Читать книгу Kes teisele hauda kaevab - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 5

„Ma ei saa aru, kuhu Birna jääb,” pomises Jónas ja sirutas käe roosimustrilise tassi järele, milles oli aromaatset lürbet, mida ta oli Thórale äsja pikalt ja põhjalikult kirjeldanud. See oli spetsiaalselt valmistatud tee kohalikest taimedest, tee, mis pidi Jónase sõnul kõiksugustest haigustest ja hädadest terveks ravima. Thóra oli tassitäie vastu võtnud ja pisut rüübanud. Maitse järgi hinnates oli tee tõepoolest erakordselt tervislik. „Ma oleksin tahtnud, et te kohtuksite,” lisas Jónas, kui oli võtnud korraliku sõõmu ja asetanud tassi ettevaatlikult alustassile. Selles kõiges oli midagi kohutavalt tobedat: tass ja alustass olid äärmiselt peened, valmistatud üliõhukesest portselanist; tass oli tillukese kõrvaga, mis tundus Jónase suurtes kätes veelgi väiksemana. Mees oli aga kõike muud kui peene kondiga: suurt kasvu, kuid mitte paks, tuulest parkunud näoga ning kogu välimuse järgi otsustades pidi olema tegu mehega, kes pigem lonksab mõne kalatraaleri pardal kruusist hirmkanget kohvi, kui et rüüpab portselantassist joomiseks kõlbmatut taimeleotist, ise äsja joogatreeningult tulnud.

Thóra naeratas ja kohendas end toolis. Nad istusid hotellis Jónase kabinetis ning Thóral valutas selg pärast pikka autosõitu Reykjavíkist. Reedene liiklus oli olnud tihe ning asja ei teinud paremaks seegi, et Thóral tuli teel linnast välja lapsed nende isa juurde Gardabæri sõidutada. Autod olid teel edasi roomanud ärritava aeglusega ja näis, nagu oleksid kõik Reykjavíki ja selle ümbruskonna elanikud ühes ja samas suunas teele asunud. Seekord polnud küll see päris isa-nädalalõpp, aga Hannes oli tahtnud vahetust teha, sest pidi tuleval nädalal välismaale arstide konverentsile sõitma, ega saanud seetõttu lastega olla. Nii oligi Thóra otsustanud Jónase pakkumise vastu võtta ja nädalavahetuse Snæfellsnesil new-age-hotellis veeta. Tal oli kindel plaan seda võimalust lõõgastumiseks hästi ära kasutada: käia massaažis ja nautida Jónase tõotatud puhkust. Reisi peamine esmärk oli siiski veenda meest loobuma kahjutasunõudest kummituste pärast. Thóra tahtis vestluse niipea kui võimalik katkestada, et oma tuppa pääseda ja väike uinak teha. „Küll ta tagasi tuleb,” ütles Thóra. See oli võetud selgest õhust, sest tegelikult ei teadnud ta arhitektist midagi. Naine võis väga hästi olla parandamatu alkohoolik, oli ehk jälle tsüklisse sattunud ega anna end nüüd nädalate kaupa näole.

Jónas mühatas põlglikult. „See ei ole tema moodi. Me pidime hommikul uue hoone kavandi esimesed mustandid üle vaatama.” Ta sobras laua peal mingites paberites ja oli arhitekti peale silmanähtavalt ärritunud.

„Äkki sõitis korraks linna, oli midagi maha unustanud?” küsis Thóra ja lootis, et mees jätab arhitektist rääkimise järele. Väsimusvalu seljas hakkas levima õlgadesse.

Jónas raputas pead. „Tema auto seisab siin väljas.” Ta põrutas mõlema peopesaga vastu lauaäärt. „Aga mis me sellest. Vähemalt sina oled kohal.” Ta naeratas Thórale. „Ma tegelikult lausa kibelen sulle neid kummituslugusid jutustama, aga las need ootavad sobivamat aega.” Ta vaatas käekella ja tõusis püsti. „Ma pean nüüd ringkäigule minema. Mul on kombeks töötajatega päeva lõpus natuke juttu ajada. Mul tekib majandamisest ja kogu olukorrast parem ettekujutus, kui probleemidest kohe alguses teada saan. Siis on lihtsam sekkuda.”

