Читать книгу Kes teisele hauda kaevab - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 4

Thóra otsis välja kausta dokumentidega, mis puudutasid Snæfellsnesil asuva kinnisvara ostu. Nendes polnud midagi erilist; või vähemalt ei leidnud ta midagi, mis oleks võinud anda märku sellest kummalisest „varjatud veast”. See oli olnud täiesti tavapärane kinnisvaratehing, selle erandiga, et Jónas oli esitanud igasuguseid nõudmisi selle ja tolle asja toimumisaja suhtes. Näiteks tuli ostu-müügileping allkirjastada laupäevasel päeval. Thóra ei olnud seda teemat tõstatanud, kartuses, et Jónaselt järgneb pikk loeng taevakehade paiknemisest üksteise suhtes. „Laupäevasel lapsel on lahke meel” tuli talle ainult vanasõna meelde. Muus osas polnud tehingu juures midagi silmatorkavat. See puudutas maaomandit koos kõigega, mis sellel leidus, seal hulgas vallasvara ja maa täielik kasutusõigus. Müüjateks olid olnud vanuselt viiekümne ja kuuekümne vahel õde ja vend, Börkur Thórdarson ja Elín Thórdardóttir. Õigupoolest esindasid nad oma ema, kes oli maaomandi kunagi ammu oma isalt pärinud. Nad olid saanud kinnisvara eest head hinda ning Thóra mäletas hästi, kui väga ta neid omal ajal kogu selle raha pärast kadestas.

Ta naeratas omaette, mõeldes, kuidas määrata hinda kummitamisele, ja seda summas, mis vastaks kümnele protsendile kinnisvara väärtusest. Ent naeratus kadus kiiresti, kui ta endale ette kujutas, kuidas ta hakkab müüjaid veenma, et need sellise vea tõttu kahjutasu maksaksid. Peamiselt oli ema esindamisega tegelenud vend; õde oli Thóra näinud ainult ühel korral, ostulepingu allkirjastamisel. Ema polnud ta kunagi kohanud. Börkuri sõnul oli ema kõrges eas voodihaige. Mees jättis Thórale sellest rääkides üsna häbematu ja egoistliku mulje. Õde Elín oli seevastu olnud vaikne ja tagasihoidlik. Thóral oli tookord tunne, et naisele polnud see tehing nii oluline kui tema vennale. Seda meenutades hakkas Thóra kahtlema, et mees kahjutasunõude vaikides vastu võtab. Ta pani paberid kõrvale ja hoidis pöialt lootuses, et Jónas muudab meelt. Juhul, kui mees seda ei tee, peab Thóra tegema omalt poolt kõik, mis suudab, et veenda Jónast loobuma.

Ta tegeles vahepeal paari teise tühise asjaga. Kahjuks oli kontoris üldiselt väga rahulik. Ta ohkas omaette ja needis oma rumalust rahaasjades. Möödunud aasta lõpus oli ta osutanud teenust rikkale saksa perekonnale, kes oli maksnud talle korralikult, ning kui tal olnuks vähegi oidu peas, oleks ta seda raha kasutanud pere võlakoorma kergendamiseks. Selle asemel oli ta investeerinud haagissuvilasse ja maasturisse. Ei tea, mis talle küll pähe oli löönud. Thóra oli võtnud puudujääva osa tasumiseks isegi laenu ja sattunud niiviisi veelgi suurematesse majanduslikesse raskustesse. Ta mäletas uduselt, et oli endale ette kujutanud suviseid ringreise mööda päikeselist Islandit: kaasaegset keskklassi perekonda suvepuhkusel – lahutatud ema oma kahe lapsega. Tema juhtumi puhul oli tegemist kuueaastase tütre ja kuueteistaastase pojaga, kes oli küll jah ise peatselt isaks saamas. Lapselapsele polnud selles roosas unistuses kohta leidunud ja niikuinii näeb ta teda ainult igal teisel nädalavahetusel. Loodetavasti ei olnud tegemist samade nädalavahetustega, kui tema lapsed pidid olema oma isa juures. See olnuks ju tõepoolest paras pähkel ühiskonnateadlastele: uurida olukorda, milles leiab end pühapäevaisa, kes on alles nii noor, et viibib ise igal teisel nädalavahetusel omaenda pühapäevaisa juures.

