Читать книгу Iseenda laps - Airika Harrik - Страница 5

Ma olin jälle vihane. Taas oli mind kõigi ees alandatud! Uuesti olin ma kõigile naerualuseks olnud! Ja kõik mu ema pärast. Mitte, et ma teda ei salliks. Ei, otse vastupidi, aga vahel lähevad asjad lihtsalt nii, et mõtled – mis siis, kui mu ema oleks hoopis keegi teine?

Minu puhul see muidugi nii olla ei saaks. Niikaua, kui ma mäletasin, oli mulle öeldud, et issand, küll ma olen ikka oma ema nägu! Ja mis kõige hullem – neil oli õigus! Vahel, kui peeglisse vaatan ja mõtlen oma ema nooruspõlve piltide peale, näen väga selgelt, et olen oma ema täpne koopia. Ah, et selline asi ei ole võimalik? Et nii ei saa ju olla? Aga minuga ON nii. Ma ei tee nalja. Mul on emaga täpselt sama juuksevärv (õnn, et meil on vähemalt erinevad soengud!) ja me oleme umbes ühepikkused, olen vaid paar sentimeetrit lühem. Aga tema ütleb: „Kallis, sa oled alles neliteist! Sa kasvad veel kindlasti minupikkuseks või pikemakski! Mina olin sinu vanuses ka umbes sama pikk.”

See viimane võrdlus on muidugi eriti lohutav! Kui ma oleksin temapikkune, oleks inimestel tõelisi raskusi meil vahe tegemisega.

Olin nii vihane, et märkasin alles nüüd, kuhu ma õieti jõudnud olin. Koju ma hetkel minna ei tahtnud – eriti pärast juhtunut. Olin jõudnud otse Viru keskuse ette ja mõtlesin, et lähen juba parem sinna, kui et tänaval külmetan, ikkagi jaanuarikuu ja libe pealegi. Kui mõned lähevad probleemide korral närverahustavale šopingule, siis mina istusin lihtsalt ühe tühjale pingile ja kavatsesin oma mõtetega lihtsalt veidike üksi olla.

Maha istunud, meenutasin tänast päeva. Õigupoolest oli juba hommikust saadik kõik allamäge läinud. Äratuskella patarei oli öösel tühjaks saanud ja seega olin ärganud alles kell 8.07. Oli enam kui selge, et esimesse tundi ma ei jõua. Ema oli nagu tavaliselt juba tööle läinud ja mulle hommikusöögi lauale jätnud. See oli meil juba vana traditsioon, mille üle ma ei kurtnud.

Elukutselt oli mu ema disainer-õmbleja. Tal oli oma väike ateljee kodust mõned tänavad edasi. Klientide puuduse üle kurta ei saanud, neid käis tal ikka paar-kolm päevas ja keegi tellis endale mõne riideeseme. Põhiklientideks olid peamiselt üle viiekümnesed prouad, kes vajas mõne tähtsa peo tarvis uhkemat kleiti, või koolitüdrukud, kes lasid lõpukleite õmmelda. Niisiis olid mu emal käed-jalad pidevalt tööd täis. Ta tuli töölt koju, sõi kiirelt õhtusöögi ja sukeldus taas oma visandihunnikutesse.

Olen tihti tema töid vaadanud ja enamik neist mulle täitsa meeldivad. Kui vahel mõni ei meeldigi, jätan selle parem enda teada, sest ema on ikkagi oma ala spetsialist, ja minu teada pole veel ükski klient kurtnud.

Aga kui emal parajasti tööd kaelas ei olnud, siis ta maalis. Ta oli seda teinud niikaua, kui ma mäletasin. Aga ta ei maalinud lihtsalt lilli, lauanõusid või merevaateid. Oh ei. Tema joonistas igasugu müstilisi olendeid – umbes selliseid, kes esinesid koomiksites või fantaasiafilmides. Ja mis kõige huvitavam, tal oli ainult teatud valik olendeid, keda ta kujutas: kas mingid ülisuurte kihvadega laigulised maod või tulekerade moodi koletised. Tema erilised lemmikud olid aga mingid musta värvi koerataolised loomad, kelle kaelal, koonul, sabal, kõrvadel ja käppadel olid kollased triibud – üks iga kehaosa peal. Olin näinud iga tema maali vähemalt sada korda, aga ikka näitas ta neid mulle aeg-ajalt, ise uhkusest pakatades, ja tahtis teada, kas need on ka tõetruud. No kust pidin mina seda teadma! Mulle polnud ju kordagi tänaval madu vastu roomanud või koerlane kaela karanud! Aga temale ilmselt olid, kas või unenäos.

Mulle tema joonistused üldiselt meeldisid ja ükskord soovitasin ma tal neid mõnele Magicu-taolisi kaarte müüvale firmale pakkuda. Selle peale ilmus ta seni uhkesse pilku õud ja ta vastas millegipärast peaaegu karjudes: „Ei! Ei! Ei!!! Mitte mingil juhul! Kust sulle üldse selline kole mõte pähe tuli!”

Seepeale taipas ta ilmselt isegi, et oli midagi imelikku öelnud ja püüdis mind juba leebemal toonil maha rahustada: „Ei, parem mitte seda teha. Ma arvan, et need ei meeldi nendele inimestele seal firmas. Pealegi on mu loomade valik väga kitsas, nemad tahaks kindlasti palju erinevaid.”

„Aga joonista siis vahel mõnda muud olevust ka! Näiteks lohesid või greife või midagi... Sa ju suudad mõne kokku fantaseerida,” ergutasin ma.

Selle peale tõmbus ta miskipärast näost punaseks ja ütles kurvalt ehk isegi veidi häbelikult: „Ma ei oska muid olendeid joonistada ja mul pole piisavalt fantaasiat, et teisi välja mõelda.”

„Aga sa oled ju juba need üksikud olendid valmis mõelnud! Kuidas sa nemad siis kokku fantaseerisid?”

„Ma ei fantaseerinudki neid, nad olid juba lihtsalt ol...” Siinkohal ema takerdus, sest siis (nagu mulle näis) oleks ta äärepealt öelnud jälle midagi, mida ma kuulma ei peaks.

„Nad olid juba lihtsalt ära fantaseeritud,” lõpetas ema pärast väikest pausi oma lause, tehes seda nii lõpliku tooniga, et mulle oli selge – sellel teemal me praegu rohkem ei räägi. Siiski jäi mulle tunne, et ema jätab mulle midagi rääkimata. Aga vahet pole, niikuinii ei muutnuks see minu jaoks midagi, kui ta hoopis kellegi teise ideid kopeeris.

