Читать книгу Mari-Ann õpetajatütar - Agnes Taar - Страница 7

Vaikselt ja tähelepandamatult oli saabunud sügis.

Isa äestas kartulimaad ja Koplimäe Reet korjas mullale nähtavale tulnud kartuleid korvi. Mari-Ann ja Antski olid tulnud oma väikeste korvikestega ja aitasid vanal Reedal kartuleid üles. noppida.

„Isa…” algas Mari-Ann, joostes korviga isa järel.

„Jah?”

„Kas kool varsti algab?”

„Ega kaua enam lähe – paar või kolm nädalat veel…”

„Mhühüh…” Ta korjas veel mõned kartulid, siis jooksis uuesti isa järele, kes vaoga juba kaugemale oli jõudnud.

„Isa!”

„Jah…”

„Kas… kas mina ka võin kooli tulla?”

„Sina?” Isa peatas hobuse ja vaatas naeratades väikesele tüdrukule. „Sa pole ju veel kooliealine – oled pisike kui peahari! Tahad sa siis kooli tulla?”

„Tahaksin küll… kangesti!” vastas Mari-Ann õhetades.

Isa silmitses veel Mari-Anne ja ütles siis:

„Olgu. Võid tulla esimesse klassi ja õppida ühes teistega nii palju kui suudad, kuid sunduslik see sulle veel ei ole. Pead siis ka natuke ette valmistama: palu ema, et ta sulle midagi õpetaks…”

„Oo! Ooooo!..” hüüdis Mari-Ann suure rõõmuga ja jooksis hüpates koju, et muld lendas üle pea ja kanadki väravas ehmunult kiljusid.

„Ema! Ee-ma… Kus sa oled?” otsis ta jooksust lõõtsutades ema. „Ma lähen kooli! Ma lähen koo-liii!..”

Veel samal õhtul hakkas õppimine suure hoo ja huviga peale.

„A…a...a…a...a…a...i…i...i…i...i…i...i…o...o…o...o…o...o…o...e…e...e…e...e…e...e…i...e…a...o…” jne. jne. kordas Mari-Ann ahetpidama-tult ega tulnud söömagi.

Ants vahtis teda imestanud pilgul, nühkides vahel harva nina.

„Misjaoks sa niiviisi aatad ja ootad?” küsis ta viimaks Mari-Annelt.

„Heldekene! Ma õpin ometi tähti!” vastas küsitav tähtsalt, „ära sega nüüd mind!”

Ja jälle läks aatamine, iitamine ja ootamine lahti.

„Aga misjaoks sa neid tähti õpid? Mis sa nendega teed?” tahtis Ants veelgi teada.

„Sa heldekene küll! Kas sa siis mitte aru ei saa: ma lähen ometi kooli! Kooli!” ütles Mari-Ann ja oli hirmus tähtis.

Veel tükk aga kuulanud, lausus Ants:

„Mina küll sellepärast nii hirmsasti aatama ja iitama ei hakkaks…” ja läks teise tuppa.

„Vaata: a on ümmargune, o on sirbisarnane, t on nagu vikat näha, see jääb mulle kohe pähe…” laulis nüüd Mari-Ann.

Viimati ema manitses Mari-Anne magama heitma. Ent kogu öö terved rügemendid a-sid, o-sid, e-sid, i-sid ja teisi tähti lõid lõputut hundiratast ta unenägudes.

Teisel päeval, nähes Antsu nii rahulikult ja rõõmsalt oma nurgas mängivat, hakkas Mari-Anne õppimise huvi haripunktilt veidi allapoole libisema. Ta kordas küll ikka veel aabitsasse vahtides: a…a...o…i...e…i... ent ühtlasi ta silmad jälgisid üle raamatu serva Antsu mängu, jäädes sellele kaunis kauaks peatuma…

Ikka aeglasemalt, hajameelsemalt ja jõuetumalt kostis: a…e...i…a...i…a...i…i...a…e...

Ja kui Ants teda õhinal oma uut last ristima kutsus, oli Mari-Ann kohe nõus.

