Читать книгу Mari-Ann õpetajatütar - Agnes Taar - Страница 3

Oldi iga päev taas aias ja Mari-Ann muutus üha tugevamaks. Ants kraamis kõik oma kraami vankrist, mida alati kaasas vedas, et hakata Mari-Annega mängima. Ent Mari-Ann ei võinud kuidagi paigal istuda ja mängida. Oli ometi nüüd nii palju vaadata, toimetada ja järele „uurida”, et ühte kohta paigale jäämine päris võimatuks osutus. Laudad, ait, tall, kuurialune, talli- ja aidapealne ja – alune, keldripealne, eeskoja katusepealne, need kõik nõudsid oma osa – polnud ta ju sinna nii kaua enam saanud!

Siis oli veel tingimata vaja minna mäe otsa, lepikusse, koplisse, oja äärde, suure kivi otsa ja… oi! liivaauku…

Ants kauples end ka ühes ja Pontu – no see oli ometi endastki mõista.

Laudas ja tallis ei olnud suuremat midagi näha ega teha, sest kari oli karjamaal ja hobusega oli isa ära sõitnud.

Vaid talli nurgas oli suur siga sulus. Seda külastati, viies külakostiks Mari-Anne põlle täie head mahlakat rägaheina, mida nad peenarde vagudest aiast kitkusid.

Siga ajas end jalule, röhkis, nuusutas rägaheina ja lõi selle ninaga üle pea. Siis viskus jälle ohates oma asemele tagasi, röhkis veel kord ja keeras ebaviisaka otsa külaliste poole.

Pontu, et ka midagi teha või kuidagi kasulik olla, haukus agarasti seale ja väljus siis ühes lastega tallist.

Nüüd roniti keldri katusele ja kuulati jõe äärest kostvat kooviti laulu.

„Kas sa tead, Ants, kuidas koovit laulab?” küsis Mari-Ann vennalt.

„Ah, et kuidas – aga, no niisama nagu ta praegu laulab…”

„Ei, et mis ta ütleb, kui ta laulab… et, mis ta laul tähendab…”

„Ah, seda ma vist küll ei tea…” kahtles Ants.

„Aga mina tean,” seletas Mari-Ann.

„Ah tead või, kas päris tõesti,” uudishimutses Ants. „No mis ta siis laulab?”

„Kuula, tema laulab nõnda:

deklameeris Mari-Ann.

„Kuule, kust sa seda ometi tead, et koovit nõnda laulab – kas saad sõnadest aru või?” oli Ants väga huvitatud.

„Ema ütles…”

„Ahaa, siis küll…” nõustus kohe Ants.

Mari-Ann tahtis nüüd jälle tagasi aeda.

Küll oli see ilus! Poolhämaras toas lamades ei osanud ta kujutledagi, et väljas on nii särav-valge, nii värviküllane ja lõhnav.

Ta läks oma nimiõunapuu juurde, pani käed kokku selle ilu ees, vaadates nagu mingis hardumuses üksisilmi roosakasvalgeile, lõhnavaile õiekobaraile… Mesilased sumisesid õites. Tuul kiigutas tasakesi õunapuud ja üksikud õilmed langesid sest puudutusest Mari-Anne kätele ja pähe.

Ta võttis ühe väikese õiekese, pistis suhu, neelatas alla ja naeratas.

Ta silmad särasid.

Pontu, nähes, et Mari-Ann õie suhu pistis, otsis ka maast õie, võttis suhu ja neelatas alla.

Mari-Ann silitas ta pead. Selle eest oleks Pontu kasvõi kõik õied ära söönud.

Antsu õitsevad puud just väga ei huvitanud, või oli ta ehk neid juba küllalt näinud. Ta ladus oma kraami vankrilt jälle maha, kutsudes Mari-Anne mängima.

„Vaata ometi, Ants, neid puid! Nad on ju nagu mõned hiigelsuured lillekimbud!” rääkis Mari-Ann õitsevaile puiele osutades. „Ei tea, kas peaks kusagil olema nii suur vaas, kuhu nad sisse mahuksid…”

„Kus on need hiigelsuured lillekimbud?” tõstis Ants korraks pea. Ent taibates, et õde sellega õunapuid mõtles, ta ütles pettunult:

„Need nüüd mõned lillekimbud – need on ju õunapuud!..” ja nokitses edasi oma hobuste ja lehmade kallal. „Tule parem mängima,” kutsus ta jälle Mari-Anne mõne aja möödudes, „võid tulla mulle rentnikuks – rendin poole talu sulle.”