Siiski ei jätnud ta kõiki maale endale. Mõned neist müüs ta ära. Kellele, ma ei teagi, aga ta väitis, et välismaalastele.

Emal oli ilmnenud veel üks veidrus – ta nimelt rääkis iseendaga. Või õigemini, siis kui ta arvas, et mina ei kuule või magan juba, rääkis ta kellegagi oma toas, kõnetades teda sinavormis. Aga selles, et seal tegelikult kedagi polnud, veendusin ma ise, kui ühel ööl tema toa ukse taha hiilisin. Uks oli pisut paokil ja seest paistis valgust. Kuulsin ema ütlevat: „Jäta kallis, on parem, kui ta ei tea.”

Siis oli mõnda aega vaikus, ilmselt kuulas ema oma nn vestluskaaslase vastust. Nihkusin hiirvaikselt prao juurde ja nägin järgmist pilti. Mu ema istus voodiserval ja vaatas enda kõrvale õhku. Järelikult istus tema kaaslane ta kõrval. Kuulnud vastust, teatas ema piinatud näoga: „Ma olen sulle sada korda öelnud, et ta peaks mind siis hulluks! Ta ei näe sind ega ka kedagi teist teie hulgast. Ma mäletaksin seda, kui mulle oleks räägitud! Sa peaks...”

Siinkohal ta jutuvada katkes ja näoilme järgi tundus, nagu hoiaks keegi kätt ema suu peal. Siis muutus ema näoilme uuesti normaalseks ja ta põrnitses taas õhku. Tema pilk liikus aeglaselt ukse poole. Jooksin minema nii vaikselt, kui sain, ja tõmbasin voodis teki üle pea. Keegi mulle tuppa ei järgnenud ja mõne aja pärast jäin ma rahunenult magama. Hommikul oli ema juba tööle läinud, nii et ma ei saanud temalt veidra vahejuhtumi kohta küsida. Hiljem sai mu üheksa-aastase julgus lihtsalt otsa.

Ka paar korda hiljem olen ema rääkimas kuulnud ja lukuaugust piilunud, aga pärast toda ööd ta pigem sosistas ega süüdanud toas tuld. Järelikult ta siis teadis, et ma tookord pealt kuulasin! Minu juuresolekul ei näinud ema kunagi veider välja ja teisi vaimuhaigusele viitavaid märke ma tema puhul ei täheldanud.

Niisiis, täna hommikul oli ta jätnud laua peale kirjakese – seegi oli meil juba vana traditsioon, et ta kirjutas mulle paberile mõne lustaka tere hommikust soovi ning lisas sinna tihtipeale mõne meeldetuletuse või ülesande, mille päeva jooksul ära pidin tegema. Tavaliselt oli see midagi sellist nagu: pese pesu ära või siis too mulle mu visandimapp töö juurde.

Tänase kirja sisu pani mind imestama:

Tere hommikust, väike ajarändur!

1. Mine keldrisse ja otsi riiuli tagant üks lapik neljakandiline pakk. Too see mulle pärast kooli ateljeesse.

2. Kui hiljem kohtad kusagil mustlasnaist, lase tal endale ennustada.

3. Vii mu projekt nr 279 aadressil Pärna 14, korter 3.

4. Kui sa pärast koju jõuad, pese pesu ära.

5. Täida kindlasti kõik korraldused!

Musi, ema

Jäin kirja kulmukergitusega silmitsema. Kas ema oli päris ära keeranud? Lasta mustlasel endale ennustada? Mis hea pärast?! Ja veel, ta polnud kunagi palunud mul oma projekte (nii nimetas ta valmisõmmeldud töid) kuhugi kohale viia. Kes nüüd siis nii eriline klient oli, et ei saanud ema juurde kohale minna, kui tellimas käia suutis?! Ja see aadress tundus mulle ka kummaliselt tuttav, aga kuidagi ei meenunud, miks. Ja siis veel see viies punkt, et kõik korraldused tuleb täita. Ema polnud iialgi midagi sellist kirja lõppu kirjutanud. Midagi oli selle asja juures valesti, sellest sain ma kohe aru. Kuid enne, kui ma neid korraldusi ei täitnud, ei saanud ma ka selgust.

Kuigi mul oli ajaga kitsas käes, lippasin keldrisse, et kirjeldatud pakki ära tuua. Ka see oli väga kahtlane – miks pidi ema pakki keldris riiuli taga varjul hoidma? Esimese pilguga ei paistnudki, et riiulil üldse midagi oleks. Kummardusin ja uurisin asja lähemalt ning tõepoolest, seal, hoolikalt silma alt ärapeidetult seisis mingi pruunis pappümbrises pakk. Ilma ema juhisteta poleks ma ise seda elu sees märganud. Tirisin paki suure vaevaga välja – see oli tolmukihtidega kaetud ja niiske. Vastikustunnet vaevu alla surudes pühkisin papilt suurema tolmu ja viisin selle üles tuppa. Põnevus oli minu jaoks laes – mida küll ema kõik need aastad niimoodi peitis ja nüüd tagasi tahtis? Keerasin papi asja ümbert lahti. See oli paksu veekindla riidega kaetud, aga riie ise tundus kuiv olevat. Kuju järgi näis see olevat maal. Ei tea, kas järjekordne must koer? Värisevate kätega keerasin riide pildi ümbert lahti ja avastasin, et see ei olnud pilt mustast koerast. Oo ei.

Pildilt vaatas mulle vastu kena neoonsiniste juustega noormees. Kui ta oleks päriselt olemas olnud, oleksin temasse vist küll silmapilk armunud. Mingil määral juhtus see isegi nüüd. Poisi riietus polnud just kuigi tänapäevane – tal oli valge avara kaelusega nailonsärk, mille varrukad ulatusid küünarnukkideni. Selle peal kandis ta musta vesti, mis käis eest kinni kuldsete nööpidega. Jalas tundusid tal olevat mustad püksid, milliseid mehed tänapäeval vaid pidulikul puhul kannavad, aga kindlalt ei võinud ma öelda, sest jalad ulatusid pildilt välja. Peas oli tal täiesti moodne halliruuduline kaabu, mille alt turritasid juuksed korrapäratult igasse suunda. Ta neoonläikega juuksed olid tõepoolest sinised – mitte heleega tumesinised, vaid just sellised keskmised. Punkari moodi ta samas ei paistnud. Poisi silmad – need olid kas hallid või sinakasrohelised, jume tundus suisa veatu või siis oli kunstnik ehk mu emps iluvead välja jätnud. Et tema autor oli, kinnitas ta nimi all vasakus nurgas. Vaatamata poisi tavalisele riietusele ja ehteestlaslikele näojoontele, oli temas siiski midagi, mis tekitas tunde, et ta pole tavaline inimene. Võib-olla oli see lihtsalt minu liialdatud fantaasia.

