Читать книгу Mari-Ann õpetajatütar - Agnes Taar - Страница 2

Täna oli suurpäev, tähtis kogu majarahvale, kõige tähtsam aga muidugi Mari-Annele endale: täna ta võis esimest korda pärast haigust välja minna. Kõik askeldasid ta ümber, jälgides rõõmsa huviga sündmuste arengut: Pontu, kass Ants, õde Tiina ja vend Ants.

Pontule näis see askeldus liiga pikale venivat – ta kannatus katkes. Et ettevalmistusi veidi kiirendada, Pontu haukus, niiksus ja hüppas Mari-Anne najale püsti, limpsides tal keelega üle põse. Istus siis taas põrandale, silmi pööramata oma väikeselt sõbralt, ja põrutas sabarootsuga vastu maad nagu jõudis. Mari-Anne rõivastamist nähes Pontu teadis üsna kindlasti, et tütarlaps nüüd välja läheb ja loomulikult on tema, s.o. Pontu, Mari-Anne esimene ja kõige lähem saatja.

Kass Ants tõmbas endale küüru selga, sulges silmad ja silitas end vastu Mari-Anne sääri, käies mitu korda ta jalgade vahelt läbi.

Õde Tiina, kuueaastasest Mari-Annest mõni aasta vanem, veidi flegmaatiline ja pikatoimne, seisis nüüd ka ootuse ärevuses, rõõmus naeratus heasüdamlikul näol.

Vend Ants, Mari-Annest paar aastat noorem, oli ladunud kõik oma mänguasjade tagavara, tinasõdureist kuni puust karjalehmadeni väikesele vankrile ja ootas ukse juures heameelest valjusti naerdes ning suurest ärevusest alalõpmata nina hõõrudes Mari-Anne toast väljumist.

Oli tulnud isegi Koplimäe Reet, Mari-Anne vana ja suur sõber, keda ta peagu iga päev külastas, kui oli terve.

Koplimäe Reet oli naabertalu popsinaine ja elas Mari-Anne kodu ligidal, kohe üle oja, vanas sammeldunud katusega majakeses, ühes oma vanamehe Aadamaga. Vanast Aadamast Mari-Ann suuremat lugu just ei pidanud, kuna ta kas törises ja irises Reedaga või istus ning nohises niisama omaette.

Reet aga oli ikka lahke ja naerukas. Ta omas alati tohutu hulga naljasõnu ja igasuguseid muid vigureid, milliseid puistas kui käisest, aga ega sellepärast ta tagavara ei kahanenud – kasvas.

Iga kord andis vana Reet Mari-Annele midagi, kui see teda külastas, oli see siis võileib või suhkruleib, ehk kui midagi muud ei juhtunud vanal olema, siis soolaleiba ta ikka andis. Ilma aga ei jätnud ta Mari-Anne mitte kunagi.

Küll maitses kõik lapsele imehea, mis tuli Reeda käest, oli see soolaleib või hapuksläinud räimedki. Need maitsesid paremini, oo, palju paremini kui kodus meeleib või värsked räimed!

Ja Reeda majake, küll see oli huvitav oma rohelise, sammaldunud katusega ja puulukuga ukse ees… Jah, puulukk oli Reeda majakese ukse ees. Niisugust lukku ei olnud Mari-Ann veel kuski näinud! Muidugi oli see hoopis teissugune tavalisest tabalukust – võtit asendas siin puupulk, mis kauasest tarvitamisest oli nii siledaks hõõrdunud, et otse läikis. Reeda puulukk oli suur, neljakandine ja varastekindel. Ega peale Reeda ja vana Aadama osanudki keegi seda käsitada.

Kööki ega pliiti Reeda majakeses ei olnud – ta keetis oma söögi pajas, mis rippus koldes, koogu otsas. Isegi liha ta praadis pajakese põhjas ega tarvitanud kunagi panni. Maja koosnes ühest kambrist, tarest ja eeskojast, mis kõik oli jämedate palkseinte ja muldpõrandaga.

