Читать книгу Mari-Ann õpetajatütar - Agnes Taar - Страница 5

Mari-Ann istus mäenõlvakul, suure kase otsas ja vaatas oma kodule üle põldude, millised laiusid rohelistena ja lõhnavatena ta jalgade ees.

Ta kodu asus orus. See oli vana, suur koolimaja ja Mari-Annele nii ääretult armas. Iialgi poleks ta oma kodu vahetanud mõne uhke ja toreda taluga, milliseid nad emaga mõnikord külastasid, olgugi et seal olid vaibad põrandal, klaver toas ja suur klaasrõdu. Ka kirikumõisaga ja teiste mõisatega ta poleks kunagi tahtnud vahetada oma vana, armast kodu. Tohtrimajaga samuti mitte, kuigi need kõik olid palju, palju toredamad. Aga oma kodu oli neist ometi palju armsam.

„Minu oma koduke!” hüüdis Mari-Ann kõrgelt puu otsast alla kodule. Ta ütles seda mitu korda, kiikudes kaseoksal. Ja kohe ta lõi neile sõnadele ise mingi viisi ning laulis mis jõudis…

Kodu, millele seda lauldi, asetses ise oru põhjas – vana, hall, suur maja lauda, aida, keldri, talli ja rehetarega, kus elas rentnik. Kolmest küljest piirasid koolimaja mäed, ühest – heinamaad jõega. Maja ise otse uppus puude ja põõsaste rohelusse, nii palju kasvas neid seal. Edelapoolsesse külge oli istutatud nii palju puid, et seda oleks võinud nimetada pargiks. Kuid nad ise kutsusid seda „puudealuseks”. Seal leidus hulgana vahtraid, jalakaid, saari, toomingaid, tammi, kuuski, lõhmuseid, pihlakaid ja palju teisi puid. Ja kui palju oli seal linde ja linnulaulu! Oo! Õhk otse helises, kumises ja kajas nende trillereist, sädistusist, vidistusist ja vilistusist. Peagu iga puu otsas leidus linnupesa. Isegi vana, punaste jalgadega kurg elutses oma perega Marandi koolimaja „puude all”. Kõrgeima puu latva oli isa pannud mingi suure, tugeva ratta ja sellele pikajalgne lind ehitaski oma pesa.

Mõlemal pool teed, milline möödus just koolimaja trepi eest, kasvas pika reana hulk sasipäiseid, igivanu raidu ja nende okstes igal kevadel maisitikad pidasid lõbusat maipidu.

Raidade alt, läbi heinamaa, voolas oja – sama, millesse kevadel kukkus Mari-Ann.

Ojaäärse heinamaa lõppedes algas määratu suur, roovikaiaga piiratud koppel, mille pikkus võrdus tervele ja laius poolele verstale. Kopliski kasvas palju puid ja põõsaid, peamiselt küll leppi, pajusid ja sarapuid. Sealt nirises läbi väike, kivise põhjaga ojake. Ka kask ja allik leidusid koplis ja üks tohutusuur kivi, millest vaid üks kolmandik arvati olevat peal maa, kuna kaks kolmandikku asus sügaval maa sees.

Ent kõige huvitavam koplis oli siiski õitseonnike. See oli nagu majake muinasjutust: seinad paksust kuusekoorest, katus laastudest, aga pisitilluke aken päris ehtsast klaasist. Onni pindala võrdus küllalt pikale ja laiale asemele, kus kaks meest võisid vabalt kõrvuti magada. Magamise tarvis oligi laotatud onnikese põrandale terve kubu pikki õlgi. Onnike oli mõteldud peamiselt küll õitselistele, kes öösiti õitsel olles hobuseid valvasid, kuid seda kasutas veel karjane vihma ajal ja Mari-Ann Antsuga käisid sinna sageli mängima.

Kopli taga nõlvakul laiusid viljapõllud ja taamal – karjamaa. Põlde asetses ka maantee ääres ja teisel mäenõlvakul, millisest osa enda alla võttis pedak ja nõmm.

Selline oli Mari-Anne kodu. Ja Mari-Anne isa oli olnud Marandi kolmeklassilises algkoolis juhatajaks-õpetajaks juba paarikümne aasta ümber.

