su austajad seisavad all troppis, oodates, et saaksid sinuga flirtida?”

„Nad ei ole minu austajad. Ja ma ei ütleks, et sellest tuleb – kuidas sa ütlesidki – vaidlus.” Demelza asetas käe ukselingile.

„Demelza,” lausus Ross.

„Jah?”

„Kui tundeid on tõesti kahesuguseid, siis ei usu ma, et neid saaks eales paigutada eri lahtritesse, sest üks on teise osa ja need kuuluvad lahutamatult kokku. Peaksid teadma, et armastan sind. Mis kinnitust sa minult veel võiksid tahta?”

Naise põgusas naeratuses oli nüüd uut soojust. „Ehk ainult, et mulle seda öeldaks.”

„Nüüd siis ütlesin. Kas see on tõesti nii tähtis?”

„Jah, see on tõesti nii tähtis.”

„Jätan edaspidiseks meelde, et seda tuleb teha kolmapäeviti ja laupäeviti.”

„Pühapäev oleks parem. Säärane asi saab just pühapäeval õige kõla.”

Nõnda läksid nad kaunikesti rõõmsas tujus alla ning leidsid sealt eest kõik oma naabrid: noored Treneglosed, Bodruganid, doktor Choake’i ja tema proua ning muidugi Penvenenid.

Ja George Warleggani.

Kutsuda teda ja Rossi ühele ja samale peole oli esimese suurusjärgu möödalask, aga kui nõnda oli kord juba juhtunud, tuli sellega leppida. Nende kahe läinudaastane kaklus oli omandanud kuulujuttudes enneolematud ja mõrvarlikud mõõtmed, ning neile, kes ei pidanud muretsema tagajärgede pärast, muutis asjaolu, et mõlemad täna õhtul siin olid, õhtusöögi üksnes pikantsemaks.

Aga George ei teinud vähimatki katset tüli algatada ning hoidis mõnda aega kõigist Poldarkidest eemale. Kui trepist alla viskamine midagi muud ei teinud, sisendas see vaenlase vastu ometi füüsilist aukartust.

Söögilauas leidis Ross, et on paigutatud istuma üsna aukoha lähedale leedi Bodrugani ja Elizabethi vahele ja otse Caroline Penveneni vastu.

Ta oli Caroline’ist nii palju kuulnud, et olnuks üllatav, kui neiu oleks tema kujutluspildile vastanud. Rossi arvates polnud neiu sama ilus kui Elizabeth ega ka sama võluv kui Demelza, ent ometi nii selgesilmselt ja särtsakalt löögivalmis, et paelus sedamaid meeste pilku. Piimvalget kaela ümbritsevad smaragdid sobisid talle oivaliselt, sest muutusid eri valguses niisama kiiresti kui nende kandja: ühel hetkel jahedalt sumedad, teisel hetkel teravalt sädelevad. Rossil ei olnud raske mõista Unwin Trevaunance’i tundeid, sest ta oli alati oletanud, et peale kulla on too mees vastuvõtlik teistelegi mõjutustele. Mis seda paari seob, ei olnud päris selge, sest täna võis nende kahe vahel tajuda pingeid. Caroline vaevus mehe vastu hädavaevu viisakas olema, ent võis kujutleda, et pärast abiellumist hakkavad puhuma uued tuuled. Mida muud võis oodata mehelt, kellel on säärane lõvipea ja esileküündiv alahuul?

Nad olid vaevalt jõudnud istet võtta, kui Sir John lausus: „Kas sa preili Penveneniga oled kohtunud, Ross? Caroline, see on kapten Poldark,” ja Ross leidis end vaatamast neiu uudistavatesse hallikasrohelistesse silmadesse.

Preili Penvenen noogutas äratundvalt. „Me kohtume küll täna õhtul esimest korda, John, aga ausalt öeldes olen ma kapten Poldarki varemgi näinud – mõnevõrra teistsuguses olukorras.”

„Millal see siis juhtus?” küsis Ross.

„Oo, ei saa loota, et oleksite mind tähele pannud. See juhtus Bodminis kohtuistungil, kus teid süüdistati – kui mäletate – selles, et rüüstasite kaht laeva. Ma olin publiku hulgas.”

„Mäletan seda vägagi hästi,” vastas Ross. „Aga publik viitab meelelahutusele ning ma ei usu, et see vaatemäng eriti lõbus oli.”