Ja taas keerlesid mu peas paljud küsimused. Kes too poiss oli? Miks oli ema teda kujutava maali ära peitnud ja seejärel nüüd äkki üles leida palunud? Millal see maal valminud oli? Kuhu ema selle viia tahtis? Ja siis turgatas mulle pähe üks pisut häiriv mõte: alati oli ema joonistanud mingeid olevusi, keda tegelikult ei eksisteerinud. Äkki oli see noormees niisiis samasugune ema väljamõeldis nagu kõik teisedki? Sellest olnuks kahju, sest seda poissi tahtnuks ma küll ükskord oma silmaga näha. Viskasin aga kohe selle mõtte peast, sest leidsin, et see oli ülitobe – soov kohata mingit tundmatut, vahepeal ilmselt tegelikult meheks kasvanud poissi ärapeidetud maalilt.

Äkki meenus mulle, et olen kooli ilmselgelt hilinenud. Et ma tahtsin (vähemalt) kolmandasse tundi jõuda, hakkasin maali tagasi kangasse ja pappi pakkima, kuigi tegelikult oleksin tahtnud seda veel ja veel imetleda... See tehtud, hakkasin mõtlema, kuidas maali ateljeesse toimetada. Oli kaks võimalust: kas võtan selle kooli kaasa ja viin pärast tunde ära, või viin selle kohe ära. Mulle ei meeldinud eriti kumbki variant, sest ma ei teadnud, kuhu maali koolis jätta, ning teisel juhul oleksin kooli veelgi rohkem hilinenud. Vaatasin kella – see näitas juba 8.52. Oli selge, et ma ei jõua ka teise tundi õigeks ajaks. Iseenesest pidi meil täna olema viis tundi, aga erandkorras pidi viimane tund ära jääma, sest inka õps oli haige. Mul oli nii kahju! Oleks siis ära jäänud eelviimane tund – matemaatika – aga ei! Hakkasin mõtlema: olin praegu puudunud muusikatunnist, teine tund oli kirjandus ning pärast seda pidid tulema veel geo ja mata. Mulle meenus, et geos pidi täna olema kontrolltöö ja kuna ma matat niikuinii eriti ei sallinud, otsustasin erandkorras popipäeva teha.

Tavaliselt minuga selliseid asju ei juhtunud, olin seni ikka korralikult koolis käinud. Ainult üks kord oli olnud nii, et emale saadeti laevaga välismaalt suures koguses kangaid ja ta oli mind appi palunud. Siis olingi pool päeva kangarulle autosse ja autost ateljeesse tassinud ning hiljem õhtul pidanud veel ema sõbranna Laura kaheaastast poega Markust hoidma. Ema ja Laura olid ostnud endale ooperipiletid ja teatris mõnusalt aega veetnud sel ajal, kui mina nutvat ja tujukat jõnglast pidin kantseldama. Tol korral tundus see mulle tohutult ebaõiglane, sest sel päeval pidi toimuma meie kooli playbox, mida olin kindlasti tahtnud näha. Ja hullemaks olukord veel läks...

Järgmisel päeval tahtsid mu klassiõed teada, miks mind eelmisel päeval kohal polnud. Naiivne, nagu ma toona olin, rääkisin neile kõigest eespool mainitust. Kui nad olid mu naeruturtsatuste saatel ära kuulanud, ei suutnud nad itsitamist kauem kinni hoida ja lihtsalt irvitasid mu üle ülbelt. Angeelika, meie klassi tüdrukute liider, kes koos oma jüngrite Elise ja Birgitiga Nexust oli matkinud, nöökas mind: „Mis sa nämmutad pigem mingi titega, kui tuled meie esinemist vaatama? Ja jääd aasta ägedaimast sündmusest ilma, sest emme...” – ta tegi titehäält – „...palus sul kangaid tassida! Mingi memmekas oled vä? Täitsa tainas ikka!”

Tema ja teised naersid ja pilkasid edasi. Isegi Tiina, keda olin seni heaks sõbrannaks pidanud, itsitas kahjurõõmsalt kaasa. Selle aja peale olid ka poisid märganud, et tüdrukud millegi üle kangesti hirnuvad, ning tahtsid nüüd kohe naljast osa saada. Angeelika selgitas neile irvitades: „Annika ei saanud tulla playbox’ile, ta pidi emme kangarulle tassima ja lastehoidjat mängima! Hei, Annika, kas harjutasid oma tulevase elukutse jaoks?”

Nüüd hirnusid juba nii poisid kui ka tüdrukud mu ümber, vahepeal ilkuvaid märkusi pillates. Klassi esipätt Erik küsis suure naeru vahele: „Kuule, Nänni Vain, kuidas sa üldse täna kooli said? Kas titakestele leiti uus hoidja ja sind vallandati?”

Uus naerupahvak kõigi poolt.

Nimi Nänni Vain – mu perekonnanimi on Vainu – jäi mulle aga kohe külge ja paar nädalat kasutasid kõik seda igal võimalusel. Ainus, kes seda ei teinud, oli mu pinginaaber Merilin. Tema polnud naernud ka tol päeval. Siis hakkas see nimi vaikselt populaarsust kaotama, kuni lõpuks kasutasid seda ainult poisid. Viimasel ajal polnud ma seda enam ammu kuulnud – kuni tänaseni.

Niisiis, et olin otsustanud kooli mitte minna, oli mul aega küllaga käes. Ema juurde võisin maali vabalt viia hiljem, jättes mulje, et tulin koolist. Ma ei tahtnud, et ta mu popipäevast (vähemalt esialgu) teada saaks. Järelikult oli mul nüüd kolm vaba tundi. Vahepeal ei saanud ma ka ema teisi korraldusi täita, kuna ema projekt oli tal ateljees, ja pesu ei saanud ma ka pesta, sest siis oleks ema aru saanud, et ma koolis ei käinud. Otsustasin, et lähen vähemalt toast välja ja jõlgun kas või niisama ümbruskonnas.

Tänavatel liikus sel kellaajal suhteliselt vähe rahvast – enamik inimestest olid tööl, koolis või lasteaias. Kõndisin mööda tänavaid ja vahtisin möödaminnes poeaknaid. Jäin pikemalt peatuma ühe kohviku ees, kuhu olin ammu tahtnud minna. Pealegi oli mul suur janu.

