Читать книгу Iseenda laps - Airika Harrik - Страница 6

„Hei! Ärka üles! Ma näen küll, et sa oled üleval!”

Hääl tuli kuskilt lähedalt. Mul polnud aimugi, kui kaua ma teadvuseta olin olnud. Vähemalt valu tundus nüüdseks kadunud olevat. Tegin ettevaatlikult silmad lahti.

Lamasin võrkkiigel mingi maja aias või tagahoovis. Kuidas ma küll sinna olin saanud? Võrkkiige kõrval seisis keegi noor, kahekümnendates aastates naine. Tal olid pikad pruunid juuksed ja sinakashallid silmad ning ta oli minuga umbes ühepikkune. Ta silmitses mind sõbraliku muigega.

„Noh, nüüd kus sa ka üleval oled, äkki räägiksid mulle ka, kust kuradi kohast sa siia said?”

„Ma kukkusin trepist alla,” ütlesin enne, kui taipasin, kui totralt see kõlada võis. Naine turtsatas.

„Trepist?! Kuidas see võimalik on? Sa vist lõid oma pea päris kõvasti ära.”

Tema näolt peegeldus lõbus-kaastundlik imestus.

„See võis küll juhtuda,” nõustusin ma, „aga kus ma üldse olen?”

„Põllu 8, tagaaias. Ühel hetkel sa lihtsalt sadasid taevast alla, otse minu võrkkiigele! Kas sul tuleb juba meelde, mis sinuga tegelikult juhtus?”

Selgitasin talle põhjalikult oma trepikojas juhtunut. Naine põrnitses mind kulmukergitusega ja kõik, mis ta ütles, oli:

„Okei siis.”

„Ma tean, et see kõlab nagu mingi hullu jutt, aga nii see tõesti juhtus! Palun uskuge mind!” jäin naisele anuvalt otsa vaatama.

Üle tema näo levis veelgi laiem muie.

„Olgu, oletame, et ma usun sind. Kus see maja on, mille trepikojas sa kukkusid?”

„See oli kusagil Raua tänava kandis. Igatahes me läksime Tallinna ülikooli juures trammi pealt maha ja sealt mingile väikesele tänavale...”

„Kes meie?” katkestas naine mind.

„Ma olin koos ühe mustlasnaisega. Ta viis mind enda juurde, et ta mulle ennustada saaks. Tema maja trepikojas ma kukkusingi.”

„Ah, et mustlasega? Kas sa pole kuulnud, et neid ei tasu usaldada? Ja veel üks asi. Mis Tallinna Ülikool? Seal asub ju hoopis Tallinna Pedagoogiline Instituut!”

„Te olete ajast veidi maha jäänud, Peda asus seal vanasti. Nüüd on seal Tallinna Ülikool, juba päris mitu aastat muide.”

„Tõesti? Kui vanasti?”

Naine paistis imestunud.

„Nõukaajal ja vabariigi algusaastatel, aga nüüd, 2005. aastal vist, sai sellest Tallinna ülikool.”

„2005.??? Praegu on alles 1993. Sa lõid oma pea ikka väga kõvasti ära!”

Naine silmitses mind justkui vaimuhaiget. Ja mina omakorda teda.

„MIS ASJA???” Kuulge preili, TEIL ei ole vist kõik korras! 1993!? Praegu on aasta 2009! Või kui te üritate praegu oma arust nalja teha, siis on see üks väga mage nali!”

„2009! Veel parem! Kas sa oled tõesti kindel, et sa arsti ei vaja?”

„EI! Tulge, ma tõestan teile, et praegu on 2009!” olin valmis sellele napakale naisele näitama, et ta eksib, ning ajasin end vihaselt püsti. Valu oli täielikult kadunud ja mingeid järelmõjusid ei paistnud samuti olevat.

„Noh, lase käia!”

Ta tundus pigem lõbustatud kui vihane. Kõndisin reipal sammul maja esikülje poole,. naine järgnes mulle sõnatult.