„Olen näinud hullemaid. Nagu teate, on näitemängus reegel, et voorus pääseb alati võidule, samal ajal kui päriselus kaldub vaekauss sageli kurjuse poole ja vaataja ootab hirmuga tulemust.”

„Te viibisite vist küll mingil teisel istungil, preili Penvenen. Minu juhtumil oli vooruslikkusega väga vähe pistmist ja mu õigeksmõistmist ei saa pidada võiduks – või kui, siis ehk üksnes vandemeeste jonnakuse võiduks. Teie poolehoid oleks pidanud kuuluma kohtunikule.”

Caroline’i silmad välgatasid. „Oi, kinnitan teile, et kuuluski. Ma ju märkasin, kui kurb ta oli, et ei saanud teid üldse karistada.”

Õhtusöögi esimesel poolel ajas Ross juttu Elizabethiga. Mõlemad nautisid vestlust võrdsel määral ning see ei jäänud märkamatuks ka Demelzale, kelle naabrid laua teises otsas olid Sir Hugh Bodrugan – too oskas end alati tema lähedusse sokutada – ja Šoti ratsaväerügemendi ülem kapten McNeil. McNeil oli oma tragunitega mõne aasta eest siin kandis juba viibinud, et suruda alla kaevanduspiirkondades puhkenud rahutused ja teha lõpp salakaubaveole.

Kui kellelgi võis ehk olla lauanaabrite kohta nurinat, siis Malcolm McNeil oli igati rahul. Pahaks pani ta üksnes seda, et Sir Hugh näis tahtvat hoida Demelzat ainult enda päralt. Ikka ja jälle proovis ta pälvida proua Poldarki tähelepanu, ent ikka ja jälle kiskus karvane baronet selle endale. Tema esimene arvestatav võimalus saabus, kui Sir Hugh’l tuli lõigata lambakintsust Sir Johni õele proua Frenshamile veel üks tükk, ning McNeil küsis otsekohe, kas tohib teha seejärel sama ka Demelza heaks.

„Tänan, ei,” vastas Demelza. „Kaunis üllatav näha siin teid, kapten McNeil. Arvasin, et olete läinud tagasi Šotimaale klannide juurde.”

„Oojaa, vahepeal käisingi seal,” kinnitas mees, silmitsedes teda imetlevalt ning keerutades oma suuri vuntse. „Ja välismaal. Ning Londonis ja Windsoris. Aga siinsed paigad – ja mõned asukad – said mulle südamelähedaseks, nii et kui avanes võimalus neid uuesti külastada ...”

„Koos oma tragunitega?”

„Traguneid sedapuhku ei ole.”

„Mitte ühtki?”

„Olen täitsa üksi, proua Poldark. Kahju, et pean teile pettumuse valmistama. Olin palavikutõves ja pärast seda kohtasin Londonis Sir Johni, kes kutsus mind siia end kosutama.”

Demelza uuris teda heatahtlikult. „Te ei näe sugugi põdur välja, kapten McNeil.”

„Ega ma enam olegi, proua. Lubage, ma täidan teie klaasi. Kas see, mida te jõite, oli Kanaari vein?”

„Ma tunnen ainult kolme maitset ja see polnud ükski neist kolmest.”

„Küllap siis ikka Kanaari oma. Ning olen tundnud suurt naudingut ja ammutanud tervist, imetledes teie imeilusat rannajoont ...”

„Ega te ometi salakaubavedajaid otsi?”

„Ei, ei, proua Poldark – sedapuhku küll mitte. Aga on neid siis siia kanti veel üldse jäänud? Arvasin, et tegin nad eelmine kord maatasa.”

„Nii see oli. Teie lahkudes olime kõik rusutud.”

Šotlane vaatas talle ulakalt muiates otsa. „Seda lauset annab kaheti tõlgendada.”

Demelza vaatas laua teise otsa poole ning nägi Rossi Elizabethile naeratamas. „Ma ei osanud arvata, kapten McNeil, et võisite mindki salakaubavedajaks pidada.”

McNeili naerupahvatus, ehkki tema kohta vaospeetud, oli siiski nii vali, et katkestas kogu lauas sekundiks või paariks vestluse.

