Читать книгу Viimane inimene Atlantisest - Aleksandr Beljajev - Страница 6

Töö lausa kees. Mr. Solly oli tundmatuseni muutunud. Apaatia ja väsimus kadusid jäljetult. Hommikust õhtuni pidas ta nõu teadlaste, inseneride ja meremeestega. Solly süvenes kõigisse üksikasjadesse ja kasutas oma praktilist meelt ning asjaajamisoskusi.

Insenerid töötasid allveelaevade plaanidega. Ellu viidi julesverne’ilikku fantaasiat, kuidas kapten Nemo avastas Atlantise. Solly keeldus suurt allveelaeva tellimast.

«Sellist võib meil vaja minna alles siis, kui Atlantis on juba leitud. Pealegi on suured allveelaevad isegi minu taskule kallivõitu. Meil on tarvis otsijaid, väikeste laevade flotilli, mis hakkab ookeanipõhjas esialgselt vaatlema ja uurima.»

Otsustati ehitada ühe väikese allveelaeva ja hakati selle konstruktsiooni välja töötama.

Eeldatavasti pidi allveelaevadele paigaldatama paksust klaasist aknad ja tugevad prožektorid ümbruse vaatlemiseks. Laevakere põhjas olevate avauste kaudu sai ookeani lasta sonde põhja uurimiseks. Ja lõpuks võisid tuukrid erilistest luukidest välja minna ja tagasi peale tulla. Veepealse maailmaga kavatseti pidevas ühenduses olla raadio abil. Otsustati ehitada viis niisugust allveelaeva. Arve aina kavas, kuid Mr. Solly ei lasknud end sellest segada. Tema plaani kohaselt tuli laevad valmis ehitada kahe aastaga; kulusid sai katta juba üksi ta kapitali protsentidest. Esimene laev pidi valmima aasta pärast. Kui sel hästi läheb, võib ülejäänud ka ehitamata jätta.

Kogu sellele keevalisele tegevusele vaatamata oleks asi võinud katki jääda – ja ainult sellepärast, et Atlantise avastamise saatusesse segatuks osutus Carteri pruudi, valgepäise Mary saatus. Miljonäri sekretär oli Maryst sisse võetud sama palju kui Solly Atlantisest. Mary näol sai Atlantis endale tõsise võistlejanna.

Carter suhtus Solly kavatsusse kui ühte tema veidrustest, mis võivad üle minna sama kähku, kui möödusid ta teisedki harrastused. Ent see veidrus võis ta pikaks ajaks eemale kiskuda miss Mary Reevesist.

Ja ta korraldas salajase intriigi, et seda kavatsust hävitada. Ta veenis arsti, et Solly kiindumus Atlantisesse on ta tervisele kahjulik. Ta raskendas sihilikult ettevalmistusi, et ärasõitu edasi lükata. Ta otsis üles professorid, kes ei uskunud Atlantise olemasolusse, ja palus neil veenda vana Sollyt tema kavatsusest loobuma. Ta korraldas ajakirjanduses terve kampaania. Suurem osa teadlastest naeruvääristas Solly fantaseerimist. Ajalehtedes ilmusid karikatuurid. Ent Solly jäi vankumatuks.

Carteri õnnetuseks leidis Solly oma ekspeditsioonile fanaatilise pooldaja professor Larissoni näol.

Juusteta pallisarnase kolba ja lõbusate pilusilmadega vanamees Larisson kolis Solly juurde elama ja lausa hüpnotiseeris teda oma erutatud kõnedega Atlantisest ja selle määratutest, ookeanipõhja maetud rikkustest.

Kaotanud igasuguse lootuse ekspeditsiooni nurja ajada, teatas Carter ühel hommikul Sollyle oma lahkumisest.

«Kuidas, te jätate mu maha sellisel hetkel?» küsis Solly mõrult. «Ja mis põhjusel?»

See oli öeldud nii siira kibestumisega, et Carter otsustas pärast mõningat kõhklust tõtt rääkida.

«Kavatsen varsti abielluda ja niisugusel ajal pole võimalik siirduda ekspeditsioonile, mis võib kesta mitu aastat.»

Solly langetas pea. Siis hüppas ta äkki tugitoolist püsti ning pistis mõlema käega vehkides karjuma:

«Ega asi siis selle taha jää! Abielluge rutem ja võtke ta kaasa!»

«Kaasa...» See oli uus mõte, mis polnud Carterile varem pähe tulnud. «Aga kas Mary on nõus?»

Talle ootamatult oli Mary nõus ekspeditsioonist osa võtma ning ilmutas isegi väga elavat huvi asja vastu.

Mary polnud Atlantisele enam ohtlik.