„Tulge!” kamandasin värava juurde jõudes.

„Tulen juba,” ütles ta minuni jõudes. „Kuidas sa seda siis tõestada kavatsed ka?”

„Väga lihtsalt, ma küsin mööduvatelt inimestelt.”

„Edu sulle siis oma margi täis tegemisel!” soovis naine muheledes.

Kuigi ta väliselt tundus täiskasvanu, meenutas tema kõnemaneer kangesti teismelise tüdruku oma.

„Me veel vaatame, kes siin oma margi täis teeb,” pomisesin ma.

Olin tänavale astunud ja tajusin, et siin oli palju külmem kui naise tagahoovis. Juba läheneski esimene möödakäija, keegi keskeale lähenev mees, kelle mustades juustes võis märgata halle salke. Astusin reipal sammul talle vastu.

„Tere päevast, härra!”

„Tere,” vastas ta kerge imestusega.

„Kas te saaksite palun öelda, mis aasta praegu on?”

„1993, preili.” Mees vaatas mind kahtlustava kulmukergitusega.

„Ahah, okei, aitäh teile.”

Mees kõndis sammu kiirendades edasi.

„Noh, kas said oma tõestuse? Või äkki tahad, et veel mõni inimene sind Seewaldi põgenikuks peaks?”

Naine, kes oli kõike pealt näinud, muigas jälle. Tundsin end alandatu ja lollina.

„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda! Kas siin lähedal mõni ajalehekiosk on?”

„Siinsamas, ümber nurga,” näitas naine tänavanurga poole. Ma lausa jooksin sinnapoole. See oli mu viimane lootus. Mõne hetke pärast seisin juba kioski juures ja uurisin ajalehtede kuupäevi. Kõik minu lootused kustusid. Mustvalgete, imelikult kehvale paberile trükitud ajalehtede esikülgedelt võis leida kuupäeva 24.01.1993. Silmitsesin ümbrust ja tõepoolest, kõik mu ümber kinnitas, et olen 16 aastat minevikus. Riided, mida inimesed kandsid, olid säärased, mida olin seni näinud ainult ema vanades Peredes ja Kodudes või Kodukirjades – lohvakad ja lihtsad, peamiselt musta, pruuni või halli värvi, mõned seevastu eredad neoontoonides. Naised kandsid juukseid rullilokkides, meestel olid paljudel kaabud või karvamütsid. Ka kiosk, mille kõrval ma seisin, polnud säärane eredavärviline klaasputka, nagu neid tänapäeval näha võib. See oli puidust ja palju väiksem kui praegused kioskid.

Ma ei suutnud enda ümber toimuvat ikka veel täielikult uskuda. See pidi olema ainult uni, või olin ma enne trepist alla kukkumist koomasse langenud ega tundnud seepärast maandumist. Sulgesin silmad ja näpistasin end käsivarrest. Ootasin mõne hetke enne, kui need uuesti avasin.

„Mis sa loodad, et näpistad end ja ärkad üles?” Mulle juba tuttav naine oli ka kioskini jõudnud. Ma olin ikka veel seal, samas ajas.

„Mis minust nüüd edasi saab?”

Tundsin, kuidas hüsteerialaine mu pea kohal kokku lööb. Hoidsin suure vaevaga pisaraid tagasi.

„Esiteks soovitan ma sul koju minna,” kuulsin naist ütlevat.

„Te ei saa aru! Mul pole enam kodu, kuhu minna!” Mu püüdlused mitte nutta ebaõnnestusid – tundsin, kuidas pisarad üle mu näo voolasid. Naine oli pisut nõutu olemisega, kuid ta võttis end kohe kokku ja ütles:

„Hei kuule, ära nüüd nuta. Kui sa muidu ei saa, võid täna ka minu juures ööbida. Mul polegi ammu keegi külas käinud.”

Ta manas näole midagi naeratusetaolist.

„Kas tõesti? Te oleksite nii lahke?”

Ta noogutas, kuigi veidi ebalevalt.

„Oi, suur aitäh teile! Te olete elupäästja!”