Thóra tõusis püsti, vabanemise üle rõõmus. „Mine tingimata. Homme räägime. Ära minu pärast muretse. Mina jään siia kogu nädalavahetuseks ja meil on küllalt aega, et asjad üle vaadata.” Kui Thóra omale käekotti õlale riputas, tundis ta tugevat ebameeldivat lõhna ja krimpsutas nina. „Mis hais see selline on?” küsis ta Jónaselt. „Ma tundsin seda juba parkimisplatsil. Kas siin naabruses on mõni kalaõlivabrik?”

Jónas ajas nina püsti ja hingas mõned korrad kiiresti sisse. Siis vaatas ta ilmetu pilguga Thóra poole. „Mina ei tunne midagi. Võib-olla olen ma selle neetud haisuga juba ära harjunud,” ütles ta. „Üks vaal jäi siin rannal mõne aja eest kuivale. Teatud tuulega ajab seda haisu siia.”

„Noh?” ütles Thóra. „Ja kavatsedki ootama jääda, kuni raibe päris ära mädaneb?” Thóra tõmbas näo kirtsu, kui hais endast uuesti märku andis. Oleks see varjatud viga midagi sellist, siis võiks seda asja ajama hakata küll.

„Sellega harjud ära,” ütles Jónas. Ta võttis telefoni ja valis numbri. „Tere. Ma saadan Thóra sinu juurde. Las keegi näitab talle toa kätte ja orgunni talle täna õhtuks massaažiaeg.” Ta jättis hüvasti ja lõpetas kõne. „Mine vastuvõttu; ma broneerisin sulle ühe parematest tubadest, vaade on suurepärane. Sa ei pea selles pettuma.”

Noor tüdruk juhatas Thóra vastuvõtust toa juurde. Ta oli väike kõhn olend, kes ulatus Thórale vaevalt õlani. Naisele tundus vale, et tüdrukunääps tema kohvrit kandma peab, kuid ta protestid olid asjatud. Thóral oli hea meel, et kandam polnud eriti raske, kuigi ta oli nagu ikka liiga palju asju kaasa võtnud. Ta oli kindel, et reisil olles kehtivad teised reeglid kui igapäevaelus ning just siis on õige aeg selga panna riided, mida ta tavaliselt kapist väljagi ei võta. Ent asi lõppes alati sellega, et Thóra käis ringi samades harjumuspärastes hilpudes. Thóra järgnes tüdrukule läbi pika koridori, mis tänu valgusele, mis piki katust kulgevast aknast sisse voogas, näis laiemana, kui tegelikult oli. Õhtune päike paistis Thóra ees kõndiva tüdruku õhukestele heledatele juustele. „Kas siin on hea töötada?” küsis Thóra, et midagi ütelda.

„Ei,” ütles tüdruk ilma tagasi vaatamata. „Ma otsin omale teist tööd. Aga pole midagi saanud.”

„Ahah,” ütles Thóra. Ta polnud oodanud nii ausat vastust. „Kas su kolleegid on ebameeldivad?”

Tüdruk heitis talle kiire pilgu, ilma et oleks sammu aeglustanud. „On ja ei ole ka. Enamikul pole viga. Aga mõned on väga ebameeldivad.” Tüdruk peatus, võttis taskust plastikust kaardi ja avas sellega ukse. „Mina ei ole võib-olla mingi ütleja, aga mind see jama, mida siin külalistele ette söödetakse, lihtsalt eriti ei huvita.”

Hotelli huvides lootis Thóra, et tüdrukul pole külalistega palju kokkupuudet. Kehastunud müügiagendiks oli teda raske pidada. „Ja sellepärast tahad sa töölt ära minna?” küsis ta.

„Ei. Mitte otseselt,” vastas tüdruk ja juhatas Thóra enda ees tuppa. „See on midagi muud. Ma ei oska seda isegi seletada. See on halb koht.”