„Rentnik ma küll ei taha olla,” vastas õde, „siis oled sa ju minu peremees, aga mina tahan olla ise enda peremees. Mulle ei ole vajagi suurt talu ja suurt karja, ma seda ei tahagi, sest suure taluga on palju muret,” seletas ta asjatundlikult. „Mina tahan ainult väikest kohta, aga ta peab päris minu oma olema, kasvõi ainult kaks lehma ja üks hobune…”

„Oohh, rumal!” hüüdis Ants halvustavalt, „mis sul viga mu rentnik olla – võid pidada kohe kümme lehma! Kas kahe lehmaga koht ka mõni koht on, see on ju pops!” naeris ta, „pops jah. Ja siis… vaat, ega sul ei olegi endal vist enam lehmi – pead minu käest ostma või jälle rentima…”

„Kuidas ei ole! Kuhu mu lehmad siis jäid?” kohkus Mari-Ann ja astus, mingi tumeda aimusega südames, Antsu karja juurde.

Antsu südametunnistus polnud nähtavasti päris puhas, sest ta tahtis midagi kiiresti taskusse toppida, nähes Mari-Anne lähenevat.

Ent Mari-Ann haaras ta käest kinni.

„Minu lehmad!” hüüatas ta kohkumise ja pahameele tooniga hääles ja tõmbas Antsu käest kaks punaseks värvitud puust lehma ära.

Ants laskis pea longu vajuda ja keeras selja Mari-Anne poole.

„Minu Lillik ja Tähik…” silitas Mari-Ann oma lehmi ja ütles Antsule: „Häbi sul ei ole, teise lehmi salaja ära võtta! Seni kui mina haige olin, viib mu oma lehmakesed ära… Vaata: nüüd ma sinuga mitte kunagi enam ei mängi ja ei luba ka minuga kuhugi kaasa tulla! Mitte kunagi ja mitte kuhugi, said aru!”

Ta keeras Antsule selja ja läks, üha lehmi paitades, minema.

Pontugi vaatas nagu etteheitvalt Antsule ja sörkis kiiresti Mari-Annele järele.

Ent see oli Antsule liig: mitte kunagi enam ühes mängida ja mitte kuhugi ühes minna!.. Ja isegi Pontu jättis teda maha.

„Pontu, tule siia!” käratas Ants Pontule. Kuid Pontu ei teinud ta hüüdu kuuldavakski.

„Pontu, siia!” karjus Ants vihaselt ja saatis ühe mullakamaka talle tagant järele. Pontu tõmbas vaid saba jalgade vahele ja sörkis edasi.

„Poon-tuu … Poon-tuu-kee-nee!” hüüdis Ants ahastuses, „lee-ii-baa, sääh, lee-ii-baa…”

Ent sellelgi polnud mingisugust mõju.

Antsule tulid pisarad silma – nii mahajäetuna, häbistatuna ja üksikuna tundis ta end olevat. Ta vaatas oma loomi ja sõdureid, kuid imelik: kõik need asjad, mida muidu nii kõrgelt hindas, ei huvitanud teda praegusel hetkel sugugi. Ta lükkas need jalaga endast hoopis eemale.

Aiavärav krigises. Ants tõstis pea ja vaatas: parajasti väljus Mari-Ann ühes Pontuga väravast, minnes liivaaugu suunas.„Ta läheb liivaauku!” pomises Ants omaette ja midagi kihvatas südames.

Liivaauk, oi, see oli suurepärane mängukoht, suuremate ja mitmekesisemate võimalustega kui ükski teine! Liivaaugu seinte sisse nad olid Mari-Annega kaevanud suuri, sügavaid auke, millised sobisid nii mitmeks otstarbeks: röövlikoopaks, karjalaudaks, aidaks ja paljukski muuks. Kui koopale uks veel ette panna ja auk sisse jätta, võisid isegi selles uhkesti elada. Liivaauk oli üks huvitavamaid mängukohti… Ja milline tore jahu ostu- ja müügikoht! Sealt võis saada kõige peenemat ja paremat nisupüüli, jämedamat nisu-, odra- ja rukkijahu. Kui liivale peeni, peeni kivikesi juurde segada, tulid kruubid ja tangud. Seal oli veski, pagari töökoda ja laadaplats. Sooja päikese paistel küpsesid leivad, saiad ja koogid mõne minutiga.