„Mis seal koolis õpitakse?” küsis Mari-Ann tüki aja pärast emalt.

„Koolis? Seal õpitakse lugemist, kirjutamist, arvutamist, laulmist, usuõpetust, piiblilugu ja katekismust, siis veel vene keelt õpetatakse ka esimeses klassis…”

Mari-Ann näis sellest huvituvat.

„Ema! Õpeta mulle ka vene keelt!”

„Õpi enne emakeeles lugema ja kirjutama, küll siis jõuad muudki…”

„Aga… aga… võib-olla on vene keel kergem õppida…”

„Oo, see on hoopis raskem. Ja kuigi see oleks kergem, on siiski igaühe kohus oma emakeeles esmajoones lugema ja kirjutama õppida – alles hiljem võivad tulla võõrad keeled,” seletas ema.

Ei, nüüd ta läheb ja õpib kindlasti omaenda emakeeles lugema ja kirjutama!

Ja vaata imet: juba hakkabki paremini minema.

A…i=ai, o…i=oi, e…i=ei. Huvi tõusis jälle ning kõik läks üsna ladusasti.

Enne kooli algust oskas ta juba üsna ladusasti sõnu, olgu nad kui pikad tahes, kokku lugeda. Esimesse klassi tuli aga sageli lapsi, kes veel kõiki tähtigi ei tundnud.

Niisiis, lugemisega oli lugu päris ilus, kuid kirjutamine seevastu ei läinud sugugi… Mitte sugugi ei võtnud see vedu!

Mari-Anne väikesed käed ei suutnud järele teha neid hirmsaid kõverikke, siksakilisi moonutisi, mida nimetati kirjatähtedeks. Lihtsalt – ta ei saanud! Mitte sinnapoolegi ei läinud. Tuli välja midagi hoopis, hoopis muud, millele tema ise ega ka ema ei osanud mingit nime anda.

Küll võttis ema ta käe oma kätte, juhtides seda kirjutamisel. Siis tuli küll midagi tähetaolist. Ent niipea, kui ta üksi katsus, ei tulnud jälle midagi välja.

Ema ei tahtnud talle nii noorelt veel kohustuslikuks teha lugema õppimist ega ka kirjutamist, kuid tüdruk palus pisarsilmil, et ema teda ikka veel õpetaks – ta tahtis ometi kooli minna!..

Paljude asjatute katsete järel ta nuttis trepi all, hämaras, tubli peatäie. Pärast seda läks nagu süda veidi kergemaks. Ent kui ta jälle mõtlema hakkas, et kõik need hirmsad kõverikud vigurid tulevad tal ometi ära kirjutada, kui tahab kooli minna, läks süda jälle kiviraskeks ja hoopis lootusetu paistis olevat tulevik…

Ema ei soovinud teda enam vaevata kirjutamiskatsetega – koolis võidi ju jätkata. Nii jäigi. Kuid nüüd palus Mari-Ann õpetada talle esimest käsku.

„Mina olen Issand, sinu Jumal…” algas ema.

„Noh, ütle nüüd järele…”

„Mina olen…” algas Mari-Ann, „Issand sinu Jumal…” ja vaatas kahtlustavalt emale. „Missugune mina?” ta küsis siis.„Jumal räägib siin enesest – tema on see mina,” seletas ema ja jätkas, „sul ei pea mitte olema teisi jumalaid minu kõrval.”

„Sul ei pea mitte olema… teisi… jumalaid minu kõrval…” kordas Mari-Ann, ise millegi üle kibedasti mõteldes.

„Ema, mitu jumalat siis on?”

„Üks Jumal on ainult, Anneke-Mari.”

Mari-Ann jäi vait ja vahtis enda ette.

„Kas kordad nüüd veel, et jääks meelde?” küsis ema.

„Aga kes need teised jumalad siis on, kui sa ütlesid, et üksainus Jumal on?”

„Kulla laps, sa ei saa sellest praegu veel aru, keda ja mida mõteldakse selle all. Küll isa klassis seletab…”

Mari-Ann kordas veel paar korda ja see jäigi talle meelde.„Kasseenüüdonotsas?”

