Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 27

Mind kutsutakse surnuks kuulutama vanaldast patsienti – ta oli olnud äärmiselt haige, elustamist polnud mõtet ette võtta ja surm ei saabunud ootamatult. Õde viib mind boksi, osutab sinakashallile endisele patsiendile ja esitleb mind ta naisele, kes, võiks öelda, pole veel lesk seni, kuni mina pole mehe surma ametlikult teatavaks teinud. Loodus võib kogu raske töö enda kanda võtta, aga dokumendi allkirjastamiseks on teil ikka mind vaja.

Avaldan patsiendi naisele kaastunnet ja teen ettepaneku, et seni, kuni ma mõne formaalsusega tegelen, võiks ta oodata väljas, ent ta ütleb, et parema meelega ta jääks. Ma ei tea, miks, kuid arvan, et tema ise ka ei tea. Võib-olla on iga mehe juures viibitud hetk talle tähtis, isegi kui mees enam meiega pole, või ehk soovib naine kontrollida, ega ma pole üks nendest ajalehes Mail kirjeldatud arstidest, kes võtavad surnutega ette kirjeldamatuid asju. Igatahes seab ta end sisse esimeses reas, meeldigu see mulle või mitte.

Varem olen surnuks kuulutanud kolm inimest, ent see on esimene kord, kui mul on kohustuslik publik. Mul on tunne, et peaksin pakkuma suupisteid. Päris kindlasti ei saa ta aru, kui pingeline, vaikne ja pikaleveniv tuleb selle õhtu etendus – rohkem Pinteri kui kõrbekuninganna Priscilla laadis.

Kinnitan patsiendi isiku haigla randmepaela järgi, kontrollin visuaalselt hingamist, kontrollin, ega sõnalistele või füüsilistele stiimulitele ei järgne mingit reaktsiooni. Katsun pulssi unearterilt, kontrollin taskulambiga, kas pupillid on fikseerunud ja laienenud. Vaatan kella ja kuulan kaks minutit stetoskoobiga südametoone. Seejärel kuulan veel kolm minutit kopsutoone. Ülepingutus tundub siinkohal sobimatu sõna, kuid viis minutit on erakordselt pikk aeg, kui seisate liikumatult särava valguse käes, stetoskoop surutud kahtlemata surnud mehe rinnale, ja teid jälgib tema leinav naine. See on põhjus, miks me püüame nad selleks protseduuriks toast välja saada.

Saan aru, miks me aega varume, et kindlad olla – leping surmaga võib jääda katki.^[20.] Peaaegu-lesk küsib ikka ja jälle, kas minuga on kõik korras. Ma ei tea, kas ta arvab, et olen liiga endast väljas, et liigutada, või olen äsja unustanud, mida surnuks kuulutamise juures järgmisena teha, kuid iga kord, kui ta midagi ütleb, hüppan üles nagu ... noh, nagu arst, kes kuuleb laiba rindkeret kuulates hääli.

Kui ma lõpuks end laest alla koorin ja rahunen, kinnitan talle kurba uudist ja panen oma leiud kirja. Kindla peale olid need viis minutit agoonia, aga kui kogu sel meditsiinivärgil sussid püsti on, siis eraldavad mind elusa kuju tööotsast Covent Gardenis ainult purk hõbedast värvi ja vana kast.