Thóra oli uksest sisse astunud, ega näinud seetõttu tüdruku nägu, kui ta seda ütles. Ta ei adunud, kas tüdruk mõtles seda tõsiselt, kuid hääl kõlas küll sedamoodi. Thóra vaatas ilusas toas ringi ja läks suure klaasseina juurde, mis oli vaatega merele. Väljaspool oli väike veranda. „Mis mõttes halb?” küsis ta ja pööras end tüdruku poole. Vaade kõneles kõigest muust: merepind sädeles lainesäbrus ja ranna üle lasus vaikne rahu.

Tüdruk kehitas õlgu. „Lihtsalt halb. See on alati olnud halb koht. Kõik teavad seda.”

Thóra kulmud kerkisid. „Kõik teavad seda? Kes kõik?” Kui kohal oli halb maine, millest müüjad olid teadlikud, kuid mida nad polnud maininud, võis asja algatamiseks olla juba nõrk alus.

Tüdruk vaatas talle otsa nii, nagu see on omane üksnes šokeeritud teismelistele. „Noh, kõik. Kõik siin, igatahes.”

Thóra naeratas omaette. Tal polnud aimugi, kui suur oli Lõuna-Snæfellsnesi elanike arv, aga sai sellegipoolest aru, et kõik ei võinud sellega küll päri olla. „Ja mis see on, mida kõik teavad?”

Tüdruk nägi ühtäkki süüdlaslik välja. Ta pistis käed oma liiga suurte teksaste taskutesse ja suunas pilgu varvastele. „Ma pean minema. Ma ei tohiks sinuga tegelikult neist asjadest rääkida.” Ta pööras kannal ringi ja läks koridori poole. „Võib-olla hiljem.” Ukseavas peatus ta ja vaatas paluvalt Thórale otsa. „Palun ära Jónasele ütle, et ma sellest lobisesin. Ta ei taha, et ma külalistega liiga palju jutustaksin.” Ta mudis vasakut kätt pöidla ja nimetissõrme vahel. „Kui ma peaksin mõne uue töö leidma, on mul vaja soovituskirja. Ma tahaksin mõnes Reykjavíki hotellis töötada.”

„Ära muretse. Ma ei ole tavaline külastaja. Ma ütlen Jónasele, et sa olid erakordselt abivalmis ja küsin temalt luba sinuga mõnes rahulikus kohas pikemalt rääkida. Jónas palus mul siia tulla, et mõningaid asju natuke uurida. Ma usun, et sa saaksid mind ja seeläbi ka teda aidata.” Thóra naeratas tüdrukule, kes kissitas kahtlevalt silmi. „Mis su nimi on?” küsis Thóra, et tüdrukut järgmisel päeval üles leida.

„Sóldís,” ütles tüdruk. Ta seisis hetke ukseavas vaikselt paigal, nagu ei teaks, mida teha, kuid siis naeratas ta jahedalt, jättis hüvasti ja läks.

Bergur Ketilsson astus mõõduka sammuga, ehkki teadis, et abikaasa ootab teda kodus õhtusele kohvile. Parema meelega oleks ta veetnud õhtu üksinda looduses kui kodus koos naisega rõhuvas vaikuses ja võltsis abieluõnnes. Ta ohkas selle mõtte juures. Nad olid olnud abielus oma kakskümmend aastat, elanud enam-vähem üksmeeles, kuid teab mis suurt kirge polnud nende vahel kunagi olnud, isegi mitte lühikesel kihlusajal. Kumbki neist ei olnud seda tüüpi, vähemalt mitte naine. Bergur ise oli alles üsna hiljuti mõistnud, et temas endas võis midagi sellist leiduda. Avastus, milleks neljakümneselt on natuke hilja. Elu oleks kindlasti läinud hoopis teisiti, kui ta oleks selle peale tulnud enne, kui end selle kalaverelise Rósaga sidus. Ta oleks ehk Reykjavíki õppimagi läinud. Noorena oli ta islandi keele vastu huvi tundnud, aga ta polnud sellest kellelegi iitsatanud. Sellistest teadmistest oli üksildaste talutööde juures vähe tolku. Ta lasi murelikult pilgul üle hahapesade libiseda. Hiljutised öökülmad olid linnupoegade seas suurt laastamistööd teinud. Järgmisel aastal tuleb pesasid vähem.