Sees oli mõnusalt soe ja hubane. Lambid andsid õrna valgust ja rahvast oli napilt. Toolid olid mõnusad punutised, puidust jalgadega. Ka lauad olid puidust. Vaatasin seinal rippuvat menüüd. Kõik oli suhteliselt kallis, niisiis piirdusin ainult ühe multinektari ja pähklikoogiga. Valisin endale mõnusa privaatse koha kohviku taganurgas, akna all. Aknast välja vaadates tabas mind imestus – ema ateljee aknad paistsid siit täpselt kätte! Muidu polekski see mind nii häirinud, aga tema akendes ei põlenud valgust. Ah, et mis seal imelikku, kuna päeval paistab ju aknast päikesevalgust? Aga ema ateljees see ei kehtinud.

Tema ateljees olid ruumid projekteeritud nõnda, et toa ja akna vahele jäi meetripikkune minikoridor, tänu millele valgus kuigi hästi sisse ei paistnud. Alati, kui ma seal päevasel ajal käisin, põlesid emal lambid, täna aga – ei ühtki valguskiirt! Tegin lihtsa ja loogilise järelduse, et ema ei ole ateljees. Lõunapausi ta kokkuhoiu mõttes kunagi ei pidanud.

Kuigi see tundus mulle väga imelik, et ema tööl polnud, püüdsin seda seletada mõne ootamatu pakilise asjatoimetusega. Kuna mul niikuinii midagi paremat teha polnud, otsustasin, et jään sinna istuma ja hoian ema akendel silma peal.

Vahtisin seal mõne minuti, aga siis hakkas nii tapvalt igav, et koukisin jopetaskust oma MP3 välja ja kuulasin mitu korda järjest oma lemmiklaulu, „Hot N Cold” Katy Perry esituses. Oo my good, ma lihtsalt armastan selle refrääni! Kuulasin veel paar lugu ja vaatasin siis käekella, mis näitas 10.09 – olin siin niisiis juba pool tundi istunud.

Suures kuulamistuhinas olin vahepeal ema akende jälgimise unustanud, ja kui ma nüüd uuesti vaatasin, nägin seda, mida olin kartnudki – ema polnud ikka veel tagasi tulnud. Asi tundus juba täiesti kahtlane, seega ei suutnud ma vastu panna kiusatusele ise kohale minna.

Peagi seisingi juba ateljee ukse ees ja katsusin linki. Uks polnud lukus. Ka see tundus mulle väga kummaline, sest ema ei jätnuks iialgi oma ateljeed lahtiste ustega omapead.

Märkasin, et tema töötoa uks oli praokil. Kõhedusetunne kasvas. Äkki oli emaga midagi halba juhtunud? Äkki oli siia sisse murtud? Äkki oli keegi ikka veel siin? Kuulatasin hetke. Kusagilt ei kostnud ainsatki heli. Endiselt end kõhedalt tundes lükkasin ukse lahti ja libistasin pilgu üle ruumi.

Kõik oli nagu tavaliselt, või vähemalt tundus nii. Tegin tervele ruumile ringi peale, et näha, kas midagi on valesti või puudu. Enda osaliseks pettumuseks leidsin kõik omal kohal olevat. Pettumuseks sellepärast, et teisel juhul oleksin osanud seda veidrat olukorda ehk kuidagi seletada. Siiski oli märke, et ema oli hommikul siin käinud. Ruumi keskel seisval töölaual vedelesid kangatükid, nööpnõelad ja lõikešabloonid. Kuid kõige selle kõrval pälvis minu tähelepanu ese, mis oli teistest eraldi asetatud ja mille küljes oli väike sildike.

Tegemist oli suure läbipaistva kilekotiga, mille seest paistis roosa, lehvikeste ja volangikestega kaetud riideese. Imestasin endamisi, kes sellist nõmedust üldse veel tänapäeval tellida ja veel ka kanda tahaks. Ilmselt vajas keegi seda karnevaliks või kostüümipeoks. Siis aga kummardusin lugema sildikest koti küljes:

Annikale!

See on projekt nr 279. Vii see aadressil Pärna 14, korter 3

Musi, ema

Vaatasin kirjakest ja märkasin, et mu suu oli imestusest lahti kukkunud. Kuidas see võimalik oli? Pärast kogu seda jama kirjutas ta veel – musi, ema!? Ja siis järgnes hiiglaslik küsimuste tulv. Kas ema teadis, et ma siia tulen? Miks ta mul seda teha lasi? Kus ta ise oli? Kas ta äkki jälgis mind kuskilt eemalt ja oli selle kõik lavastanud? Aga miks? Mis toimus???

Hingasin mõned korrad rahulikult sisse-välja ja püüdsin asja mõistusega võtta, kuigi see eriti õnnestuda ei tahtnud. Vaatasin uuesti kirja. See oli mu ema käekiri, polnud kahtlustki. Saadetise aadress näis tuttav, aga kuidas ma ka ei püüdnud, ei meenunud see mulle. Lugesin kirja veel mõned korrad – selle sõnad olid mulle juba pähe kulunud. Oli toimumas miski, millest mina midagi ei taibanud.

Mõtlesin emale helistada ja tõde nõuda, aga mu käsi peatus keset numbrite valimist. Ma ei saanud talle ju praegu helistada, ilma et ta mu popitamisest teadlikuks oleks saanud. Kuid samal ajal mõtlesin, et tühja kah, niikuinii oleks klassijuhataja talle sellest teatanud, varem või hiljem. Ja pealegi oli olukord nii kummaline, et minu popipäev tundus asja juures kõige tühisem osa. Valisin numbri lõpuni ja ootasin.

Telefon kutsus. Kutsus. Kutsus ikka veel. Kui see oli juba kümme korda kutsunud, vajutasin nuppu „katkesta”. Mingi osa minust oli seda ette aimanud. Otsustasin talle saata SMS-i: „Kus oled, mis toimub??? Annika.”

Vajutasin „saada” ja pistsin mobla tasku. Teadsin sisimas, et vastust ei saa ma veel niipea, kui üldse. Meenutasin tänast päeva ja koostasin mõttes nimekirja veidratest ja ebatavalistest asjadest, mis olid täna juhtunud:

1. Magasin sisse ja panin poppi.

2. Ema jättis mulle imeliku töödenimekirja.

3. Leidsin (liigagi) köitva maali.

4. Ema polnud ateljees.

5. Ema lasi mul oma projekti kohale viia.

6. Ema ei võtnud telefoni vastu.

Märkasin, et enamik põhjustest algas sõnaga „ema”. Tema oli selle kõige taga! Kas ta üritas enda arust nalja teha või oli ta nüüd peast täielikult ära keeranud? Tajusin, et esitan juba mõttes liiga palju küsimusi, millele ma niikuinii vastuseid ei saa, ning otsustasin hoopis tegutseda. Alustasin sellest, et vaatasin ateljees natuke ringi, et leida midagigi, mis aitaks mul ema käitumist selgitada.