Proua Frensham sõnas naeratades: „Kui see nali kannatab kordamist, võiksite seda minu arvates jagada.”

Demelza vastas: „Oi, ma ei mõelnud seda üldse naljana, proua. Kapten McNeil kinnitas mulle, et pole tulnud siia salakaubavedajaid püüdma, ning mina imestasin, mida muud ta siit kandist siis veel püüda loodab.”

Sir Hugh Bodrugan kõmistas: „Pagan võtaks, mina pean seda küll heaks naljaks.”

Proua Frensham lausus: „Kapten McNeil paraneb haigusest. Ta kinnitab, et on siin täiesti süütutel põhjustel, vastasel korral oleksime pannud ta tuppa luku taha ja lasknud teda valvata.”

„Uskuge mind, proua, parem oleks teha seda otsekohe,” ütles Demelza, mispeale Sir Hugh ja kapten uuesti naerma pahvatasid.

Laua teises otsas oli Sir John Trevaunance teinud kaunis läbinähtaval põhjusel halvustava märkuse Dwight Enyse kohta. Ellery oli sel hommikul surnud ning Sir Johni arvates pälvis see skandaal avalikku tähelepanu. Ellery, terve ja tugev kuuekümneaastane mees ... Enys oli urgitsenud tema lõualuusse nii sügava haava, et see ei paranenudki ära. Küllap hea sõber doktor Choake ta selle eest liistule tõmbab ... Võhiklikkus ja lohakus. Paraku tuli Sir Johnil tõdeda, et ta oli teinud vale sammu: vähe sellest, et doktor Enyse kaitseks astus sedamaid välja Caroline, leidis neiu endale liitlase Ross Poldarkis, mistap baronet sattus oma – ja veel rohkem Unwini – meelehärmiks kahe tule vahele. Kui neid teineteisele tutvustati, oli Ross esialgu pidanud neiut ninakaks, aga praegu olid nad ühel nõul ja vaidluse lõppedes võis märgata, et Caroline silmitseb teda heakskiitva pilguga.

Elizabeth ütles Rossile poolihääli: „Ta on ilus, eks?”

„Rabavalt. Ilu rõõmustab alati silma.”

„Kas sinu arvates on tõsi, et mida silm ei imetle, seda süda ei himusta?”

„Oo, kahtlemata. Kas sina oskaksid öelda midagi, et seda ümber lükata? Minu puhul peab see igatahes paika. Nagu sa kindlasti tead.”

„Ma tean sinust väga vähe, Ross. Kui sageli me viie aasta jooksul kohtunud oleme? Kümmekond korda?”

Ross vaikis natuke aega. „Ma ei mõelnud viimast viit aastat. Aga küllap on sul õigus. Pean ilmselt nõustuma: mina tean sinust samuti väga vähe. Ja sa oled nii palju muutunud ... see tähendab sisemiselt.”

„Kas tõesti? Räägi, milles see allakäik kõige selgemini avaldub.”

„Tahad, et kinnitaksin seda, mida sa niigi tead, eks? Olgu. Sa pole lihtsalt enam endine Elizabeth. See pole olnud allakäik – vastupidi. Aga mõnikord tundub su muutumine ometi ehmatav. Mõistan nüüd, kui noor sa olid, kui lubasid minuga abielluda.”

Elizabeth sirutas käe veiniklaasi järele, ent sõrmitses üksnes selle jalga. „Pidanuksin olema piisavalt vana, et teada, mida tahan.”

Viis, kuidas naine seda lausus, tuli Rossile üllatusena. Elizabethi häälest kostis ägedust, mida võis pidada enesepõlguseks. See kallutas nende jutuajamise varasemalt viisakalt, kerge flirdiga sillutatud rajalt kõrvale.

Ross jäi talle otsa vaatama, proovides öeldus selgusele jõuda, ning lausus siis targu, et pakkuda Elizabethile tavapärast taganemisteed: „Noh, tõele au andes olid sa noor ... Ja pealegi arvasid, et olen surnud.”

Elizabeth vaatas piki lauda sinnapoole, kus Francis vestles Ruth Treneglosega. Äsjane tundepuhang oli üllatanud ilmselt teda ennastki. Või otsustas ta, et oli taganenud juba liiga sageli. Hääl noor ja täiesti rahulik, vastas ta: „Ma ei uskunud kordagi, et oled surnud. Arvasin lihtsalt, et armastan Francist rohkem.”