Et kogu see majake, isegi aed ja vana kaev nii isesugune, omapärane ja huvitav oli, tingiski vististi Mari-Anne sagedase külastamise põhjuse.

Mari-Ann silmas vana Reeta toanurgas ja hüppas rõõmust.

„Reet on siin! Reet on siin!..”

„No tere kah, Mari-Ann! Mis vigurit sa mul siin tegid kogu aja – muudkui magab ega tule enam mindki vaatama,” ütles vana Reet naerusui ja äkki tundis Mari-Ann, et oli kõrgel, lae all.

„Up-up-upp! Up-up-upp!” tegi ta taas ja tõstis lapse uuesti kõrgele. Siis ta võttis Mari-Anne kukile, Pontu hüppas haukudes ees ja kõik siirdusid õue.

Pontu haukus mis võis, kiskus Reeta sabast, kuni see pidi Mari-Anne maha panema.

Kõikjal õitses, lõhnas, sumises ja kajas kevadest. Päike otse pimestas Mari-Anne silmi, nii hele oli. Õunapuuõied lõhnasid uimastavalt.

„Lähme aeda, õunapuude alla!” soovis Mari-Ann ja Reet kandis ta taas edasi.

„Oi, kui ilus on siin, kui hirmus ilus!” hüüatas tütarlaps valjusti, olles tulvil rõõmust ja vaatas läikivate silmadega enda ümber. Ning nagu tõenduseks ta hüüatusele laskis kustki lepikust lepalind kuuldavale ilusa, pika trilleri ja taevasikk lendas mökitades üle pea.

„Mökitas, mökitas, ei tikutanudki!” võidutses Tiina, „sel aastal saab palju naerda!”

„Jah, mökitas, aga kui oleks tikutanud, oleks saanud sel aastal nutta,” rõõmutses ka Mari-Ann, istudes vana Reeda kukil.

„Kuulge, kuulge, mis ma räägin! Mina kuulsin seda taevasikku juba eile ja siis ta tikutas…” seletas kohkunult Ants.

„Kas ikka päris tõesti?” küsis ka Mari-Ann kohkudes.

„Einoh, ikka päris tõesti kuulsin tikutamist!” väitis Ants.

„Oi sa taevakene, siis läheb sul see aasta kehvasti – saad palju nutta…” tõendas Tiina.

„Mispärast… mispärast ma siis ometi nutta saan?” päris südame raskenedes Ants.

„Noh, kes teab nüüd… Võib-olla saad isa käest peksa või…” katsus Tiina leida nutuks põhjust.

„Mis ma siis ometi tegin, et peksa saan!” muutus Ants haledaks.

„Ah, egas sa ei saagi peksa – sa pole ju midagi teinud,” lohutas Mari-Ann noruspeaga venda.

Ants muutuski varsti rõõmsaks.

„Kuule, Mari-Ann, kas sa kägu oled juba kuulnud?” küsis ta.

„Läbi une nagu kord oleksin kuulnud…” meenutas küsitu.

„Oi sa pagan – siis ta pettis su ära, kui sa polnud veel söönud!” seletas hoogu sattudes Ants. „Aga vaat – mind see lind juba petta ei saa – mul alati tema pärast leivatükk taskus!” naeris ta ja nühkis nina.

Kuidas see Pontu oli küll unustusse jäänud! Ta haukus lakkamatult, kutsudes endaga mängima. Ants viskas talle kivi. Kohe püüdis Pontu, kevadest vallatus ja ülemeelikus tujus, selle kinni ja tõi tagasi.

„Jääge nüüd siia tuulevarju mängima ja ärge minge sinna, kus tõmbab – Mari-Ann võib külmetada,” hoiatas viimaks ema kööki minnes ja Tiinat endaga kaasa viies.

Vana Koplimäe Reet tõstis veel kord Mari-Anne kõrgele, kõrgele kuni õunapuu ladvani, siis pidi temagi minema – oma-mäel oodati.