See võib kõlada kummaliselt, aga ma ei teadnud tegelikult üldse, mida ema oma ateljee sahtlites ja kappides hoidis, sest kuigi ma olin seal vähemalt miljon korda käinud, polnud ema lubanud mul midagi puudutada.

„Sa ajad mu tööasjad segamini,” oli ta alati öelnud.

Noh, nüüd saame näha, mis tööasjad sul seal kappides on! – olin ma võidurõõmus. Alustasin kõige põnevamast – ema kirjutuslauast. Laual oli hunnik pabereid, aga need polnud midagi muud kui tellimuslehed klientidelt. Kiskusin sahtlid üksteise järel lahti ja tuulasin läbi. Muu hulgas leidsin sealt enda beebipilte (või olid need ema omad?), kiviks kuivanud võileiva ja koera kaelaketi. Et see oli koera oma, järeldasin ma sellest, et metalse keti otsas rippus ümmargune metallplaadike, millel seisis nimi ARMY ja väike reljeefne käpajälg, mis ei tundunud koera oma, sest sellel oli kolm esivarvast nelja asemel. Ei tea, kas empsil oli kunagi koer olnud? Mulle ta sellest küll midagi rääkinud polnud. Kahjuks ei leidnud ma sealt peale nende esemete ja empsi tööasjade midagi huvitavat.

Järgmisena võtsin ette kapid. Esimeses polnud midagi huvitavat – ainult hiiglaslikud kangarullid. Teise olid pandud juba omanikke ootavad valmis riided. Kolmas kapp oli lukus. Ahhaa, järelikult pidi seal midagi olema!

Kuid, võtit mul polnud. Siis meenus mulle asjaolu, et inimesed peitsid vanasti oma koduvõtmed uksemati alla. Siin polnud küll mingit uksematti, aga põrandale kükitasin ma ikkagi. Kobasin käega kapialust ja pärast mõningast tolmurullide vahel sahmimist puutus mu käsi millegi väikese ja külma vastu. See oligi võti!

Endamisi inimeste ettearvatavuse üle muiates püüdsin ust lahti keerata. Algul ei saanud ma keeramissuunale ja -pöörete arvule pihta, kuid lõpuks tuli kapiuks siiski kääksudes lahti. Selle järgi võisin arvata, et kappi ei avata just tihti.

Lootsin nüüd mõnda ema saladusi paljastavat tõendit leida, kuid pidin vähemalt esmapilgul pettuma. Kapp oli täis imelikku kila-kola, mida õmblusateljees kindlasti vaja ei läinud. Seal oli vana laualamp, mis kuulus välimuselt eelmise sajandi algusesse, tühi jalgpall, samuti vana, mõned nõukaaegsed kooliõpikud – ilmselt empsi omad, mingi imelik ebamäärase kujuga kivitükk, mille liiki ma määratleda ei osanud, ja üks väike must karbike, mis mu tähelepanu köitis. Kui kummardusin seda võtma, nägin, et selle all, täitsa kapinurgas oli mingi hunnik pabereid. Lähemal vaatlemisel selgus, et see oli kummipaelaga kokku köidetud pakk vanu fotosid.

Jätsin karbikese pärasteks ja uurisin fotosid. Nüüd alles põnevaks läks! Esimene foto oli mustvalge ja sellel oli üks väike poiss – nii umbes viieaastane, pildi teisel küljel seisis aastaarv 1957. Jätsin küsimused pärastiseks ja vaatasin edasi. Teisel pildil oli mu ema rasedana umbes minuvanusena (issand, kui minu sarnane ta oli!), kolmas oli mu ema vana klassipilt, kus ta vist üheksandat lõpetas. Järgmisel oli jälle see väike poiss, nüüd aga natuke suuremana, aastaarvuks oli märgitud 1959. Siis veel paar pilti mu emast minuvanusena, kus ta seisis kahtlaselt pildi ühe ääre pool, nagu seisaks ta kõrval keegi, keda näha pole. Siis tuli pilt, mida ma pikemalt vaatama jäin.

Sellel oli üks tüdruk, kes erines kõigist teistest, keda ma seni näinud olin. Tal olid kaks pikka, pea nabani ulatuvat patsi, kuid pealael seisid mõned lokkis juuksed kohati üksikute karvade, kohati lühikeste salkudega erinevates suundades püsti. Mis mind aga eriti hämmastas, oli tema riietus: must mingite kirjadega T-särk, sama värvi püksid ja kaelas rippumas mingisugune kett. Kõige kummalisem detail pildil oli lainelaud tüdruku selja taga – musta värvi, valgete triipudega ja ma ei tea, kas mu silmad petsid mind – sellel laual tundus ülaosas olevat väike ekraan. Vaatasin pilti mõnda aega ja võtsin siis järgmise. Seal oli jälle see tüdruk, aga nüüd sõitis ta lainelauaga mööda laineid. Kummaline tundus pildi juures see, et tüdrukul olid ikka needsamad riided seljas (halloo, surfatakse ju kalipsos, eks?!). Ja et laine tagant pildinurgast oleks nagu majad paistnud. Aga ma võisin ka eksida.

Vaatasin ka ülejäänud pilte. Seal oli veel pilte mu emast, sellest patsidega tüdrukust, väikesest poisist ja paar pilti olid üldse tühjad.

Kes oli see väike poiss? Kas see oli isa väiksena? Selle mõtte viskasin kohe peast, sest mu isa ei saaks nii vana olla. Ta pidanuks praegu siis mingi 57 olema. Pigem oli see mõni ema tuttav või vanaisa või mõni sugulane või... Variante oli palju.

Ja kes oli see patsidega tüdruk? Fotosid temast olid nii mustvalgeid kui ka värvilisi. Ta oli emaga ühevanune, sest märkasin teda ka ema klassipildil. Seal oli tal valge triiksärk ja must vest nagu kõigil teistel tüdrukutel.

Seda pilti vaadates tulin mõttele, et ema polnud mulle kunagi oma klassipilte näidanud ega üldse oma klassikaaslastest midagi rääkinud. Kui ma ka olin temalt selle kohta midagi küsinud, oli ta alati teemat vahetanud. Hakkasin teravalt tajuma, kui vähe ma oma emast tegelikult teadsin.