„Sa arvasid, et armastad Francist ...”

Elizabeth noogutas. „Aga siis sain aru, et eksisin.”

„Millal?”

„Üsna varsti.”

Rossi mõistus keeldus ikka veel võtmast vestluse äkilist pööret tõe pähe, aga tema süda vasardas sees, justkui oleks tahtnud teadmine jõuda temani teist kanalit pidi. Laua ääres istus üle kahekümne inimese, tema enda naine ütles parajasti midagi suurte vuntsidega ratsaväeohvitserile, Sir Hugh ootas tema teisel käel võimalust jutusse sekkuda; George Warleggan oli püsinud vaikne ja valvas, ent tema pilk libises ikka ja jälle toidult või lauanaabritelt Elizabethi juustele, huultele või kätele ja jäi sinna pidama. Uskumatu, et Elizabeth oli pärast üheksat aastat valinud oma ülestunnistuse tarvis just selle hetke. Uskumatu, et see võiks olla tõsi ...

„Need neetud krantsid, kes vabalt ringi hulguvad,” ütles leedi Bodrugan südametäiega, „muudkui sigivad ja annavad omavahel järglasi; katsu niiviisi oma tõug puhas hoida! Sul on selles mõttes rohkem õnne, John, et kasvatad üksnes veiseid. Mis tõugu te ütlesite oma koera olevat, preili?”

„Ta on mops,” vastas Caroline. „Ilusa musta lokkis karva ja kuldpruuni näoga, mis pole suurem kui selle taldriku keskpaik. Unwin austab ja armastab teda väga, eks ju, kallis?”

„Austan, seda küll,” vastas Unwin, „sest tal on kuratlikult teravad hambad.”

Ross lausus Elizabethile: „Kas see on mingi meeldiv nali, mida sa proovid minuga teha?”

Elizabethi naeratus oli ühtaegu habras ja särav. „Oo, nali on see tõesti. Aga suunatud minu enda vastu, Ross. Kas sa siis ei teadnud. Imelik, et sa ei aimanud.”

„Ei aimanud ...”

„Noh, kui sa ka ei aimanud, võinuksid galantsusest teha selle otsekohese ülestunnistuse mulle kergemaks. Kas on siis nii üllatav, et naine, kes on korra juba meelt muutnud, võib teha seda teistki korda? Nojah, äkki ongi, sest mulle endale on see alati olnud üllatav ja alandav ...”

Pärast lõputuna tunduvat vaikust sõnas Ross: „Kui tulin teile esimesel lihavõttepühal pärast su abiellumist, ütlesid mulle selge sõnaga, et armastad ainult Francist ega mõtle kellelegi muule.”

„Mida muud oleksin võinud öelda, kui pulmadest oli möödas ainult mõni kuu ja Geoffrey Charles oli juba minu sees olemas?”

Rossi eest viidi midagi ära ja asetati sinna uus roog. Mis iganes selle peo eesmärk ka poleks olnud, oma keldrile Sir John igatahes armu ei andnud ning istujate hääled olid juba valjemad kui varem. Ross surus väevõimuga maha soovi lükata tool lauast eemale ja kõndida minema. Pidi Elizabeth siis valima just selle hetke ... Või andiski üksnes teiste inimeste juuresolek talle julgust tulla otsesõnu lagedale sellega, mida oli ammu tahtnud Rossile öelda ... Ning kui mõne minuti eest oli naise jutt jäänud talle arusaamatuks, siis nüüd sai selle mõte talle selgeks. Iga mööduva hetkega sobitus see üha paremini kokku möödunud üheksa aasta mustriga.

„Ja Francis?” küsis ta. „Kas tema teab?”

„Olen juba niigi liiga palju öelnud. Keel ei püsinud hammaste taga. Andsin impulsile järele – parem oleks see unustada. Või vähemasti sinnapaika jätta. Millest me ennist rääkisimegi?”

Kolm kohta neist eemal istus Francis, kelle kergelt lihtlabane nägu oli hakanud liiga kiiresti kaotama nooruslikku värskust. Otsekui tajudes midagi ebaharilikku, vaatas ta just sel hetkel Rossi poole, tõmbas ühe kulmu kipra ja pilgutas silma.

