Читать книгу Kes teisele hauda kaevab - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 3

„Postiluuk,” parandas Thóra ja naeratas viisakalt. „Ametlikes reeglites on selle nimi postiluuk.” Ta osutas väljatrükile enda ees kirjutuslaual ja pööras paberit nõnda, et tekst oli nähtav teisel pool lauda istuvale abielupaarile. Nende suunurgad vajusid veelgi madalamale ning Thóra kiirustas jätkama, enne kui mees jõuab tuua kuuldavale järjekordse vihase kommentaari. „Kui üldine postiteeninduseeskiri 505/1997 asendati eeskirjaga 364/2003, arvati tekstist välja paragrahv 12, mis puudutas postkaste ja postiluuke.”

„No näed!” hüüdis mees ja heitis oma naisele võiduka pilgu. „Seda ma ütlesin. Nad ei saa, nagu öeldud, meile posti toomist lihtsalt katki jätta.” Ta pööras end Thóra poole, ajas selja sirgu ja ristas rinnal käed.

Thóra köhatas kergelt. „See pole kahjuks nõnda lihtne. Uus eeskiri viitab selles punktis ehituseeskirjadele, mis puudutavad postiluuke ja nende paigutust. Selle järgi tuleb postiluugid paigutada nii, et vahemaa maapinna ja postiluugi alumise ääre vahel ei oleks väiksem kui 1000 millimeetrit ega suurem kui 1200 millimeetrit.” Thóra tegi jutu sisse lühikese pausi, et hinge tõmmata, kuid ei lasknud vaikusel venida küllalt pikaks, et mees oleks ise jõudnud sõna võtta. „Seaduses nr 12/2002 postiteenuse kohta on seejärel kirjas, et postiteenuse pakkujal on õigus postisaadetised tagasi saata, kui postiluugi paigutus ei järgi ehituseeskirju.”

Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mehel oli hing täis karanud. „Kas te tahate ütelda, et mulle lihtsalt ei tooda minu posti kätte ja kõik ja mul pole võimalik end nende idiootsete eeskirjade vastu mitte kuidagi kaitsta?” Ta puhkis muljetavaldavalt ja vehkis kätega, nagu püüaks end nähtamatute bürokraatide rünnakute eest kaitsta.

Thóra kehitas õlgu. „Te võite ju lihtsalt postiluugi kõrgemale paigutada.”

Mees vaatas talle tapahimulise pilguga otsa. „Ja mina veel lootsin, et teist on rohkem kasu, eriti kuna te lubasite, et tutvute küsimusega lähemalt, enne kui me isiklikult kohtume.”

Selle asemel et eeskirjad kätte haarata ja need mehe vihast hõõguvasse näkku visata, rahuldus Thóra hammaste kiristamisega. „Mida ma ju ka tegin,” ütles ta rahulikult ja manas näole võltsi naeratuse. Ta oli arvanud, et lööb abielupaari pahviks, kui demonstreerib, kuivõrd hästi ta asjaga kursis on ning kui kiiresti ta eeskirjapunkte ette lugeda mõistab. Ta oleks muidugi võinud ise selle peale tulla, et see on üks neist tüütutest juhtumitest, kus tuleb aina mõttetult peaga vastu seina joosta ilma igasuguseid tulemusi saavutamata. Ärritus mehe hääles, kui ta kahe päeva eest advokaadibüroosse helistas, oleks pidanud häirekellad helisema panema. Ohtrasõnaliselt oli ta soovinud õigusabi enda ja oma abikaasa ning postiteenistuse vaheliste erimeelsuste küsimuses. Abielupaar oli äsja kolinud kokkumonteeritavasse majja, mille oli USA-st tellinud ning mis oli jõudnud Islandile täiskomplektis – kuhu muuhulgas kuulus ka ebaseadusliku postiluugiga välisuks. Ühel päeval oli naine tulnud koju ja leidnud välisukselt eest käsitsi kirjutatud sedeli, millel seisis, et neile ei tooda enam posti koju, kuna luuk paikneb uksel liiga madalal. Edaspidi tuli neil niisiis postile postimajja ise järele minna. „Ma ei saa teile anda muud nõu, kui seda, mis on praeguses olukorras kõige õigem. Kohtuasi Islandi posti vastu, mida te mainisite, ei tooks kaasa muud kui edasisi kulutusi. Ma ei soovita ka kinnisvaraametit kohtusse kaevata.”