„Nüüd järgneb selle käsu seletus,” vastas ema, „kuid selle jätame homseks – mul köögis veel palju tegemist, enne kui saan õhtule…”

„Ma tahaksin ikka seda seletust ka täna…”

„Küsitakse: Mis see on? Ja vastatakse: Meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja tema peale lootma…”

Mari-Ann kuulas tähelepanelikult, kuid siin oli jälle midagi arusaamatut…

„Mis see „üle kõigi asjade” on?”

„See tähendab: rohkem kui ühtki muud asja, peame Jumalat kartma, armastama ja tema peale lootma…”

„Aga ma ju ei kardagi asju ega looda nende peale!” hüüdis Mari-Ann imestades. „Kas siis asju ka peab kartma ja nende peale lootma ja armastama?”

„Oh, Anneke-Mari – sind on õige raske õpetada…” ohkas ema, „aga tänaseks aitab: mine nüüd ära tuttu…”

Ja ema tahtis minna õhtulauda kraamima, nõusid pesema, kuid Mari-Ann haaras ta käe:

„Pai ema, laula mulle enne „Väikest kalaneidu”.”

Ema istus uuesti Mari-Anne voodi ette ja laulis lapse armsaimat laulu:

Küll sellel laulul oli kummaline viis: nagu lained käiksid üles ja alla! Ja kui veel näkid vetest tõusevad, siis – seda viit kuuldes võid neid kohe näha. Ja Mari-Ann nägigi: Imeilus ja imeväike kalaneiu, naeratava näo, siniste silmade ja kullakarvaliste juustega sõidab tibatillukeses paadikeses merele. Aga meri on vihane – vahutab, mässab ja keeb mis kole, väike paadike viskub siia ja sinna, ähvardudes ümber paiskuda. Ja siis korraga tõuseb vetest hulk näkke, ilusaid ja koledaid, kõike on seal läbisegi, nende hääl kostab üle mere, kui nad hoiatavad väikest kalaneidu mitte sõita tormiga merele. Need olid head näkid ja nad päästsidki väikese, imeilusa kalaneiu lainetest…

Ja väikese kalaneiu õnnelikult pääsedes uinus Mari-Ann rahulikuna ning rõõmsana.

Ema tõusis, kattis Mari-Anne tekiga ja läks talitama õhtuseid talitusi.

*

Nädalat paar ja veelgi varem enne koolitöö algust hakkasid juba lastevanemad koolimajja tooma voodeid ja söögikaste. Kes varem tõi, sai parema koha, olgu see siis magamistoas või sahvris.

Marandi algkoolis oli internaat – lapsed jäid koolimajja terveks nädalaks, kuna neil oli väga kaugel koju käia. Mõnel isegi üle kümne versta.

Rikkam rahvas oli juba ammu platsis, otsimas oma võsukestele parimaid voodikohti sooja ahju äärde ja söögikastidele valgemat ning mugavamat aset sahvrisse. Leidus neidki, kes juba kesksuvel tõid oma voodid-kastid kohale ja panid paika.

Vaene rahvas pidi alati leppima viletsamate kohtadega, olgu see voodile ukse all, tõmbuse käes, või söögikastile kuski pimedas sahvrinurgas. Mitte sellepärast, et neile poleks paremaid kohti antud – kes enne sai, võis valida millise koha tahes, ent polnud neil aega ega võimalustki hoolitseda oma järglaste mugavuse eest. Ükskõik, kuhu selle voodikese vajutas või söögikasti litsus. Ei olnudki teinekord voodit tuua – ega saa viimast kodust ära viia, ise tahad ka kuskil magada ja samuti muu pere.

Käesoleval aastal oli vallavalitsus ja – volikogu mõtelnud ka neile ja ühes muu juurdeehitisega ehitanud magamistubadesse narid, ilusad, siksakiliste äärtega, kollaseks värvitud kahekordsed narid. Ülemisele korrale pääses trepi kaudu. Naridele asetati põhukotid reastikku, külg külje juurde. Seal siis magasid vaesemad õpilased, kel ei olnud voodit.

