Читать книгу Iseenda laps - Airika Harrik - Страница 7

Ärkasin öösel äkitselt mingi kolina peale. See tundus kostvat kusagilt lähedalt. Kirusin ja vaatasin kella, mis näitas alles 03.47. Üritasin end siiski mitte häirida lasta ja uuesti magama jääda, aga see ei õnnestunud. Mu uni oli nagu peoga pühitud ja et kolistamine ei lakanud, hakkas mind huvitama, kust see kostis. Kas Akiira oli veel üleval? Uudishimu sai minust võitu ja ma hiilisin vaikselt ukse juurde. Paotasin seda ettevaatlikult, et mitte liigset müra tekitada.

Mulle avanes järgmine vaatepilt: keegi vanem mees, hallide juustega, pealaelt juba kiilas, oli ümber ajanud mõned toolid Akiira välisterrassil, ja üritas neid uuesti korda sättida. See ei paistnud tal just kuigi hästi õnnestuvat – miks, mulle hästi ei paistnud, aga tal tundus olevat raskusi toolidest kinnihaaramisega.

Vargad! See oli mu esimene mõte. Astusin ettevaatlikult toast välja ja hiilisin Akiira magamistoa ukse poole. Vargast vanamees heitis mulle küll korra uudishimuliku pilgu, kuid vangutas siis pead ja jätkas toolide kallal pusimist. See tundus vägagi imelik, aga igal juhul pidi Akiira sellest teada saama. Katsusin tema toa ust. See avanes ja ma nägin Akiirat tema võrkkiiges magavat, jalalabad teki alt väljas. Raputasin teda õrnalt õlast:

„Ärka üles, majas on vargad! Ruttu!”

„Mäh? Misasja? Vargad, siin? Pole võimalik,” kobises ta veel unesegase häälega.

„Päriselt ka, su terrassil on mingi vanamees, kes kolistab toolidega! Ma ise nägin!”

„Unes või?” Ta üritas vist vaimukas olla.

„Ei, ilmsi, tule ja vaata!”

Juba oligi ta end püsti ajanud, ja tatsas hooletult ukse poole. Ta vaatas terrassi poole, tegi halvustava grimmassi ja teatas siis:

„Seal pole kedagi.”

Olin selleks hetkeks tema kõrvale jõudnud ja kuigi mulle tundus, nagu oleksin ma veel korra vilksamisi toda vanameest näinud, oli terrass tõepoolest tühi. Mõned toolid olid siiski veel külili maas, ja kui ma Akiirale seda tõsiasja mainisin, vastas ta muretult:

„Ah, see on ainult tuulest. Seda juhtub pidevalt. Ma ei pane seda enam isegi tähele.”

„Aga ta ju seisis seal! Selline vana poolkiilas mees, mingis tumerohelises kampsunis, mustade pükstega! Ma ju ärkasingi tema kolistamise peale!”

Akiira kuulas imestunult, kuidas ma vanameest kirjeldasin, ja ütles siis pisut ebakindlalt:

„Seda ei saanud seal olla. Sa pidid seda unes nägema või ette kujutama...” Ta peatus hetkeks ja muigas siis, „...kui sa just vaime ei näe.”

Mina ja näen vaime! Ei noh, aitäh, aina paremaks läks! Ta pidas mind vist ikka püstihulluks. Aga võib-olla ma olingi natuke hull? Äkki see kõik on lihtsalt üks suur unenägu ja hommikul ärgates leian end oma voodist, aastas 2009, mõtlesin ma naljaga pooleks. See oli küll väheusutav variant, aga vajas proovimist, nii et ma ütlesin Akiirale, et jah, tal on ilmselt õigus, et ma nägin seda ainult unes, soovisin head ööd ja läksin uuesti magama, lootuses, et homme on see kõik möödas.

Nagu arvata oli, ärkasin hommikul siiski Akiira majas, helekollase toa voodis. Tõdemus, et tagasiteed koju ei ole, rusus mind juba päeva alustuseks. Siis aga meenusid mulle öised sündmused ja ma tahtsin näha, kas need toolid on endiselt pikali. Nende nägemine oleks mulle tõestanud, et öösel üldse midagi juhtus, et ma seda tõesti ainult unes ei näinud.

Läksin terrassile ja olin pettunud – toolid seisid oma kohtadel korralikult püsti. Ilmselt oli Akiira nad vahepeal üles tõstnud. Kuid mulle meenus samas, et öösel oli Akiira tagasi oma tuppa läinud ja toolid vedelema jätnud. Vast ta oli siis enne mind ärganud? Ent kell mu toas näitas alles poolt seitset ja kuna täna oli pühapäev, siis kahtlesin selles tugevalt. Hiilisin vaikselt tema toa ukse juurde ja piilusin sisse.

Akiira magas oma võrkkiiges ja polnud mingit märki, et ta oleks vahepeal sealt lahkunud. Jäi üle ainult kaks järeldust.