„Välisukse väljavahetamine läheb samamoodi raha maksma, sest luuki ei saa ju kõrgemale tõsta. Ma olen seda teile korra juba öelnud.” Mees ja naine vahetasid võidukaid pilke.

„Välisuks maksab vähem kui kohtuasi, see on kindel.” Thóra ulatas üle laua viimase dokumendi patakast, mille ta oli enne abielupaari tulekut ette valmistanud. „Siin on kiri, mille ma teie nimel koostasin.” Abikaasad kahmasid mõlemad kirja järele, kuid mees oli kiirem. „Postimaja või kirjakandja pole käitunud korrektselt. Te oleksite pidanud saama tähitud kirjaga ametliku teavituse, et postiluuk on paigaldatud eeskirjadevastaselt, ning teile oleks tulnud määrata kindel tähtaeg omapoolsete meetmete tarvituselevõtuks. Posti kandmine ei oleks tohtinud lõppeda enne selle tähtaja möödumist.”

„Tähitud kirjaga!” kriiskas naine. „Kuidas me selle kätte oleksime saanud, kui meile enam posti ei tooda!” Ta vaatas abikaasa poole, ise enesega rahul. Kuid reaktsioon oli teistsugune kui loodetud ning naise näole ilmus jalamaid seesama hapu ilme, millega ta kontorisse sisse oli kõndinud.

„Sa ära patra nii palju!” pahvatas mees vihaselt. „Tähitud kirju ei pisteta luugist sisse – nende kättesaamiseks peab allkirja andma.” Ta pööras Thóra poole. „Jätkake.”

„Kirjas palutakse postimajal käituda korrektselt: saata tähitud kiri, kirjeldada nõutavaid muudatusi ning määrata teie jaoks kindlaks mõistlik tähtaeg. Me nõuame kahte kuud.” Ta osutas kirjale, mille mees oli nüüd läbi lugenud ja naisele ulatanud. „Selle aja möödudes pole võimalik enam suurt midagi teha ning ma soovitan teil seetõttu postiluuk eelnevalt kõrgemale paigaldada. Kui luugi asukohta pole võimalik muuta ja te eelistate sama ukse alles jätta, on teil võimalus paigaldada postkast. Postkasti luuk peab olema paigutatud samasse kõrgusvahemikku, mis kehtib postiluugi kohta. Kui te otsustate selle võimaluse kasuks, soovitan teil paigaldamisel mõõdulinti kasutada, et vältida edasisi sekeldusi.” Ta naeratas abielupaarile jahedalt.

Mees kissitas silmi ja mõtles järele. Ühtäkki ilmus ta näole kurikaval naeratus. „Olgu. Ma saan aru. Me saadame kirja, saame tähitud kirja ja siis on meil kaks kuud aega, mille jooksul meile tuuakse post koju, olenemata sellest, kui kõrgel luuk on. Kas peab paika?” Thóra noogutas pead. Mees tõusis võidurõõmsa naeratusega püsti. „Kes viimasena naerab, naerab paremini! Nüüd ma lähen ja panen kirja posti, aga niipea, kui saan tähtaja teada, paigaldan uksele uue luugi – päris madalale, vahetult lävepaku kohale. Ja kui tähtaeg saab läbi, panen postkasti üles. Tule nüüd, Gerda.”

Thóra järgnes neile ukseni, kus nad tänasid ja hüvasti jätsid – mees vuhti täis, et kiri ruttu posti saaks ja teine poolaeg tema väikeses sõjas kirjakandjaga võiks alata. Kui Thóra kirjutuslaua juurde tagasi läks, raputas ta inimloomusele mõteldes hämmeldunult pead. Mis kõik inimestele pähe ei tule. Ta lootis, et kirjakandjate töö on vähemalt hästi tasustatud, kuid kahtles selles sügavalt.