Francis oli teadnud. Nüüd mõistis Ross seda. Francis oli taibanud tõde juba nii ammu, et illusioonide purunemisega kaasnenud esialgne pettumus ja mässumeelsus on jäänud temas kaugele seljataha. Armukadedus oli end pikapeale ammendanud ja ühes sellega ehk armastuski ning nüüd ei valmistanud talle enam piina näha Rossi ja Elizabethi koos. Francise varasemate aastate sõjakus, tema mõistatuslik käitumine – kõik leidis korraga seletuse. Tema silmis oli see kõik möödas ning kuulus teise aega, millele polnud tarvis enam mõeldagi nüüd, kui valitsesid sallivus ja leplikkus.

Võib-olla, mõtles Ross, on just see põhjus, miks Elizabeth otsustas suu puhtaks rääkida: temagi tunded olid lahtunud ja Rossi omad tema arvates samuti; öelduga tahtis ta möödunut seletada ja selle eest andeks paluda, nagu Ross ära oli teeninud nüüd, kui selle ülestunnistusega ei kaasnenud neile kellelegi mingit ohtu.

Elizabeth oli pöördunud, et vastata teisel pool istuva mehe küsimusele, ning möödus paar hetke, enne kui Ross tema nägu jälle nägi. Nüüdki veel ei vaadanud Elizabeth talle silma, kuid naise ilmes oli midagi säärast, et mees mõistis sedamaid, kui ta polnud ehk teadnud seda kogu aeg: Elizabeth pole seda teemat kaugeltki maha matnud ega usu, et Rosski on.

*

Kui daamid olid lahkunud, jäid mehed pooleks tunniks portveini jooma ning seejärel segunesid mõlemad sugupooled taas, et juua teed ja kohvi.

Ross sattus veel kord kokku Caroline Penveneniga. Möödudes parajasti väikesest puhketoast, kuulis ta vihaseid sõnu ja tundis ära Unwin Trevaunance’i hääle. Ta oli jõudnud kõigest mõne sammu edasi minna, kui kuulis ust pauguga kinni löödavat ja selja tagant kostsid kiired sammud, mis jõudsid talle suure võõrastetoa ukse juures järele. Ross astus kõrvale, et lasta Caroline’il enne sisse astuda. Neiu naeratas talle kergelt hingeldades, silmis ikka veel äsjase pahameele säde.

Nähes, et Ross kavatseb eemalduda, sõnas Caroline: „Kas jääksite mõneks hetkeks minu seltsi?”

„Nii kauaks, kui soovite.”

Neiu seisis tema kõrval ja seiras silmi kissitades toas olijaid. Ross märkas alles nüüd, kui pikk ja nõtke ta on.

„Mul on rõõm näha, et olete oma sõpradele ustav, kapten Poldark.”

„Ustav? Loodetavasti küll. Aga kas peate silmas ...”

„Pean silmas doktor Enyst. Sest olgu öeldud, et kui teda esimest korda kohtasin, ilmutas ta ülimat ustavust teie vastu.”

„Millal see juhtus?”

„Enne kohtuistungit mõistagi. Ta astus teie kaitseks lausa raevukalt välja.”

Tavaliselt ei kippunud inimesed Rossiga kohtuistungist rääkima. Pruukis talle ainult näkku vaadata mõistmaks, et säärane familiaarsus pole tema puhul teretulnud. Preili Penvenen ei lasknud end nähtavasti niisugustest asjadest häirida. Tema kõneviis reetis kas täielikku hoolimatust teiste tunnete vastu või iseäralikku otsekohesust, mis ei tunnistanud mingeid tabusid. Kuna neiu näis olevat meelestatud sõbralikult, otsustas Ross viimase, meeldivama variandi kasuks.

„Kas pean sellest järeldama, et andsite talle põhjust asuda mind kaitsma?”

„Oo jaa, muidugi. Sest kõige parem viis teada saada, mida üks mees tõepoolest arvab, on teda provotseerida.”

„Ning kas kasutate seda taktikat ka praegu, preili Penvenen?”

Neiu naeratas võluvalt. „Minust oleks ennatlik arvata, et see mul õnnestub.”

„Kas jääte kogu suveks onu juurde?”

„Sõltub asjaoludest. Saan oktoobris kahekümne üheseks ning siis olen ise enda käskija. Selleni näib jäävat terve igavik.”