Vaatasin veel kord pilte poisist. Temast oli kokku seitse pilti, kaks aastast 1955, kaks aastast 1957, üks aastast 1959, üks aastast 1962 ja üks aastaarvuga 1963. Poisil olid heledad juuksed ja heledad silmad, ilmselt sinised. Tema näojoontes oli midagi tuttavlikku ja ma taipasin, et ta oli natuke minu ja seega ka minu ema nägu... Äkki see siiski oli mu vanaisa? Võis olla küll, sest ma polnud teda kunagi näinud, sest kahjuks olid kõik minu vanavanemad surnud – nagu teisedki kõik minu müstiliselt puuduvad sugulased.

Siis jäidki üle pildid, kus mu ema seisis või istus üksi. Tundus nagu oleks piltidel keegi, keda mina ei näe, aga pildistaja on näinud. Hunnik imelikke pilte, mõtlesin ma. Miks pidi ema need siia peitma? Millega ta küll oma nooruses tegeles, et nüüd seda kõike nii varjama pidi? Tal pidi vist päris raju elu olema, et ta sellest rääkida ei julgenud. Mõelda, kui noorelt ta minugi sai – ainult aasta minust vanemana, viieteistkümnesena! Äkki tegeles ta millegi keelatuga ja ei tahtnud nüüd purustada minu illusiooni temast kui musteremast? Olin ühe päevaga oma ema vastu kogu usalduse kaotanud. Mida ta veel minu eest varjas? Kas miski oli üldse nii, nagu paistis?

Sel hetkel hakkas telefon piiksuma ja andis märku SMS-i saabumisest. Jess, mõtlesin endamisi ema numbrit nähes. Nüüd sain vähemalt teada, kus ta on. Sõnumit lugedes tabas mind aga pettumus: „Kõik on korras. Vii projekt nr 279 ära. Ema.”

See oli ka kõik. Tundsin, kuidas nõutus ja trots minus üha kasvasid. Mis kurat tal täna viga on? Miks see projekt talle järsku nii tähtis on? Miks ta ei võinud mulle öelda, mis toimus ja kuhu ta läks? Hingasin veidi aega sügavalt sisse-välja. Olles rahunenud, tegin otsuse – viin selle projekti ära, kui see talle nii tähtis on, ja siis lähen koju ning nõuan emalt vastuseid. Ja mitte vähe!

Pistsin fotode paki ühte ema õlakotti, mis seinal rippus, kavatsedes pilte hiljem ema küsitlemisel kasutada. Haaranud laualt projekti, lahkusin ateljeest. Panin uksed kinni, aga mitte lukku, sest mul polnud võtit. Ema oma probleem, kui see nüüd paljaks varastakse!

Teadsin umbes, kus on Pärna tänav ja asusin sinna poole teele. See polnud kuigi kaugel – ainult mõned tänavad kõndida. Kogu tee vältel tundus mulle, nagu keegi jälitaks mind, aga lisasin selle oma kuhjunud sisemise segaduse arvele.

Maja number 14 oli täiesti tavaline paneelmaja. Trepikoja uks oli lukus, niisiis ootasin mõne minuti, kuni üks vanamees välja tuli ja ma sisse sain. Algul tõkestas too vanapapi mul tee ja küsis pahaselt: „Mis sina lähed ka sinna peole või? Neid kuradeid on seal juba niigi palju. Kisavad ja kuulavad oma tagumist, kuidas jaksavad! Ütle neile, et nad vait jääksid. Või kutsub onu Artur politsei!”

Seejärel lasi vanamees mind mööda ja torises midagi tänapäeva noorte ükskõiksusest.

Olles trepikotta pääsenud, kuulsin ja tajusin kogu kehaga seinte värinast seda muusikat, mida Artur oli n-ö tagumiseks nimetanud. See tuli siitsamast esimeselt korruselt, ilmselt korterist number kolm ja ma taipasin hirmuga, et see oli korter, kuhu ma oma projekti viima pidin.

Andsin mitu korda järjest pikalt uksekella, kuid see ei aidanud. Siis võtsin rusikad appi ja kolkisin, kuidas jaksasin. Seest kostva kiljumise vahelt karjus keegi: „Kobige sisse, uks on lahti!”

Enda üle piinlikkust tundes astusin sisse. Sees oli muusika veel võimsam, nii et mul hakkas sellest isegi veidi paha. Põrandal vedelesid tühjad õllepurgid, suitsu- ja krõpsupakid, kellegi sokid ja jumal teab, mis kõik veel. See ei tundunud just kohana, kus keegi vajaks roosat volangidega kostüümi. Minus võttis maad halb eelaimus.

Liikusin üle esiku tuppa, kust kostis kiljumist, naermist ja kus ilmelt mängis ka too kohutav tümps.

„Ma tõin teie tellitud kostüümi ära...”

Sõnad surid mu huultel, kui seisin toalävel ja mulle vaatas ootamatult otsa hunnik tuttavaid nägusid.

Elutoa diivanil olid tühjade džinnipurkide vahel koha leidnud Erik, Jürka, Angeelika ja Birgit. Põrandal lamasklesid, siidrid käes, Elise, Rasmus ja Kerli, ning tugitoolis olid enne minu tulekut ilmselt amelenud Toivo ja mingi tibi, keda ma esimest korda elus nägin. Nüüd vahtisid nad kõik mind ja enamik neist irvitas.

„Kuule, Nänni Vain, miks sind täna koolis ei olnd? Aah? Pidid jälle lapsukesi hoidma vä?”

Erik, kelle hingeõhk reetis joovet, irvitas omatehtud nalja peale, teised temaga koos. Ka see tundmatu tibi muide.

„Mida sa siit üldse tahad?” küsis Angeelika üleolevalt. „Ja mis faking asi see veel on?” osutas ta pakile mu käes.

„See on mingi riideese, mille selle korteri elanikud tellisid,” pobisesin ma, teades, kui haledalt see kõlab.

„Minu vanemad pole sult sittagi tellinud,” nähvas Erik ja sel hetkel sai mulle selgeks, miks see aadress mulle nii tuttav oli tundunud. See oli ju Eriku aadress...

„Tra, näita siia,” krabas Erik paki mu käest.

Ta käristas kile lahti ja tõmbas sisu välja. Kui ta oli selle lahti voltinud, pääses üle ruumi valla mõnitav naerupahvak. See projekt oli mingi sajanditetagune meesteülikond, mille käistel, krael ja alaservas oli hiiglaslik volangimeri. Eriti nõmedaks tegi selle too beebiroosa värv.

„Mis kuradi pask see veel on?” küsis Jürka naeru vahele.

