Читать книгу Kes teisele hauda kaevab - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 6

Riided selga tõmmanud, otsustas Thóra minna otseteed hotelli vastuvõttu, lootes leitud surnukeha kohta rohkem teada saada. Teele asudes märkas ta võtmekimpu, mille massöör oli ülepeakaela minema tormates maha unustanud. Ta otsustas selle kaasa võtta, et jätta mulje, nagu tal oleks vastuvõttu asja. Thóra astus kiirel sammul mööda koridori edasi, endaga rahul.

Fuajeesse jõudes ei silmanud ta massööri kuskil. Vastuvõtulaua kohale nõjatus noor naine, süvenenud vaiksesse vestlusesse sõbrannaga teispool lauda. Naine oli kõhedusttekitavalt kõhn. Säravvalge lühike kittel, mida ta sama värvi pükste peal kandis, ei suutnud tema figuuri varjata. Thóra sättis end naise kõrvale seisma ja naeratas, lootes, et võib vestlusega liituda. Ta ei saanud just sooja vastuvõtu osaliseks: mõlema naise näod väljendasid hetkeks pahameelt, kuid nad suutsid selle niisama kiiresti alla suruda ja talle vastu naeratada. Silmapilgu teeskles Thóra, et vaatab plakatit, mis rippus vastuvõtulaua juures ning reklaamis seanssi, mis oli toimunud eelmisel õhtul ühe tuntud Reykjavíki sensitiiviga. Siis pöördus ta naiste poole ja naeratas.

„Tere,” ütles Thóra suusoojaks. Uudishimu summutas kõik muud mõtted, nii et ettekäändeks olnud võtmekimp ununes Thóral hoopiski. „Ma kuulsin, et rannalt on leitud laip.”

Naised vaatasid üksteisele otsa ja vahetasid pilgu, mis kinnitas, et nad võtavad Thóra mängu. Kõhnem naine pöördus tema poole. „Kohutav,” ütles ta rõhutatult ja ajas silmad pärani. „Teadsid sa, et politsei on kohal?” Ta võttis küünarnukid laualt ja sirutas Thórale käe. „Mu nimi on Kata ja ma olen siin kosmetoloog.” Valged hambad särasid.

Thóra tervitas ja pani imeks kõhna naise tugevat käepigistust. „Mina olen Thóra ja ma olen siin, et Jónast ühe asjaga aidata. Ma ei ole hotelli klient.”

Administraator noogutas. „Õigus jah, ta rääkis mulle sellest. Minu nimi on Vigdís, ma olen administraator. Sa oled nagu midagi advokaadi moodi või?”

Ilma et oleks aru saanud, mida „advokaadi moodi” selles kontekstis võiks tähendada, noogutas Thóra pead. „Olen küll jah.” Ta vaatas fuajees ringi ja nägi läbi suurte klaasist välisuste, et politseiauto seisis ikka veel väljas. „Kuhu politseinikud läksid?”

Vigdís osutas paremale ja sosistas talle vandeseltslaslikult, kuigi läheduses polnud kedagi: „Nad tahtsid Jónasega rääkida.” Siis nõjatus ta tooli seljatoele ja kergitas tähendusrikkalt kulmu. „Jónas ei olnud üllatunud, kui ma talle seda ütlesin.”

„Mida politseinikud õieti ütlesid?” küsis Thóra. „Võib-olla ei saanud ta täpselt aru, milles asi on.”

Vigdís punastas kergelt. „Jah, ega vist,” tunnistas ta vastumeelselt. „Nad ei ütelnud mulle mitte midagi, lihtsalt küsisid Jónase järele.”