Oo, kuidas küll Antsu süda kiheles ja pakitses! Ta oli nii väga oodanud Mari-Anne tervenemist, et siis taas liivaauku mängima minna. Üksi ta oli ju küll mõned korrad proovinud, aga see polnud põrmugi huvitav: kellele sa jahvatad, küpsetad või müüd, kui ei ole ostjat?! Tiinat ja emagi ta oli kutsunud, kuid neist kummagist polnud asja saanud…

Et ta need Mari-Anne lehmad ka haiguse ajal üle võttis! Oli seda pahandust nüüd vaja… Ta oleks sama palju või veel rohkemgi oma lehmi talle lisaks andnud, kui ainult Mari-Ann enam pahane ei oleks ja temaga jälle mängiks.

Ta võttis südame rindu ja hakkas ka liivaaugu poole liikuma.

Ta läks õige pikkamisi, seisatus ja liikus jälle. Ent süda lõi kiiresti…

Viimaks oli ta, nagu poolkogemata, sattunud liivaaugu veerele ja vaatas üle veere sisse. Mari-Ann kaevas hoolega üht päris uut koobast. Korraga sattus ta pilk auguäärel seisvale Antsule, jäädes sellele peatuma. Antsul hakkas imelikult piinlik ja ta liikus edasi – kopli suunas. Ent varsti ta keeras ümber ja tuli tagasi. Jälle peatus liivaaugu veerel. Kuid nüüd, Mari-Anne pilgule vaatamata, ta ei läinud enam edasi – astus nagu poolkogemata sisse ja hakkas ka koobast kaevama.

Ent – korraga Mari-Ann jättis oma töö pooleli ja läks liivaaugust ära. Pontu ta järel.

Nüüd teadis Ants: Mari-Ann peab sõna – ta ei mängi enam Antsuga. Ta teadis seda küll ennegi, ent lootis, ehk on Mari-Ann selle asja juba unustanud. Ants tundis end nüüd halvemini kui ebamugavasti. Mis ometi teha? Kui hüüaks teda tagasi… Vast tulekski! Ja Ants hõikas Mari-Annele järele:

„Mari-Ann, tule tagasi!..”

Ent – Mari-Ann sammus püsti päi edasi ega vaadanud tema poolegi. Pontu samuti. No küll see loom võis Antsu praegu vihastada!

Kuid see hetkeline viha vaibus varsti. Midagi imelikku tõusis kurku, pannes teda neelatama… Ta jättis liivaaugu sinna paika ja jooksis Mari-Annele järele.

„Mari-Ann… tule mängima… ma… ma annan sulle kaks oma lehma ka veel…” hingeldas ta, Mari-Annele järele jõudnud.

„Ma ei vajagi teise lehmi – jäta ainult minu omad rahule,” ütles Mari-Ann üle õla, ilma talle vaatamata.

„Mari-Ann, kuule, Mari-Ann, ma ei puutu kunagi enam sinu lehmi! Päris tõesti! Kas tuled nüüd jälle minuga mängima?..” jätkas Ants.

Mari-Ann peatus nüüd, vaadates Antsule. Pontu peatus ka.„Kas sa päris tõesti minu lehmi enam ära ei võta?” küsis siis veidi umbusklikult.

„Pä-päris tõesti, Mari-Ann! Ausõna… anna andeks…”

„Kas sa minu nukkusid ka enam ei rebi ja ei naera…”

„Ei, ei, mitte ei rebi, ega ei naera kah, ükskõik, neid kõige koledamaid kah mitte, siis, kui tuled jälle mängima!” tõotas Ants nagu kohtulaua ees.

Mari-Ann uuris teda veel natuke aega ja ütles siis:

„Noh, hea küll, kui sa oma lubadust tõesti täidad, tulen jälle mängima!”

Ja ta naerataski juba Antsule.

Ants hüppas nii kõrgele kui jõudis ja kordas:

„Täidan küll, täidan küll! Meie lähme jälle mängima, mängima, mängima!..” Ja rõõmust hõõrus ta oma nina nii kaua, kuni see hoopis punaseks muutus.

Korraga oli maailm talle jälle ilus, mängud huvitavad ja mänguasjadki omasid ta silmis taas endise väärika seisukoha. Kui ruttu kõik muutus! Ta otsis midagi suure rutuga taskust. Siis tõmbas sealt välja mingi punaste vöötidega riidetükikese ja ulatas selle Mari-Annele.

„Säh… võta see endale ja õmble sellele inetule nukule kleit või midagi…”

Ta nina punetas ja silmad särasid.

„Aitäh,” ütles Mari-Ann riidetükki võttes ja vaatas südamliku pilguga Antsule.