„Mis su emal on mingi kiiks vä, et ta sihukest saasta teeb?”

Kui vahepeal kippus naer juba vaibuma, siis nüüd sadas see uue hooga minu peale. Olin juba näost täiesti punaseks läinud ega teadnud, mida edasi teha.

„Vale aadress vist,” pomisesin tuhmilt. Kummardusin põranda poole, et too roosa jõletis üles võtta ja kaduda, kuid Jürka seisis mulle ukse peale ette.

„Kuhu nüüd nii kiiresti? Pidu ju alles algas. Või äkki emme juba ootab ja närib küüsi, et kus sa oled.”

„Lase mind mööda,” nähvasin talle. Ta ei teinud muidugi välja.

„Putsi, Jürka, noh, kas sul siis südant ei ole vä? Kari tittesid jääb praegu hoidjata,” oli Toivo mõnitavalt hoolitsev. Kõik naersid jälle. Jürka, kelle suust tulev viinalõhn mind lämmatama pidi, kummardus mulle lähemale ega kavatsenudki mind mööda lasta. Viimses hädas lajatasin talle nii tugeva kõrvakiilu, kui sain ja trügisin end tema kõrvalt välja. Edasi ma lihtsalt jooksin läbi esiku, saateks mõnitav naer ja pilked, ning lõin korteriukse pauguga enda järel kinni. Majast välja saades ma ainult jooksin mõnda aega – peamine, et saaks sellest kohast eemale. Mis näoga ma küll esmaspäeval kooli minema pidin? Selleks ajaks pidas juba terve klass mind opakaks! Ühel hetkel leidsin end trollipeatusest ja troll oli juba ees. Lipsasin kähku sisse ja istusin taha nurgaistmele.

Pisarad valgusid üle näo. Koju ma kohe kindlasti minna ei kavatsenud. Tulin lõpp-peatuses ehk Viru juures maha ja otsustasin mõneks ajaks sinna jääda.

Siin ma siis nüüd istusin. Päeva meenutades polnud ma märganudki, et minu kõrvale oli istunud vanem naine. Mustade juuste ja tõmmu nahavärvi järgi otsustades mustlane või mõni turist. Ei, turist ilmselt mitte, sest kaelasrippuvat fotokaamerat ja hiiglasuuri ostukotte ei paistnud kusagilt. Naine märkas, et ma teda silmitsen, ja küsis mingi veidra aktsendiga: „Kas on midagi?”

„Ei,” valetasin ma. Naine ilmselt nägi mu vale läbi ja jätkas.

„Kullake, ma näen, et miski piinab sind. Kas sina tahad sellest rääkida?”

„Ei.”

„Siis tahad sa hoopis ennustust?”

Tundus, et tema jaoks polnudki see küsimus, pigem tõdemus. Olin kuulnud mustlastest, kes tulevikku ennustavad, aga samal ajal sind tegelikult paljaks varastavad. Katsusin alateadlikult oma kotti, et näha, kas kõik on alles, ning märkasin alles siis, et olin projekti Eriku juurde unustanud. Tühja kah. Mustlasnaine vist märkas mu liigutust, sest ta ütles: „Ära sina karda, kullake, tule, ma ennustan sulle!”

Pärast tänast jama tundus see pakkumine ahvatlev ja ma ütlesingi jah. Kui palju hullemaks asjad ikka minna said?

Pikemalt ootamata krabas naine mul käest ja vedas endaga kaasa.

„Kuhu te mind viite? Laske lahti!”

„Ma viin su enda juurde, egas ma sulle tänaval ennustama ei hakka,” vastas ta mul käest lahti laskmata.

Puiklesin algul veidi vastu, aga siis lasin end kaasa viia. See ei saa olla hullem kui kõik see, mis minuga täna juba on juhtunud, lohutasin end mõttes. Naine vedas mind trammi peale ja me sõitsime Kadrioru poole. Ka trammis ei lasknud ta mu kätt lahti. Läksime ülikooli juures maha ning naine juhtis mind läbi väikeste tundmatute tänavate. Ta jäi seisma ühe maja ees, mis teistest kuigivõrd ei erinenud. See oli nõukogudeaegne kolmekorruseline, mille seintelt koorus tumerohelist värvi.

„Siinsamas teisel korrusel see ongi,” teatas naine.

Läksin tema järel vanast kivitrepist üles ja astusin sisse kulunud korteriuksest.

Sees oli hämar, sest akende ette olid tõmmatud kirevamustrilised kardinad. Põrandal olid indiapärased vaibad, riiulitel vedelesid igasugused kaardipakid, raamatud, pudelikesed ja isegi kristallkuul. Õhus oli tunda kas viiruki või lõhnaküünla magusust. Oli näha, et siin elav inimene tegeleb ennustamise, vahest isegi maagiaga. Kööginurgas istus laua taga maani ulatuva hommikumantliga mees, kellest ainult heledad silmad ja pruun habemetüügas paistsid. Mulle meenusid kohe hoiatavad jutud vägistajatest ja pervertidest. Rapsasin oma käe järsult mustlasnaise peost vabaks ning taganesin ukse poole. Mustlasnaine sai mu hirmust aru ja naeris rahustavalt: „Oh, ära karda, kullake, see on kõigest minu poeg. Ta armastab kodus hommikumantlis olla.”

Ma ei liigutanudki. Sõna „mantel” ei kõlanud just kuigi julgustavalt...

Tekkis piinlik vaikiv kolmnurk, kus keegi lisaks käsi laiutavale mustlasnaisele ei liigutanud. Lõpuks kostis kähedat itsitust.

„Ma pole sinust huvitatud,” kostis hommikumantlist poja häälest muie. Läksin näost tulipunaseks ja tulin naise juurde tagasi.

„Näe, tule istu siia, kullake,” viipas ta mind väikese tumedast puidust laua juurde.

Mind häiris veidi, et ta mind kogu aeg kullakeseks nimetas, aga sellised mõned vanainimesed vist juba kord on.

„Kas te ennustate tarokaartidega?” tahtsin teada.

„Hiljem, kullake, hiljem. Alustame parem käejoontest. Näe, istu siia ja anna mulle oma vasak käsi. Sa oled ikka paremakäeline?”

„Jah,” vastasin kätt lauale sirutades.

Naine silmitses mu käejooni mõne hetke ja kortsutas seda tehes kulmu. Sel hetkel lõi mulle pähe, et ma ei tea ta nimegi.

„Ma olen näinud igasuguseid saatuseid, aga sellist...” Ta peatus – „...ei kunagi!”

„Mis sellega on? Kas on midagi väga halvasti?”