Ta astus edasi. Kauguses rannakivide kohal nägi ta hotellikatust. Ta vaatas seda vaikides ja keskendunult ning püüdis kujundada oma arvamust seal toimuva kohta. Aga ei osanud. Ta kehitas õlgu ja jätkas teed. Ta tundis end halvasti ja otsustas pikema tee kasuks, mis viis läbi abaja. See polnudki päris ilmaasjata ring, sest ta tahtis näha, kuidas merelindude pesad külmadele vastu olid pidanud. Ta kiirendas sammu ja kõndis mõtlikult edasi. Selle emotsionaalse kriisi, mis teda nüüd valdas, oli põhjustanud hotell. Kui poleks ehitatud hotelli, oleks tema võinud oma elu rahus edasi elada, ei rõõmsalt ega kurvalt. Seepärast ei suutnud ta kuidagi lõplikku seisukohta võtta; hotell oli omal moel toonud talle liiga palju rõõmu ja ühtlasi liiga palju ahastust, et ta oleks suutnud loogiliselt mõtelda. Ta silmas linnupesa ja astus rahulikult selle juurde. Pesa keskel lebas kaks pisitillukest surnud linnupoega. Hahka ei olnud kuskil näha, võib-olla oli külm ka temaga oma töö teinud.

Abaja ääres näis valitsevat sama seis. Ta nägi vaid üksikuid linnupoegi pesades, mida oli igas kaljupraos. Selles oli teatavat lohutust. Võis oodata, et sügise poole tekib röövlindude ja saagi vahel uus tasakaal. Ta pööras kaljude juurest eemale ja astus kodu poole. Sammud olid rasked, sest ta ei tahtnud sinna minna. Isegi vaalakorjuse hais ei häirinud teda, pigem sobis see tema hetkemeeleoluga. Võib-olla peaks ta minema koju ja ütlema Rósale, et on leidnud teise naise. Toredama, targema, ilusama ja kõigele lisaks noorema naise. Igas suhtes Rósast etema. Hetkeks tundus see talle mõistliku lahendusena. Ta jätaks kõik Rósale: talu, lambad, hobused, hahakoloonia. Nii või teisiti ei tahtnud ta sellest kõigest oma uues õnnemaailmas enam midagi teada. Aga siis tema uneluspilt lagunes. Rósa ei suudaks mitte kunagi üksipäini talu pidada ja vaevalt ta taolise uudise üle rõõmu tunneks. Lõppude lõpuks ei läinud ju maaelu ega loodus naisele kõige vähematki korda. Ta reageeris kõigele, mis silme ette sattus, ühesuguse tuima, peaaegu et ükskõikse pilguga. Kass oli ehk ainus, kes temas mingeidki emotsioone äratas. Sama kehtis nende kooselu kohta: naine ei saanud kunagi ei tulivihaseks ega ülevoolavalt rõõmsaks. Imelik oli see, et Bergur oli olnud täpselt samasugune. Aga nüüd oli temast saanud täiesti uus inimene.