Ka tema pistis käe taskusse, et midagi vastu kinkida. Ent seal ei leidunud muud, kui need kaks punast lehma, millised Ants ta haiguse ajal oli „üle võtnud” ja mis põhjustasidki tänase tüli. Ta vaatas neid hellusega, võttis siis ühe ja ulatas Antsule, üteldes:

„Säh, võta see endale…”

Ants vaatas lehmale, siis Mari-Annele. Tal oli piinlik võtta ja ka võtmata jätta. Ta punastas, võttis lehma ja lausus:

„Aga sulle jääb ju nüüd ainult üks lehm…”

„Ah, jäägu pealegi…”

„Ma võtan selle enese juurde sööda peale – niipea kui ise tahad, võid kohe kätte saada…” lausus Ants longus päi.

„Hea küll,” nõustus Mari-Ann ja selleks korraks oli rahuleping alla kirjutatud.

Isegi Pontu tuli nüüd Antsu juurde, liputas sabaga ja limpsis tal korraks keelega üle näo, haukudes paar suutäit, nagu sõpruse ja rahu kinnituseks.

„Lähme nüüd liivaauku mängima!” ei suutnud Ants kauem oodata.

„Või hakkame nõida mängima?” küsis Mari-Ann.

„Oii! Nõida jah, nõida jah!” nõustus meelsasti Ants.

„Vaatame, kas leiame nõiapõõsa!..”

Mindigi otsima nõiapõõsast.

See oli imelik põõsake, mis kasvas kuski maja taga, üsna seina all, sügaval. Ta omas kollakaid, rabedaid varsi, millised katki murdes tugevvängelt lõhnasid. Keegi ei teadnud, mis põõsas see oli, kust seemneke sinna sattunud, või kuidas seda hüüti.

Lapsed ta leidsid väikese taimena ja vänge lõhna pärast ristisid selle „nõiapõõsaks”.

Nad murdsid varrekesed väikesteks tükkideks, toppisid pudelisse, valasid vett peale ja kangesti haisev „nõiarohi” oligi valmis.

Nõiahurtsik asetses õuepoolse eeskoja katusel, maja katusest madalamal, oli lame ja redel seisis alati selle najal. Katusel oli ka väike puukorsten, millist kasutati nõiapajaks.

Mari-Ann mängis nõia osa, Ants abitarvitaja, Mari-Ann sidus endale mingi triibulise räti ümber pea, kiskus juuksed salkudesse ripnema, pistis paar puupulka suhu pikkadeks hammasteks, ajas silmad pungi, tegi hirmsa näo ette, võttis pika kepi kätte ja nõid oligi valmis.

Katusele ta viis kõiksugu rohtusid kuivama ja seadis nõiapaja keema. Vänge hais ja kanged aurud täitsid nõiahurtsikut. Nõid ise jäi inimesi ootama. Ega see polnud nõid, kes inimestele kurja tegi, neid millekski moondas või nõidus, ei, see oli nõid, kes inimestele andis rohtu, mis omas imettegevat mõju ja tervendas. Ühe sõnaga, ta oli mingi nõid-arst. Koledat välimust pidi nõid omama selleks, et teda kardetaks. Kes oma kartusest võitu sai ja tema juurde tuli rohtu otsima, sai kohe terveks. Tasu ega raha nõid rohtude eest mingisugust ei võtnud.

Juba tuligi Ants redelit mööda üles ja koputas nõia uksele. Kui nõid aga ukse avas ja ise uksele ilmus, Antsu otsa põrnitsedes, ehmus see nõia koledast välimusest ja lidus kiiresti alla tagasi. Nõid aga naeris oma nõianaeru ja tegi kõiksugu imelikke ja jubedaid nõiahääli põgenejale tagant järele. Antsul oli päris tõepoolest jube hakanud niisugusest koledast nõiast ja nüüd kogus ta redeli otsa juures julgust, et uuesti tagasi minna. Nõid on ju ometi Mari-Ann! kordas ta enesele ja läkski uuesti.

Varsti koputas ta nõia uksele, mehiselt endas tõusvat kartust maha surudes. Küll kollitas nõiamoor teda igal viisil ja katsus talle hirmu peale ajada, kuid nüüd Ants astus ikkagi sisse.

Kandnud nõiamoorile oma palve ette, sai see tulivihaseks ja käskis teda koristuda, et jälgegi järele ei jääks. Ent Ants surus hirmu maha ja ei liikunud paigast.

Nüüd muutus nõid korraga kenaks: oli väga armas ja ülilahke, andis talle rohtu ja peale selle veel peotäie kulda koju viia. Saatis viisakalt uksest välja, patsutas õlale ja hüüdis: „Kange Ants!”