Esimene oli loogiline, kuid imelik – Akiira tõusis vahepeal öösel üles ja tõstis toolid tagasi. Teine oli nii võimatu, et ma ei tahtnud selle peale õieti mõeldagi – keegi käis ja tõstis need toolid tagasi, kuni me magasime. Ilmselt siis see vanamees.

Hakkasin riideid vahetama ja avastasin rõõmsaks üllatuseks, et mobiil ja MP3 olid mul endiselt taskus. Lapsiku lootusega valisin ema numbri ja jäin ootama.

„Number, millele te helistate ei ole kasutusel...”

Nojah, mida ma siis ootasin? Et ema võtaks vastu ja küsiks muretsevalt: „Kus sa oled?”

Ei, tõde oli see, et olin sattunud ajastusse, kus esimesed mobiilid alles kasutusele võeti ning mu ema pidi olema veel lapseeas.

Taas läks mu mõte kodu juurde. Kuhu ma küll täna õhtul lähen? Ma ei julgenud Akiiralt veel üht ööd enda majas paluda, sest ta oli minust vist niigi tüdinud. Magan kas või kuskil keldris, kuni sobivama elupaiga leian, otsustasin ma.

Jah, kohe kui Akiira ärkab, valetan talle, et ma saan siiski ühe sõbra juurde minna, ja et ta ei pea enam minu pärast muretsema.

Millal ta aga ärkab, polnud mul aimugi, niisiis otsustasin natuke lähemalt tema maja ning plaadi- ja raamatukogu uurida. Otsustasin viimasest alustada, sest muidu ei jõudnuks ma äkki pärast seda teha.

Tema kogu oli tõesti hiiglaslik, koosnedes nii vinüülidest kui ka laserplaatidest, aga lähemal uurimisel sai mulle tema muusikaline maitse kiiresti selgeks. Riiulitel seisid peamiselt vanamoodsa popi, džässi, svingi ja rock’n’roll’i plaadid. Bändidest olid esindatud näiteks ABBA, The Beatles, mingi minule tundmatu bänd The Seekers ja ka mõned eestimaised bändid. Raamatuid oli tal iga teema kohta: ilukirjandus, kokaraamatud, välimäärajad, õpikud, naljaraamatud ja Jumal teab, mis kõik veel. Lappasin ka ajakirju – enamik olid õhukesed ja mustvalged. Mõned, mis olid ka värvilised olid minu jaoks nostalgiliselt kehva pildikvaliteediga. Tal oli ka mitmeid atlaseid ja eri maade teede kaarte, millel olid mitmetesse kohtadesse eri värvi täpikesed tehtud. Küllap ta siis reisis päris palju.

Hakkasin mõtlema, et ta peab vist päris rikas olema, et nii hästi elada. Olin emalt kuulnud, et tol ajal, 1990ndate alguse poole oli Eesti väga vaene. Ju siis kõik inimesed ei olnud. Ei tea, kas tal ka oma auto oli? Garaaži maja küljes olin näinud, nii et vist ikka oli.

Suundusin alumisele korrusele, kus ma polnud veel jõudnud eelmisel päeval ringi vaadata. Seal olid köök, suur külalistetuba, esik, WC, tohutu vannituba koos saunaga ja mingi ruum, mille uks oli lukus. Jälle! Ei tea, mis tal siin majas küll sellist oli, mida pidi nii kangesti peitma? Kui ma nüüd natuke planeeringu peale mõtlesin, taipasin, et see tuba on ülemise korruse lukustatud toa all. Minus lõi üle pea kange soov vähemalt ühte neist ruumidest sisse pääseda. Ei tea, kus ta neid võtmeid hoiab?

Hakkasin enda ümber ringi vaatama. Esimesena peatus mu pilk paljude sahtlitega punakaspruunil kummutil, mis elutoa nurgas seisis. Tirisin jõuga lahti esimest sahtlit – see ei tahtnud algul just hästi õnnestuda, kuna kummut oli ilmselt ülivana. Lõpuks tuli sahtel siiski lahti ja ma sain selle sisule pilgu peale heita.

Seal oli hunnik mingeid pabereid ja dokumente, paar plekist karpi, foto ühest vanast naisest ja veel avamata pakk tikutoose. Olin just ühe plekk-karpidest kätte haaranud ja hakkasin kaant üles tõstma, kui märkasin silmanurgast mingit liikumist.

Pöörasin ümber ja seal ta seisis! See sama vanamees Akiira terrassilt! Ta seisis minu selja taga, käed rinnal vaheliti, ja põrnitses mind halvustavalt. Mulle tundus, et tema juures oli midagi teisiti kui pidanuks olema. Ta oli kohati kuidagi valet värvi. Siis ma äkki märkasin erinevust – mehe juuksed oli hõbedased. Ei, mitte kõnekujundlikult, vaid sõna otseses mõttes. Need sätendasid ta palja pealae ümber.

„Tänapäeva noortel pole enam mingit austust teise vara vastu. Ausõna, ma ei saa aru, miks Akiira selle siia võttis?” torises ta justkui omaette. Nagu mind polekski teda kuulmas.