Rannaäärel komistas ta millelegi ja vaatas üllatunult jalge ette. Tavaliselt oli ta samm kindel ja sisseharjunud ning ta teadis täpselt, kuhu ümarate kivide ja libeda mererohu vahel jalga asetada. Nüüd vaatas ta maha ja nägi midagi sellist, mida ta polnud rannal kunagi varem näinud, kuigi meri oli aastate jooksul kõiksuguseid veidraid asju randa uhtunud. Esiteks oli tegemist suurima mererohuhunnikuga, mida ta abaja ääres kunagi oli näinud. Teiseks – mis olulisem – nägi ta mererohu alt paistmas inimese käsivart. Selles polnud mingit kahtlust. Sõrmed olid konksus viisil, mis ühelegi nuku- ega mannekeenimeistrile poleks pähegi tulnud. Bergur kummardus maha ja tundis vere imalat lõhna ninna tungimas. Ta tõmbus eemale. Ebameeldiv hais oli välja pääsenud tõenäoliselt siis, kui Bergur pehmet mererohutekki jalaga eemale lükkas. Rauamaiguline verelõhn oli nii vänge, et summutas täiesti vaalakorjuse haisu. Bergur asetas käevarre nina ette, et ei peaks halba õhku omale sisse hingama. Ta ajas end uuesti sirgu, sest paraku polnud just palju, mida ta mererohu all lebava inimese heaks oleks saanud teha. Ta nägi mererohu alt välja joonistumas keha piirjooni ning vilksatamas valget nahka. Mees imestas, et polnud surnukeha kohe märganud: nüüd, kui ta selle avastanud oli, näis kuju nii silmatorkav. Tal polnud kunagi mobiiltelefoni kaasas ja nüüd ei jäänudki tal muud üle kui koju rutata ja politseisse helistada. Võib-olla oleks õige ka päästeamet kohale kutsuda. Neid ei tohiks mängust välja jätta. Ta hingas läbi jakikäise, et verelõhna vältida, kuid tardus ühtäkki. Ta vahtis üksisilmi väljaulatuvat kätt. Ülespaistetanud sõrmes tundis ta ära sõrmuse. Bergur langes käe kõrvale põlvili. Hais ei seganud teda enam ning ta haaras jääkülmast käest, et olla kindel. Jah, see oli sama sõrmus. Mees hingas sügavalt sisse. Ta hakkas palavikuliselt eemale kiskuma mererohtu kohast, kus ta arvas olevat surnukeha pea, kuid peatus sama äkki. Nägu ei olnud. Aga ta nägi piisavalt palju juukseid, et mõista, et unistus uuest, põnevast ja õnnelikust elust on haihtunud.

Thóra teeskles, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta lamas kõhuli ja püüdis lõdvestuda, või õigemini keskendus sellele, et näha lõdvestunud välja, sest ta ei tahtnud, et massöör midagi muud arvaks. See oli treenitud kõõluselise kehaga naine, Thórast veidi noorem. Ta kandis valgeid linaseid pükse ja helerohelist lühikeste varrukatega särki, paljaste jalgade otsas olid liibuvad sandaalid. Varbaküüned olid lakitud helesiniseks. Üldiselt polnud tegemist kehaosaga, mida Thóral olnuks kombeks teiste inimeste juures silmitseda, aga varbad ilmusid pidevalt tema vaatevälja, kui ta kõhuli massaažilaual lebas, nägu laua sees olevas augus.

Kõige hullem oli möödas, naine oli massaaži lõpetanud ja hakanud asetama kuumi kive piki Thóra selgroogu. „Nüüd sa tunned, kuidas kivide energia tungib su selga mööda laiali. See levib mööda närvikiude kõikidesse su ihuliikmetesse ja keha soppidesse.” Massööri kõne ajal kostis sugestiivset muusikat CD-plaadilt, mida tema sõnul sai hotelli vastuvõtust osta. Thóra otsustas ilmtingimata sealt läbi astuda ja muusika esitaja nime välja selgitada, et ta kunagi kogemata kombel omale seda plaati ei soetaks.

„Kas on veel palju jäänud?” küsis Thóra, lootuses, et piinad on varsti lõppemas. „Ma arvan, et energia ongi juba jõudnud iga viimse kui rakuni. Ma tunnen end nüüd suurepäraselt.”

„Mida?” Massööril oli teda raske uskuda. „Oled sa kindel? See võtab ikka rohkem aega.”

Thóra püüdis oiet alla suruda. „Täiesti kindel. Kõik on suurepärane. Ma tunnen selgesti, et mulle aitab.”

Massöör tahtis vastu vaielda, aga ei jõudnud, sest kuskil toas helises telefon. „Oota natuke,” ütles ta Thórale ja varbad kadusid vaateväljast.

„Halloo,” kuulis Thóra teda telefonile vastamas. „Ma olen kliendiga.” Järgnes pikk vaikus ja siis kuulis ta naist juba hoopis ärevamas toonis ütlemas: „Mis sa räägid?! Nalja teed või? Jumal hoidku … Ma tulen.”

Naine kukkus Thóra selja pealt kivisid kokku korjama ning Thóra püüdis telefonikõne vastu huvi väljendades oma heameelt varjata. „Kas midagi on juhtunud? Mul pole selle vastu midagi, kui sa ära lähed. Nagu ma ütlesin, siis mina olen valmis.”