Ent jõukamate õpilaste voodid seisid piki magamistubade seina äärt poleerituina, läikivaina ja uhkeina. Nende vahele ja taha peitsid end, oma viletsat välimust häbenedes, mõned luitunud ja logisevad sulasrahva koikukesed…

Homme oli koolitöö algus. Ent Mari-Ann juba täna õhetas ärevusest ja ootusest, olles otsast otsani ähmi täis. Antsuga ta nüüd enam mängima ei läinud, isegi liivaauku mitte. Seletas, et ei ole aega. Luges „Kooli lugemisraamatust” mitu tükki läbi, kordas esimest käsku ja katsus isegi mõnd tähte kirjutada.

Kuid sest viimasest tööst ei tulnud jälle midagi välja: mitte ainustki tähte ei saanud ta teha. Pika vaevlemise peale ta pani viha ja valuga tahvli käest ja et toas kedagi ei olnud, nuttis valju häälega ja kõigest südamest.

Ants oli siiski läbi akna kuulnud Mari-Anne suurt nuttu ja jooksis ehmunult küsima, mis tal viga. Kuid Mari-Ann jooksis teisest uksest välja, aiast ja õuest läbi, tühja sauna ja nuttis seal edasi…

Ants aga otsis mööda aeda ja õue õekest.

Teisel hommikul tõusis Mari-Ann varakult. Seekord ta pesi end erilise hoolega ja piinlikkusega: isegi kõrvaaugud ja ninasõõrmed küüriti suure kannatlikkusega puhtaks. Ema andis talle uue kleidi ja sinise, munadega põlle, kus üks oli „pääsukese-” ja teine „tuvimuna”.

Juba hakkasidki saabuma esimesed kooliõpilased ühes vanematega. Neid tuli jalgsi ja hobustega, Kopli- ja Kullamäest alla.

Mari-Ann seisis väljas trepil ja kordas tasakesi esimest käsku, kui köögiuksest parajasti sisenes hiigelpaks perenaine, samasugune poisijõmpsikas käekõrval.

Ahaa!.. Asi läks huvitavaks – vaja oli vaadata lähemalt. Toaukse kaudu libistaski Mari-Ann enda kööki, et uustulnukaid lähemalt uurida. Seda perenaist ta tundis: oli suure ja rikka Kirsi talu perenaine. Kuid poissi ta polnud varem veel näinud.

„Tere kah, kuulmeistre emänd!” ütles Kirsi perenaine, pistes suure, lihava käe ema pihku. Teisega ulatas saiakoti. „Tõin emändale ka vähä nisukaraskit – eilä sai poisile tett… ega temä muud tühjäke ei süü kui karaskit ja seapekki… muud ei süü jah, sihante närvä söögiga tõine…”

„Ah, mis te nüüd mulle, Kirsi perenaine – pole vaja,” protestis ema.

„Ah, kullen’d kus asi…” lõi perenaine käega.

„Aitäh,” ütles ema ja pani poolpõlenud, õhukese karaski sahvrisse.

„Ärge siss laske kedägit miu poisikesele liigä tetä – temä sihante õrnake ja pelglik…”

„Ärge seda kartke,” vastas ema, „küll õpetaja korda peab.”

„Kõnelen’d kah mihastige kuulmeistre emändige,” rääkis perenaine poisile kõrva sisse ja silitas ta pead.

„Ära janda!” ütles poiss ema kätt ära lükates, „kõnele esi ku tahat,” ja pööras kõigile selja.

„Ei tää, kas kuulmeister kirjutsetuan om või?” küsis nüüd perenaine.

„Seal jah – olge lahke, astuge sinna,” juhatas ema.

Ühes nendega libistus ka Mari-Ann märgatamatult kantseleisse ja istus isa voodi taha nurka, nii et jäi teistele nähtamatuks. Isa ei lubanud tal siis kantseleis olla, kui seal oli võõraid.

„Nu tere kah, kuulmeister,” algas Kirsi perenaine ja müksas poisile:

„Riidrih, tereta nüüd kuulmeistrit kah!”