Siin, mäenõlvakul, suure kase tugeval oksal, armastas Mari-Ann sageli istuda ja alla orgu oma kodule vaadata. Kõrgel kase otsas oli silmaringki hoopis laiem ja avaram kui maas kõndides. Siia paistis eemal asuv suur jõgi, laiad niidud, palju talusid, kauguses sinerdavad metsad ja mäed.

Mari-Anne ei lubatud ronida puude otsa: esiteks ei sobinud see – ta oli ju ometi tüdruk, ja teiseks kiskusid puu krobelised oksad ja koor ta kleidikese lõhki. Teiste nähes ta ei roninudki puu otsa, aga salaja küll. Ronimiseks kõlbulikud puud otse ahvatlesid teda ja kutsusid end mööda üles ronima. Ah, seal oli nii imetore olla!..

Antsu ta ei võtnud siis kaasa, kui kavatses puu otsa ronida, ent Pontu võis küll tulla. See istus ja ootas puu all, kuni ta kaaslane heaks arvas alla tulla. Praegugi lamas Pontu puu all ja ootas. Antsu aga ei võinud sellepärast kaasa võtta, et ta räägiks kodus, kasvõi poolkogemata teistele ära, et Mari-Ann puude otsa ronib ja jälle oleks pahandus käes. Kuid pahandusi tuleb vältida – Mari-Ann kartis väga, kui isa juhtus olema pahane.

Ta uuris, kas kodukorstnast juba tõuseb suits, siis on teada, et ema teeb lõunat. Jah, tõepoolest: peen, õrn suitsuvina tõusis korstnast värisedes taeva poole…

Käesoleva aasta sügisel pidi hakatama Marandi koolimajale õpilaste magamistube ja sahvreid juurde ehitama, et endiste arvel suurendada klassiruumi, kuna õpilaste arv iga aastaga suurenes. Praegu juba veeti palke, laudu ja kive koolimaja juurde.

Mari-Ann nägi puu otsast, et tema sõber, keegi vanamees, kes koolimaja juurde ehituskive vedas, tuli parajasti kivikoormaga Koplimäest alla.

Oo! vaja oli talle vastu minna – võib-olla hakkab vana varsti sööma…

Ikka, kui vanamees oma leivakotti avas ja sööma hakkas, oli Mari-Ann ta juures ja peagu alati ta sai tüki võileiba. Küll oli see või kollane ja soolane, nii soolane, et kohe vesi tuli silma. Aga ega sellest midagi: just see soolane tegigi ta omapäraseks ja nauditavaks – niisugust neil kodus ei olnudki. Soolaterad ragisesid hamba all, kui sõid, suured soolaterad, nagu väikesed kivikesed… Aga just see oligi ilmatutore!

Mari-Ann libistus kase otsast alla ja jooksis peri mäge kodu poole, Pontu haukudes ta kannul. Ta jõudis parajasti vanamehe juurde, kui see viimast kivi vankrilt maha veeretas.„Vanaonu,” hüüdis Mari-Ann jooksust lõõtsutades, „kas sa nüüd hakkad sööma?”

Vanamees ei lausunud sõnagi, muudkui kohmitses aga kivi kallal.

Mari-Ann astus sammu lähemale ja küsis valjemini:

„Vanaonu, kunas sa sööma hakkad?” ja ootas ise hinge pidades vastust.

Vanamees ei võtnud küsimust kuuldavakski, ehk küll väga hästi kuulis. Nüüd urgitses ta vankri ratta kallal.

Mari-Ann arvas, et vanamees ikkagi veel ei ole kuulnud, sellepärast ta läks üsna vana lähedale ja hüüdis talle otse kõrva sisse:

„Kuule, vanaonu, kus su leivakott on?”

Vanamees, nähtavasti lapse alatisest söömaaja juures viibimisest tüdinenud, vastas: „Leivakotti ei olegi enam.”

„Ei olegi!! Kuhu ta siis jäi?”

„Hobune sõi ära.”

