Читать книгу Viimane inimene Atlantisest - Aleksandr Beljajev - Страница 7

Möödus veel kolm pettumuste ja nurjunud lootuste aastat. Juba neli aastat kündsid allveelaevad Atlandi ookeani sügavikke Aafrika loodekalda ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika idakallaste vahel. Tehti palju huvitavaid geoloogilisi ja paleontoloogilisi avastusi, ent Atlantise jälgi ei leitud. Terved tuukrite rühmad sondeerisid merepõhja sadade meetrite sügavuselt, kuid kõikjalt leiti vaid veesurve all kristalliseerunud vulkaanilist tuffi, graniiti ja savikilta.

Ekspeditsioonist osavõtjad olid täiesti ilmselt kurnatud. Mary Carteri huvi Atlantise vastu jahtus märgatavalt.

Tema mees needis Atlantist, Larissoni ja Sollyt. Kuid hea palk sundis teda ekspeditsiooni koosseisu jääma. Ka Sollyt ennast piinasid aeg-ajalt kahtlused. Kulud kasvasid, juba ammu pidi ta põhikapitalist näpistama ning tema, Solly, «maksis» nüüd juba palju vähem kui enne ekspeditsiooni.

Solly veealune ekspeditsioon äratas algul tohutut uudishimu. Mõneks ajaks muutus Atlantis kõige moodsamaks teemaks. Sellest peeti lugematuid loenguid, korraldati õpetatud väitlusi. Mõnele viirastusid ookeanipõhja maetud rikkused. Arutati isegi aktsiaseltsi moodustamist, mis Sollyga koos töötaks. Ent lihtsad arvutused sundisid Solly ekspeditsiooni tulemusi ootama jääma. Aga need tulemused olid esialgu nutused. Ajalehed ja ajakirjad kirjutasid ekspeditsioonist üha külmemalt, siis läksid üle pilgetele selle kohta, kui palju «Atlantise müüt» on maksma läinud, ning jäid viimaks täiesti vait. See oli Solly jaoks kõige hullem. Ebameeldivuste tipuks jäi ta ilma osast oma varandusest, mis oli mahutatud naftaaktsiatesse.

Jätkuv «raha ookeani matmine», nagu kirjutasid ajalehed, ähvardas teda laostumisega.

Solly muutus vaikivaks ja ärritunuks.

Ainult Larisson ei lasknud nina norgu.

«Kõik meie ebaõnnestumised ei tõesta midagi. Otsisime lihtsalt valest kohast. Kuid seda viga on lihtne parandada. Asi on selles, et siiani urgitsesime vaid Atlantise vulkaaniliste mägede tippudes. Linnad asusid nende jalamil. Tuletage meelde, et juba Platon nimetas neid kõrgeid mägesid. Järelikult tuleb nende otsimiseks laskuda vähemalt kolme tuhande meetri sügavusel ookeanipõhjas asuvatele tasandikele ja pinnasesse mitu sügavat kaldtranšeed puurida. Ja me leiamegi Atlantise. Ta on meid kümneid tuhandeid aastaid oodanud ja kas tõesti, olles nii lähedal talle ja kuulsusele – jah, kuulsusele! – olete valmis sellest kõigest loobuma?»

Kaval Larisson oli Solly nõrga koha juba ammu avastanud. Kuulsus!

«Kui palju see maksma läheb? See tähendab – kui palju see veel maksma läheb?» küsis Solly.

Hakati arvutama. Ookeanipõhjas tehtavad tööd olid meeletult kallid. Ent visadus ja harjumus riskida sundisid Sollyt seda sammu astuma.

Värskeimateks uuringuteks valiti punkt asukohaga 12 kraadi põhjalaiust ja 40 kraadi läänepikkust.

Põhja lasti tohutud õhku sisaldavad tuukrikellad, sest kolme tuhande meetri sügavusel oli vee rõhk tuukrite jaoks liiga suur. Puurid, mis töötasid ookeanipinnal seisvatelt laevadelt tuleva elektriga, puurisid ja purustasid pinnast, mis tuukrikelladest hermeetiliste luukide kaudu välja heideti. Mitu korda tungis vesi kellade alla. Kuus töölist olid juba oma eluga maksnud. Kõige raskem oli hukkunutele asendajaid leida, neile maksti aina rohkem palka. See visa töö kestis kolm kuud. Ekspeditsiooni kangelaslikud jõupingutused köitsid taas «maise maailma» tähelepanu. Väsimatu Larisson juhtis energiliselt ookeani põhjas käivat tööd. Solly veetis suurema osa ajast tööpaiga lähedale ehitatud ujuvdokis – vabas õhus. Viibimine allveelaevas mõjus talle rängalt. Selle eest tugevdas mereõhk kõvasti ta tervist. Füüsiliselt tundis ta ennast suurepäraselt. Kuid see ravi läks talle kalliks maksma. Ühel hommikul, istunud arvete kohal ja kokkuvõtteid teinud, leidis ta, et vahendeid töö jätkamiseks on jäänud veel kaheks kuuks.

Ja edasi on lõpp. Ta on laostunud ja lisaks veel vana fantaseerija ja unistajana häbistatud.

Õhtul, kui väsinud, aga tavapäraselt reibas ja lärmakas Larisson ookeanipõhjast tema juurde tõusis, teatas Solly kurva uudise. Esimest korda sattus Larisson segadusse. Ta poleks kunagi arvanud, et see kullakott võib tühjaks saada. Ent Larisson oli oma tööst liiga hõivatud, et meeleheitesse sattuda.

«Seda ei saa olla!»

«Mis tähendab – ei saa olla? Eks vaadake arvutusi...»

«Ei saa olla, ütlen ma, et töö kõige põnevamas kohas katki jääks. Oleme jõudnud pehme tufini. Töötada on kergem. Ja just täna leidsin ma midagi, mis on kuratlikult katusekivi moodi. Raha? See tuleb hankida!»

«Aga mismoodi?»

Larisson kehitas õlgu ja läks oma kajutisse. Sel õhtul kirjutas ta kaua, jagas mingeid käske ning hommikul, kiiruga einestanud, sukeldus «oma koju» ookeanipõhja.