Naine lasi kätel kiiresti käia. „On jah midagi juhtunud. Tegelikult päris kohutavat kohe. Päris kohutavat.”

Thóra ajas end küünarnukkidele. „Mis siis juhtus?” küsis Thóra ega pidanud seekord enam uudishimu teesklema. „Kas see on miskit moodi seotud nende kummituselugudega?”

Naise näole ilmus hirm ja ta pani käe suu ette. „Oi, nii kaugele ma pole veel mõtelnud. Siit rannalt leiti laip. Vigdís vastuvõtust arvab, et see on keegi siinsetest, sest politsei on kohal ja vestleb Jónasega.”

Thóra hüppas massaažilaualt püsti, alasti nagu ta oli, ning sirutas käe hommikumantli järele. Ta tõmbas selle kiiresti selga. Kuigi ta oma keha põrmugi ei häbenenud, ei tundnud ta end võõraste ees ihualasti olles kunagi eriti mugavalt. „Mine aga, küll ma siin ise hakkama saan.” Ta tõmbas froteevöö ümber ja sidus selle sõlme. „Kas see oli õnnetusjuhtum?”

„Ma ei tea,” ütles massöör ja tammus kannatamatult jalalt jalale, kibeles ilmselt edasiste uudiste järele.

„Küll ma oma asjad üles leian ja lähen,” ütles Thóra ja vehkis käega tõrjuvalt naise poole. „Ma luban, et ei varasta ühtegi kivi.”

Naine ei lasknud seda endale kaks korda ütelda, pööras kannalt ringi ja kadus koridori. Thóra läks sirmi taha, kus ta oli ennist lahti riietunud ja hakkas omale hilpe uuesti ümber tõmbama. Korraga helises tema telefon ning ta õngitses selle käekotist välja. „Halloo,” ütles ta ja püüdis teise käega sokki jalga tõmmata. Levi oli kohutavalt vilets ning telefonis raksus ja ragises.

„Tere, Thóra.” See oli Matthew. „Ma ootan ikka veel oma kirjale vastust.”

„Ah jaa,” ütles ta ja jättis soki sikutamise katki. „Ma pidin sulle just vastama.”

„Ütle lihtsalt aeg. Siis pääsed sellest,” ütles Matthew. Ilmselt kavatses mees kasvõi nui neljaks kohale tulla. „Anna mulle roheline tuli ja ma tulen.”

„Praegu ei sobi hästi,” püüdis Thóra vastu puigelda. „Ma teen tööd ja meil siin juhtus üht-teist.”

„Mis asi?” küsis Matthew, ilmselt veendunud, et Thóra püüab end lihtsalt välja keerutada. „Räägi, mis juhtus.”

„Tjah, see on kõik üsna veider,” ütles Thóra ja püüdis meenutada saksakeelset sõna kummituse kohta. „Ma töötan kummitustega seotud juhtumi kallal, aga see asi tõotab siin natuke keerulisemaks kujuneda. Politsei leidis surnukeha ja see võib komplikatsioone tekitada.”

„Kus sa oled?” küsis Matthew.

„Mina?” küsis Thóra totakalt. „Ma olen maal.”

„Ära kuskile mine. Ma jõuan homme õhtuks kohale.” Matthew’ hääl reetis, et ta mõtles seda tõsiselt.

„Oota ometi, kõik on korras. Ära tule siia,” vadistas Thóra „See ei ole mõrv … lihtsalt surnukeha.” Ta kahtles hetkeks. „Vähemalt praeguste andmete järgi.”

„Meil tuleb homme õhtul tore jällenägemine,” kuuldus liini teisest otsast.

„Aga sa ei teagi ju, kus ma olen, ja ma ei ütle sulle seda ka. Oota paar päeva, ma leian parema aja. Ma luban, et teen seda. Ma tahan sind näha. Ainult mitte praegu.”

„Sa ei peagi mulle ütlema, kus sa oled. Ma leian su üles. Nägemiseni.”

Thóra ei jõudnud enda kaitseks enam midagi kosta – Matthew oli kõne lõpetanud.