Читать книгу Viimane inimene Atlantisest - Aleksandr Beljajev - Страница 10

Päike hakkas läände kalduma. Õhtune rannikutuul kandis õitsvate apelsinipuude, magnooliate ja lõhnavate mäestikutaimede aroomi päris laevani välja.

Reisijad tõusid viiekorruselise laeva ülemisele tekile ja imetlesid suursugust vaatepilti.

Nende ees tukkusid kuuma päikese kiirtes vägeva Atlantise kaldad.

Päris ranna ääres kõrgus üks maailmaimedest – kuulus Poseidoni majakas^[1.]. Sel oli koonuse kuju, mille mahalõigatud tipp näis toetuvat vastu taevavõlvi. Majakas oli laotud hiigelsuurtest punastest, mustadest ja valgetest kivimürakatest, mis moodustasid ilusa mustri. Ümber majaka kulges spiraalina lai tee, millel võis vabalt kõrvuti sõita kuus kaarikut.

Päeval ja öösel venisid mööda seda teed veokid. Ühed toimetasid majaka tippu vaiguseid puid, teised tõid tagasi tuhka ja süsi. Majaka tipus oli ümmarguse kujuga platvorm, millele oleks vabalt mahtunud terve linnake. Siin olid tohutud puudevarud, augud tuha ja süte jaoks, võred lõkete tarvis ning terve kumerate lihvitud pronkspeeglite süsteem. Väävli ja naftaga segatud vaigused puud andsid ereda leegi, mida ei suutnud kustutada isegi maru. Paduvihma puhuks oli paigaldatud pronksist varikatus. Pronkspeeglid koondasid valgust ja heitsid kiiri ookeanile mitmekümnete miilide kaugusele.

Majakas seisis sadamas, ümbritsetuna aedadest, millesse olid laiali puistatud mustadest, punastest ja valgetest kividest kuubikujulised majad. Kaugemal kerkis pinnas pikkamööda, minnes üle mäeahelikuks.

Mäenõlvadel hiilgasid päikese all sulakullana pronksplaatidega viimistletud hooned. See oli Poseidon – Atlantise ja maailma pealinn. Veel kõrgemal kerkis vahitornidena hiiglaslike lumiste tippudega mägede poolkaar.

Ja piki kogu mäeahelikku sirutus atlantide üks imelisemaid kunstiteoseid, mille oli loonud Atlantise suur kunstnik Adishirna-Huanch – Päikesejumal, keda kujutati vasakul küljel poollebava noorukina. Puusale sirutatud paremas käes hoidis ta sarve, millest voolas tohutu kosk. Küünarnukile toetudes oli ta välja sirutanud vasaku peopesa ja vaatles naeratades sellel asuvaid pühamuid, Poseidoni suurt templit, tohutuid püramiide ja obeliske. Kogu jumalakuju oli välja raiutud mäeahelikust.

Et kuju kõverdatud küünarnukist jala lõpuni kõndida, kulus kaks ja pool päeva. Selle kallal olid töötanud kümned tuhanded orjad.

Kaldast mitme sõidutunni kauguselt merelt vaadatuna jättis see kuju ebatavalise, mitte millegagi võrreldava mulje. Tohutud templid ja püramiidid kuju peopesal näisid väikeste kaunite mänguasjadena.