Ta naeratas nukralt:

„Eks vist.” Seejärel muutus ta mõtlikuks.

„Aga ütle mulle, kus sa siis varem elasid?” tahtis ta teada.

„Seedermänni 4. See on seal Mustamäe kandis, sinna saab bussiga...” taipasin oma viga, „...või vähemalt sai.”

„Seedermänni? Ei tule tuttav ette, aga lähme õige sinna ja vaatame, kuidas olukord seal on.”

„Okei, aga...” Mulle meenus, et ma ei teadnudki täpselt, kus ma parasjagu olen. See siin tundus olevat üks neist rikkurite aedlinnadest, kus igal pool on peamiselt suurte aedadega eramajad: kas Kakumäe, Nõmme või midagi sellist. Kirsi tänav – see nimi ei öelnud mulle midagi.

„Mis aga?” tahtis naine teada.

„Mis linnaosas me üldse oleme?” Sain vastuseks naeruturtsatuse.

„Mis sa ei tunne Nõmmet ära või? Aga täpsemalt öeldes on see Hiiu,” selgitas ta mulle lõbustatult. Nii, et ikkagi Nõmme. Ilmselt ei saanud ma kohe aru, sest mände oli siin tänavas vähem kui mujal Nõmmel.

„Olgu, aga kus siin lähim bussipeatus on?” tahtsin teada.

„Seal,” osutas naine tänava teise otsa suunas.

„Eks lähme siis,” ütlesin ebalevalt.

„Muidugi lähme. Mul pole praegu niikuinii midagi paremat teha.”

Kõndisime mõnda aega vaikides. Silmitsesin teda lähemalt. Ta nägi küll välja kahekümneviiene, aga oma olemiselt ja jutult tundus minuvanune. Taipasin, et ei tea ka tema nime.

„Mis teie nimi on?”

„Akiira. Muide, mis sinu oma on? Ja kui vana sa üldse oled?”

„Mina olen Annika. Ma olen neliteist. Teil on päris omapärane nimi, seda ei kohta just igapäev.”

„Mu ema pani mulle sellise nime ja ma ei kurda.” Ta vaikis mõne hetke. „Sa oled alles neliteist ja juba koduta. Lasid jalga või?”

„Ei. Enne trepist alla kukkumist oli mul kodu, aga nüüd olen ma teises sajandis ja ma ei tea, kas mu kodu üldse veel ehitatud on!”

„Nii, et sa väidad ikka veel, et kukkusid trepist alla,” muigas ta. „Mida sa sellega mõtlesid, et oled teises sajandis?”

„Noh, ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga täna hommikul olin ma veel aastas 2009!”

„Sa ei näe välja nagu inimene, kes pärast suurt šokki ei tea ise ka, mida ta suust välja ajab, nii et...” ta tegi pausi, „...mul tuleb sind vist uskuda.”

See oli küll rõõmustav asjade käik. Olime märkamatult peatusesse jõudnud. Vaatasin sildil olevaid busside numbreid – need olid hoopis teised kui minu ajal.

„Milline neist bussidest viib Tehnikaülikooli juurde?” küsisin Akiiralt.

„Number 33,” sain ma vastuseks. Nii, et mõned asjad olid siiski samaks jäänud.

Buss tuligi mõne minuti pärast ja me läksime peale. Akiira käskis mul endale pilet osta, kui mul just kuukaarti ei ole. Näitasin talle oma ID-kaarti, mispeale ta seda igatepidi uuris ja painutas (olin õnnelik, et see terveks jäi!) ning lõpuks kasutuskõlbmatuks tunnistas. Olin sunnitud endale ühekordse talongi ostma. Õnn, et kroonid juba kasutusel olid! Hakkasin just bussijuhile rahatähte ulatama, kui märkasin raha väljalaskeaastat: 1995. Bussijuht jäi mulle küsivalt otsa vaatama ja ma ulatasin raha talle lootuses, et ta seda pisiasja ei märka. Mul vedas – ta ei märganud.