„Hobune sõi leivakoti ära!” Mari-Anne silmad laienesid imestusest. Lapsed selles eas võtavad kõike neile räägitavat tõena, pealegi kui seda teevad täiskasvanud ja tõsise ilmega näol. Mari-Ann ka võttis seda puhta kullana.

„Hobune sõi leivakoti ära…” kordas ta jälle piiritu imestusega. „Kas selle ilusa, puust võiläniku ka, kus see kollane või sees oli?”

„Selle ka – kõik pistis kinni,” vastas vanamees vankrilaudadelt prügi maha pühkides.

Mari-Ann ei kahelnud selles hetkekski, sest vanaonu ju ise tõendas, ent ta imestusel ei olnud otsa ega äärt, et üks hobune võis puust võiläniku ühes kollase võiga ja suure leivapätsi tükis kotiga ära süüa.

Ta ei lausunud nüüd enam sõnagi. Kuid ta läks tasakesi hobuse juurde ja hakkas seda imelooma päris põhjalikult silmitsema, kes võib süüa puud, võid ja takust kotti.

Vana ruun tukkus, pea rinnale vajunud, mokk ripakil, ega näinud sugugi puusööja järele välja. Kuid ometi oli ta võiläniku ära söönud!

„Kui ma ometi seda oleksin näinud!” kahetses Mari-Ann ja jooksis siis kööki emale suurt uudist rääkima.

„Kus sa ometi olid, Anneke-Mari,” küsis ema. „Hõikasin sind, et anda sulle võileiba, aga keegi ei vastanud. Ants ka ei teadnud, kus oled,” ulataski ema talle ilusa võileiva värske võiga.

„Aitäh,” pomises Mari-Ann. Aga see võileib teda nähtavasti suurt ei huvitanud: või ei olnud nii kollane kui vanaonul ja mis peaasi – selles ei olnud ka väikeste kivikeste suuruseid soolateri…

„Ema, kas sa tead: hobune sõi vanaonu leivakoti ära ja võiläniku ka!”

„Kes sulle seda rääkis?” küsis naeratades ema.

„Vanaonu ise! Ma küsisin, et kas ta varsti sööma hakkab ja kus ta leivakott on, aga tema ütles, et leivakotti ei olegi enam, hobune sõi ära ja võiläniku pistis ka kinni, kus kollane või sees oli!”

„Sa ära mine vanaonu ja teistegi tööliste juurde vahtima, kui nad söövad – see pole sugugi ilus,” rääkis nüüd ema.

„Aga vanaonu kutsus mind ükskord ise endaga sööma, kui ta leivakoti lahti võttis!” seletas Mari-Ann.

„Jaa, see oli ehk ükskord. Aga mitu korda sa ilma kutsumata oled läinud, mäletad veel?”

„E-ei mäleta küll…” ütles Mari-Ann päris tasa.

„No vaata, kui sind kunagi kuhugi lahkesti kutsutakse, ei tähenda see veel, et sa ühtelugu seal peaksid käima – see tüütab. Küllap oled kutsumata külalisena oma vanaonugi ära tüüdanud. Pea ilusasti meeles, mis sulle rääkisin ja nüüd söö oma võileib ära,” lõpetas ema.

Vastkuuldu pani lapse järele mõtlema ja ta avastas oma pisiajuga asju, millest tal seni aimu ei olnud.

Küll on imelik, mõtles ta, kui keegi sind külla kutsub või oma juurde leivakotist sööma, siis tohib ainult üksainus kord minna, kui rohkem lähed, siis ei ole see ilus ja tüütab nad ära… Kuidas see küll võib ära tüüdata, kui ma seal olen? sellest ei saanud laps kuidagi aru. Mind ei tüütaks sugugi, kui vanaonu iga päev meie juurde sööma tuleks. Siis niisugune ongi see vanaonu – ta ei salligi enam mind, kui sinna lähen… Ja pisarad kippusid talle silmi, kõike seda mõteldes. Et neid varjata, ta lõi hambad käes olevasse võileiba.

Ent või polnud sugugi soolane ja soolaterad ei ragisenudki hammaste all. Iialgi enam ei pidanud ta saama vanaonu käest võileiba kollase võiga ja suurte soolateradega sees… ja pisar veeres mööda põske ning kukkus keset võileiba.