„Võib-olla jõuate enne abielluda.”

„Kas see ei tähendaks üksnes, et ohjad lähevad ühe mehe käest teise kätte?”

„Ainult siis, kui olete otsustanud näha abikaasat selles valguses.”

„Kuidas võiksin ma teada, kui mul pole veel ühtki olnud? Aga kõrvalt vaadates on jäänud küll mulje, et säärane kirjeldus ei oleks just läbinisti ebaõiglane.”

„Teie onu suhtes ehk siiski.”

Caroline puhkes naerma. „Aga mispärast. Ta on mind ülal pidanud. Kas see ei tähenda, et ohjad on tema käes? Trelle pole mu akende ees küll olnud – kui, siis ehk üksnes nähtamatud, kitsarinnalisuse ja pahakspanu trellid. Arvan ikkagi, et sooviksin säilitada mõneks ajaks vabaduse.”

Nad ajasid parajasti juttu, kui Unwin neist sünge näoga mööda kõndis, ja niikaua kui ta toas viibis, hoidis Caroline Rossi katkematult vestluses. Andes endale kerge sisemise muigega aru, et teda kasutatakse ära, mõtiskles Ross, et tema lootusel näha neid kahte õige pea abielus pole vist määratud täituda.

Veelgi ebatõenäolisemaks muutus see siis, kui Unwin kadus ega andnudki end enam sel õhtul näole. Südaööni mängiti kaarte, aga tõsiasi, et noored olid isekeskis tülli läinud, kajastus selgesti Ray Penveneni hapus näos, ning õhtu viimane osa kulges mõnevõrra kammitsetult.

Just siis, kui peolised valmistusid laiali minema, jäi George Warleggan korraks Francisega omavahele ning kasutas sedamaid juhust, et teda kõnetada.

„Tere õhtust. Kas tohin öelda, kui rõõmus ma olen sind üle hulga aja jälle nähes?”

Francis põrnitses teda. „Kahju küll, aga ma ei saa öelda sedasama, George.”

„Kui nõnda, siis on hoopis minul kahju. See on täiesti tarbetu.”

„Ma jään ikkagi oma arvamuse juurde. Langetasin selle otsuse juba ammu. Eelistan hoida oma käed puhtad.”

George’i nägu tõmbus morniks. „See tühine vimm ... Su onupojast ei oota ma midagi mõistlikku ...”

„Kui nõnda, siis ei maksa seda oodata ka minust ...”

Kui George oli tõesti hellitanud leppimislootust, siis nüüd see haihtus. Ta pöördus ning leidis, et seisab silmitsi Rossiga.

Korraks tekkis vaikus. Üks-kaks inimest, kes juhtusid vaatama, lootsid, et kohe läheb löömaks. Nad nihkusid lähemale kuulmaks sõnu, millest tekkiv säde süütab püssirohu.

Ross mõõtis teist meest ülalt alla. „Tere õhtust, George.”

George’i hirmuäratavalt sünge nägu tõmbles kergelt. „Kanäe, Ross, sina ka siin!”

„Peaksime ehk mõnikord koos õhtust sööma.”

„Ma ei jõua ära oodata ... Loodan, et su kaevandusel läheb hästi.”

„Hakkab minema.”

„Oleks mul ometi sinu enesekindlus.”

Ross vastas: „Kas oled tõesti isegi selle peale kade?”

George punastas ja avas suu, et midagi öelda, aga Ross liikus juba eemale. Ütleks ta nüüd midagi, vallanduks aastatepikkune pinge nagu paisu tagant. Esimest korda tundis ta, et Ross on tal pihus. Vaospeetus on voorus. Tal tuleb oma tasu üksnes vaikides oodata.

Kui Ross ja Demelza kodu poole sõitsid, saadetuna teekonna esimesel poolel Francisest ja Elizabethist, kerkis taevasse poolkuu ja hõbetas maastiku üle, pannes nurmedel helkima kaste ja hekkidel ämblikuvõrgud. Ükski neist neljast ei olnud eriti jutukas. Elizabeth oli oma ennistise ülestunnistuse pärast närviline ja mõtles murelikult tagajärgedele, sest Rossi käike polnud kunagi võimalik ette arvata. Francisele kippus uni peale. Ross, kelle mõtted hälbisid alatasa minevikku, et pöörduda siis jälle murelikult tulevikku, tundis end viibivat kogu sellest stseenist kummaliselt kaugel, olles samal ajal vältimatult teadlik, et Elizabeth, selle kõige põhjus, ratsutab otse tema ees.