Istusime Akiiraga vastastikustele istmetele ja tekkis piinlik vaikus. Akiira katkestas selle esimesena:

„Mis sul enne selle rahaga juhtus, et sa äkki seda niimoodi jõllitama jäid?”

Taipasin, et siin terendas võimalus oma päritolu tõestada.

„Näe, vaadake seda aastaarvu siin,” näitasin ma talle üht kahekümneviiekat.

„2002?!” oli ta imestunud. „On see ikka ehtne raha? See näeb teistsugune välja kui praegused!”

Selle tõestuseks koukis ta oma püksitaskust veel ühe kahekümneviieka ja hoidis seda minu oma kõrval.

„Näed, hoopis teistsugune kui minu oma!”

Nägin tõesti erinevust – Akiira rahal paistis Tammsaare portree nagu rohekashall foto, aga minu oma peal oli see arvuti abiga tehtud. Ka jooned taustal olid erinevad. Vanem raha oli tumedam. Minu tõestuskatse oli läbi kukkunud.

„Sa oled vist päris rikas, et nii suuri rahasid lihtsalt kaasas kannad,” ütles Akiira mu kahekümneviieste pakki nähes. Ma ei saanud kohe pihta, mis ta sellega mõtles, aga siis meenus mulle, et ema oli seda mulle kunagi rääkinud. Vabariigi algusaegadel oli kõik palju odavam ja raha oli inimestel palju vähem.

„Minu ajal,” ei andnud ma alla, „on sellise rahasumma kaasaskandmine täiesti normaalne. Vahel tundub, et seda on isegi vähe.”

„Noh... kui sa nii ütled,” kehitas ta õlgu.

Märkasin, et ka tema rahakott polnud just tühi, ega jätnud seda märkimata.

„Nii on,” nõustus ta, „aga minult ei hakka keegi seda varastama.”

Ta ütles seda nii hoolimatult, nii kindlalt, et näis, nagu oleks temalt varastamine täiesti võimatu asi.

„Miks te selles nii kindel olete? Hea varas võib igaühelt varastada, ilma, et keegi arugi saaks.”

„Noh, ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga hoolas valvur.”

Näis, et sellel teemal ta rohkem rääkida ei taha.

„Kui vana te olete?” tuli mul äkki üle huulte.

„Ametlikult 27.”

„Mis mõttes ametlikult?”

„Selles mõttes, et ma ei tunne end nii vanana, ja kuule, lõpetaks äkki selle tüütu teietamise? Võid mind sinatada ja lihtsalt Akiiraks kutsuda.”

Olime märkamatult kohale jõudnud. Tehnikaülikool oli seal, kus ta ikka oli, ainult seda uut juurdeehitust polnud. Juhatasin Akiirale teed läbi tuttavate majavahede. Mõne minuti pärast olimegi maja juures, mille nurga taga asus minu oma. Juba kaugelt oli kosta mingit mürinat, mida vahel ehitusplatsidel kuuleb.

Ümber nurga jõudes oligi nii, nagu ma olin kartnud – meie maja koha peal käis äge ehitustöö. Vundament oli juba valmis, aga seinu alles tehti. Kõrval oli püsti silt:

SEEDERMÄNNI ELAMURAJOONI EHITAMINE

TÖÖDE ALGUS: 16.10.1992

TÖÖDE LÕPP: SÜGIS 1993

„Mis on, kas ei leia oma maja üles?”

Akiira oli mu kimbatust märganud.

„Minu maja,” vastasin ma nuttu kinni hoides, „valmib alles sügisel 1993!”

„See on sinu maja, mida nad siin ehitavad või?” Akiira osutas ehitustöödele. Noogutasin pead. Kui Akiira mu näoilmet nägi, kadus ta lõbusus.

„Sa võid ju paar päeva minu juures elada,” tegi ta pakkumise.

„Ma ei tea, kuidas teid ära tänada!”

„Lihtsalt ära teieta mind, okei?”

„Okei.”