Ema oli seda märganud.

„Mis sul viga, Anneke-Mari? Nutad või?”

„Oh, ei!..” vastas Mari-Ann, kel hakkas nüüd häbi.

Siin pidi end ise aidata katsuma ja seda ta tegigi. Ta võttis väikese pingi, ronis soolavaka juurde ja riputas võileivale jämedaid soolateri nagu väikesi kivikesi… ja hammustas uuesti.

Tõepoolest: see oli niisama soolane nagu vanaonu käest saadud võileib; soolateradki ragisesid niisama toredasti hammaste all. Mari-Ann istus pingikesele, hammustas jälle võileiba ja – naeratas. Teine pisar ei pääsenudki kaugemale ripsmeist. Varsti oligi leib söödud.

„Aituma Jumalale,” lausus Mari-Ann käsi kokku pannes, tõusis pingilt ja läks klassituppa.

Oi, kui palju siin oli höövlilaaste – suured, kõrged kuhjad, nii imepuhtad, valged ja õrnad!.. Mari-Ann jäi üllatatuna nende ette seisma. Mida neist küll võiks teha? Ta võttis ühe õige ilusa, valge laasturõnga, arutades endamisi, milleks see võiks sobida.

Jah, tõesti: see oli ju täpselt nagu peakamm, mida tütarlapsed sõõrina ümber pea kandsid ja mis juukseid nii hästi koos hoidis. Mari-Ann pani laasturõnga endale kammitaoliselt ümber pea ja vaatas end aknaklaasist – väga tore! Väikesed, imepeened rõngakesed ta tõmbas üksteisest läbi ja sai esmajärgulise kaelakee… Ta riputas selle endale kaela. Suurematest, tugevamaist rõngastest sai vöö ja väikestest – käevõru. Kuski suures raamatus ta oli näinud üht nii toredat naisterahvast. Temagi tahtis niisuguseks saada: selleks pani vöö vööle, käevõru randme ümber, ronis ühe koolilaua otsa ja tegi niisama uhke näo ette, nagu oli sel daamil suures raamatus.

Peaks seda toredat naisterahvast veel vaatama, kavatses Mari-Ann ja otsis suure raamatu üles. Seda lahti lüües seisid korraga kaks mehepead ta ees, teine teisel leheküljel. Üks omas sõbralikku, armast nägu ja pikki, rippuvaid lokke, teine aga – metsikut ja jõhkrat ilmet ning musti kräsus juukseid.

Mari-Ann süvenes piltide vaatlemisse. Mustajuukselise mehe jõhker ilme sisendas talle hirmu ja tõukas eemale, ent valgelokiline mees nagu kutsus ja meelitas enda juurde…

„Oleks mul niisugune isa…” vilksatas korraga väike, imelik mõtteke läbi tütarlapse pea. Ent selle mõtelnud, hakkas tal isast kahju, tundes oma mõttega olevat talle teinud ülekohut ja ta kihutas mõttekese kaugele ära.

Kuid pilt huvitas teda sellelegi vaatamata.

Kes see ometi peaks olema? tahtis Mari-Ann kangesti teada. Seal all oli muidugi nimi, aga tema ei osanud ju veel lugeda. Ta läks raamatuga kööki, ema juurde.

„Kes see on?” küsis raamatut ema ees hoides.

„Franz Liszt, kuulus helilooja ja – suurim mõrvar,” luges ema ühe ja teise pildi alt.

Mari-Ann läks tagasi tuppa. Ta oli ema üteldut võtnud vaid valgelokilise mehe kohta – teine teda üldse ei huvitanud.

„Franz Liszt…” kordas ta tasakesi ja see nimi vajutus ta mällu. „Helilooja ja mõrvar ühekorraga,” arutas ta endamisi, „nii armas nägu ja ometi on ta inimesi tapnud… Küll see on imelik!” Kaua oli tal veel tegemist oma mõtetega.

Ja veel paljude aastate pärast, kui ta kuulis nimetatavat Franz Liszti nime, pidas ta teda ka mõrvariks.

Nii riskantne on kõrvutada pildil heliloojat ja mõrvarit!