Olin oma esimesest keeletusest üle saanud:

„Kes te olete?” oli kõige tähtsam küsimus neist paljudest, mis mu peas keerlesid. Vanamees jäi mind hetkeks teraselt silmitsema, aga ühmas siis:

„Ah, see veel räägib ka iseendaga.”

„Ma rääkisin teiega, härra.”

Ta jäi mulle seepeale hämmeldunult otsa vaatama ja näitas siis oma nimetissõrmega küsivalt endale.

„Jah, just teiega. Kas te arvate, et ma ei näe teid?”

„Ehh, sedamoodi ma mõt’sin jah,” oli ta kuidagi ebalev ja ettevaatlik, nagu poleks ta kindel, kas ma ikka temaga räägin.

„Noh, siis valesti mõtlesite! Ma näen teid vägagi hästi ja nüüd vastake mulle! Kes te olete?” üritasin temaga karm olla. See paistis mõjuvat.

„Ma olen... ee... Raimond,” tuli ebalev vastus. Vanake vaatas mulle väga hirmunult otsa. Mina aga ei jätnud:

„See pole mingi vastus! Kes ja miks te siin olete? Te ei ela ju siin!”

„Ee... seda, et... tegelikult elan küll, kui seda just eluks saab nimetada.”

Olin üllatunud. Kui see mees tõtt rääkis, siis miks ei öelnud Akiira mulle, et tema majas veel keegi elab?

„Kus te siin täpselt elate? Ma ei ole siin ühtegi kasutuses olevat ruumi peale Akiira oma näinud.”

„See pole teie asi! Ja Akiira teab väga hästi, et ma siin elan!” Ta näis hakkavat oma kohmetusest üle saama. Mulle kerkis pähe üks veidi naljakas küsimus:

„Kas te olete Akiira vanaisa?” Selle peale paistis mees kuidagi rabatud ja vaatas mind, nagu mingit hullu.

„Jumal küll, mõtle ikka ka mida sa räägid! Kas sul pole silmi peas või? Ma pole ta vanaisa! Ma olen ta majavaim!”

„Kuidas palun!?” oli minu kord rabatud olla. Vanamees aga põrnitses mind, nagu poolearulist.

„Sa kuulsid mind küll! Ära tee nägu, nagu sa ei saaks aru! Sa ju näed mind, niisiis saad sa kindlasti aru! Või tahad sa öelda, et sa pole enne majavaimu näinud?”

„Oi, ülla-ülla, ei ole jah! Ja üldse, miks kohtlevad kõik mind nagu mingit hullu! Miks mitte keegi ei usu, et ma rändasin siia teisest ajast! Miks sa ei usu, et ma sind näen? Nojah, muidugi! Sa oled ju vaim!” olin juba põlastav, siis aga hakkas mul endast kahju. „Siin ma siis nüüd istun ja sõiman vaimu, keda ma tegelikult näha ei tohiks! Hakkan vist tõesti hulluks minema! Aga saage aru – mul pole enam kodu ega ühtegi pereliiget või sõpra! Ma ei pääse enam kunagi endisena koju!” Tundsin, et hakkan jälle nutma, kuigi üritasin pisaraid kõigest väest kinni hoida. Vanake silmitses mind äkitselt uudishimulikult.

„Kuule, pole nüüd vaja niimoodi ärrituda! Mis sul selle ajas reisimisega oligi?” uuris ta.

Kogusin end veidi, et jutustada lugu, mida olin juba mitu korda rääkinud. Äkki seekord mind usutakse?

„Ma olen pärit aastast 2009. Ma lasin mustlasnaisel endale ennustada ja ta andis mulle suhkruvett. Pärast tema juurest lahkumist hakkas mul igalt poolt valutama ja ma kukkusin trepist alla, aga mitte põrandale, vaid Akiira võrkkiike, edasist te vast juba teate.”

Ta mõtles hetke mu öeldu üle ja ütles siis:

„Nii et ta andis sulle suhkruvett, jah?”

„Jah, aga...”

„Oota nüüd. Kas sa ei tundnud selle suhkruvee juures midagi, mingit erilist maitset? Kas või natukegi?”

„Tegelikult tundsin vist küll. Sellest jäi kuidagi väga meeldiv järelmaik suhu. Nagu oleks pisut šokolaadi söönud või midagi.”

„Või nii?” ta paistis kuidagi elavnevat. „Ja mis aastast sa tulidki?”

„2009”

„Kummaline...”

Ta ei lõpetanud lauset.

„Mis on kummaline?” Tundsin, et tegu on mingi suurema saladusega, mis võib mulle vägagi oluliseks osutuda.

„Noh... Tegelikult pole see midagi erilist. On lihtsalt üks legend või isegi pigem juba muinasjutt, et ühel päeval saabub tulevikust võimas ajarändur, kes reisib ajastust ajastusse, kujundab inimeste saatust ja sõlmib vist veel vanakuradigagi kokkuleppe.”