„Mis mia tast terete, terete esi ku tahat!” jonnis poiss, müts peas.

Teise müksu järel tõmbas „Riidrih” käeseljaga üle niiske nina ja ulatas siis viimaks sama käe õpetajale.

„Kui tahad viisakas poiss olla, siis võtad toas ka mütsi maha,” õpetas isa naeratades.

„Kanäe, jah, võta müts pääst ärä…” kordas nüüd ka perenaine ja võttis poisi mütsi oma kätte.

„Kas sa lugeda oskad?” küsis isa poisilt.

„Riidrih” pistis sõrme suhu, keeras selja õpetaja poole, ega lausunud midagi.

„Mõistab iki kah,” vastas perenaine poja eest. „Kulle, Riidrih, ole nüüd hää laits, loe kuulmeistrele kah…”

„Ei taha!” vastas poiss kategooriliselt.

„Kudas sa n’d ometige sihante oled, Riidrih, loe iki, vaat, mis ma siss sulle osta…” meelitas perenaine.

„Midä sa ostad’s?” elavnes poiss pisut.

„Kommi,” vastas perenaine mesiselt ja silus „Riidrihi” pead.

„Ei taha!” käratas poiss ja lükkas ema käe ära.

„Mis sa tahad siss?” küsis jälle perenaine.

„Tuutsi!” põrutas poiss.

„No hää küll, mia osta siule tuutsi, aga loe nüüd kuulmeistrele raasike, olen’d ää poiss…”

Ent selgus, et poiss ei osanud üldse lugeda – tundis vaevu mõned tähed ja see oli kõik.

„Latsel tii pääl meelest är’ lännu ja pelgäb kah – kodun luges nindagu sorab…” vabandas perenaine.

„Noh, küll me õpime,” sõnas õpetaja.

„Ära sa, kuulmeister, esi miu poisikesega kurjaste kõnele, ega kinni jäta. Temäge piäb iki mahesti kõneleme ja oleme: ta om mul sihante õrnake ja pelglik – mudu ei saa tõiseke üüsi magade…” ütles perenaine minnes õpetajale.

Siis märkas ta Mari-Anne.

„Näe, kun Mari-Ann, vaata, Riidrih. Temäge akade kateksi mängmä ja vallatust tegeme… noh, mine n’d temä manu kah…”

Ehmunult lippas Mari-Ann toast.

Ukse tagant ta kuulis veel, kuidas „Riidrih” töinas:

„Mia ei taha kuuli jäädä, mia tahas kodu… Õõõõõ! Õõh… õõhh… Mia ei jää kuuli, vii miu kodu… Õõõõ!..”

Kui Mari-Ann tahtis kööki minna, emale vastkuuldut ja – nähtut jutustama, tuli parajasti välisuksest jälle üks naine väikese poisiga. Tütarlaps silmitses neid huviga.

Kena naeratavate silmade ja elava näoilmega noorevõitu naine valge siidrätiga peas ning laia, kibrutatud musta seelikuga üll, millele hall, lahtine jakk sobivalt ja mugavalt laskus. Ta tõmbas kättpidi enda järel kööki väikest, talle väga sarnast poissi.

„Tere kah, kuulmeistre ruvva, ja jõudu,” ütles lahkesti Mari-Anne emale, kes parajasti kohvi jahvatas ja ulatas käe. Ning poisikesele:

„Noh, poiss, kas sa ei tää, mis piäd tegeme! Mis!”

Poisike krapsas kärmesti mütsi peast ja teretas ema.

„Noh, väikest reilit kah,” osutas naine Mari-Annele.

Poisike läkski Mari-Anne juurde ja andis talle häbelikult käe. Mari-Ann võttis meeleldi selle käe vastu, vaatas poisikesele ja naeratas. Poisike naeratas samuti ja sõprus oligi tehtud.

Nagu poolkogemata tõusis väike käsi mütsiga pähe, ent talle käratati:

„Mis sa sellest mütsist jälle pähe topid, ega sa vällän ei ole – müts oia kähen!”