„Halvasti oleks siin vale sõna. Absurdne – vaat see juba läheks!” Selle peale turtsatas poeg toa teises otsas nii kõvasti, et see ka mulle kuulda oli. Tema kohalolek häiris mind.

„Mis seal siis on? Rääkige,” hakkasin kannatamatuks muutuma.

„Näe, kullake, see siin on inimese elujoon,” näitas ta mulle oma kätt minu oma kõrval. „Selle pikkus määrab inimese eluea, selgus aga edukuse. Sinu elujoon on täiesti erinev kõigist, mida ma iialgi näinud olen. Näe, siin alguses,” näitas ta mulle, „on see sul sügav ja selge – tähendab sul oli muretu lapsepõlv. Aga siin, peale ühte sentimeetrit, näe, katkeb su elujoon nagu noaga lõigatult. Sealt edasi tuleb ainult mingi imepeenike kriips, mis kestab käe lõpuni välja. Vaadates selge joone pikkust ütleksin, et see äralõppemise koht on varsti käes.”

„Mis siis kui see kätte jõuab?”

„Seda ei oska ma öelda, kullake. Sa võid haigeks jääda, sinuga võib õnnetus juhtuda või...” ta ei tahtnud lauset lõpetada, kuid tegi seda siiski, „...sa võid surra.”

„Surra?”

Naine silmitses mind kaastundliku pilguga.

„Sa ei pruugi ilmtingimata surra. Võib-olla sinuga ei juhtugi midagi. Või vähemalt mitte midagi nii hirmsat, sest su elujoon ei lõpe täiesti ära, vaid lihtsalt muutub üliväikeseks ja mittesügavaks. Aga ärme lase tujul langeda, vaatame parem su teisi jooni.” Lootsin, et ehk selgub sealt midagi paremat, ja vaatasin koos temaga.

„Sinu südamejoon on pisut pikem kui peajoon – tähendab, et sa otsustad asju pigem emotsioonide põhjal. Sul on selge ja sügav saatusejoon, mis näitab, et sind ootab edu ja tuntus. No näed, kõik polegi nii pahasti! Ja sul on üks keskmisest pikem ja sügav abielujoon, mis tähendab, et koged ühe korra elus nii tugevaid tundeid, et jääd neid elu lõpuni mäletama.”

Mõtlesin naise sõnade üle järele. Edu ja tuntus pluss tugevad tunded – see kõlas ju hästi. Kui elujoone järgi pidi minuga midagi imelikku juhtuma, siis teised jooned rääkisid sellele vastu. Ja et ma kogen üks kord tugevaid tundeid, mis eluks ajaks meelde jäävad – see pidi alles ees olema, sest seni polnud ma kellessegi väga tõsiselt armunud olnud. Rikas ja kuulus polnud ma ju praegu ka – kuigi edu ja tuntus pole alati sama, mis rikkus ja kuulsus.

Sellele mõeldes kerkisid mu suunurgad mõnevõrra ülespoole ja naine, kes seda nägi, ütles samuti rõõmsalt:

„No polegi ju asi nii hull, kullake! Tahad natuke suhkruvett, see aitab ka.”

„Ei, pole vaja,” keeldusin ma viisakalt. Olin seda võõrast naist niigi juba liialt palju usaldanud. Aga naine ei kuulanud mind. Minu silme ees otsis ta ühest kapist välja suhkrupaki ja kallas ühe klaasi vett täis. Olles joogi valmis seganud, ulatas ta klaasi mulle:

„Näe, võta ikka, kullake. See teeb ainult head.”

Silmitsesin klaasi kerge umbusaldusega, aga kuna olin näinud naist kraanist vett võtmas ja pakist suhkrut lisamas, võtsin prooviks ühe sõõmu. See maitses nagu suhkruvesi ikka – magusalt. Pean siinkohal tunnistama, et suhkruvesi on mu lemmikjook. Kodus segasin seda endale vahel ikka. Kuna maitse oli normaalne, kulistasin naise antud suhkruvee kurgust alla. Suhu jäi kummaliselt hea järelmaik, aga see võis mulle ka ainult tunduda.

„Noh, hakkab ju juba parem?” kiitis naine takka.

„Tänan, jah. Väga maitsev oli.”

„Noh, ma ütlesin kohe, et aitab.”

Vaatasin kella oma randmel. See näitas 15.24. Otsustasin koju minna, sest suhkruvee mõjul oli ka mu viha alanenud. Poeg, kes oli kõik see aeg liikumatult nurgas istunud, tõusis nüüd püsti ja suundus tatsates kõrvaltoa poole. Ta hommikumantel oli nii pikk, et varjas keha kuni maapinnani, kuid hetkeks ta takerdus ja ma nägin siiski veidi ta jalgu. Midagi oli nende jalgade juures imelikku, aga mis just, see ei tulnud mulle kohe meelde ega ka huvitanud hetkel. Mul oli tekkinud imelikult kange tuhin koju minna.

„Ma hakkan nüüd minema. Aitäh teile ennustuse ja suhkruvee eest!”

„Oh, võta heaks, kullake. Oli tore.”

„Head aega!” hüüdsin ukselt ja lippasin astmeid vahele jättes trepist alla. Ja äkki meenus mulle äsjane mälupilt – mustlase pojal olid ju sõrad olnud! Ah, ära kujuta endale ette, pahandasin mõttes endaga ja lippasin allapoole. Tundsin järsku kõhuvalutorget, kuid panin selle nälja arvele, sest ma polnud peale kohvikuskäiku midagi söönud. Kõhuvalu muutus aga kiiresti järjest tugevamaks ja ma jäin keset trepikoda seisma. Üks trepivahe jäi veel välisukseni minna. Valu paisus nii talumatuks, et ma pidin kõhtu kätega kinni hoidma ja mis kõige hullem – see tundus levivat üle kogu keha. Tundsin, kuidas ma valukrambi tõttu tasakaalu kaotan. Karjusin kogu jõust, aga keegi ei paistnud mind kuulvat. Tundsin, et kohe-kohe kukun trepist alla, ja kaotasingi tasakaalu. Sulgesin silmad ja valmistusin valusaks kokkupõrkeks trepiga... mida aga ei tulnud.

Tundsin lihtsalt, kuidas ma langen allapoole ja kuidas valu vähehaaval ära kaob. Lõpuks sadasin vastu midagi pehmet ja jäin sinna kurnatult lamama. Kuulsin kedagi ütlevat:

„Mida kuradit?!”

See oli ka viimane asi, mida ma kuulsin, sest maailm mu ümber vajus musta pimedusse.