Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 25

Assisteerin erakorralise meditsiini osakonna operatsioonitoas, kus eemaldan patsiendi pärakust võõrkeha. Olen arstina töötanud alla aasta ja see on neljas objekt, mille olen pärakust eemaldanud – vähemalt professionaalses mõttes.

Mu esimesel kokkupuutel sellise probleemiga oli tegu kena Itaalia noormehega, kes tuli haiglasse, suur osa tualetiharjast tagumikus (harjased eespool) ja läks koju kolostoomikotiga. Tema kogukas itaallannast ema oli tänulik viisil, milleks britid iial suutelised pole. Ta pildus heldelt tänu ja kiitust igale personali liikmele, keda nägi, tänades neid poja elu päästmise eest. Ta pani käe ümber sama kenale noorele mehele, kes koos tema pojaga haiglasse tuli. „Ja tänu jumalale, et ta sõber Philip juhtus sel ajal kõrvaltoas olema ning sai kiirabi kutsuda!”

Enamik patsiente kannatab Eiffeli sündroomi all – „Ma kukkusin, doktor! Ma kukkusin!” – ja lood sellest, kuidas asjad sinnamaale jõuavad, võivad olla uskumatud (kui mõtlema hakata, siis on ainult aja küsimus, millal keegi püüab istuda Gherkini (Londoni pilvelõhkuja; tõlkija märkus) otsa, kuid täna on esimene kord, kui ma patsiendi lugu tegelikult uskuma jäin. See on usutavalt ja valuliselt kõlav juhtum diivani ja kaugjuhtimispuldiga, mis vähemalt pani mind kulmu kortsutama ja mõtlema, et „nojah, nii võib vist juhtuda küll”. Kuid operatsioonisaalis pulti eemaldades märkame, et selle peale on tõmmatud kondoom, nii et võib-olla polnud tegu siiski päris õnnetusega.