Poiss kahmas kiiresti mütsi peast, hoidis seda kõvasti käes, seistes sirgena kui küünal ja uurides oma pruunide, elavate silmadega ümbrust.

„Ärge pange pahas,” ütles poisi ema, „et ma teile, kuulmeistre ruvva, üte va kana kohentse tõi…” andes suure, rasvase kana Mari-Anne emale. „Ja mis ma tahtsi ütelde… kui poiss vähäki koerust või vallatust tiib, või õppi ei viitsi, muudkui tõmmake talle kantsikuge…”

Poisike vaatas oma suurte, süütute lapsesilmadega ühelt teisele ja jäi veidi nukraks. Mari-Annel peatusid ta silmad kõige kauem ja nagu tütarlapsele näis – abiotsivalt.

Mari-Annel hakkas sellest väikesest poisikesest kahju. Ta lähenes tasakesi poisikesele ja silitas korraks selle käsivart. Poisi näo üle libises rõõmuhelk ja tänulikult ta vaatas Mari-Annele ning neelatas.

„Ära karda, väike poiss,” ütles nüüd Mari-Anne ema, „sulle ei tee siin keegi liiga, pealegi oled nii tubli ja viisakas,” ning silitas ta pead.

Nüüd poiss juba naerataski ja ta emagi huuled tuksatasid imelikult.

„Lääme, poiss, nüüd kooliärra enda manu…”

Ühes nendega lipsas jällegi Mari-Ann isale märkamatult kantseleisse ja peitis enda voodi taha nurka.

„Tere, tere, kooliärra… tõi teile jälle üte nuhtluse kaala… Noh, poiss, kas sa ei tää viil, mis piäd kooliärrale ütleme, mis!”

Poiss astus küünalsirgena, kübarat kõvasti käes hoides, õpetaja ette, pistis oma väikese käe ta pihku, üteldes valju ja selge häälega:

„Tere, kooliärra!”

„Tere, tere, väike mees,” ütles õpetaja lahkesti, väikest kätt oma pihus hoides. „Mis su nimi on?”

„Ants Antsu poeg Tamm,” kõlas selge vastus.

„Tubli poiss! Kui vana oled?”

„Kaheksa aastat, kaks nädalat ja neli päeva.”

„Vaata, kui täpne,” naeratas õpetaja. „Ja kuidas on lugu lugemisega – kas tunned juba kõiki tähti?”

„Mis ta tühi nüüd suuremat…” ütles ema.

Aga õpetaja oligi juba lahti löönud ühe väikese lugemiku ja kutsus poisi laua juurde.

„Pühi suu ja nina enne ilusti puhtaks,” manitses ema. Poisike võttis kiiresti taskust uue, punase taskuräti ja tegi suu ning nina juures põhjaliku puhastustöö. Nüüd ta asus lugemiku juurde, millist õpetaja ta ees hoidis. Poisi silmad lendasid ahnelt sõnalt sõnale ja realt reale ning ta luges selgesti ning voolavalt terve tüki kuni lõpuni.

Õpetaja silitas ta pead.

„Sa oled õige tubli poiss, Ants Antsu poeg.”

Ants vaatas särasilmi õpetajale ja naeratas. Siis ta vaatas emale ja oli ääretult rõõmus.

Ema huuled tukslesid jälle kummaliselt, ent ta ütles õpetajale:

„Mis ma pidi teile ütlemagi, kooliärra… et sedäsama… et kui poiss õppida ei viitsi või muud ullakust ja karmantsikut tiib, siis pange aga nurka ja tõmmake p… kuumaks – ega mia oma latsele õigust ei anna! Ega mudu tast miist kah ei kasva… Sedasi jah, kooliärrä – muudkui andke aga naha pääle…”

Õpetaja naeratas.

„Küll me juba teineteisega läbi saame – ärge kartke,” vastas ta, ja Antsule:

„Mis sina arvad, Ants?”

„Mia arva, et saame küll,” vastas Ants elavalt ja oli heameelest lausa säramas.

„Kooliärra piäd ütleme! ” õpetas ema.

„Kooliärra jah…” täiendas kuulekalt Ants Antsu poeg.