Читать книгу Iseenda laps - Airika Harrik - Страница 4

Põrgu. Luciana linn. Rubiinpalee troonisaal. Hilisõhtu.

„Niisiis, kas ma sain õieti aru, et sa tahad minu kohta endale?” Ülemvalitseja näis pigem lõbustatud kui hirmul. Mehele tema vastas ei meeldinud toon, millega Ülemvalitseja teda kõnetas – see tekitas temas tunde, et vestlus on ebavõrdne. Ometi oli ju tema see, kelle käes hetkel (vähemalt tema enese arvates) trumbid olid.

„Jah. Ja mul on piisavalt spiritooni, et seda saavutada, sa tead seda.”

Mees pani sellesse ähvardusse kogu oma võimukuse. Ülemvalitseja kergitas selle peale vaid põlglikult kulmu.

„Ainus, mida ma tean, on see, et olen sinu viginat juba liialt kaua kuulama pidanud. Vahest oleks parem, kui ma su mõneks ajaks eksiili saadaks?”

„Eksiili, Lucie? Ah, sa nimetad seda nüüd niimoodi? Mis vanast heast välja viskamisest sai?”

Ülemvalitseja naeris sisimas: lollakas nolk! Või tema tuleb oma spiritooniga! Selle tülinorija oleks pidanud juba ammu välja viskama.

„Sa oled vana kooli mees, ma tean seda,” naeratas Ülemvalitseja peaaegu et haletsevalt. „Kuid mul on tõesti sinust kõrini. Sinu viimased teod on mind sinu vajalikkuses kahtlema pannud. Mulle näib, et saame siin sinuta paremini hakkama. ELA hästi, Mõrtsukas!” Ta tõstis oma vasaku käe märgiks, et viib oma väljaviskamisotsuse täide. Tema vastane hakkas elu eest vastu puiklema.

„Sa ei saa seda teha!” kriiskas ta ja tõmbas taskust midagi läikivat. Spiritoon! Mehe peos muutus see tahkest peaaegu vedelaks ning ta valmistus kuradile surmahoopi andma. Ülemvalitseja väljaviskamisloits avaldas aga juba nii palju mõju, et Mõrtsukas ei saanud end liigutada. Tema olemus oli muutumas. Siiski ei takistanud see teda veel kõnelemast.

„Ole sa neetud, Lucifer! See, keda sa nimetad oma teiseks pojaks, maksab sulle minu eest kätte! Pea seda meeles! Kui ma just ise seda enne ei tee!”

Esimest korda vestluse jooksul hakkas Ülemvalitsejal pisut kõhe. Teine ei saanud talle küll enam füüsiliselt midagi teha, kuid see, et Mõrtsukas needis teda spiritooni käes hoides, ei meeldinud talle sugugi. Ilma spiritoonita poleks teise sõnamulinal mingit tähtsust olnud, kuid nüüd... Spiritoon polnud lihtsalt mingi aine. See oli kõige elava allikas. Ta otsustas oma kõhklust mitte mingil juhul välja näidata:

„Sina mulle nüüd küll kätte ei maksa! Sealt, kuhu ma su saadan, ei saa sa veel niipea tulema! Igatahes mitte minu eluajal!” Ta naeris selle peale kahjurõõmsalt. „Ilusat ELU sulle, Mõrtsukas! Oli äärmiselt tüütu sind tunda!”

Viimane asi, mida ta Mõrtsukast nägi, oli mõrvarlik ja meeleheitlik pilk viimase silmis. Mehe olemus oli nüüdseks täielikult muutunud. Mõrtsukas polnud enam deemon. Nüüd oli ta hing.

Üheksa kuu pärast sündis Tallinna I Haiglas üks poisslaps.