Akiira maja tundus juba väljastpoolt suur, kuid seest oli see veelgi suurem. Majal oli kaks korrust, saun ning välisterrass teisel korrusel. Maja taga oli suur aed, kus ma olin ilmselt „taevast alla sadanud”.

„Tunne end nagu kodus,” teatas Akiira, kui me tema majja sisse astusime. Kodutunde tekkimine tõotas mul ilmselt aega võtta, sest nii suures elamises polnud ma varem ööbinud. Isegi meie suvila Koerus polnud nii suur kui see.

Esik oli sama suur kui mu tuba meie korteris, mis parajasti oli alles ehitusjärgus. Seinas oli oranžitriibuline tapeet ja terve rivi nagisid, neist enamik tühjad, põrandal lühikese karvaga helepruun vaip ja seintel mõned kapid, mis olid kahtlaselt kõrgel. Minu käsi neid avama ei ulatunud. Riided, mis nagis rippusid, tundusid talve jaoks kohati liiga õhukesed.

Esimese hooga ma kohe seda kõike ei märganud, sest olin nutnud pool tagasiteed. Oma kodus pistis Akiira mulle suhkruvee nina alla ja ütles:

„Näe, joo ära, hakkab parem.”

„Ei, aitäh! Jääb ära! Ühest suhkruveest mulle tänaseks juba piisab!” keeldusin ma kategooriliselt.

Ei tahtnud nagu uuesti ajastut vahetada ja kogemata näiteks kiviaega sattuda. Tundsin end selles olukorras täiesti abitult. Olin ühtäkki jäänud ilma kodust, emast, sõpradest ja kõigest muust, mis mulle kallis oli. Mul polnud kuhugi minna ja igavesti Akiira juurde ma ka jääda ei saanud, sest ta arvas ilmselt, et olen lihtsalt kodust jalga lasknud, järjekordne märatsevate hormoonide ja elava fantaasiaga pubekas, kellel ühel hetkel kõik üle visanud oli ja kes varsti koju tagasi ronib. Vähemalt ei uskunud ta ikka veel päriselt, et ma tulevikust siia olin rännanud.

„Kui tahad, mine vaata majas ringi,” katkestas Akiira mu mõttelõnga. „Muide, sa magad teisel korrusel, väikeses helekollases toas.”

„OK, ma lähen vaatan ringi,” püüdsin kõige kiuste natuke rõõmsamat nägu teha.

Läksin üles pikast puidust trepist ja jõudsin teisele korrusele, mis oli sama suur ja lai kui alumine. Märkasin, et terves majas olid kõik ruumid kujundatud kollastes, oranžides või pruunikates toonides. Teisel korrusel oli viis ust, millest üks viis Akiira magamistuppa, kus oli voodi asemel hoopis kollase-valgetriibuline võrkkiik (paistis, et tal oli mingi võrkkiigemaania) ja mis ise oli tumekollane, teine minu ööbimistuppa, mis oli helekollane, ja kolmas tuppa, kus kõiki seinu katsid raamaturiiulid, milles oli tohutult raamatuid, vinüülplaate, ajakirju ja isegi CD-sid. Neljas uks viis välja, rõduterrassile. Seal paiknesid laud ja toolid, nii et vajadusel sai õuepidu pidada, ning kust avanes suurepärane vaade tagahoovile ja naabermajadele. Märkasin, et õues hakkas juba pimenema. Nojah, talve asi vist, aga äkki kaotasin oma siialennu ajal mõned tunnid?

Akiira tundus pärast minu sinna sadamist muutunud olevat.. Ma olin küll olnud tol hetkel šokiseisundis, aga mäletasin selgelt, et siis polnud Akiira aias ja maja ümber üldse lund olnud. Sellepärast tal rippuski võrkkiik ka jaanuaris üleval.

Nüüd aga kattis maapinda õhuke lumekiht – nagu igal pool mujalgi. Vahepeal aga lund sadanud polnud. Kavatsesin hiljem Akiiralt selle kohta küsida.