Thóra ei jõudnud veel õieti isteki võtta, kui Bragi, kes oli tema väikese advokaadibüroo kaasomanik, pea ukseavast sisse torkas. Bragi oli vanem mees, kes spetsialiseerus lahutustele – valdkonnale, millesse Thóral polnud vähimatki tahtmist oma nina pista. Tema enda lahutusest oli talle eluks ajaks küllalt. Aga Bragi oli neis küsimustes nagu kala vees ning tal õnnestus erakordselt hästi lahendada ka kõige võimatumad olukorrad ja panna inimesed üksteisega suhtlema, ilma et nad oleksid teineteisele kallale karanud. „Noh, kuidas siis luugiga läks? Kas sulle näib, et oodata on riigikohtu pretsedenti?”

Thóra naeratas talle. „Ei, nad tahtsid asja üle veel järele mõelda, aga me peame meeles pidama, et arve neile kulleriga läheks. Pole päris kindel, kas sellele aadressile kunagi veel mõni kiri jõuab.”

„Kuidas ma küll loodan, et nad ükskord lahku lähevad,” ütles Bragi ja hõõrus käsi. „Sellest tuleks alles juhtum, mida annab lahendada.” Ta otsis välja kollase post-it-sedeli ja ulatas Thórale. „See siin helistas, kui sa postiluugirahvaga juttu ajasid. Ta palus sul tagasi helistada, kui sa vabaned.”

Thóra heitis sedelile pilgu, nime nähes ta ohkas. Jónas Júlíusson. „No väga tore,” ütles ta Bragi poole vaadates „Mida ta õieti tahtis?” Veidi enam kui aasta eest oli Thóra nõustanud seda keskealist rikkurit, kes pidi sõlmima lepingu talumaja ja maatüki ostmiseks Snæfellsnesi poolsaarel. Jónasel oli õnnestunud välismaal lühikese aja jooksul rikastuda. Ta oli spetsialiseerunud kahjumit tootvate raadiojaamade ülesostmisele, nende käimapanemisele ja tohutute kasudega edasimüümisele. Thóra ei teadnud, kas Jónas oli alati vähe imelik olnud või oli mammon ta arunatukese riisunud. Sel ajal, kui Thóral temaga tegemist tuli teha, oli mees ülepeakaela sukeldunud new-age-ideedesse ning kavatses rajada tohutu keskuse või tervisehotelli, kus inimesed saaksid peatuda ja vabaneda kõikvõimalikest füüsilistest ja vaimsetest hädadest alternatiivsete ravimeetodite abil. Thóra vangutas pead, kui ta seda kõike meelde tuletas.

„Varjatud viga, nagu ma aru saan,” vastas Bragi. „Ta pole kinnisvaraga millegipärast rahul.” Mees naeratas Thórale. „Helista talle ise, minuga ta rääkida ei tahtnud. Tema sõnul on sul praegu Veenus Vähi tähtkujusse liikumas ja sellepärast oled sa hea jurist.” Bragi kehitas õlgu. „Hea horoskoop pole võib-olla üldsegi mitte halvem paber kui õigusteaduskonna lõpudiplom. Mida mina sest tean?”

„Mäherdune jama,” ütles Thóra ja sirutas käe telefoni järele. Jónas oli alustanud nende koostööd sellega, et lasi koostada Thóra horoskoobi, milles naine jäi heasse valgusesse. Seetõttu ta Thóra palkaski. Thóra kahtlustas, et suuremad bürood olid keeldunud andmast Jónasele infot töötajate täpse sünnikellaaja kohta, nii et ta oli sunnitud pöörduma väiksemate firmade poole. Miski muu oleks vaevalt võinud selgitada, miks tema kaliibriga mees usaldas oma huvid advokaadibüroole, millel oli välja pakkuda kõigest neli töötajat. Ta valis Bragi varesejalgade järgi numbri ning kirtsutas vastust oodates nägu.

„Halloo,” kostis pehme mehehääl. „Jónas kuuleb.”

„Tere Jónas, siin räägib Thóra Gudmundsdóttir Kesklinna Advokaadibüroost. Ma sain teate, et sa olid mulle helistanud.”

„Helistasin jah. Väga hea, et sa mulle tagasi helistad.” Mees ohkas.

„Bragi, kellega sa ennist rääkisid, nimetas midagi varjatud vea kohta. Mida see asi täpsemalt puudutab?” küsis Thóra ja vaatas Bragi suunas, kes noogutas pead.