Kui Thóra oli töödega ühele poole saanud, läks ta internetti ja vaatas ajaviiteks, kas sealt õnnestub leida infot maatüki või sellel asuvate vanade hoonete kohta. Ta sisestas otsingumootorisse talunimed Kirkjustétt ja Kreppa, mis olid kirjas müügidokumentides –, kuid ei leidnud midagi, mis oleks rääkinud just neist kahest talust. Ei minevikus ega olevikus. Ta kehitas õlgu ja andis alla. Thóra otsustas vaadata oma e-posti ja nägi oma teatavaks nördimuseks, et Matthew’lt oli tulnud kiri. Ta oli kohanud sakslast seoses juhtumiga, mis oli lõpuks viinud haagissuvila ja maasturini, uutest võlgadest rääkimata. Mõistagi oli ta teinud enam, kui meest lihtsalt kohanud – ta oli tundnud teda „lähedalt”, nagu Thóra vanaema oleks ütelnud – ja nüüd tahtis mees tulla külla, et nendevahelist „lähedast” läbikäimist taaselustada. Matthew tundis huvi, mis ajal Thórale sobiks, et mees Islandile väikest puhkust veetma tuleks. Thóra oleks mehe suurima hea meelega vastu võtnud, kuid teadis samas, et sobiv päev sellise külastuse jaoks saabuks alles 2020. aasta paiku, kui tema tütar saab kahekümneseks. Ta polnud sugugi kindel, et Matthew nii kaua oodata suudab. Seetõttu sulges ta meiliprogrammi ja otsustas vastamisega päeva viivitada.

Ta tõusis, korrastas kirjutuslaua ja ohkas. Thóra juurdles hetke, kas ohe võis anda märku sügavast allasurutud igatsusest muretuma elu järele, ilma võlgade ja halvasti ajastatud lastelasteta, aga sai aru, et asi pole üldse nii keeruline. Ta ohkas lihtsalt seetõttu, et majast väljudes tuleb tal tahes-tahtmata Bellast mööd kõndida. Bellast, sellest põrgu sekretärist, kes oli talle ja Bragile üürilepinguga kaela määritud, kui nad büroo avasid. Thóra võttis südame rindu ja hakkas minema.

„Nojah, ma siis lähen,” ütles Thóra valvelauast möödudes. Ta mõtles omaette, kas lauda poleks võimalik teha kõrgemaks, nii et ebameeldivat noort naist oleks võimalikult vähe näha, kuid häbenes oma mõtet sealsamas ning tema huultele ilmus võlts naeratus. „Homseni!”

Bella kergitas laisalt kulmu ning saatis Thórale kõõrdpilgu. Ta vedas suunurgad allapoole, et rahulolematu näoilme oleks täiuslik. „Sina ka siin. Mhm.”

„Mis mhm?” küsis Thóra üllatunult. „Kus ma siis veel olema peaksin? Sa nägid, kui ma pärast lõunat tagasi tulin, aga lahkumas sa mind näinud ei ole. Mul pole kombeks aknast välja hüpata.”

„Ei, kahjuks mitte,” kuuldus Bella pomisevat, kuid Thóra polnud selles kindel. Siis lausus noor naine juba tunduvalt valjemini: „Sinu see eksmees helistas miskipärast, aga ma ütlesin, et sind ei ole siin. Ta ei tahtnud teadet jätta.”

Selle viimase eest oli Thóra tänulik, kuna Hannese telefonikõned valmistasid talle harva rõõmu. Talle ei meeldinud mõte, et Bella saaks võimaluse end tema eraeluliste probleemidega lõbustada. Thóra otsustas asja sinnapaika jätta; ta oli juba ammu mõistnud, et selle nõiaellaga jagelemisest ei olnud vähimatki kasu. Seepärast ta lihtsalt naeratas Bellale veel kord ja võttis varnast mantli. Just siis, kui ta oli välja pääsemas, seisis juba koridori viiva ukse juures ning isegi parem käsi oli lingile asetatud, köhatas noor naine uuesti ja andis sellega märku, et midagi oli veel.

