Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 23

Kolm ööd tagasi võtsin vastu patsient M. J-i, viiekümnendates aastates kodutu tüübi, kel oli krooniline pankreatiit. See oli minu töötamise algusest kolmas kord, mil me ta kroonilise pankreatiidiga vastu võtsime. Andsime talle valuvaigistit ja alustasime intravenoossete vedelike manustamist. Ta oli ärritunud ja õnnetu.

„Saate endale vähemalt mõneks ööks sooja voodi,” ütlesin.

„Nalja teete või?” vastas ta. „Saan siit endale neetud MRSA (metitsilliinile resistentne stafülokoki bakter; tõlkija märkus).” See juba tähendab midagi, kui haiglast väljaspool asuvatel tänavatel on puhtuse koha pealt parem reputatsioon kui haiglakoridoridel.

Mulle ei meeldi jutlusi pidada, kuid olen arst ja see, et ma ei soovi tema surma, oleks juba nagu tööjuhendis kirjas, seega meenutasin, et ta on siin alkoholi tarvitamise tõttu^[17.], ja isegi kui ma ei suuda teda veenda joomist jätma (ei suuda), võiksin vähemalt paluda tal alkoholist hoiduda seniks, kuni ta haiglast välja saadame, kuna sellest oleks tõesti abi. Sel korral oleks tõesti kasulik, kui ta jätaks alkogeeli dosaatori rahule.

Ta taganes minust nõnda, nagu oleksin teda süüdistanud kaksikutevahelises verepilastamises, öeldes, et muidugi ei tee ta seda ealeski – hiljuti on nad retsepti muutnud ja nüüd on sel tõsiselt kibe maitse. Siis tõmbas ta mu endale lähemale ja sosistas mulle kõrva, et selles haiglas on kõige otstarbekam imeda mõnd antiseptilist lappi, seejärel koputas mulle vandeseltslaslikult käsivarrele, nagu teataks, et „see on minu kulul”. Täna öösel laskis ta end „koju” saata, kuid kahtlemata on ta saabuvatel nädalatel jälle meiega.

Traditsiooni kohaselt tähistan meie öiste vahetuste jada lõppu oma vanemresidendiga ja läheme Vingt-Quatre’i restorani suurele hommikueinele pudeli valge veiniga. Öövahetused on olemuslikult ülejäänud riigist erinevad ajavööndid, seega isegi kell üheksa hommikul ei saa seda veini kuidagi pidada ergutavaks – tegelikult on see unepitsike. Kui uuesti klaasid täidan, koputatakse aknale. See on M. J., kes möirgab naerust, enne kui heidab mulle oma parima ma-teadsin-seda! pilgu. Otsustan, et järgmisel korral istun aknast kaugemale. Või siis imen riietuskabiinis kähku mõnd alkoholiga immutatud lappi.