„Tead, see on ikka päris kohutav kohe, ma ütlen. Praeguseks on tulnud ilmsiks suuremat sorti varjatud viga. Ma olen kindel, et müüja oli sellest teadlik, aga minule ei rääkinud. Ma kardan, et see lööb veel kõigil mu plaanidel jalad alt ära.”

„Milles see viga seisneb?” küsis Thóra üllatunult. Kinnisvara oli enne üleandmist hoolikalt inspekteeritud selleks volitatud järelevalveametniku poolt ning ta oli ise inspektsiooniprotokolli lugenud. Selles polnud välja tulnud midagi ootamatut. Maatükk oli täpselt nii suur, kui müüja oli väitnud, selle juurde kuulusid kõik servituudid, mis olid kirjelduses üles loetletud, ning kaks maja, mis maaga kaasa tulid, olid nii vanad, et polnudki oodata muud, kui et neid on vaja põhjalikult renoveerida.

„Kas sa mäletad ühte neist vanadest talumajadest, mille juurde ma hotelli ehitasin? Seda, mille nimi on Kirkjustétt?”

„Jah, ikka mäletan,” ütles Thór. Ja lisas: „Sa ju tead, et mis puudutab kinnisvara võõrandamist, siis peab vea suurus ulatuma vähemalt 10 %-ni tehingu väärtusest, et võiks taotleda kompensatsiooni. Ma ei suuda endale kuidagi ette kujutada, et mõni varjatud viga niivõrd vanas majas ulatuks sellise piirini, kuigi tegemist on tõepoolest suure hoonega. Pealegi peab varjatud veal olema üks omadus, see peab olema – nii nagu nimigi ütleb – varjatud. Inspektori protokoll näitas selgelt, et majad vajavad põhjalikku renoveerimist.”

„Kõne all olev viga muudab hoone minu vajaduste seisukohalt vaata et kasutamiskõlbmatuks,” teatas Jónas otsustavalt.

„Ja selles pole mingit kahtlust, et viga on varjatud ning inspektor ei saanud seda avastada.”

„Mis viga see siis on?” küsis Thóra uudishimulikult. Ainus võimalus, mis talle pähe tuli, oli see, et keset põrandat võis endast märku anda kuumaveeallikas, nagu juttude järgi olevat mõne aja eest Hveragerdis juhtunud. Samas ei mäletanud ta, et kinnisvara oleks asunud seismiliselt aktiivses piirkonnas.

„Ma tean, et sa pole vaimsetes küsimustes kuigi vastuvõtlik,” ütles Jónas rahulikult. „Tõenäoliselt kukud sa pikali, kui ma sulle ütlen, mis siin lahti on, aga ma palun sul uskuda, mida ma räägin.” Ta vaikis hetke, enne kui oma väitega lagedale tuli: „Siin kummitab.”

Thóra sulges silmad. Kummitab. No kindlasti. „Või sedasi,” ütles ta telefonitorusse, ise samal ajal oimukohal nimetissõrmega ringe tehes, andmaks Bragile märku, et Jónase mure on ekstsentrilisemat laadi. Bragi liikus lähemale, lootuses Jónase kõnekõminast midagi kuulda.

„Ma teadsin, et sa oled skeptiline,” torises Jónas. „Aga sellegipoolest on see tõsi ning pealegi on see asi siinkandis hästi teada. Müüja teadis selle kohta kõike, aga ei ütelnud tehingu ajal midagi. Ma loen seda pettuseks, eriti seetõttu, et talle oli teada, millised on minu kavatsused hoonete ja maaga. Siia tulevad väga tundlikud inimesed, ma pean siin silmas nii kliente kui ka töötajaid. Nad tunnevad ennast halvasti.”

Thóra katkestas teda. „Kuidas need kummitused endast märku annavad?”

„Majas on kohe selline ebameeldiv õhkkond. Ma võin näiteks nimetada, et asjad kaovad, keset ööd kostab seletamatuid hääli ja mitmed on näinud mööda vilksatamas lapsolendit.”

„Ja siis?” küsis Thóra. Mis seal erilist on? Ka tema kodus kippusid asjad alailma ära kaduma, iseäranis autovõtmed. Hääli kostus sealgi ööd-päevad läbi ja lapsolendeid vilksatas veel eriti sageli silme eest mööda.