„Ja siis helistati veel liisingust. Sa oled haagissuvilaga maksegraafikust maha jäänud.”

Tagasi Thóra enam ei vaadanud. Ta astus rahulikult trepikotta ning sulges enda järel ukse. Sel hetkel oleks ta rõõmuga vastu võtnud Jónase pakutud massaaži, olgu see siis kividega või ilma.

Birna vaatas ringi ja tõmbas sügavalt hinge. Ta pilk läbis õrna uduvinet, mis heljus mere kohal, ja ta jälgis kahte kajakat, kes sööstsid üksteise võidu alla merepinnale toidu järele. Kummalgi linnul polnud aga püügiõnne ning nad tõusid uuesti kõrgustesse, valjult kriisates ja tiibadega veheldes. Siis kadusid nad sealsamas mere kohal laiuvasse tihedasse udumassi, oli mõõn ning märg mererohust tekk oli laotunud üle kiviklibuse ranna. See oli ebatavaline rand, täiesti ilma liivata; täis ainult kõikvõimaliku kuju ja suurusega ümmargusi siledaid kive. Ka ranna ümbrus oli omapärane: see asus väikeses abajas, mida ümbritsesid kõrged basaltkaljud. Viimased nägid välja, otsekui oleksid need kõigevägevama enda poolt lindudele elupaigaks disainitud. Iga kaljupragu oli asustatud ning lindude kisa oli kõrvulukustav. Birna sammus väikese nurgataguse poole, kus kaljud moodustasid omakorda teise abaja suurema sees, mille kallast mööda ta kõndis. Lained lõid vastu rannaäärseid kive, mis ulatusid avamerre, ning väike laht oli täielikult kaljudest ümbritsetud. Näha võis seda vaid kõrgete kaljuseinte vahele piiludes, lindude kisa seal sees kaikus aga üle kogu ranna.

Birna jäi peatuma. Udu oli ühtäkki tihenenud, nii et ta nägi endast vaid mõne meetri kaugusele. Ta hingas uuesti sügavalt sisse, seekord läbi nina, ning nautis ranna eripärast lõhna. Kõige parema meelega oleks ta ööbinud siinsamas lageda taeva all, udust ümbritsetuna. Hotelli järele ei igatsenud ta põrmugi. Aga nii ei peaks see ju olema. Hoone oli talle südamelähedane ning teda täitis lapselik uhkus iga kord, kui ta seda nägi. Isegi juba siis, kui maja alles ehitati ja see oli hakanud vaevalt kuju võtma. Talle oli meeldinud isegi süvend, mis kaevati vundamendi valamiseks. Piirkond, kuhu hotell pidi kerkima, oli mingil moel teda kõnetanud juba siis, kui ta tuli esimest korda oludega tutvuma. Krundilt avanes vaade avamerele Snæfellsnesi poolsaare lõunapoolses küljes ja see ei erinenud iseenesest teistest talukohtadest selles piirkonnas. Asus ehk pisut kõrvalisemas paigas ning majakoht ei ilmunud nähtavale enne, kui olid sellele üsna lähedale jõudnud. Maja oli ehitatud rohelisele maalapikesele, mis oli jämedakoelise, peaaegu alla mereni ulatuva laava vahel peidus. Suurejooneline ja metsik ümbrus inspireeris Birnat. Nagu ka vana maja. Tema ülesanne oli projekteerida ülemõõduline lisahoone, mis ei tohtinud aga vana maja varju jätta ega lämmatada. Ta oli sellega kõvasti vaeva näinud – tagasihoidlikkuse saavutamine oli sageli raske ülesanne. Suurejoonelisusega oli lihtsam. Piece of cake.

Õhin, mille see töö oli temas äratanud, oli Birna jaoks midagi uut. Kuigi talle meeldis tema elukutse, polnud teised tema projekteeritud majad samu tundeid esile kutsunud. Tegelikult teadis ta karvapealt, millest see tuli. Hotell oli tema kõige paremini õnnestunud projekt. Juba alates sellest hetkest, kui ta oma Reykjavíki kontoris esimesi mustandeid joonistama hakkas, oli ta tundnud, et on õigel teel. Hoone oli lihtsalt niivõrd palju parem, kui need, mida ta oli varem projekteerinud. Ta andis omale aru, et nüüd lõpuks jõuab temagi pildile. Muutub tegijaks.