Demelza, kelle vaist oli lausa loomalikult terav, tajus sedamaid, et Rossi ellu on tulnud midagi seniolematut. Ta tundis, et see on kuidagi seotud Elizabethiga, aga ei suutnud ette kujutada, mida uut võinuks ühtäkki võrsuda sellest vanast suhtest. „Loodan, et kord saab mulle osaks võimalus teid teenida, proua,” oli kapten McNeil öelnud, pilk meeldivalt imetlev. Kõigist meestest, keda Demelza eales oli kohanud, pidas ta Malcolm McNeili ainsaks, keda võis kas või vähegi Rossiga võrrelda. „Varsti korraldan ma ise peo, mu armas,” oli Sir Hugh Bodrugan lausunud, näppides Demelza käsivart.

Just enne seda, kui nende teed pidid lahknema, küsis Francis: „Kas vastab tõele, et järjekordne märjukeselaadung on õnnestunud edukalt maale tuua?”

„Jah,” vastas Ross. „Nõnda räägitakse.”

„Vercoe ja tema nuuskurid on siis küll pahas tujus.”

„Selles pole kahtlust.”

„Käivad jutud – olen unustanud, kust ma kuulsin –, aga räägitakse jah, et sinagi oled end selle äriga sidunud.”

Tekkis vaikus. Demelza pingutas kergelt ratsmeid ja hobune rapsis häiritult peaga.

„Kust sa seda kuulsid?” küsis Ross.

„On sel tähtsust? See oli ammu ja puudutas minu arvates toda märtsikuist laadungit.”

„Kunagi pole olnud niisugust aega, kui sinu või minu kohta mingit tobedat kuulujuttu ringi ei liiguks, Francis.”

Taas vaikus. „Noh, igatahes on mul hea meel, kui selles tõetera sees pole.”

„Hea meel? Ma ei teadnudki, et sul tollimeeste vastu nii soojad tunded on.”

„Ega olegi, Ross, küll aga sinu vastu viimasel ajal. Ja mulle ei meeldi too öördaja, too nuuskur, too pealekaebaja, kes siin liikvel on. Kõik teavad, et ta on olemas, aga keegi ei tea, kes ta on. Kui talle jälile saadaks, leiaks ta varsti kurva lõpu. Senikaua, kui see mees ringi liigub, on oht kahekordne. Trencromi-suguse mehena, kellel on selles äris palju mängus – kellel on sidemeid ja suur kutter ülal pidada –, jätkaksin muidugi kõige kiuste ja loodaksin jumalale. Muud ei jääks üle. Aga mõnele lisapennile lootval vaesunud maahärral või smugeldamises kõrvalteenistust nägeval kaevuril või sepal oleks praegu küll kõige sandim aeg sellesse ärisse sekkuda.”

See oli Francise kohta pikk jutt ning selle ajal jõudsid nad teeristile.

Ross lausus: „Arvatavasti teed kõik, et säärast kuulujuttu summutada, kui see uuesti sinu kõrvu jõuab.”

„Muidugi. Oh, muidugi. Head ööd siis teile mõlemale.”

Ross ütles: „Mis ärisse puutub, siis selles on võimalik abi osutada mitut moodi. Igakord pole vajagi lastiga randuda või kaupa minema tassida.”

„Kõik moodused on ohtlikud, kui liikvel on koputaja.”

„Paarile lisapennile lootva vaesunud maahärrana oleksin sinuga ehk nõus. Aga mõnel puhul tuleb kaaluda, kas ei tasu risk end ära.”

„Arvan, et on parem, kui ma sellest rohkem midagi ei tea. Minu eesmärk oli sind üksnes sõbralikult hoiatada, mitte su saladusi välja urgitseda.”