„Siin ei ole ühtegi last, Thóra. Ei siin ega mujalgi naabruses.”

Jónas vaikis hetkeks. „See laps pole sellest maailmast. Ma nägin teda peeglis, kui ta minu selja taha ilmus. See laps on sõnulkirjeldamatult mitteelus.”

Thóra tundis kerget judinat selga mööda alla liikumas. Jónase hääles oli midagi, mis andis talle mõista, et mees ise uskus, mida rääkis, ja oli veendunud, et oli näinud midagi üleloomulikku. Ükskõik kui ebatõenäoliseks Thóra seda ka ei pidanud. „Mida sa tahad, et ma selles suhtes ette võtaksin?” küsis naine. „Kas sa tahad sellest müüjatega rääkida, et osa osturahast tagasi saada? Kas selles on asi? Üks on igatahes kindel – ma ei saa sind kummitustest päästa või majas õhkkonda parandada.”

„Tule nädalavahetusel siia,” ütles Jónas ühtäkki. „Ma tahaksin sulle näidata mõningaid asju, mis me siit leidnud oleme, ja sinuga nõu pidada, kas neil pole antud juhul mitte teatavat tähendust. Sviit on parasjagu vaba ja sa saad siin ühtlasi elu nautida. Kivimassaaži ja muud taolist. Lähed koju puhanuna ja kosununa. Ja loomulikult maksan ma korralikult.”

Thóral polnud puhkuse vastu midagi, ehkki ta nägi teatavat vastuolu Jónase välja pakutud lõõgastusprotseduuride ja väidetavate kummituslugude vahel. Praegusel silmapilgul käis tema elu ringiratast mööda mitut trajektoori, millest üks seostus oodatava lapselapsega, kelle tema poeg oli eostanud veel enne oma 16. eluaasta täitumist, teine puudutas aga konarlikke suhteid eksabikaasaga. Viimane oli endale pähe võtnud, et lapse olemasolu põhjuseks on Thóra ebakompetentsus emarollis. Nende ühise poja hormoonidel polnud ei aktis ega selle tagajärgedes vähimatki osa; kõik oli ainult Thóra süü. Seda arvamust jagasid ka noore, viieteistaastase tulevase ema vanemad. Thóra ohkas. Olnuks vaja üsna raskeid kive, et kõik need mured tema hingenatukesest välja masseerida. „Mis see on, mida sa tahad, et ma läbi vaataksin? Kas sa ei saa seda mulle siia linna saata?”

Jónas naeris jahedalt. „Ei, sellega läheks raskeks. Siin on lugematu hulk kaste, mis on täis vanu raamatuid, joonistusi, pilte ja igasugust kraami.”

„Ja miks sa arvad, et need vanad asjad kuidagi sinu varjatud veasse puutuvad?” küsis Thóra skeptiliselt. „Ja miks sa neid ise läbi ei vaata?”

„Ma ei suuda. Ma proovisin, aga selle juures on midagi, mis ajab mulle kõheduse peale. Ma ei suuda sinna lähedalegi minna. Aga sina oled selline kahe jalaga maa peal, võid tõenäoliselt kõik läbi sirvida, ilma et midagi tunneksid.”

Sellele oleks Thóra võinud alla kirjutada. Aurad, haldjad, kummitused ja muu taoline polnud talle senini suuremat meelehärmi valmistanud. Käegakatsutavad asjad olid aga küllalt sageli ristiks kaelas olnud, ta ei tundnud mingit vajadust teispoolsusest lisa otsida. „Anna mulle natuke järelemõtlemisaega, Jónas. Ma ei saa midagi lubada, aga ma uurin, kas mul oleks võimalik tulla. Ma helistan sulle homme pärastlõunal. Sobib?”

„Sobib ikka. Aga helista siis kindlasti, mind saab homme kogu päeva kätte.” Jónas kõhkles hetkeks, enne kui jätkas. „Sa küsisid, miks ma arvan, et sel vanal tränil mingit tähtsust on.”

Thóra vastas jaatavalt.

Jällegi vaikis Jónas hetke, enne kui rääkima hakkas. „Kastist, mida ma hakkasin läbi vaatama, leidsin ma ühe vana foto.”

„Nii?”

„Fotol on seesama tüdruk, keda ma peeglist nägin.”