Ta oli tihti omaette juurelnud, miks see projekt teda niivõrd kiiresti enda kütkesse oli haaranud ja lõpuks nii hästi õnnestunud. Iseenesest polnud ei maatüki ega vana maja juures midagi erilist, kuigi maja oli oma ehitusaja kohta ebaharilikult suur ja uhke. See oli ka uskumatult hästi säilinud, arvestades, et seal polnud keegi elanud juba viiskümmend aastat. Oli selge, et keegi oli maja eest kõigi nende aastate jooksul hoolt kandnud, kavatsenud seda ehk suvila või maakoduna kasutada, kuid mingil põhjusel polnud mõttest asja saanud. Maja sees ei leidunud ühtegi märki sellest, et tänapäev oleks seal minevikul sabast kinni saanud. Kõike oli katnud paks tolmukord. Siin-seal leiduvad hiirelõksud andsid küll tunnistust, et keegi oli püüdnud mööblit ja muud sisustust võimaluste piires kahjustuste eest kaitsta. Kui Birna majja esimest korda sisenes, oli tal olnud raske vaadata tillukesi luukeresid nii mõneski lõksus, aga muidu oli maja jätnud talle hea mulje, nii seest kui ka väljast.

Birna vaatas kella. Kuhu see tüüp nüüd jäi? Kas see lollakas seanss oli üle aja läinud? Sõnum oli üheselt mõistetav. Ta võttis telefoni ja vaatas SMS-i. Jah, nii see oli. Kohtume kell üheksa koopa juures. Kuradima lollus. Enne kui ta telefoni taskusse tagasi torkas, tegi ta kindlaks, et abaja juures polnud levi. See oli ainus asi, mis selles kandis talle närvidele käis: sa ei teadnud kunagi, kas telefon töötab.

Ta otsustas koopa juurde tagasi minna. Mees võis väga hästi juba kohal olla. Kuigi koobas asus ranna kõige kõrgemas kohas, oli nähtavus muutunud nii kehvaks, et ta võis seal ju seista ja oodata, ilma et Birna oleks seda märganud. Pealegi polnud linnukisa tõttu mitte midagi kuulda, nii et Birna polnud ehk tema tulekut kuulnudki. Ta hakkas minema ja vaatas hoolega enda jalge ette, kuna kivide peal oli kerge komistada. Kivid krigisesid tema raskuse all kokku hõõrdudes. Loodetavasti oli mees lõpuks oma arvamust muutnud ja Birna argumente uskuma jäänud. Naisel oli selle kõige peale juba niigi liialt palju auru kulunud. Mõnes mõttes siiski kahtlane, oli ju mees nii kompromissitult vastu olnud. Birna lootis kõigest hoolimata, et mees oli hakanud asjades orienteeruma, ja kui see oli tõsi, võis Birna selle meelemuutuse eest ainult iseennast tänada. Ta oli järele andnud ja mehega maganud. Hea, kui sellest mingitki kasu oli, naudingut polnud Birna sellest tundnud. Oli väga oluline, et tal oleks võistluse ajaks töös ka teisi projekte. Ehkki ta oli võidus üsnagi kindel, ei tohtinud see mingeid küsimusi tekitada. Seetõttu pidi ta ka selle asja ette võtma. Mis on üks väike seks, võrreldes võiduga konkursil? Tema nimi pidi saama kuulsaks. Selle mõtte juures Birna naeratas.

Ebatavaliselt vali kriiskamine, mis linnukaljudelt kostis, tõi Birna halastamatult maa peale tagasi. Justkui oleksid kõik maailma linnud otsustanud üksmeeles oma hääled ühendada. Võib-olla tahtsid nad udust väljaspool asuvale maailmale enda olemasolu meelde tuletada. Birna ohkas. Oli läinud külmaks ning ta tõmbas jope endale tihedamalt ümber. Suvi või asi. Ta oli jõudnud koopa juurde, kuid ei näinud seal kedagi. Ta hüüdis, juhuks, kui mees peaks siiski kuskil olema, ent ei saanud vastust. Kümme minutit. Ta annab mehele kümme minutit ja läheb seejärel minema. Lihtsalt vastuvõetamatu. Birnas kerkis viha, mis andis talle natuke sooja. Kuidas ta julges tal niimoodi oodata lasta? See siin ei olnud võrreldav hilinemisega kohtumisele Reykjavíki kohvikus. Seal oleks ta võinud ajakirju lehitseda, et aega surnuks lüüa, aga siin polnud midagi teha. Siin oli küll looduslikult kaunis nagu mujalgi Snæfelssnesil, ent hetkel ei olnud udu tõttu mitte midagi näha.