„Tundub, et saladust sa juba tead. Siis on juba hea teada ka üksikasju. Mõne aja eest külastas mind härra Trencrom, kes oli sattunud suurde kimbatusse, sest öördaja pärast polnud enam võimalik lasti harjumuspärastes kohtades maale tuua. Ta küsis, kas tohib kasutada Nampara abajat. Tol ajal olid Warlegganid muutunud eriti tüütuks ja kinnitanud kanda minu teises kaevanduses, Wheal Leisure’is. Võtsin Trencromi ettepaneku vastu ning nüüd kasutab ta minu abajat ja maad, ent üksnes kaks korda aastas, makstes mulle iga laadungi pealt 200 naela.”

Francis vilistas. „Kena summa. See tekitaks igaühes kiusatust. Kui poleks säärast ohtu, oleksin sellest ise kahe käega kinni haaranud.”

„Kui poleks säärast ohtu, ei oleks mulle seda ettepanekut tehtud.”

„Muidugi. Ma saan aru. Aga see raha ... kas tahad hoida sellega Wheal Grace’i käigus kauem, kui meil plaanis oli? Kui nõnda, siis ...”

„Mul on võlgu,” vastas Ross lühidalt. „Üks neist tohutu kõrge intressimääraga. Trencromi makstud raha aitab mul vee peal püsida. Selleta poleks me saanud oma kaevandust üleüldse avada.”

„Oleksid pidanud mulle rääkima.”

„Millest?”

„Nendest võlgadest. Raha, mille me Wheal Grace’i paigutasime, oleks ehk saanud paremini kasutada.”

„Kui Wheal Grace hingusele läheb, olnuks tõesti mõistlikum paigutada see mõnda teise ettevõtmisse. Minu võlgade tasumiseks poleks sellest niikuinii piisanud.”

Francis silmitses onupoja nägu, mille kerkiv kuu poolenisti esile tõstis. Ta oleks tahtnud selle asja Rossiga lõpuni selgeks rääkida, aga komistuskivisid oli liiga palju. Nende praegune sõprus ja partnerlus tähendasid talle liiga palju, et neid ettevaatamatu küsimusega ohtu seada.

Kui Ross ja Demelza kahekesi edasi ratsutasid, lausus Demelza: „Huvitav, kes talle seda rääkis.”

„Ärist? Varem või hiljem pidi see jutt liikvele minema. Kui juba kakskümmend-kolmkümmend meest teab ...” Ross oleks nagu lugenud naise mõtteid, sest jätkas: „Nojah, ma tean, et oled seda kogu aeg öelnud. Aga oht ei ole siiski nii suur. Kuni keegi ei tea, millal laadung maabub, on kõik korras. Tollimehed ei saa igal ööl valves olla.”

„Ma käiksin ennemini paljajalu.”

„Seda hirmu pole.”

„On hullemaidki hirme.”

„Ma ei usu.”

„Ära naljata, Ross. See pole naljaasi. Sul on viimastel aastatel niikuinii liiga palju pahandusi olnud.”

Nüüd ratsutasid nad juba alla oma orgu. Teisel pool logistas ja ähkis Wheal Grace’i uus pumbamasin, toimetades maapõuest vett pinnale.

Et naise mõtteid mujale juhtida, küsis Ross: „Kuidas sulle siis õhtu meeldis? Kas see vastas sinu ootustele?”

„Jah, see oli väga meeldiv. Ainult et meid pandi kohe hakatuseks lahku istuma ja õhtu lõppedes olime peaaegu võõrad.”

„Niisugune on moodsa seltskonna tava. Aga märkasin, et kapten McNeil hoolitses sinu eest väga kenasti.”

„Jah, seda ta tegi. Ta on väga viisakas ja peenetundeline mees, Ross, ning tuleb meile järgmisel nädalal millalgi külla.”

„Hm. See muster tuleb tuttav ette. Sul pruugib ainult väike sõrm konksu tõmmata ja juba ongi nad kõik kohal.”

„Su keel on kohutavalt kuri liialdama, Ross. Ma imestan mõnikord, et see sul küljest ära ei kuku. Ja kuidas meeldis sulle Caroline Penvenen?”

„Caroline?”

„Jah, vestlesid ju temaga mitut puhku. Mis sa temast arvad? Ta surus su nurka, eks, ega lasknudki enam välja?”

Ross mõtles viivu. „Ta ei surunud mind ühtegi nurka, kus ma poleks soovinud olla,” vastas ta siis, „aga arvan ikkagi, et Dwightile ta ei sobi. See naine pühiks tema peal jalgu.”