Majja uuesti sisenedes katsusin viiendat ust. See oli lukus. Kuigi mind huvitas, mis seal ruumis on, ei jäänud ma selle üle kauem juurdlema, sest igaühel on ometi õigus mõnele lukustatud uksele majas.

Uurisin lähemalt tuba, kus pidin ööbima ja jäin sellega igati rahule – see oli ju tuhat korda parem kui tänaval või pargipingil magada.

Läksin alla, et alumise korrusega tutvuda. Akiira juba ootas mind all ja uuris:

„Noh, kuidas oli?”

„Väga ilus. Maitsekas.”

„Tänud, ma olen üritanud kogu maja tulevärvides sisustada, sest kollane on mu lemmikvärv. Sa oma tuba nägid juba?”

„Mhmh.”

Kõhklesin, kas küsida talt lume äkilise tekkimise kohta, ja otsustasin seda siiski teha.

„Kuule,” ma niisiis ei teietanud teda, „ma käisin su terrassil ja... Võib-olla mulle ainult tundus, aga su aias polnud enne lund, aga nüüd on. Et... eee... kuidas see tekkis?”

Tema nägu, mis seni oli püsinud uudishimulik, muutus nüüd ettevaatlikuks ja kahtlustavaks.

„Sa olid algul šokis ja ei saanud aru, mis sinu ümber toimus,” tuli mitte just kõige sõbralikumas toonis vastus.

„Võib-olla tõesti,” ei julgenud ma eriti vastu vaielda, sest ma ei tahtnud öömajast ilma jääda.

Nüüd, kus ta nii kahtlustav oli, ei julgenud ma lukustatud ukse kohta üldse küsida. Kui talle otsa vaatasin, oli ta juba leebunud.

„Hei, kuule! Pole midagi, pärast sellist šokki võivad ikka igasugused asjad tunduda. Aga nüüd... ee... kui kauaks sa siia jääda kavatsed? On sul kuskil keegi, kelle juurde hiljem minna?”

„Ma ütlen juba kümnendat korda – EI! Ma tulin siia tulevikust! Aastast 2009! Palun, ära pea mind hulluks!”

„Ma polegi öelnud, et ma seda teen! Su jutt on lihtsalt veidi uskumatu.”

„Ma tean, aga ma tõesti vannun, et see juhtus nii! Miks ma peaks selle kohta valetama?”

Ta mõtles hetke.

„Ma ei tea. Äkki sul on lihtsalt mingi suur tähelepanuvajadus?”

„Vaevalt,” olin solvunud. Ta sai sellest aru ja ütles:

„Kuule, aeg pole veel nii hiline, aga sa elasid täna vist päris suure šoki üle, nii et, äkki tahad juba magama minna? See teeks sulle head, kas tead. Hommikul suudad asjade üle juba värske peaga paremini mõelda.”

Ma ei tundnudki ennast eriti väsinuna, aga kuna magamaminek oleks mind säästnud veel mõnest tüütust vaidlusest ja selgitamisest, siis ma nõustusin.

Akiira tuli koos minuga ülakorrusele ja tõstis ühest suurest kapist välja teki ja voodipesud.

„Mitut patja sa tahad?” tahtis ta teada.

„Oh, piisab ühest!” ei tahtnud ma liigset tüli tekitada.

„Olgu siis, sa saad siin ise kõigega hakkama? Pane lihtsalt pesud peale ja säh, siin on sulle üks öösärk ka,” ulatas ta mulle ühe valge, kollaste täppidega öösärgi. „Jah, noh, head ööd siis, Annika.”

„Head ööd, Akiira, ja veel kord aitäh, et lubad mul siin ööbida.”

„Pole tänuväärt.”

Üksi jäänud, seadsin voodi valmis ja heitsin pikali. Kui olin tule kustutanud, tundsin end järsku hirmus väsinuna. Sellele, mis mind ees ootab, ma mõelda ei tahtnud, nii et lasin oma silmalaugudel kinni vajuda ja jäin sügavalt magama.