Viis minutit. Ta annab talle veel viis minutit. Tal tuli ju terve tee tagasi minna ja kange pissihäda oli ka peale tulnud. Birnal sähvatas peast läbi kummaline mõte. Sellel polnud midagi pistmist ei tema viibimisega rannal ega vihaga selle pärast, et tal siin külmas udus üksipäini oodata ja kügeleda lasti. Ühtäkki muutus ta nukraks, et polnud viinud end paremini kurssi selle piirkonna ja üleüldse Snæfellsnesi poolsaare geoloogiliste oludega. Kuidas oli näiteks moodustunud Kirkjufell, mägi, mis oli teda siinkandis kõige rohkem võlunud? See seisis täiesti omaette mere ääres poolsaare põhjapoolsel küljel ja Birna oli geoloogia alal piisavalt tugev vaid taipamaks, et tegemist polnud vulkaaniga. Ta soovis, et oleks omal ajal gümnaasiumi õpikuid tähelepanelikumalt lugenud. Koju jõudes kavatses ta selle kindlasti järele vaadata. Just nagu ta oli kavatsenud teha, kui mäge esimest korda nägi, kuid polnud kunagi nii kaugele jõudnud.

Ebatavaliselt vali ja läbitungiv linnukriise kostus kaljuseinalt, mille vastu Birna toetus, ning naine võpatas. Ta astus kaljust kaks sammu eemale. Teda valdas ebameeldiv tunne ja ta võdistas end. See ei olnud esimene kord. Siin ümbruses oli midagi valesti. Mitte ainult see, mis oli ilmselge ja puudutas kõiki neid talumatuid veidrikke, kes töötasid hotellis ja pidasid end külastajate vaimseteks abilisteks. Uhh, ja siis veel külalised ise. See oli teine kamp segaseid. Küll mõnevõrra etemaid. Ei, miskit oli siin veel valesti. Miskit, mis oli aegapidi aina hullemaks muutunud. See oli ennast tunda andnud juba esimesel külastusel, alanud kananahaga käsivartel, kui Birna nägi hiireskelette. Nüüd oli see kasvanud pidevaks ebamugavustundeks, mida Birna ei osanud lõpuni lahti seletada. Teda ei mõjutanud mitte need naeruväärsed kummitusjutud. Õigupoolest oli ta kindel, et hotellitöötajad olid lood ise välja mõelnud, mingil veidral sisemisel ajel, mis käis küll üle tema mõistuse. Ta võdistas end veel kord, nüüd juba peamiselt selleks, et uuesti mõistusele tulla. Mis kuradi melodraama see õieti oli? Tema, kes ta oli oma sõprade seas tuntud kui inimene, kes seisis kindlalt, sageli igavaltki, kahe jalaga maa peal. Siin tuli tööd teha. Jónas tahtis enamat. Lollpeadele mõeldud hotelliteenusel oli suur turg, mis Birnat iseenesest põrmugi ei üllatanud. Mis teda üllatas, oli see, kui palju raha kõigil neil ullikestel tundus olevat. Jónase hotellitoad ei olnud tasuta, rääkimata töötajate antavatest vaimsetest konsultatsioonidest.

Birna püüdis naeratada, kui talle meenus, kuidas Eiríkur, hotelli spetsialist aurade lugemise alal, oli ennast üleval pidanud, kui Birna nädala alguse poole kohale jõudis. Ta oli naise käsivarrest kõvasti kinni haaranud ja sosistanud, et tema aura on must. Birnal tuleb ette vaadata. Surm varitseb teda. Meenus Eiríkuri ebameeldiv hingamine ja lõhn, mis meest kõikjal saatis.

Viis minutit oli läbi. Nüüd mees alles saab peapesu. Birna oleks võinud samal ajal tööd teha; tegemist oli palju ja aeg piiratud. Kui ta poleks sõnumit saanud, oleks ta jätkanud keskendumist uue hoone asukoha probleemil, ja kes teab, võib-olla oleks ta praeguseks juba lahenduse leidnud. Uus hoone pidi seisma omaette, veidi maad peahoonest eemal. Mingil põhjusel ei olnud ta veel suutnud kindlaks määrata, kuidas see täpselt paiknema peaks. Selle koha juures, mis tal sõela peale oli jäänud, häiris teda miski. Või kuidas seda täpsemalt väljendada? Midagi selle krundi juures ehmatas teda, midagi, mis oli valesti. Mis see oli, selles ei osanud ta aga kuidagi selgusele jõuda. Võib-olla oli see kõik ainult rumalus; ta oli lihtsalt üleväsinud pärast rabelemist viimased poolteist aastat. Jónas tahtis arhitekti, kes oma töösse sisse elaks – ja oleks lisaks sellele õigest tähtkujust –, ta soovis, et Birna elaks kohapeal ja oli nõus selle eest maksma. Birna oli nii mõneltki hotellitöötajalt küsinud, kas nendele ka selle maatüki juures midagi taunimisväärset silma hakkab, kuid vastused olid jäänud ebamääraseks. Enamik oli lihtsalt vastu küsinud: miks sa mõnda teist kohta ei vali, kui see koht sind millegagi häirib. Siin on maad küllalt. Aga nad ei saanud temast aru. Nemad said aru sellest, mismoodi tähed ja taevakehad üksteise suhtes asetsevad. Birna aga mõistis seda, kuidas hooned üksteise suhtes asetsema peaksid. See siin oli õige koht ja mõni teine ei saanud jutukski tulla.

Linnud kriiskasid järjest valjemalt, aga Birna oli liiga sügavalt mõttesse jäänud, et seda õieti tähele panna. Ta astus kobamisi kive mööda edasi rannast ülalpool asuva kruusatee poole. Ühtäkki jäi ta seisma ja kuulatas. Tema selja tagant kostis rannakivide kriuksumist. Ta hakkas juba ümber pöörama ja tundis rõõmu, et saab lõpuks välja elada selle ärrituse, mis temas oli ootamise algusest peale kogunenud. Lõpuks ometi, pagan võtaks. Mees oli kohal. Birna ei olnud end veel päris ümbergi pööranud. Vaatamata lindude kisale kuulis ta selgelt, kuidas löök vihises läbi tuulevaikse mereõhu tema pea suunas ning ta nägi halli kivi samal hetkel, kui see täie jõuga tema laubale kolksatas. Midagi muud ta selles elus enam ei näinud. Kuid ta tundis veel nii mõndagi. Ebaselgel ja unenäolisel moel tundis ta, kuidas teda mööda konarlikku maad lohistati. Ta tundis kananahka, mille külm udu tema paljal ihul esile kutsus, kui tal riided seljast kisti, ning ta tundis suhu imbuva vere rauamaiku ja sellega kaasnevat iiveldust. Tal tõmmati sokid jalast ning jalataldadesse lõikus kohutav valu. Mis toimus? Kõik oli nagu unes, ebatõeline. Birna kõrvadesse kostus hästi tuttav hääl, kuid arvestades toimuvat, polnud see kuidagi võimalik. Birna püüdis midagi ütelda, kuid ei suutnud sõnagi kuuldavale tuua. Tema kõrist vallandus kummaline oie, kuid ta polnud ju oianud. Kõik oli väga imelik.

Enne kui kõik mustaks muutus, käis tal veel peast läbi, et Kirkjufelli mäe päritolu kohta ei loe tema küll enam kunagi. Mingil veidral põhjusel tundus see talle kõige hullem.

Needsamad kaks kajakat, keda Birna oli näinud toitu otsides merre sööstmas, ootasid natuke eemal rannal ja jälgisid toimuvat tähelepanelikult läbi udu. Nad ootasid kannatlikult, et rahmeldamine lõppeks. Rand ja meri hoolitsevad omade eest. Siin ei jää keegi nälga.